eXTReMe Tracker

31. juuli 2004

Ma pean kohe minema hakkama,

muidu ma jään hiljaks... :( Aga enne ikka natsa sellest, kui palju on inimesed võimelised shoppama ;) Igal juhul palju. Oma praktiliselt viimase raha eest tasub ju alati midagi toredat endale soetada. Mina nt eile läksin Seppälässe, kus on miskine ale-maania. Tahtsin osta allahinnatud T-särki, mis oleks maksnud umbka 50 krooni. Arva ära, mis sellest välja tuli... Igal juhul tulin ma sealt tulema kolm korda kallima T-särgiga, mis kui Käshi tsiteerida, isegi ei meeldinud mulle, aga mille ma ikkagi ära ostsin, sest shoppamise haigus-pisik on päris sügavalt sees. Noh, aga ma ei ostnud ikkagi nii palju, kui Käsh :) Olgem ausad, oleks ostnud, kui oleks manti olnud :)

Ja shoppamine on teema, millest võiks tunde rääkida. Kolm tundi Seppäläs lihtsalt kulusid nii kiiresti, et igal pool mujal pidi jooksuga käima... Ja sellest ma ei räägigi, kui paljud inimesed reede õhtul lähevad suurde kaubanduskeskusse endale süüa ostma. Arutu värk, igal juhul. Jätkan seda teemat kunagi hiljem, nüüd on kiire-kiire, sest buss vist hakkab varsti minema :(


30. juuli 2004

Ilmselt ei tea ise ka, mida teen

Sellisele järeldusele just jõudsin. Et lähen Norrasse, aga nüüd sain kirjavahetuse ja ma ei taha teada, mis toimuma hakkab, sest nüüd on miskine jama piletite ja international eveningu eelarvega. Tegelt ei ole suuri jamasid, aga no natsa ajab närvi, sest ma olen ju eriline muretseja-põdeja sellistes kohtades. Igal juhul täna sain ma aru, miks ma üldse sinna lähen - tahan aru saada, mis meil sel ajal organisatsioonis toimunud on, kui mina edukalt ülikooli lõpetasin. Ainult selle pärast sõidangi. Ja ühtlasi loodan, et natsa saab ikka puhata ja mängida ka ;) Nii et täna enam jamadele ei mõtle, homme või ülehomme lähen maale, jaman seal ja siis esmaspäeval, kui asju pakkima hakkan, mõtlen sellele uuesti ning nädala sees kohale jõudes-seal olles saab niigi kümme päeva muretseda. Rahu, ainult rahu, tsiteerides klassikuid (viimane klassik oli mu lõputöö juhendaja, sest oma pidevate atakkidega ajasin tal vist ka närvi krussi). Kui saan, siis ei mõtle sellele enam, vähemalt hetkel mitte.

Tartus on muide lahe :) Vihma sajab ja õues on tõsine koerailm, mida Kiisu paistab nautivat. Pidevalt paterdab õue vihma kätte ja siis porise ja märjana tuleb tuppa ja hüppab otse mu voodisse, kust ma teda järjekindlalt minema ajan. Eile öösel ei tahtnud Kiisu mu voodist ära minna, tahtis hammustada ja hoidis küüntega tekist kinni, aga lõpuks tirisin ta seal välja. Õigupoolest tirisin teki voodist välja ja siis lõpuks kukkus ka Kiisu maha. Õrnalt suunasin ta uksest välja. Ukse külge on seotud mänguhiir ja siis Kiisu mööbeldas selle kallal umbes tund aega. Sisitas vihast ukse taga, sest tegelt tahtis ta mu voodis tudida. Sellest ei tule aga midagi välja - nimelt tal ju vaja alati poole neljast ärgata ja ringi kooserdama hakata... Hüpata ja karata mööda mööblit, hammustada mu jalgu jne. Seega on ta ööseks mu toast pagendatud. Ja sellest ma üldse ei räägigi, et hommikul Nässu arvas, et tore oleks mu voodisse pesa teha, aga voodikate talle ei meeldinud... Lihtne: sikutas selle keset toa põrandat ja siis troonis mu teki sisse kerituna voodi jalutsis! Ahverist, mu meelest. Voodi on Nässu karvu täis :( Noh, kindlasti on mõned Kiisu omad ka, aga kuna ma olen viimase paari kuuga avastanud, et mulle kassid väga meeldivad, siis ma teda ei süüdista. Süüdistan koera-poissi :) Blame Canada või blame Nässu võiks siis refrääniks olla karva-atackis ;)

