eXTReMe Tracker

29. okt 2004

The King is alive!!!!

Ma ei hakka ütlema, et ma eile juba sellise loo kirjutasin, aga bad, bad server sõi selle ära. Täitsa tigedaks ajas. Igatahes on loo moraal selline, et "Devil in Disguise" on hea laul ja Manic Street Preachersi uus plaat on hea.

Põhimõtteliselt ma praegu protesteerin. Seega head nädalavahetust.

26. okt 2004

...

Tavaline teisipäev. Täiesti. Kaheksane loeng jäi ära, seega Katuga kooli. Ja tulemuseks oli see, et pärast professori-härra loengut panime mõlemad joped selga ja kooberdasime autosse, et koju sõita. Mis tähendab omakorda seda, et endiselt on üks loenguke kavas, kuhu ma tervelt kaks korda semestri jooksul olen jõudnud. See selleks, ma ei tunne puudust, südametunnistuspiinu ka.

Kummaline lugu juhtus. Tulin koju. Vaatasin, maja vaikne. Hea küll, ei lähe veel jooksma, teen endale ja Käshile ühe äratuskohvi. Kohmerdasin köögis, tegin kohvi valmis, tulen arvuti juurde. Ja siis vaatan kardina vahelt, et Käshi üles äratada... Ja mis ma näen - teda polegi kodus?! Nüüd on mul siin üks piimaga kohv jahtumas. Ja lahendada müsteerium Käshi kadumise kohta... Ei, tegelt see ei paina mind kinnismõttena, aga no kummaline on küll. Sellepärast siis ongi kahjulikud need harjumused talle kohvi teha jne.

Ärkasin täna viiest suure kolina peale. Hull kiisu lõhkus ukse taga. Panin tule põlema ja jäin magama. Kuuest ärkasin sama asja peale uuesti. Siis panin telekas Anu ja Marko peale ja lugesin paar lehte "Rehepappi". Lõppkokkuvõttes ärkasin ikkagi kellade peale enne üheksat. Moraal: peab muretsema kõrvatropid või andma kassile rahustit. Või võtma ise rahustit ja laskma Kiisul oma peas magada. See ka ju võimalus.

Eile käisin poes "Rehepappi" ostmas. Ei taha öelda, et tegelt oli see üks vähestest, mida sealt endale koju sai taritud. Raamatupoed on saatanast. See on mu veendumus ja tõestage mulle palun vastupidist. Jumal tänatud, et ma teadsin, et jalgsi tuleb koju tulla ja veel rohkem endale staffi ei soetanud :)

Meeldetuletus: pühapäev kell 19:00 väike maja ja 22. november Sadamateater. Peab lihtsalt meelde jääma. Rohkem euroopalist kultuuri märksõnaks. Aitäh teile, mina lõpetan.


25. okt 2004

Vaata mängukava ja ...

...proovi mitte vihastada. Vanemuine näitab meile selle nädala jooksul tervelt mitut etendust. Sõna otses mõttes. Et kui ma just "Kratimängu" ei lähe vaatama või ei jookse täna tormi Eesti versioonile "Full Monty"´st, siis võib öelda, et ka see nädal möödub teatrita. Tule taevas appi!

20 aastat

Ajalehte lugesin ja lemmikbänd sai 20-aastaseks. Kas pole see mitte imelik??????? Põhimõtteliselt oleks võinud juba neljaselt hakate nende kontserdidel näppu viskama :) Kahju, et see nii ei olnud, aga hea, et vennad ikka punki armastasid. Seega minu "Vennaskond" on umbes 10-14-aastane. Palju õnne, kuigi see kellelegi korda ei lähe, välja arvatud siis need kiibitsevad fännid, kelle ridadesse minagi kuulun. Põhimõtteliselt siis www.epl.ee ja Sergo tänane artikli-poiss. Vähemalt midagi asjalikku on ta nüüd oma elu jooksul ära teinud (ei saa muidugi mainimata jätta ilastavat kelnerit, mis oli ju ka suhteliselt naljakas). Pilt on ka lahe. "Me usume, me usume..." "Ma olen õnn, ma olen armastus. Ma olen Tõnn, su mõttekangastus..."

Kiisu on täna eriti suur. Ma mahun täpselt viie sentimeetri ulatuses tooli peale, ülejäänu on megakassi päralt. Eile vihastasin teda oma toast välja viskamisega. Loodetavasti ta mu tuppa "kingitusi" ahistamise pärast ei hakka jätma.

Käshil on kaks uut lemmiklugu. Meenutavad Tri ja minu lemmiklugu Milvist ("Milvi", esitaja MC Milvi). Et siis juhul kui te veel ei teadnud, siis memm koob kampsi ja botastega ärge jumala pärast käige, sest need ju kuluvad ära (MC Kampsun ja MC Wimpel). Ilmselt saavad päikesehulludki täna neid kuulda, sest Käsh tegi endale plaadi, mida töö juures kuulata :) Tõenäoliselt mõned neist hakkavad teda hulluks pidama ja ülejäänud nõuavad bändi nime, et veel sarnast mussi saada. Give me, give me... Mu lemmikuks on endiselt Radar ja kutsumise laul. Mingi kutse on vist õhus. Õhus on üldse palju asju. Üks mees rääkis seminaris reedel, et ta unistab Pipi lavastamisest suveetendusena ja ta arvab, et sinna peaks ikka jubedad massid kokku tulema. Ma sundisin ennast vaikseks. Sest on ju teada, et õhus olevad mõtted ja eriti need, mida valjuhäälselt välja öeldakse, saavad kohe kellegi poolt varastatud ja teoks tehtud. Võib-olla ongi nii õige. Mis ikka häid ideid niisama õhku jätta? Ikka teoks teha. Suure hoo ja väikese finantsriskiga.

"Kutsu vaid, ma tulen siis, küll näed"

Haa, iroonia näitab ennast. Pean kolmapäevaks "Rehepapi" kohta mingise kodutöö tegema. Arvake, kas seda rampsist saab? Ei saa. Katul on küll olemas, aga annan siiski masside survele järele ja soetan kultusteose enda raamaturiiulisse tolmu koguma :))))

Uus nädal, uued tegemised

Alati on ju nii. Esmaspäev peab tooma miskise uue hoo või rütmi. Vähemalt nii meie 7-päevase nädala ja 5-päevase töö/koolinädalaga ühiskond eeldab. Seega on inimestel alati midagi oodata: nädala algust, et tegemata töid teha, nädala keskpaika, et jõuab veel ja nädalalõppu, et ometi läbi see piinarikas aeg. Põhimõtteliselt homme siis tegemata tööd ja mõned uued tööd. Et ikka jätkuks hoogu ja tahtmist. Ja oodata on ka nii mõndagi. Loodetavasti kreisit nädalalõppu lõunanaabrite juures. Kui ei tule selline, siis mina hakkan küll streikima.

