eXTReMe Tracker

30. apr 2005

Swinging to the music, swinging to the music

"Vertigo" ja U2 ikka möllavad. Enne kuulasin - ma arvan, et tuhendendat korda - "Ühte" ja pisarad lihtsalt voolasid. Ise loen EPLi ja pisarad lihtsalt jooksevad. Ja siis panen selle tuhande esimest korda mängima, et saaks veel löristada. Nii hea oli. Kohe tuli meelde kolmapäeva õhtu, mil ma õpiku tagant kogemata Käshi juurde sisse põikasin ja ta istus ja löristas arvuti ees. Vihast. Raiskas liiga palju aega, et uut Adobe Readerit downloadida ja printerit uuele arvutile külge add-ida. Ja siis ulus siin. Nagu väike laps. Väiksed lapsed ju nutavad ka vihast aeg-ajalt. Ma ise ka, aga harva. Nutmisega on üldse mingid kummalised lood juba mitmed aastad. Lihtsalt nutma ei hakka. Mõnikord tuleb meelde, et pole kuude kaupa ühtki pisarat poetanud ja siis tulebki nutt peale. Nutt pidavat hea olema. Ja nii ma siis nutangi. Aga jah, kui pisarad niisama tulema hakkavad, siis see teeb mind valvsaks. Paneb ühesõnaga kahtlema oma vaimses tervises. Millega muidu on ju kõik korras :P Vähemalt nii tundub mulle ja viimasel ajal ka linnaliinibussi inimestele, sest nad pole juba viimased paar kuud minuga rääkima hakanud. Ehk siis ma ei kõnni enam ringi näoga, et kohe otsin ühe jupi nööri või siis meeleheitehoos sööstan esimese auto ette, mis must mööduda üritab.

Eile käisin kolm korda linnas. Ja sellegipoolest ei suutnud oma raamatuid raamatukogudesse ära viia. Asi on jõudnud selleni, et utlibi olin ma teisipäeval võlgu 88 krooni ja Lutsus ei saa ma enam tähtaegu pikendada, sest noh... Raamatud on mu käes olnud umbes pool aastat. Ja nüüd ma siis mõtlen, et kas oodata viivisevaba perioodi, mis semestri lõpus kindlasti tuleb või viia siiski raamatud ära ja maksta. Maksta oma viimasest rahast. Eile hommikul oli mul pisut rohkem kui 500 krooni. Täna hommikul on mul pisut alla 100 krooni. Et mida ma ometi eile tegin??? Müsteerium, aga noh, selliseid tuleb ikka aeg-ajalt ette. Võib-olla sellepärast, et viimasel kahel nädalal pole üldse poes käinud, pole söönud, suitsetanud märkimisväärselt. Nii et hakkas juba ununema, et asjade eest actually võetakse raha. See selleks. Põhjust põdeda ju ei ole, sest kuupilet on olemas ja paari nädala pärast makstakse stippi ning maksud on makstud ja võlgasid veel ei ole. Ainult see emadepäeva kingituse asi on nüüd küll kahtluse all. Esmaspäeval oli veel meeles, et peaks ostma ja kohe, kuni raha on, aga siis oli vaja kodus raamatutesse kaevuda ja ei viitsinud Kaubamajja koperdada. Juhtub. Peab ikka lootma vist oma kallile perekonnale. Et ehk nad halastaad ka nüüd minusugusele luuserile ja arvestavad mu automaatselt, sh panuseta, oma kingituseandjate ringi.

Ja täna on laupäev. Üks nendest vähestest, mil ma kuskile ei sõida, ei aja Eesti asja, ei närvitse - veel - ja istun kodus ja teen plaane, et hakata pesu pesema ja koristama. Aga kvaliteetaega on nii vähe, et ma ei raatsi seda kuidagi kulutada. Seega istun Käshi külmas toas ja suitsetan. Tunniga sai kümme suitsu tehtud, süda puperdab sees, üks suur kohvitass on tühjaks joodud, kolm taskurätikut märjaks nutetud ning U2 laulab taustal. Laupäevad on ilusad.