Katu juures käisin täna :) Närviline Katu laulis miskist "Kukerpillide" lugulaulu (ma ausalt öeldes ei saanud aru, et tegemist oli Kukkeritega!) ja saalis toas edasi-tagasi. Kas ma juba mainisin, et ta oli närviline? Vist küll. Igal juhul sai kõvasti pläratud, klatshitud, netist tööd otsitud, kohvi joodud, saiakesi söödud ja Katu ema tehtud üli-väga toredaid kotlette jõhverdatud. Üksikasjadesse ei lasku, aga resümeerides: tööd ei ole, tahaks koolis veel käia, Eesti teater sakib, isiklik elu imeb täiega, inimesed on hulluks läinud, suvi on täiesti ära tüüdanud, TÜ paneb nõrka ja veel sada asja, mis valesti on. Neist asjadest, mis hästi on tavaliselt ei räägita. Igal juhul sain Katult pühendusega kaks pilti, nii et minu albumis ta nüüd siis esindet :) Mõtisklesime pikalt Orkuti mõttekuse üle ja endiselt ei ole mõtet leidnud. Aga me ei kaota lootust ning üritame edasi.

Ja kodus on ka tore. Kiisu ja Nässu kangelastegudest juba kirjutasin. Kirjutan siis Käshi omadest ka. Ta nimelt eile kaks kooki küpsetas ja need lihtsalt ülikõvad!!! Ma tean, et söömine ja küpsetamine on mul viimasel ajal mingine kinnisidee, aga... Siiralt head koogid. Üks kirssidega ja teine virsikumoosiga (oli vist nii? igal juhul oli see Rootsis tehtud). Mul siiani selline tunne, et peaks veel natsa sööma, kuigi ma juba viimased 6 tundi olen jätkuvalt vitsutanud... :( Ülisuvist salatit tegime ka - kodujuust, hapukoor, tomatid, kurgid, till, sibul - hästi hea, mmmm :)))) Söögist vist on saanud vaieldamatult lemmikteema... Väegade imelik, arvestades seda, et tegelt on mul senises elus olnud suht suva, kas süüa on ja kui on, siis mida ja kui palju (v.a. riis, seda ma vihkan, ei võta suu sissegi pärast eelmise aasta augustit). Pläkutamisest ma rääkima ei hakka, seda tegime muidugi ka, aga seda ma ei viitsi resümeerida. Tahaks pikemalt kodus olla, aga kahjuks ju praegu ei saa... :( Aed on meil nüüd hästi ilus - Käsh niitis kogu koleda heina maha ja nüüd tundub ruumi hästi palju olevat ja ühesõnaga tundub kõik nii ilus ja kena ja hoolitsetud. Kui Norrast tulen, siis lõikan heki ka uuesti ära ja korjan miskise rämedalt lollide inimeste loobitud prügi ka sealt seest ära. Meil kena, tahtsin selle kõigega öelda. Tubli on Käsh olnud :)

Uhh, telefoniga rääkisin ka veel pikalt... Kessu jagas kogemusi õpetajate töömailt, valmistas mind ette ja andis, ma arvan nii, väegade asjalikku nõu. Suvest rääkis ka :) Võib-olla saan neile augusti teisel poolel külla minna. Tahaks igastahes väga. Igatsen ta järele, aga mu tark venna andis nõu, et neile, kes kellegagi koos elavad, ei tohi närvidele käia... Või midagi sarnast, seega natsa olen eemal. Mingine must kass on läbi jooksnud minu ja Kessu sõbra vahelt, aga võib-olla on see vaid minu luul ja tavaline Eesti metsades esinev paranoia, mine tea...