Teatrisse ei jõundud eelmisel nädalal. Jama lugu, aga ehk sel nädalal siis jõuab. Tahaks küll ju. Aga teatrist räägitud sai küll, nagu ikka :) Igatahes on nüüd esimene aine edukalt läbitud ja kaks mõttelist punkti seal kirjas, kuhu neid kirja pannakse. Seega vaid 78 AP-d veel ja tõotatud maa ongi kätte jõudnud. Irw. See oli nüüd nali, aga noh, ma ei kuule kedagi naermas. Ise ka ei naera. Naljakas oli sellegipoolest. Kuu aega raamatu lugemist, öö otsa üleeelmise aasta konspekti, 20 minutit mõnusat vestlust ja esimesed punktid olemas. Selline ongi siis elu.

Terve mu tuba on täis märgi riideid, mis ennast kuivatavad. Tegin selle väikse vea, et panin valged linad ahju külge kuivama. Linad ei ole enam valged. Mingi räme rooste on oma juured ajanud ahjupleki külge ja nüüd siis võin seda kenadust oma linadel näha. Väga meeldiv. Rooste parim omadus on ju see, et see ei eemaldu riietelt. Teinekordki. Uitmõte osta endale tume-tumedad linad on seega igati õigustet ja tuleb teoks teha. Kindlasti.

Maal nädalavahetusel. Nii tore oli. Iss tegigi kartuliputru ja hakklihakastet :)))) Ma ei saa aru, miks ta siis süüa ei teinud, kui me kõik pisikesed olime?! Võib-olla ta ei tahtnud, et ta lapsed rasva lähevad ja sellepärast laskiski empsil köögis möllata? Õel värk, emps oskab küll süüa teha, aga no iss on parim :) Ema tegigi täna märkuse - siis kui oli pool tundi halanud, et ma jälle kõhnemaks olen jäänud - et peaks laskma isal mulle kilode kaupa putru valmis teha ja siis pakiga kaasa panema, et soojendaksin seda endale või midagi sarnast... Ahvatlev ettepanek, aga ei mängiks välja :( Pannukaid sai ka täna :) Mu pannuka treenitusest pole suurt midagi alles jäänud - kaks kõhna läheb alla ja kogu lugu :( Peab ikka hakkama taas kolmapäeviti trenni tegema... Tudida sai ka hästi palju - eile kella kaheni ja täna kaheteistkümneni, kusjuures magama läksin suht vara mõlemal päeval. Lahe. Paberkandjal Postimeest oli ka hea lugeda. Eriti Artereid. Persoonilood on ikka tase omaette, kuigi ka seal on aeg-ajalt miskit täielikku kräppi. Üldjoontes aga parim, mida sellelt kenalt ajalehelt tuleb.

Väsimus tuleb peale. Peaks veel natsa lugema. Kultuuriajakirjad sai endale taas soetet, nüüd tuleb neid ka lugeda, et mitte ei tunneks, et raha on maha visatud. Täiesti nõme, aga põhimõtteliselt ostan neid tavaliselt ühe-kahe huvipakkuva loo tõttu. TMK-l on mingi uus suund avaldada pikemaid arutlusi. Ei ole just eriti huvitavad. Käibetõed ja trafaretid, irisemine kriitika mõttetuse pärast. Teatraalid on pidevas ringkaitses ja kuna parim kaitse on rünnak, siis ründavad nad juba enne seda, kui keegi on nende poole vaadanud. Sic! Ja midagi uut seal ei ole. Jah, ma tean, et uusi asju on maailma väga vähe, aga ikkagi ju ootan. Sest miks leheruumi raisata käibetõdedele?!

Enne kui päris jaburaks lähen, läen ära tudusse. Homme on kindlasti parem päev.


21. okt 2004

...

Neljapäeva hommik. Jälle magasin telefon peos. Pea on paks ja matsu lahti ei jaga. Miks see just minuga juhtub? Retooriline küsimus, ei ootagi vastust.

Ah. Retsensioonid "Salemi nõidade" kohta on ilmunud. Postimehes ja EPLis. Ühes täiesti mitte midagi ütlev tekst, kuid välja toodud Merzin ja Kütsar. Teises on aretatud miskit oma stiili. Ei ole stiilne. Kiidetakse samu, aga siis võetakse kiitust maha, öeldes, et lavastus on armastuskeskne, nii et on loogiline, et nemad saavad särada. Sõnaga täiesti mõttetu. Vähemalt Postimees ootas paar päeva peale esikat.

Sain eile lõpuks raamatu läbi. Põhimõtteliselt ei mäleta suurt midagi, mis tähendab, et täna hakkan otsast peale näpuga järge vedama ja miskit lühikest märksõnastikku tegema, et homme arvestuse ajal mitte päris lolliks jääda. Ainult pisut tobedaks.

Nädalavahetus on vaba!!! See tähendab kohustustest vabatahtlike ees ja sõprade ees. Järjekord on seega jõudnud üle pika-pika aja perekonnani ehk siis maale külmetama ja loodetavasti antakse miskit head süüa. Mitte et ma näljas oleks olnud, aga kodus on kõigil asjadel teistsugune maitse, kodu oma. Põhimõtteliselt hakkas ilma praegu jooksma, sest kujutasin juba ette isa tehtud kartuliputru ja hakklihakastet. Kreisi.

Kiisul on tudimise aastaaeg kätte jõudnud. Jälle on ennast arvutitoolile kerra kerinud ja üritab mind praegu sealt järjekindlalt minema puksida. Pehme kiisu :) Tahaks ka tema moodi elada... Tsillid päevad läbi söögikausi vahet, magad, kiusad koera. Ühesõnaga ei mingeid mõtestatud tegevusi. Lihtsalt tsill.