Kutsat käisime eile vaatamas. Selline pisike vorstisarnane - õigupoolest küll alles suht vinku - kutsa oli. Pissis vaiba peale iga kahe sekundi tagant, kaevus mu salli, ilastas selle täis ja võitles mu villase kampsuniga ja lõi oma pisikesed teravad hambad Käshi ninaauku. Nunnu ja pehme ja nännu.

Ahaa, ma pean ikka kirjutama selle ka üles, et Katu ja Kriux ei peaks koos autos istuma ja karjuma emotsionaalselt. Sest kui seda teha, siis tõenäoliselt saab auto kannatada. Eile õnnestus ühele pisi sinisele Opelile tagant sisse sõita. Aga saksa auto on ikka saksa auto. Ehk siis Opelitega ei juhtunud midagi, aga Eesti numbrimärk läks küll katki ja Katu käsi väirises tõenäoliselt esimese topsi tõstmiseni :P Ja umbes kahe tunni pärast oli ta juba nii purjus, et valis suvalisi numbreid ja käsutas inimesi oma tagumist poolt tema juurde vedama :P Aiaiai. Ata-ata.

Kessu juurde ei jõudnud :( Jama lugu. Aga üks kord algab meie aeg. Vist. Loota ju ikka võib, eks. I´m loosing you. Ja ma ei tea, miks. Suured oleme vist. Elud on erinevad. Mul on üks kott ja tal kaks. Oh. Reality bites, ühesõnaga. Tahan.

29. apr 2005

Hold me, thrill me, kiss me, kill me

Jälle on päevalaulu aeg. Tänane päevalaul siis U2-lt taas - nagu juba palju kordi varem... Ja täpselt selline U2-lik meeleolu on. Natuke väsinud, nostalgiline ja samal ajal rahulolev ja rahutu. Ja järgnev fraas mu lemmikuim - aga seda muidugi pealkirja kõrval, sest no ei saa fraasi vastu hold me, thrill me, kiss me, kill me. Kohe mitte kuidagi ei saa :)

you don´t know how you got there
you just know you want out
believing in yourself
almost as much as you doubt
you´re a big smash
you wear it like a rash
star

Ja sellest ma ei räägigi, et tegelikult on meitel kõigil kõike ainult üks. Üks võimalus jagada, üks võimalus... Asja teeb irooniliseks muidugi tõik, et tuleb käituda, nagu midagi poleks juhtunud, nagu oleksid kõik asjad alles esimest korda avastatud. Kahest identsest seminarist räägin. Mis muidugi tegelikult polegi identsed, aga jah. Oma väheste kogemustega on ju ikka selline mõte, et ehk saab ühe ja sama jutu, käitumise, nalja ja köhatusega hakkama. Vahel saabki, aga sellele lootma ei saa jääda. Vat nii.

Love is a tempel... One life, you have to do what you shall. One life, but they are not the same... One. One. One.

Rahu. Südames. U2-lik rahu. Sest lõppkokkuvõttes ju Tallinn ei põle, Riia seisab ikka veel püsti ja Tartu on endiselt üles kaevatud. Nii et elu on paigas. Rütm on olemas, tasakaal pole nihkunud. Ma ei saa tegelikult aru, miks mul täna selline tunne on, justkui oleks midagi juhtunud - kas või midagi väiksemat võrreldes nende eespool kirjeldet/ üles loetletud asjadega. Tunne jah. Subjektiivne. Isiklikkus ja individuaalsus. Mida, muide, saab olla isiklikku või individuaalset U2 lauldes?? Miljonid ostavad plaate, tuhanded käivad kontsertidel, sajad tõenäoliselt kuulavad just sel samal hetkel seda sama laulugi, mida mina. Nii et millisest isiklikkusest me räägime? Sellest, mida loob minu külm ja tolmune tuba koos köögis istuva teismelise ja voodi all nohiseva koeranässiga? Ohoi. Liiga enesesse ei tasu nüüd ka süüvida. Eksju. Juhtub, mis seal´s ikka.

I´ll wait for you... And I will wait... With or without you... I can´t live...