Selline mõttekas sisseelamise päev oli. Ja ma siiralt õnnelik, et siin olen. Mitte et Tlnas oleks paha olnud, ei, aga lihtsalt sealne elu on kuidagi siit vaadates ebareaalne... Valetan, liigagi reaalne hoopis. Siin olen oma kaitsvas mullikeses, teen suht seda, mida tahan - kui tahan, siis ei tee midagi; jonnin, kui tahan ja keegi ei tunne ennast vast (loodan nii!) puudutatuna. Tlnas on teistmoodi. Õke juures on hea, aga ma kardan, et mõnikord oma sarkasmiga liiale lähen, tahtmatult. Ei jõua ju ennast pidevalt valvata ja vaos hoida. Midagi halba pole öelda, aga lihtsalt aeg-ajalt on mul need oma momendid, kus hiilgan mingite õelate märkustega... ;) Selline kavalik siis.

Tuli L. igatsus peale :(

28. juuli 2004

Kas ma vihkan sidesõna "ja" või ei vihka?

Et tegelikult ma ju ei vihka. Pigem kasutan ma liiga palju "ning"i... Vähemalt siis, kui püüan eriti targana näida ehk siis totakates esseedes, seminaritöödes ja bak.töös. Katu naerab ennast praegu siniseks :) Aga sulle ma selle adresseerisingi. Ükspäev sa tahtsid, et ma kirjutaksin su eluloo või miskit. Et ma pidin seda privileegina võtma, et saan kirjutada :) Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja jääb vist ikka kirjutamata. Liiga palju "ning"e tuleks kirja panna ja seda ma ju vihkan ("ja"sid vihkan ka)... Aga sidesõnu on vaja kasutada ja ilma nendeta mitte ei saa... Seega: jääb ära. Eriti veel, et sa ei tahtnud, et ma su pildi siia riputaks, telefoninumbri ja koduse aadressi avaldaks.  Küllap ma seda siis kahetsen, kui sust suur ja austet kunstiteadlane on saanud :) Et näe, saaks su arvel ka kuulsaks, aga ei oska õigel hetkel seda ära kasutada.

Karjuks nüüd Katu moodi BOOOOOOOOOOOOOOORING!!!!, aga mitte ei viitsi. Sest tegelt ju pole igav. Täitsa tore on. Endiselt hävitan vaarikaid, maasikaid ja kirsse, endal süda paha ja kõht ripub üle püksiääre. Tore, onju. Kohvi kulub ka keskmiselt poolteist kannu päevas, nii et elu läeb edasi.

Järgmisel nädalal siis Norrasse. Just mu õke vaatas atlasest järele, kus Bergen ja see pisike linnake asuvad, kuhu ma minema hakkan. Mingeid erilisi vaatamisväärsusi väikelinnas pole, aga loodetavasti saab ühe õhtu olla Bergenis ning natsa möllata ;) Family aka ema eile suht leigelt suhtus mu reisiplaanidesse... Põhimõtteliselt on ta vist loobunud mu kasvatamisest, katsest mind kasvatada ja katsest mind panna elama nii, nagu elavad normaalsed inimesed. Ehk siis laseb ta mul teha, mida ma ise tahan ja ei ütle midagi. Mis muidugi on väegade tore, ainult et ma olen suht suur hellik ja tahan, et emm, kuigi närvipundar ja pisikene veidrik, mu tegudele ka oma õnnistuse annaks. Vat selline lugu. Aga no ma ei põe. Lendame siis järgmisel nädalal ja tööd otsime paar nädalat hiljem ;)

Tööotsingud on üldse selline teema, mis päris vähe depreka peale ajab. Ehk siis palju. Internetiportaalid on täis mingeid nilbeid müügitöö pakkumisi ja loomulikult otsitakse veel itimehi ja projektijuhte (erialaste teadmistega: majandus, sotsiaalteadused, energeetika jne). Kahjuks haridus ei kannata neid nõudmisi välja. Seega olen ma hetkel ikkagi suht töötu ja väljavaadeteta. Aga muretseda ja põdeda ei viitsi. Vanust juba nii palju, et kui praegu muretsema hakata, siis äkki järgmisel aastal samal ajal töötu olles tulevad hoopis koledad mõtted pähe. Lükkan mured edasi :) Miskine proua EPL-is eile või üleeile just targutas, et Eesti noored ei oska tööd teha, ei taha tööd teha. Tahavad ainult head palka ja vähe sebimist, elavad miskises mullis, kus nad on kaitstud (gümnaasium: ei pea otsustama, ülikool: ei pea otsustama, vanemad: laps on laps, tuleb potitada jne). Päris vähe tigedaks ajab selline asi. Ma olen küll tööd teinud oma märkimisväärse lühikese elu jooksul. Sellist põlatud klienditeenindaja musta, rasket ja vähemakstut, aga  ka kontoriametniku lauatagust, vastutuse ja vastutuseta suhteliselt ülemakstud tippimist. Vabatahtlikust tööst ma üldse ei räägigi, see on kohati olnud väegade räme, võtnud palju aega, energiat ja vaimujõudu isikliku elu ja kooli arvelt!!! Nii et ma ei saa sellistest tädikestest aru, kes kirjutavad, et noored on laisad ja loodavad pudrumägesid. Ma ei taha pudrumägesid, tahaks suht madalapalgalist tööd... Vähe vastutust ja võimalikult vähe suhtlemist võõraste inimestega... Huh.