19. okt 2004

Teisipäevane tüdimus

Just selline asi on olemas nagu teisipäevane tüdimus. Ma muidu ei teaks, aga mul on see, seega on ta olemas :) Hommikul jõudsin isegi kella kaheksasesse loengusse!!! Ma arvan, et olen selle eest nii mõnegi tunnustava sõna ära teeninud, sest kolmel eelmisel nädalal ma sinna ju ei jõudnud. Seega areng on olemas. Ja seega käisin ka kümneses loengus!!! Sain taas kinnitust, et mu elu on täiesti fucked up ja et ma ise olen selle selliseks teinud, sest koolisüsteem pole õpetanud mind tundma ja oma tundeid väljendama või midagi sarnast. Mis iganes. Härra professori loengus käisin ka. Tuli tuttav ette - seda kudumi ja kudede juttu on juba saadud pikkade aastate jooksul nii mõnegi korra kuulda. Mis ei tähenda, et see vähem nauditav oleks ja olgem ausad, lõpuks hakkab see osa tema armastatud jututeemadest mulle ka lõpuks kohale jõudma. Nii et kasud sees missugused. Viimasesse loengusse ei viitsinud minna :((( Häbi küll, aga no mis sa teed, kui reedel arvestus tulemas, pea pulki täis ja "Tsinkplekkpanges" hulka parem on?! Seega kõtu täis ja väike rammestus peal.

Aga muidu on tüdimus. Selline suur ja hall. Vihmapiisad ka tal küljes. Ja siis veel pisike enesehaletsus ja viha ja ma ei tea, mis veel. Väsimus. Olen küll varmas teisi Paldiski maanteele või Raja tänavale saatma, aga küllap vajaksin enne ise asjatundjate konsiiliumi kiiret ja põhjalikku kontrolli. Midagi on paigast ära. Aga loodetavasti ei ole see miski nii oluline, et seda pisikese koputamisega kohale ei saaks lükata. Päris pisike hirm tuleb peale. See selleks. Maailm on veider ja mina ise seal sees samasugune. Või on minu puhul õigem kasutada sõna kummaline? Ei tea.

Ahjaa. Ütlesin Käshile vist paar nädalat tagasi, kui ta kisendas, et mida ma toksin nii kõvasti, et pean bloggi. Tema kommentaar: ah sa ei pidanud survele vastu. Ja tuleb välja, et bloggi pidamine on popp ja noortepärane tegevus, vooluga kaasas käimine! See lihtsalt repliigi korras mulle praegu meenus, sest ma kuulsin teda teises toas köhimas.

Ma ei saa aru, miks see vihm nii räme peab olema? Miks ta ei võiks olla rõõmus asi? Meie kliimas teda ju nii sageli, et mu meelest peaks lastele juba pisikesest saati sisendama, et vihm on tore, vihm on hea, nautige seda. Lapsed ju omandaksid küsimata oma vanemate ja ühiskonna poolt kujundatud arvamuse ja siis ei peaks ülejäänud elu siunama sitta ilma ja sellepärast masenduma. Oleks ju lahendus?!

Ja ma ei hakkagi ütlema, et keegi siin fännib praegu Depeche Mode´i ja mul on sellest täielik kopp ees. Tahaks hoopis midagi helgemat. Selgemat. Kargemat... :))))

18. okt 2004

Väsinud esmaspäev

Tegelikult ei peaks olema eriti väsinud, arvestades, et terve pühapäeva ma magasin :) Lihtsalt tõusin eile kell viis õhtul. Aga jah, siis ei saanud enam öösel eriti magada, nii et täna siiski väsinud :)

Põhimõtteliselt oli täiesti jube nädalavahetus. Pole ammu nii palju raha maha joonud :) See selleks, juua sai üldse palju ja diskotatud ka nii mis kole. Ei viitsi sellest kirjutada. Moraal on selles, et Tartu on täis mingeid tonte. Ja klubides on kõige popim käia riietega, millega peaks trennis käima. Nike´i tossud on meeste puhul hädavajalikud, naiste puhul kõlbavad ka muud kaunad, mis vähegi ketsi nime välja kannatavad. Ja loomulikult Osturalli tulemusena võis päris ühte paari Salomoni matkajalatseid kohata :( Mõttetu.

Meil laupäeval esimest korda siin majas sai kasutada väljendit palav. Üks nimelt küttis kahte ahju päev otsa :)))) Ja toas oli seega 26 kraadi sooja. Nii hea!!!!!!!!

Selline lühikokkuvõte siis väsinud esmaspäeval. Pean nüüd lugema hakkama. Üldse tuju ei ole, aga tuleb seda siiski teha.

15. okt 2004

Täna siis lõpuks...

Ärkasin kella peale kell pool üheksa. Ja tulin kohe voodist välja. Kui tubli saab veel olla? See vist peab vabandama fakti, et ma ei ole terve päeva midagi kasulikku teinud. Ei, olen küll, aga mitte sellist, millest ainepunkt tuleks ja koolitarkus pähe nõriseks. Pigem tegevused enda jaoks. Selleks reeded ju ongi :) Ekspressi päev vaeste rottide jaoks, kes ei jaksa endale lehte tellida või osta. Kiibitsen seega netis ja loen juba tunde. Paberkandja tegelikult on ka hea asi, aga seal reklaami üleküllus tapab minus iha pooli artikleid lugeda. Netis sellist asja pole, jumal tänatud. Areeni jätan alati magustoiduks :) Mis tähendab, et aeg-ajalt taban ma ennast seda lugedes väsimuselt ja jätan pool lugemata. Lahe, siis on, mida järgmisel nädalal üle vaadata.

Ja kes tõi õue päikese? Juba teist päeva sirab teine, kena ja valge ja soe tundub see kõik aknast vaadates, aga õue minnes on ikka kole külm. Hommikust saadik olen ahju kütnud. Mis tähendab omakorda seda, et ikka veel ei saa poodi minna, peab passima :) Ma küll ei tea, miks, aga nii mulle räägiti. Võib-olla usun niisama naiivselt seda ja põhjust polegi? Mine tea.

"Salemi nõiad" siis eile Sadamateatris. Nagu ma juba mitmel korral olen öelnud: liiga palju näitlejaid ja liiga palju vaatusi pisikeses black-boxis. See selleks, aga no kolm vaatust on ju liig?! Eriti kui veel teine vaatus nii põnev oli ja oleks võinud vabalt ühe auruga lõpuni välja minna. Aga noh, võib-olla polekski asi nii mõjus olnud, kui poleks pidanud 15 minutit lõpplahendust ootama, kes teab. Lugu iseenesest Milleri oma ei ole just selline, kuidas nüüd viisakalt öelda, tipptasemel, kuigi seda hauataguse häälega niiviisi telekas reklaamitakse. 20. sajandil on kindlasti kümneid draamasid, mis on tugevama ülesehitusega. Isegi Milleril endal on paremaid :) Aga see selleks. Reklaam on ju reklaam ja selles kehtivad omad seadused, reklaami omad. Ei peagi tõele vastama, peaasi, et publik tuleb. Ja kui juba eelhoiak on hea, siis võib ju ka head vastuvõttu loota.