Camelid põlevad kuidagi liiga kiiresti. Ja ma just tabasin ennast mõttelt, et tõenäoliselt väljendun ma täna nagu miski vinniline teismeline, kes armuvalust köökus ja peikat taga nutab. Ahaa. Ei ole mitte nii. On lihtsalt üks nendest nimetu igatsuse päevadest, kus justkui midagi ei igatsegi - pole sellist seesmist rahutust, et nüüd peab kohe-kohe - , aga ometi on ajus mingi sahtel salaja kellegi poolt ei tea millal ja miks irvakile tõmmatud ja nüüd sealt muudkui tuleb. Seda nimetut igatsust siis.

unos, dos, tres, catorce...
hello, hello
hola
I´m at the place called vertigo
it´s everything I wish I didn´t know
but you give me something I can feel

Donde esta? Kirjutatult nii valesti, kui üldse saab.

Sweetest things... I´m loosing you...


Ja hakkame peale. Reality.



19. apr 2005

Haige keha

Nädal aega. Ei jaksa liigutada kätt ja jalga. Hingatagi on raske. Selline võiks olla lühidalt eelmise nädala kirjeldus. Esmaspäeva õhtul tõusis palavik 38ni ning teisipäeva hommikuks oli see juba 39. Ja püsis seal reedeni. Siis veel paar päeva vaikset 37,2 jama ning palavik ongi ehk kadunud. Vastik.

Language is a very very big part of our identity, ütles miski mutt just telekas. ? What an extraordinary sentence to say...

Ei viitsi.

Kooli varsti.

10. apr 2005

Vihm

Kolm päeva järjest. Vihma. Sabinat, mis aeg-ajalt tiheneb päris padukaks. Eile oli selle vihma käes veel soe, täna aga kohutavalt külm. Kütan ahju, sest on tunne, et muidu jäätuvad sõrmed ja varbad. Vihm.

Nädalavahetus Põlvamaa metsade vahel. Pärast seda arutelude maratoni peaks küll tulema lahe üritus. Sest üksipulgi on tehtud nüüd veelgi üksipulgimaks. Ehk siis rohkem infot ma enam ei talukski, inimliku taluvuse piir on lähedal. Huh. Homme läheb taas helistamiseks ja sebimiseks. Kuidas selle kõrval on võimaliku olla koolis ja osaleda loengul, olla kodus ja õppida kontrolltööks ja olla kodus ning raamatukogus ning valmistuda ettekandeks, ma veel ei tea. Eks paari päeva jooksul saab teada. Eesmärk on igatahes selge.

Et maailm muutuks helgemaks ja kõik on hea.

Vihm. Autorattad. Porilombid. Pritsmed. Märg mantel. Läbi ligunenud tennised. Sopased püksisääred. Haisev koer. Kräunuv kass. Lugemata raamatud. NB! Talviku Mati ametiühingu saate taustal kõlab Vennaskond. Maailm muutubki selgemaks.

5. apr 2005

Vaimustus

Vaimustun, sest päike on endiselt erakordselt ere ja seda muidugi positiivses mõttes. Et õues on soe. Et täna oli nii hea üksi jala koju tulla. Et õues on pori vähemaks jäänud. Et koolis oli kole huvitav. Et teatris oli eile tore. Et.. Neid "et"- e on täna palju. Lihtsalt pure joy.