Ja üldsegi, ma ei viitsi sind, Katu, hetkel rohkem lõbustada, nii et ma siis nüüd lõpetan :))))))))))

 

 

27. juuli 2004

Lihtsalt ja niisama

Miskine jube suur kiil istub praegu mu akna peal. Võib-olla see ei olegi kiil... ei tea, igal juhul on tal sellised pikad jalad (kombitsad?) ja vastikult kilejad tiivad. Kleepub ja liibub klaasil. Küllap tuli vihma eest varju. Päeva ajal üritas üks tema sugulane mulle ninna lennata. Uhh, üldse ei olnud tore tunne :( Kuigi mõned neist näevad suht kenad välja, sellised sinise-rohelise-punase läikega...

Suvi on nii naljakas olnud... Polegi tegelikult neid kiletiivalisi eriti näinud, sest mere või järveranda pole sattunud. Rabajärvede ääres aga neid näha ei olnud, vähemalt ma ei pannud tähele. Küllap rühksin juba nii suure vihaga sel ajal mööda raba edasi, et ei jõudnud enam ilu ja looduse vallatusi tähele panna :) Tegelikult on rabas hästi lahe... Kõhedust tekitav, aga jah, lahe. Laudteede peal trampides, jälgides, et mitte mööda ei astuks, ei ole eriti vahva... See tekitas mul painava tunde. Sellise, nagu oleks kuskile ääretusse avarusse kinni pandud, aga astuda võid vaid nööri mööda. Sõna otseses mõttes nööris kurku. Ei oska seda kirjeldada... Väikene õudusmoment on asja juures, sest sa tead, et sul ei ole kuskile taganeda, sa pead lihtsalt sellest õõtsuvast, lögasest, jalgu enesesse imevast püdelast massist läbi minema... Ja minema kindlalt, mitte kiirustades ja kartes. Kui ma midagi sellest rabas käigust õppisin, siis seda, et ma vihkan sammalt. Samblas ei ole mitte ühtegi positiivset momenti, tõesti. See on mõttetu ja vastik moodustis, mis takistab liikumist, varjab endas miskiseid teravaid ogasid-orasid-oksi ja mõnikord ka rõvedaid ja väänlevaid usse... Väkk. Nii et kiilidega enne tänast kohtunud ei olnud.

Tikrikooki sõin täna esimest korda elus. Mmm, väegade lahe asi. Miskine kaerahelbe-staff on peale raputatud ja väikene turbolehma maasikajogurti maitse ka veel kaugemalt tunda. Mu õde on lihtsalt küpsetamises meister :) Ma täna talle teatasin, et ei hakka elus ühtegi asja küpsetama, et seda teistele pakkuda. Niikuinii jääksin konkurentsis talle kõvasti alla, nii et mis mõtet üldse ponnistada. Parem tema tehtud hõrgutisi nautida... Kuigi pisikene hirm on, et tita-tita sööb äkki kõik ära ja mulle ei jätku... Peab probleemile lahenduse välja mõtlema. Tellimussüsteemi vist juurutama. Et tema Tlnas küpsetab ja saadab aga Cargoga mulle koogid Trtusse :) Ja kesse siis poolikut kooki ikka saadab või miskit pisikest... Ikka suured ja mitu tükki. Oh, mõte on täiesti metsas... Ja vihma-poiss muudkui sajab.