Lavastusest ka. Püss oli laval, aga pauku sellest mitte ei tehtud!!!! Draama põhialuste vastu eksimine, eks. Tegelikult leidlik vimpka, ma ei oska seda küll teisiti nimetada. Leidlik oli ka lavakujundus. Puidust sõrestik, mis teise tasandi andis, kus siis taevaseid ja põrgulikke jutuajamisi aeti, oli lahe, aga mul oli küll natsa raske läbi sõrestiku piiluda. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mu istekoht seda ei soosinud just. Liiga palju tundus seda olevat. Ja ma nägin sellel osal, mida üldse ei kasutatud kahte redelit?! Milleks need seal olid? Kas kontrolletendusel ei avatudki kõiki kaarte?! Arusaamatu. Aga need on pisiasjad. Nagu ma juba ütlesin: liiga palju näitlejaid pisikesel laval, mõni veel röökis nii kõva häälega, et mul kõrvad tahtsid puruks minna. Lihtsalt nagu ei arvestanud üldse, et pole suurel laval. Katuga just eile ka arutasime seda, et mingit käega katsutavat põhjendust, miks seda lavastust Sadamateatris mängitakse justkui ei olegi, vähemalt mina küll ei suuda seda leida. Suure lava tükk täiesti. Või siis eriti suure ja troostitu tühja - teatraalsetest elementidest - ruumi etendus. Vaatajaid kolme külge - miks mite isegi nelja - ja siis asi mängiks. Või siis oli see kitsus - näitletel oli vähe ruumi ja vaatajatel ka - taotluslik - näidati meitele aja kitsast mõtlemisviisi??? Nii ja naa saab mõelda. Jah, suurel laval poleks ma tähele pannud, et Abigailil oli nõel käes, et ta tõesti torkis ennast ise, tahtiski kätte maksta. Aga samas - kas teised ka seda nägid? Minu positsioonist oli see hästi näha, aga ma kujutan ette, et inimesed minu selja taga seda enam ei märganud, sest tegemist ju pisikese ja tavalise nõelaga... Tahaks näitlejate kohta ka miskit öelda. Katu ja minu lemmikuteks olid H. Merzin ja R. Kütsar. Esimene üllatas Katut, sest ta pole teda varem eriti tähele pannud, teine üllatas mind - kütsarlikku elementi oli vähe ja vaatamine sellest puhas ehk siis uus kvaliteet taas. Jaanovits ja Mähar olid ka head - eriti lavastuse lahti jooksmisel, alguses pisut nagu rabedad mõlemad, ei uskunud eriti nende juttu. Jaanovitsiga oli eriti kummaline lugu veel: alguses nagu üks tegelane, siis muutus millekski nimetuks, keda ta välja ei mänginud ja siis see tegelane, kellena ma kujutan ette, ta pidigi näitemängus osalema. Selline segane mõttekäik siis. Igal juhul võttes kogu selle värgi nüüd lühidalt kokku - ma ei kavatsenud sellel üldse nii pikalt peatudagi - siis täiesti tore asi, eriti Mäeotsa kohta. Ma püüan meenutada, miks ma ta lavastustest eriti hästi ei arva, sest tegelikult "Pühak", "Ajujaht" ja muidugi "Mägede iluduskuninganna" olid ju täiesti head lavastused, aga ei tulegi meelde. Võib-olla need lavavälised põhjused ja muidugi ebaõnnestunud osatäitmine Undi "Meistris ja Margaritas"... Aa, üks asi, mille ma oleks juba unustanud veel: vildist kostüümid on ikka täiesti räiged. Utakad lendasid ja tagumikud kõigil 2 meetrit suured... Esimeses vaatuses ei saanudki eriti keskenduda, sest pingviinid häirisid... Lõpus kohtustseenis muidugi häirisid ka... Eriti kui näed kehva kvaliteeti ja kõveraid õmblusi... Aga see on küll selline norimise asi. Üldkokkuvõttes asi ju töötas ja aeg sai kostüümidega paika pandud. Järgmisel nädalal vast siis juba arvustused tulevad, eks näis, millest räägitakse. Huvitav, kas keegi tõstatab küsimuse teema valiku kohta? Et miks just see lavastus ja miks just praegu... Ma eile mõtlesin mingi teooria välja, aga enam ei meenu see, aga põhimõtteliselt võiks siit teha eriti laheda järelduse nõiajahi kohta Iraagis... Küllap keegi ikka sellega välja tuleb. Seos on ju liiga ilmne :) Või siis just ei tulegi, sest see on nii ilmne... Ja üks asi veel, mis Katut häiris, aga millega mina olen suht hajrunud: lavastaja naerab ise oma naljade peale kõige kõvemini :))) Unt on vist ikka liiga tihti Tartus käinud ja Mäeots on liiga tihti temaga koos etendusi jälginud :) Nalja kohta veel üks asi: huvitav, millal tuleb see aeg, kus inimsed Toomingase üle enam ei naera?! Et tal on küll pidevalt sellised osad, et hirnud pooleks ennast, aga no lõpuks peab ta ju ennast ammendama? Või ei juhtugi seda?! Ei tea. Mina igatahes hirnusin.

Ja nüüd veel natuke ahju segamist ja Jaak Joalat taustaks ja siis äkki-äkki saab hakata lugema lahedat raamatut :)))

"...Süles toon laineid ja hinges toon mere tuult... Su hääl pilved viib ja olengi teel... Kui mind kutsud sa, kaob igatsus sume.."


14. okt 2004

Kell pool viis hommikul...

Juhtus selline lugu, et kramp lõi jalga. Lihtsalt lambist läbi unehämu ja unenäo äkki tundsin, et nüüd ta siis tulebki. Tuligi. Krdi valus oli. Panin tule põlema ja kargasin mööda tuba ringi. Mõtlesin, et küllap enam und ei tule, jätsingi tule põlema ja sirutasin käe raamatu järgi. Ja järgmisel hetkel oli "vabariigi valvur" toas ja õiendas, et ma tulega magan. How fucked up is this? Igatahes ei lugenud ma ridagi, raamatki polnud voodisse jõudnud. Äratusega on endiselt jama - ei suuda hommikuti ennast püsti ajada, kui kell heliseb... Peab vist... Ma ei tea, hakkama kanadega koos tudusse minema.