Eile Katuga Sadamateatris Karusoo uut tükki vaatamas. Esmamulje panin kavalehele kirja, ei viitsi enam korrata, aga natuke ikka. Lahe oli. Kuigi lugu iseenesest oli ju traagiline või noh, vähemalt mõtlema panev (see ju on Karusoo eesmärk: panna meid mõtlema, mäletama, võib-olla aru saamagi?). Vat siis nii. Et Rakvere näitlejad olid lahedad, aga kahjuks ma kõikide puhul ei pane nägusid ja nimesid kokku ja siis tuligi selline fenomen esile, et enam meeldisid need, keda ma juba varasemast tean ehk siis Tarmo Sõmer ja Velvo Väli. Ja üks oli veel, aga nüüd ma olen juba temagi unustanud :P Ja see poiss-näitleja, kes judokat kehastas, oli ka hea. Lemmikukene. Ja need indiaanlastest lapsed olid ka suht vahvad, mõnel värises põlv, mõni ei hoidnud tasakaalu ja mõni ütles oma ridu maha just nii nagu lapsed ikka püüdlikult deklameerides teevad. Aga nad olid kokkuvõttes nunnud. Pehmed titad ühesõnaga. Ma ei taha täna pikemalt kirjutada, sellepärast jätan selle hane, kes tegelt on küll tuvi, aga kes minu jaoks siiski pigem hani või hoopistükkis part oli (krdi kajakas!!!) täiesti kõrvale. See on mingi kõrgem tase, millele ma minna ei tahaks. Aga asi, mida ma tahtsin kindlasti üles märkida, on need kuubikud, millega (lava)ruumi organiseeriti. Kuidagi väga dünaamiline, liikuv ja üldse mitte staatiline. Ja seda positiivses mõttes muidugi mõista. Tuli Tanel Saar "SOS"ist meelde, kui nad seal raebelema hakkasid. Selline loomulik liikumine, mida ta ju tegelikult olla ei saa ja ei ole, sest noh... Oh. Rikutud mõttelaad. Aga ikkagi on see mulle selline positiivne üllatus ja avastus, et ka Karusoo oskab oma jutustajaid nii oskuslikult mängima panna. Ma tean küll, et liikumise tegi Laine Mägi, aga ikkagi. Üllatav, et see nii hästi Karusoo lugude-teatriga kokku sobis. Ja ma ei hakka üldse praegu poliitikast kõnelema. Ei taha. Tahan lihtsalt säilitada oma positiivset kogemust jutustavatest meestest, mängivatest lastest ja publikust, kes enamiku aega oli haudvaikne, mitte ei säbelenud, nihelenud, köhinud, kratsinud, krabistanud jne.

Ilus. Teatri Sündmus seega. Teater on püha. Ma olen rääkinud :P

3. apr 2005

Veidrused jätkuvad

Hakkan mina köögis pliiti kütma. Ja umbes kahe sekundiga on köök süsimust. See pagana asi üldse ei tõmmanud!!! Ja ma haisen nüüd nagu mingi kulupõlengult tulnud tüüp. Seda see kevad meitel siin kuulutab. Tund aega jandasin, et neid põlenud puid sealt kätte saada ja siis tuba õhutada. Aknad pidin lahti katkuma... Ja siis pidin ühe koristuse tegema. Ja kui kõik korras, kutsusin koera kööki ja panin ukse kinni. Kahe sekundi pärast, kui kööki läinud koera polnud ja laua peal olid porised käpajäljed!!! Ta lihtsalt hüppas aknast välja. No ja siis kutsusin ta uuesti tuppa ja siis pahadasin takka ja ta pani uuestu aknast välja. Noh. Siis ma õppisin juba ja panin akna kinni enne, kui ta uuesti tuppa kutsusin. Ta on üleni porine ja täiega solvunud, et ei saa voodis ringi rullida. Mida need loomad mõtlevad? Ja kas nad üldse mõtlevad???

Sigarette ostma. Mmmmmmmmmm.

Repliik: miks?

Mul on lihtne küsimus: miks blogger alati siis, kui on need harvad head päevad tahab varastada mu rõõmu? Ehk miks ta just siis pidurdab? Miks ta tahab mu tuult varastada, tsiteerides "Sõpru"??? On see mingi maa peale toomis nõks? Igatahes see töötab...