26. juuli 2004

Uimane ja väsinud

Vennaskond kunagist laulis: "Uimane ja väsinud ma tänagi näin, uimane ja väsinud ma tänagi näin..." Mul just selline tunne. Et kui piisavalt kaua küsitakse, et kas sul igav ei ole, siis lõpuks hakkab tunduma, et on küll. Selline tunne tekkis päeva ajal. Aga kodust välja ei viitsinud tibidega minna, istusin niisama tita-titaga toas. Õues käia ei saanud, sest see pagana vihm  oli kunagi (öösel?) sadanud ja terve päeva oli muru täiesti märg... Ei viitsinud kino tegema hakata, et tita-titale kummipükse jalga ajada, nii et läksime kergema vastupanu teed ja olime toas. Uimps oli, aga no vahel ikka juhtub.

Ja õhtul läksime venna juurde grillima-tshillima. Tore oli. Tema tita-tita-tita (7-kuune) jaoks on aeda miskine aedik toodud ja seal see kõverjalg siis kõigub :) Hästi armas. Tita-tita kõrval tundub ta täieliku lumehelbekesena, on hästi kerge ja õhuline :) Kipun unustama, et ta üldse süles on. Kuigi... ta tuletab seda meelde ühe väegade paha pisikese nõksuga. Tal nimelt ei püsi ükski toit sees, oksendab jubedalt ühesõnaga. Ei ole just meeldiv harjumus, aga ma olen tähele pannud, et pisikesed plikad kipuvad üldse väegade kergesti toitu endast välja nõrutama. Ei tea, kas juba pisikesest peale üritavad vormis püsida või mis... Igal juhul püüdsid nad üksteiselt mänguasju käest, suust, istumise alt jm ära kahmata-rebida, nii et neil oli põnev. Ja muidugi kuulus kogu asja juurde pidev hootine õnne katsumine, et kas saab ikka teisele näpud silma torgata või mitte :) Tita-tita üritas aeg-ajalt hiilida lõkkeni, varastada ja ümber kallata vaarika või kirsi kaussi ning loomulikult muid sigadusi teha. Ainuke, mis talle eriti ei meeldinud, oli punane kiik. Ma ei tea miks, aga sellel kiikumine tekitas temas suht suure paanikahoo, kuigi kodus talle oma rohelise kiiguga küll meeldib hõljuda (aeg-ajalt isegi nii kaua, et süda täiesti pahaks läheb, näost valgeks kisub ja kiigest välja tulles jalad väegade nõrgad on ja mitte kanda ei jõua :)). Selline õhtu siis oma suure perekonna ja pisikeste sugulaste seltsis :) Tore, eks.

Ja muidu on ikkagi uimane ja suht väsinud. Et tahaks nagu Tartusse, aga samas ei taha ka. Seal peab nii palju sebima... Remonti tegema hakkama ja süüa muretsema ja kuupileti ostma ja kooli ja töö peale mõtlema... Nii et need on siis need asjad, miks sinna eriti ei taha. Aga samas tahaks ka: remont on ju lahe! Näh, unustasin venna käest roosat värvi küsida :( Uhuhuu, peab siis vist midagi muud välja mõtlema... Valge ja hall vist sobivad ka. Seda saab mõelda... Kuigi seda mõtlemise värki on juba liigagi kaua olnud, peaks ikka tegutsema hakkama, muidu ei jõuagi enne augusti lõppu midagi ära teha ja siis on ju juba hoopis teised asjad päevakorras. Mõtteid palju, tegusid ei ühtki. Tüüpiline päev, ühesõnaga...

25. juuli 2004

Tita-tita ja päevauni

No proovige ise panna üht pahurat titte tuduma!!! See võtab närvid suht läbi. Et tal on uni, aga millegipärast - ma ei tea, miks - peab ta sellega võitlema. Püherdama ja pahurdama, trampima, hüppama, õiendama, vigisema ja veel tuhat muud tegevust, mis on huvitavamad kui tudimine. Ja ometi peab ta tudima. Nojah, pärast kaht tundi põrklemist jäi ta nüüd vait ja loodetavasti magab, aga ma ei saa kontrollima minna, sest siis ta ajab oma unised silmad jälle pärani, tõuseb voodisse püsti ja üritab mulle sülle supsata. Hea, et ma akna enne kinni panin, muidu oleks ta suht paljas tagumik ja lallud külmast juba täiesti sinised. Sest tekk ju ometi ei või olla seal, kuhu mina ta panen. Ei, tekk käib tema arvates pea alla hunnikusse, linikuna pähe, kokku käkerdatuna külje alla, voodist välja põrandale ja veel mõnda kohta, mida üks leidlik laps välja suudab mõelda. No olgem ausad, mina ühele tekile nii palju kohti küll välja ei jõua mõelda kui see väike väänlev väänik.