Täna saab teatrisse :))) "Salemi nõiad" Härra Ise lavastuses, eks näis, mis sealt tuleb. Kuigi - ükskord sain ju positiivse üllatuse, äkki saan täna ka, väike lootus ju ikka on (ööbik ühesõnaga, aga see on liiga pikk lugu, et seda ümber jutustada). Ja kõige selle juures näen ma, et täna on hullult ilus ilm ja väga tahaks hoopis jooksma minna... Või loengud vahele jätta... Laiskus ronib uksest ja akendest. Või siis hoopis sügisväsimus, millele jõulumasendus kohe järgi kappab. Katu just üks päev rääkis, et tore aasta on olnud: kõigepealt koolistress, siis deprekas täiesti rõvedast suvest, siis koolistress ja sügise masekas ja siis jõuludeprekas. Et siis aastaringne heaolu on garanteeritud. Et jumala pärast ei saaks ennast kasvõi kaks sekundit normaalselt tunda.


13. okt 2004

Võtaks selle ahju ja pistaks ta põlema

Selline mõtteavaldus. Kusjuures tingitud sellest, et lause esmases funktsioonis peakski ahju tule tegema, aga see raip ju ei põle. Seega ei jää mul muud üle, kui karjuda, et pangu ennast põlema. Juba eile mõtlesin, et soetan endale süütevedeliku varud. Ja hakkan sellega tuld alustama. Ebanormaalne, aga ma raiskan sellele asjale umbes nagu tund aega. Ja siis ülejäänud kolm veel kütan teda raiska ja segan ja valvan. Mis tähendab, et mu elust suure osa täidab ahi!!! Ma ei saa aru...

Mäeküla meeste seiklused sain läbi. CV saatsin ja sain eitava vastuse. Kui sitt saab üks päev olla??? Ikka saab... Lõppeks ta juba ära. Lõppeks see nädal ja saabuks juba november...

Milkman

Et nagu istun ja loen, mida Mäeküla mehed elust arvavad... Kusjuures tegelikult peaks hoopis midagi muud lugema-tegema. Mingi täiesti kreisi maailm. Kust küll sellised mõtted tulevad, et loeme nüüd käpelt "Mäeküla piimamehe" läbi ja siis arutame seda?! Ma ei saa aru.

Täiesti mõttetu päev täna. Hommikul magasin sisse või ma ei tea, kuidas seda nimetada, kui kahte loengusse ei jõua, sest lihtsalt ei jaksa ennast voodist välja ajada. Nagu kivistunud, näed, et osutid liiguvad, aga jalg ei tõuse ja käsi tõuseb eriti kiirelt, et kell kinni lüüa. Ja nii ma siis magasin kuni sai härra professori loengusse minna ja seal veidi tsillida. Ehk siis kui kõik hästi läheb, siis järgmisel nädalal suudan oma koolirutiini taastada ja täies mahus taas õppetööst osa võtta, sest praegu nagu küll ei suuda seda. Kodutöidki ei jaksa teha. Tahaks hoopis... Jah, tahaks küll, aga kõike ju ei saa, mida tahan.

Ema on hulluks läinud või noh, pisut peast segi ja ajab teised ka peast segi. Lihtsalt ei suuda. Mina ei suuda temaga vaielda, kusjuures põhjust nagu ei olegi, lambist lihtsalt helistab, soiub natuke ja siis hakkab karjuma. Väga lõbus.

Uni on, aga pool raamatut veel lugeda. Tunniga sai 40 lehte loetud, seega kaks lõbusat tundi veel, kuigi silmad vajuvad juba kinni. Ja pea on tühi ja paha tunne on. Sest ma lubasin midagi, mida ma ei oleks pidanud lubama, aga ära öelda on kuidagi ebameeldiv. Vist ikka pean ennast kokku võtma, sest parem on korra ebamugavust tunda kui hiljem... Hiljem kahetseda. Juba põengi. Oh...

Tahan ära lennata. Nt Iirimaale, kuhu Estonian Airiga nii odavalt saab. Nojah, Ryan Airiga saab Riiast Inglismaale ju ka... Vaja on midagi. Midagi on vaja. Kõrva- ja silmaklappe. Või siis nende maha võtmist, polegi päris kindel kumba ma õigupoolest vajan. Igatahes on kõik praegu väga segane ja ma ei taipa millestki midagi. Lähen tudusse, äkki, ma küll ei tea kuidas, on homme parem, kui oli täna.

11. okt 2004

Kodu rokib

Kodus tagasi, ei saa öelda, et ma nuriseks!!! Üliõnnelik olen tegelikult. Tahaks rahu ja vaikust, aga selleni läheb veel natuke aega - üks 400 mg Ibumetin on veel täiuslikkusest puudu :) Peavalu on lihtsalt kohutav, küllap see on magamatuse ja suure väsimuse tulemus. Mõtlesin, et ei maga eriti kaua täna, aga no mitte ei saanud kella peale üles tuldud, nii hea oli voodis ja uni oli ka ikka suur. Seega ülemagamise - täna öösel ju siiski tervelt 7 tundi - peavalu.

Uhh. Nädalavahetus oli igatahes suhteliselt meeletu. Reede tundus enam-vähem tore seni, kuni ema-armas teatas, et ta läheb maale ja ma pean Jana-Liisa juurde jääma. Tegelt mul ei olnud selle vastu midagi, aga no see voodi seal, see on ikka inimpiinade tippteos. Seega sain kokku umbes kolm tundi magada, mis tähendas, et hommikul ma magasin sisse ja pidin nälginuna ja ilma kohvita Nõmmele jooksma, et Timmile süüa anda. Ja siis juba läbi saju Suurhalli, kus hobused kargasid nii mis kole. Ja lapsed muidugi ka. Lastenurk on eksootika, seda ma pean kohe ütlema. Ja tunne on selline, et teenisin iga sendi seal välja, mida meiel lahkelt loodetavasti ka kinni makstakse. Lolo ja Pepe seiklused, Tom ja Jerry ning kass Oggy ei kannata enam mingit kriitikat. Lapsed ikka armastavad vägivaldseid multikaid küll... Ja see päev ei tahtnud lõppeda - nagu eilnegi. Koju jõudsin mingi kell 11, siis veel veevärgiga võitlus ja magama sain alles ühest. Õnneks venna viis mu autoga hommikul Nõmmele ja siis ka suurhalli... Ja eilne päev kestis... Lõppes kell pool kolm lõpuks voodis, aga see, mis eelnes, oli suht väsitav... Tartu buss oli rahvast pilgeni täis, Käsh tudis mu najal, mina tema najal, paar troppi kisasid selja taga hobustest, bussijuht tegi 5 krooni vahelt ja Tartusse jõudes oli õues sigakülm...