Aga ta ikka tudib. Katu just küsis msn-is, et kas igav ei ole.... No ei saa ju igav olla, kui tema tudiaeg on ainus, mil ei pea tormama. Sest siis peab TORMAMA. Tita-tita kannul kõikvõimalikesse kohtadesse toas ja õues. Ja korrutama üht ja sama lugulaulu: tule ära, ära puutu, võta suust välja, ära plõksuta, jäta KOHE järele, tõuse põsti, ära SÖÖ seda. Põhimõtteliselt peaks ta neid fraase küll juba une pealt teadma ja öelda oskama. Ehk siis mõistma nende tähendust. Sest mida muud saab ikka silmas pidada, kui sa räuskad "Ära söö" ja kakud tita-tital järjekordse kivi või miskise muu äka hammaste vahelt välja? Tema nendest välja ei tee.... Et lihtsalt poos, ma pakun, sest elu on ju lihtsam, kui sa teed näo, et ei saa aru, mida sult tahetakse... Siis võib pätti teha ja nutta, kui pahandatakse... Pisarad nagu krokodillil ja nägu nagu pisikesel inglil. Mis sellest, et kaks sekundit tagasi jooksis ta sul täie auruga eest ära ja üritas ennast rusikasuuruse kiviga ära lämmatada või täismehepikkuse puuriida alla matta... Selline süüdimatus. Ja nii armas, et ega ikka midagi teha ei saa, kui ta sulle otsa vaatab oma härda pilguga. Või siis suure naeruga sulle kõhtu jookseb ja siis sülle ronib ja musi teeb, endal nägu mullane ja käed räpased...

Need korrad, mil on vaja väravast välja tänavale minna. Need on, ütleme, närvilised. Nimelt ei meeldi tita-titale võõras kohas kõndida ja tänav on ometi võõras, vähemalt esialgu. Seega tuleb tormata oma lühikestel töntsidel jalgadel sust paar sammu ettepoole, seisma jääda ja siis viskuda täie hooga sulle jalgadesse, ise kahe käega su põlvedest kinni hoides ning täiest kõrist karjudes... Kurjategijad, ei lase lapsel süles tshillida :) Aga näiteks poes ei ole ühtegi asja, mida peaks kartma. Seal on ainult põnevad ja uued asjad. Ja neid kõiki läheks hullllllllllult vaja. Vähemalt kaks sekundit, et neid näppida, kilesse auk kraapida, riilulist põrandale tirida, suhu toppida, põranda vastu kopsida ja mida kõike veel. Ja kui koju tagasi jõutakse, siis oleks vaja, hullult oleks vaja, uuesti väravast välja minna, sest nüüd ei ole tänav enam võõras, nüüd tahaks tänaval kõndida ja joosta küll. Tahaks kükitada iga pisema prügitüki juures, selle kahe näpuga üles tõsta, pingsalt seda silmitseda, küünega kraapida ja siis käpelt suhu panna... mine tea, äkki keegi tahab veel muidu seda ära võtta. Ja porilombid! Hoovis neid ju ei ole - mis muidugi on suurim ebaõiglus - nii et vaja neid siis keset tänavat tshekkida! Natuke käega seal sees plätserdada, vett peksta ja vaadata, et mis edasi saab. Ja kui keegi peale ei satu, siis võib isegi proovida sealt natuke vett juua. Hoovis oli peaaegu poriloik, noh ühe ämbri sees oli vihmavesi, ja seal oli päris lahe plätserdada ja vett endale kaela valada, aga siis keegi kurjategija tuli ja valas selle ämbri tühjaks. Iga päev küll kontrollin, et äkki vesi on tagasi tulnud, aga näe, pole. Seega siis ikkagi tänav ja seal leiduvad loigukesed.

Ma olen mitu korda mõelnud, et kuidas väikesed lapsed mõtlevad. Ma eeldan, et nad mõtlevad, kuigi mälu on neil vist lühem ja treenimata. Aga protsess ise peaks ju neil olemas olema? On ju?! Et kui on valus, siis ta mõtleb, et on valus, aga ta ei saa aru valu põhjusest. Kui laps trepist alla kukub, siis ta ei süüdista treppi, ta ei süüdista midagi ega kedagi, tal on lihtsalt valus.... Nutab nutu ära ja läheb trepile tagasi :) Et nad vist ei suuda luua seoseid. Need harjutatakse väliskeskkonna poolt, eks. Matkimise teel õppimine :) Koolkonnad vaidleksid. Aga mõtlemine huvitab mind. Et ma tean, et väike laps (laps ja ette panen täiendi väike! laps ju ongi väike või on tegemist äraspidise loogikaga?) näeb asju teise perspektiiviga, ei seosta põhjust ja tagajärge, aga edasi? Edasi on see, et ta teeb, mida tahab, kusjuures ta ise ei annagi endale aru, et ta teeb seda, mida tahab või seda, mida teised ei taha, et ta teeks. Ta lihtsalt hängib. Ja tema liikumise motivaatoritest ja suunaandjatest ei saa ta ise aru.... Mina ka ei saa. Aga tahaks saada.

Süüdimatus?  

Toksimine ja naabrid

Järjekordselt  üks naabritest toksib. Köögiaknast on näha, et ta on miskise hästi pika redeli otsas, haamer käes ja muudkui peksab. Ühe käega hoiab redelist kinni ja teisega naelast ja haamrist. Väga osav mees igatahes :) Minema läks. Huvitav, kas talle ei meeldinud, et ma passin? Või väsis käsi ära? Või said hoopis naelad otsa? Tal veel paar lauda, siis võiks alla tulla, aga ei... Küllap tahab õhtupoolikul uuesti toksida. Eile miskine jube rähn üritas läbi seina tuppa ennast toksida. Täristas nii mis kole. Hirm tuli peale. Nii, käisin kaks minutit ära ja mis ma näen - toksija on tagasi. Mees, mitte rähn. Ja panebki viimaseid laudu. Tubli mees.

Ära käisin ma sellepärast, et üks pisike tita-tita - tegelt ta enam ei ole nii tita-tita, päris suur mees juba (1,5 aastat) - kilkab ja huilgab toas, kuigi peaks hoopis magama. Trambib oma lahedas puuris üles-alla, tirib tekke, üritab pulkade vahelt endale voodisse rebida kõike, milleni ulatub ja selle kõige juures ajab miskises omas keeles miskit oma teemat. Pean minema ja ta korrale kutsuma... Kuri mõrtsuk asub taas tegevusse :)

No mida!? See mees jättis ühe laua panemata ja läks minema! Mis toimub?! Ilmne korralagedus. Seeeest hakkasid naabrid vasakul pool ja tagaaias saagima... Töökad inimesed :) Pühapäeval on ju lahe kõristada oma mõnusate ja vingete kreissaagidega. Hea, et parempoolsete naabrite soomlastest töömehed minema läksid. Need kolm päeva karjusid, ehitasid miskit salapärast konkut maja pikendusena ning kasutasid tööriistu, mis miskit rämedat ja ennekuulmatut heli ja haisu välja ajasid. Ja nii kolm päeva hommikul 8st kuni õhtul 12ni... Ei olnud mõnus. Naabrid ühesõnaga on väegade kummalised tegelased. Ja ma ei hakka mainima, et see redeliga toksija ronis sealt alla ning üks laud on endiselt panemata, kuigi paar toks-toksi tegi ta seal siiski ära...

Mõõdulindi tõi... Asjalikult mõõdab miskit... Huvitav, kuidas ta nii hea koordinatsiooni ja tasakaalutunnetusse on saavutanud? Ma oleksin selle traavimise peale juba 17 korda redelilt alla pudenenud ja kaela murdnud... Tublid inimesed need eestlased. Tita-tita juurde nüüd :)