Ja nüüd ma suhtlen Käshiga ja enam ei mõtle nädalavahetusele. Ja ei kirjuta enam mitte kui midagi.

8. okt 2004

Teele, teele!

Ja ma ei räägi kurekestest :) Lihtsalt kohe olen bussi peale minemas, et jälle kodust ära minna. Just mõtlesin, et pole augusti lõpust alates ühtki nädalavahetust rahulikult kodus olnud. Korra vist septembris olin maal ja magasin seal poolteist päeva, muidu on pidev mahtra olnud. Homme ja ülehomme siis International Horse Show Saku suurhallis. Täna emmiga väike shopping :)

Ahaa, aga meie Käshiga käisime eile teatris. Ja nii hea tunne oli. Teatritunne. Vaatasime Sadamateatris Kivirähki/ Undi "Romeo ja Julia" nimelist näitemängu. Algus oli paljutõotav, isegi väga hea, aga vahepeal vajus nagu suht ära, lõpp jälle enam-vähem. Seega suhteliselt head näitlejatööd, eriti muidugi onu Reinu osatäitja ja loll-Joosep, kuigi ka teistel polnud viga. Ületasid ennast, mu meelest. Hästi kummaline, aga ma ei suuda pärast seda kunagist Zucco-maratoni enam rahulikult Tuisu-poissi jälgida, automaatselt hakkan tema liigutusi ja kehaplastika detaile jälgima, nii et üldpilt võib kaduma minna :( Aga see muidugi on ka klass omaette. Ja ühte asja panin veel tähele - aastane vaheaeg "Vanemuisest" on mu muutnud veidi tolerantsemaks ühe teatud näitlejanna suhtes. Just eile mõtlesin, et küllap see on küllastumisest. Ehk siis kordub see Olmaru-sündroom: vaatan ja ta muutub igas rollis vastikuks, siis pean vahet (kohe pika vahe) ja avastan ta enda jaoks täiesti uues kvaliteedis, usutava ja heana. Seega on minu teatriskäigu spontaanses pausis, mis tõsi küll lõpuks juba teadlikuks teatri vältimiseks muutus, ka üks positiivne asi ilmnenud. Ja teatri-isu kasvas kõvasti. Järgmisel nädalal jälle Käshiga teatrisse ja ehk saab nt homme õhtul Draamakasse minna, peab vaatama ja uurima. Aga no sellest ma ei räägi, et piletid on ikka rämedalt kallid :(((

Nii, ma nüüd siis minema. Ei hakka näitemängu kohta enam muud eriti ütlema... Või siiski: liiga palju Unti oli selles, Kivirähk nagu kippus kaduma, kusjuures ma olen mõtteliselt neid kahte meest päris kaua seostanud ja mul oli ettekujutus, et nende laadid sobivad hästi, aga ei. Unt on liigselt egoist, et Kivirähki lavastada, arvan ma.

"Elu on ilmeline" Andrus Kivirähk

7. okt 2004

Same old, same old

Neljapäev on juba kätte jõudnud, mis tähendab, et nädal on lihtsalt kuhugi kadunud. Polegi nagu teist eriti olnud. Tuli ja läks, jätmata maha midagi, millest kinni haarata. Tavaline nädal ühesõnaga. Ma ei tea, kas nädalavahetus tuleb erinev, võib-olla tuleb. Lähen taas Tlnasse, seekord siis võib mind leida hobuste võiduajamiselt :) Loodetavasti saab palju nalja, nautida head seltskonda ja võib-olla saab end eemale hoida stressemisest, intriigidest, kooliajasdest ja muust pahnast, mis tavapärasel moel aknast ja uksest sisse murrab.

Kontrolltöö oli eile. Miskine kummaline värk, aga rõhun sellele, et vast jagatakse ainult kriipsukesi ja oma kriipsukese peaksin ikka kirja saama. Tulime Käshiga jalgsi koju :) Tal praegu miskine hoog, et kõnnime palju, sööme tervislikku toitu jne. Jube palav oli. See selleks, koju jõudes läksin kohe jooksma, tegin suurema ringi, sest need va mõtted ei tahtnud alguses ära minna. Lõpuks ikka läksid, aga siis sadas vihma ja koju jõudes olin ma läbinisti ligamärg. Aga hea tunne on, kuskilt ei valuta, miskit ketikat ei olnud, lihtsalt puhas rõõm jooksmisest. See siis nüüd nagu koristaminegi mu lemmik-maandamistegevus. Endast asju välja elada on ju tore. Tr. rääkis just ükspäev, et talle on mu haigus külge hakanud - koristab ka nagu vana hull ja kui ikka peale hakkab, siis terve päeva. Muud asjad lihtsalt ootavad oma järge... Huh. Tahaks... Koristada muidugi mõista, aga kahjuks peab kooli minema. Õhtul tahaks teatrisse minna, aga ma ei tea veel, kas piletkasid on. Loodan, et ikka joppab. Ja loomulikult on seda mõttetut nädalat saatnud pidev süüdiolek oma ühiskondlike kohustuse ees... :( Ja lakkamatult on peas trummeldanud kena raamatuke, mida üritan igal vabal hetkel lugeda, sest muidu ju lihtsalt ei jõua arvestuse ajaks seda läbi. Varsti läheb hulluks rabistamiseks, mis tähendab seda, et loen täiesti suvadest kohtadest suvalisi lauseid ja annan neile enda jaoks mingi tähenduse. Teen näo, et raamat on läbi :)))

Uni on, aga lähen ikka kooli... Tavaline nädal ühesõnaga. Ahjaa, Kessu saatis kaardi :) REMi piletit mul veel pole ja vist ei osta ka. Ma ei viitsi investeerida ja siis avastada, et pean neljapäeval vara juba Trtus olema :((( Seega alone ja naudin siin head muusikat. Ilma laivi ja ekstra-ordinary co-publikuta.

5. okt 2004

Hooli, hooli, hooli

Ja ma ei lähe kooli. Parafraseerides siis tuntud laulurida. Lihtsalt eile oli kell äkitselt kolmveerand kolm ja siis juba kolmveerand neli. Nii et täna siis kodus. Ennelõuna semiootika seltsis, siis kontrolltööks materjale otsima ja siis hakkab mõistekaart ruulima. Öäk. Elu on selline.

Ma juba kirjutasin sellest, et eile koristasin. Kui nüüd järele mõelda, siis on koristamine vist mu lemmiktegevus. Lihtsalt ma naudin seda. Oleks ainult aega, siis koristaks päevad läbi. Aega aga netu, seega peab läbi ajama ilma oma vedraid vajadusi rahuldamata. Ehk siis: welcome to my world, wir lernen etwas...

4. okt 2004

Kui palju...

Tegelikult on nii, et tulin koju. Tartu koju. Ja mida ma avastasin? Olen jube palju asju maha unustanud, alustades asjadest, mis vannitoas laiali oli ennast laotanud ja lõpetades plaatidega. No plaatidega on üldse selline kummaline lugu, et nende puudumise ma avastasin juba pakkides. Ja otsisin seega terve elamise läbi, lappasin ühe kaupa läbi kõik plaadid ja karbid, mis seal majapidamises leidus, aga omasid ei leidnud. Kuidas see võimalik on? Ma igatahes aru ei saanud. Ei saa siiani. Loodan sellele, et emm koristab hästi põhjalikult ja tuhlab Jana-Liisa asjad ka läbi, tõenäoliselt need mu plaadid kuskil tema hunnikutes on... Ja loomulikult tunnen ma just neist praegu kõige rohkem puudust! :)

Kratsin siin mõttetu näoga pead. Kõht on vist tühi, aga õnneks ei ole mul mitte kui midagi süüa. Nojah, tatart ja miskeid muid putrusid on ja makarone ja kartuleid jne. Aga tahaks võileiba ja seda ei ole. Seega parem nälgin natsa. Nagunii pean kohe hakkama linna poole minema, ei olekski aega, et miskit suuremat süüa teha. Peab igast kummalisi asju minema ostma. Ja siis juba päikest püüdma või õigupoolest mitte ise püüdma, aga aitama teistel päikest püüda.

Ma nüüd ei saa päris täpselt aru, kas mu Nokia viskas sussid püsti või ei visanud?! Eile ja üleeile suri lihtsalt välja, aku ei reageerinud laadijale ega midagi. Täna aga laadis ennast viis tundi!!! Üldse ei mõista... Peaks vist ikka minema ja oma raha EMTi esindusse maha jätma ja endale pisi uue telefoni muretsema. Äkki veel tuleb kingitusena ;) Eks näis, homme või ülehomme saan aru, kas see kena aparaat veel reageerib või mitte, siis saab otsustada.

Ja ma praegu ei hakka kirjutama, mida tähendab kümneaastasega nädal aega korterit jagada, aga ükskord teen seda kindlasti.

Veevärgi-tädi käis veenäitu võtmas. Ütles, et tema meelest on veemõõtja keldris, ma tegin ennast totaalselt lolliks, sest ma ju ei tea, kus kelder asub! Aga nüüd siis tean ja tean sedagi, et meil on täiesti normaalne veetarbimine - 25 kanti kolme kuu kohta. Mis iganes see siis tähendama peaks. Nokkmütsiga tädi oli :) Tartu Veevärk oli nokatsile kirjutet ja ronis mööda räpast treppi meie räpasesse keldrisse. Väga põnev.

Linna nüüd...

"Keep on walking. Walking on, walking on broken glas"
(Annie Lennox)

1. okt 2004

Ja ma ei maga ja ma ei söö...

"...Ja ma ei taha teha tööd. Ja ma ei kuule ja ma ei näe..." (Siiri Sisask)

Selline tunne siis hetkel. Käisin jooksmas. Jooksin, mõtted ei kadunud kuskile. Valisin omast arust kõige metsasema tee - surnuaiast mööda ja raudtee äärde - , kuid sellele vaatamata oli vingugaasi protsent õhus eluohtlikult kõrge. Mis tähendas seda, et mul ketikas pärast kahte sekundit ja vahepeal mõtlesin, et suren kohe ära ja surma põhjuseks on Tallinna liiklus. Ehk siis oleks saanud Edgarit süüdistada veel ühes asjas. Ma üldse ei saa aru, kuidas Tlnas on võimalik tervislikke eluviise harrastada. Et inimesel peab olema auto, et sõita kuskile pargi lähedale ja siis saab nagu joosta. Rulluiskudega sama lugu. Tüüpidel siin hunnik nurgas, aga siin läheduses pole küll kuskil sõita. Asfaldis on auk augus kinni, kõnnitee üles kaevatud - mitte et ma mõnda teemeest seal näeinud oleksin seda parandamas... Jalgratastest ma ei hakka rääkimagi. See tundub eriti nõme ja ära leierdatud. Ma tõsiselt imetlen oma vennat, kes oma Scottiga linna vahel eluga riskis pea aastaringselt. Aga siis sai temalgi isu otsa. Lihtsalt see pole vaeva väärt. Heitgaasid tapavad su lihtsalt ära. Ja nende 100 inimese tõttu, kes siin linnas igapäevaselt autole ratast eelistavad, ei ole ju mõtet pungestada ehk siis mitte autot kasutada. Seega autod on parimad, mis Tlnas olemas on. Parkimistasudest saadav tulu tõestav seda pretty veenvalt.

Ma enne kole närvis olin. Jooksin täie hooga viiendalt õue ja tirisin kaks suitsu järjest kopsu. Väheks jäi, aga siis sain aru, et kurk on natsa nagu kähe, seega tuli mõistus koju ja rohkem ei üritanudki kimuda. Vaja mul seda troppi haiguse-ussi uuesti...

Ma jõuan oma koolihalani tagasi. Kaasa võetud asju pole puudutanud. Semiootikat veidi lehitsesin, aga noh... Polnud vaeva väärt see nende siia vedimine. Võtan kõvasti hoogu, et vähemalt Introduction siin loetud saaks. Siis pean küll kaks nädalat täeilikult lugemisele pühendama. Mitte et mul selleks võimalust oleks. Järgmisel nädalal on kontrolltöö, ülejärgmisel ka, siis tuleb referaat esitada, vahepealsed kodutööd tuleb ära teha... Ja nädalavahetused on juba broneeritud. Vist. Ehk saab vahepeal maale minna, et ennast veidigi inimese moodi tunneks. Või tuleb hoopis Raplasse minna? Ei tea... Ja sellise attitude´ga ei hakkagi teadma. Plaane ei tee, aga kava tuleb koostada.

"I don´t discriminate. I hate everyone."

Kodus käies üle paari kuu, siis ema paneb kaasa...

Selline tunne just ongi... Tahaks koju. Kui teaks, kus on kodu. Kodu pidavat seal olema, kus müts ripub ja jope varnas. Mütsi mul pole ja sellest, kus joped paiknevad, pole aimugi. Tahaks kangesti kuskile kuuluda. Just praegu, kohe, sel hetkel, milles olen... Aga see on mööduv nähtus, ma loodan. Tartus on ju kodu olemas. Ja ema juures ka. Seega on kaks kodu. Tegelikult on üldse selline tunne, et inimesed teevad kodu. Need, kes seal on. Nii et Kessul oli ikkagi õigus... Vahet pole, väsimus on nii suur, sellepärast tulevadki sellised mõtted.

Vihmavarju ma ei leidnud, seega ära ei lennanud. Vihma käes kõndisin küll. Kahel päeval jõudsin koju ligamärja ja tilkuvana. Palavik ja muud lahedad sõbrad külas kohe :) Nüüd paistab juba teist päeva järjest päike. Väsimus ei ole sellest vähemaks jäänud, aga õnneks ei lohise püksisääred mudalompides, juuksed ei liibu peadligi ja riided on imede ime kuivad ja puhtad ka pärast õues käimist.

Ma jõuan jälle selleni välja, et lapsed on vahvad. Isegi haige Enriko-män. Kuigi - olgem ausad - esialgu oli küll selline tunne, et viskan sussid püsti, kui ta taas vinguma hakkas ja ennast mööda voodit, põrandat, mind ja kõikvõimalikke muid kohti ringi veeretas. Ise nii pisike, aga nii palju tatti, nii palju palavikku, nii palju halba enesetunnet ja väsimust. Kahju oli temast. Ja ise tundsin ennast abituna. Ei saa ju teda kuidagi aidata. Jookseb mööda tuba - ei jookse, tuiab - ja korrutab: ämme-ämme-ämme. Ja niimoodi tunde. Väga abitu tunne.

Projekte tegime sel nädalal. Lugesin mõnda juba sajandat korda. Tõenäoliselt parandasin mõnda mitu korda. Ja siis parandasid veel teised ja originaalautor ei saaks enam arugi, et tegemist on tema projektiga. Nii palju muutusid. Jah, aga tegelikult ei olnud mina üldse põhiline vaevanägija. Me. varastas lapse, une ja töö arvelt aega ning kirjutas endal sõrmed villi. Sest meie, oskamatud, ei saanud ju päriselt aru, mida ja kuidas tuleb teha ja millal kõike seda tuleb teha... Jälle läks nihu, ühesõnaga. Me küll teeme talle kõvasti välja, aga ikkagi on kehva enesetunne, et ise hakkama ei saanud. Ma ei saa aru, kuidas inimesed on kõige selle jaoks pidevalt aega leidnud. Ja kui palju on neid orge, mis projekte teevad?! Et suur hulk inimesi kirjutab ennast hulluks!? Vähemalt said tehtud ja loodetavasti saavad ka pisikese toetuse. Ja tegelikult teadsin ma seda juba ette, et lõpuks keegi teine need ära teeb. Ma ju hoiatasin M.-i ka... Kahju, et see nii läks, aga hea, et see nii läks. Et tehtud sai.

Ja jooksmas pole saanud käia. Algul sadas vihma, siis olin haige. Ja täna sõin liiga palju. Kui veel tunni suudan õgimata olla, siis pigistan Jana-Liisa tossud jalga ja jooksen. Jooksen... Jooksen, et joosta, et unustada, et saada vabaks. Tegelikult lõplikult vabaks ei saa, ma tean seda ja ma ei loodagi seda, aga selleks hetkeks ja järgnevaks tunniks on unustus garanteeritud. Jooksmise ajal tuleb hingata ja pärast püüda ellu jääda. Ja mul on tunne, et seda juttu olen ma juba nii palju kordi enda jaoks läbi mõelnud ja tõenäoliselt ka kirja pannud, et need sõnad justkui ei veena enam kedagi ja neil on väike hallituse maitse ja lõhn küljes. Mis ei tähenda, et ma neid sõnu niisama loobiksin. Ma tõesti usun neisse, sest ma tean, et see on tõsi. Inimeste peal järele proovitud :)

"Vaadake ülesse, hingake taevasse." (DAGÖ)

"Maailm on jalge ees. Vaadake vaid paremat poolt." (DAGÖ)

Kessu käis külas. Would you believe it, aga ma korra juba kirjutasin eelmise lause ja siis kustutasin selle ära ja passisin tühja rida terve minuti. Ma ei saa aru, millest see kadedus tulnud on - ei raatsi enam kirjutada. Endale hoida on ikka asju jummala hea, aga kirjutamise mõte oligi ju esialgu enda jaoks asju lahti kirjutada, üles kirjutada, läbi mõelda ja uuesti läbi elada. Nüüd lihtsalt pirtsutan iseenda ees ehk siis kadetsen siin. Küllap alateadlikult ja teadlikult mängivad rolli ka lugejad. Sest ma tean, et nüüd on neid inimesi, kes loevad ju rohkem. Seega ei saa enam juttu olla teraapilisest kirjutamisest. Või saab? Noh, tegelikult saab. Selles suhtes, et mul ei ole millegi pärast piinlikkust tunda. No selle eelmise mõtte pärast muidugi võiks veidi silmi peita - liiga julge avaldus minusuguse kohta :) Aga noh... Põhimõtteliselt ei jaksa ma asju enam nii kiiresti enda jaoks läbi mõelda, et neid siis kirja panna kiiresti ja just esimese emotsiooni mõjul. Aju on väsinud. Ja siis mõtlengi, et hoian veel veidi endale, kadetsen ja hiljem panen kirja. Ja siis tulevad uued asjad ja siis uued ja siis uued... Nii et vanad ja olulised jäävadki. Jäävad pähe kummitama. Las nad siis kummitavad. Seni kuni nad mind ei sega, eks. Kui segama hakkavad, siis tuleb aeg maha võtta ja lihtsalt minema joosta. Või siis haarata nn härjal sarvist ja astuda mingeid konkreetseid samme, et maailma paremaks muuta. Enda oma looomulikult. Ja teiste oma ka. See on selline kahe otsaga mäng: teed enda maailma paremaks, teiste oma saab paremaks; teed teiste maailma paremaks, enda oma saab paremaks. Vat nii. Mitte vorst vorsti vastu, vaid tavaline humanism.

Ja nüüd ma lähen küll jooksma, muidu ma kohe siin ja praegu (teatri põhiolemus, eks ole) mõtlen ennast lolliks ja satun Paldiski maantele aiaga piiratud majakesse.

"Sõidame isaga draakonil. Kroonid peast rebib tuul, me ei hooligi." (DAGÖ)

Päeva moto: "Ja me naerame, kui me lendame, üle lainete, isaga draakonil."(DAGÖ)