Nii siis jääb

Pühapäeva hommik. Päikesega. Ilma pannkookideta, aga ikkagi. Käisin puid toomas ja naabritel juba aias kõpitsemine käib. Koerad hauguvad, lapsed sõidavad jalgratastega ja tervisejooksjaid on oluliselt rohkem kui oli eelmisel ja üleeelmisel nädalal. Õhus oli kevadet. Tegelikult tundis juba suve. Majas on rõske ja külm, aga õues oli kilekaga suht soe. Aiast on lumi peaaegu ära sulanud ja sügisel koristamata lehed juba häirivad mu vaadet. Tahaks ka kraapima. Tahaks hekki lõigata ja riisuda ja rabeleda. Eelmine kevad on aga liigagi hästi veel meeles, õigupoolest on see lausa mälus. Ikka istun arvuti taga ja ei taha siit lahkuda. Mu tuppa ei paista hommikul päikest ja see on tegelikult ainus aeg, mil seal saab rahulikult olla. Nojah, tegelikult ei saa, seal on lihtsalt liiga külm praegu. Paari tunni pärast aga võiks seda tuba pigem üleköetud saunaks pidada, kus ei ole hapnikku ja igas nurgas on paar päikesekildu, nii et peab silmi peitma. Tahaks aknad lahti teha, pärani ja hängida seal peal. Nuusutada kevadet ühesõnaga, aga see oleks kuidagi liiga... Ma ei tea, mis "liiga", aga tundub, et oleks siiski. Liiga helge. Praegu istun loll naeratus näol ja trükin. Nii hea tunne on. Kõht ei ole üldse tühi ja rumal rahutus on sees. Ei taha maha istuda ja õppima hakata, kuidagi kahju on. Kvaliteetaeg on vist selle nimi. Selline ideaalilähedane pühapäevahommik. Rahu, vaikus, naabrite hääled, autode mürin, aga mitte selline närviline ja maja raputav, vaid selline hea ja rahulik. Nostalgiline. Tunne, mis võiks pikemalt kesta. Tuleb tuttav ette, aga samas on see hea, mitte närviliseks tegev ja kiirustama panev tunne.

"Eesti muusika karikas" olid The Sun ja Tuberkoloited. Õnneks ma saadet ei vaadanud, nägin ainult lõppu, kus toimus vennastumine. Nii ilus. Seega ajan asja, mis ammu on aetud. Ja ma teen seda meeleldi. Kahetsust tundmata ja kahtlusteta. :)))) Naertataks surnuks praegu kõik inimesed.

Reedel ajasime aetud Eesti asja ja pläkutasime nii mis kole. Vahepeale veel väike teatrietendus ka. Üliõpilasteatris oli taas "Puhastatud". Saalis oli umbes kaks korda nii palju inimesi, kui eelmisel korral ja publik oli hästi vastuvõtlik. Selline kummaline, aga samas hea publik. Hästi palju tudengeid, meie omasid vist ka ma arvan ja lisaks veel mingid kutsetega härrasmehed ning mõned lapsevanemad. Ma eeldan, et need olid lapsevanemad, sest ma ju hästi ei kujuta ette, et muidu keskealised paarid sellist etendust vaatama oleksid läinud. Igatahes oli sel korral etendus palju parem kui eelmisel korral. Mõned tüübid tundusid usutavamad, nt see habemik ja strippar. Samas peaosaline ei olnud sel korral kuidagi üldse tähelepanu keskpunktis - ma mõtlen see tüdruk. Ja samamoodi ei olnud see vaene kirjaoskamatu poiss nii heas vormis. Või ma ei tea, võib-olla ei leidnud ma midagi uut ja sellepärast tundus ta pisut kehvem olevat. Noh ja see vaene amputeeritav poiss oli sama hea. Aga kuna see habemik oli parem, siis ta ei tõusnud nii eredalt esile. Ehk siis kokkuvõttena oli see etendus mu jaoks selle strippari ja habemiku etendus. Tinkerit ma ei oska kuskile paigutada. Endiselt. Pole päris täpselt ikka veel aru saanud temast. Peaks korra veel vaatama, siis saaks ehk aru, et mis ja miks ja kellele. Ja tegelikult ma ei tea, kas see ongi tähtis, aga hetkel mulle tundub, et südamerahu huvides peaks korra ikka veel vaatama ja siis juba ekstra teda passima. Selline puzzle, kust mõni jupp on veel puudu ja kahjuks tundub see olevat suht tsentrist, mis tähendab, et tervikut veel ei ole. Ääred tunduvad aga selged olevat, nii selged, kui nad sellise alusteksti puhul võivad olla muidugi. Sirgjoonelisust ei ole, on pigem see puzzlejuppide nurgelisus ja mõnest kohast on rohkem tükikesi puudu kui teisest, ent enam-vähem on selline ovaaljas moodustis tekkinud. Ruumi kasutus ja sirmid endiselt võtsid peatähelepanu, ent sel korral keskendusi enam näitlejatele, nende maskidele, seetõttu ei saanud päris seda pilti, mis eelmisel korral. Maskid igatahes on hullult tähenduslikud ning nende lahtimuukimine nõuab ehk pisut rohkem mõtlemist ja baasteadmisi, kui mul hetkel aktiivses kasutuses on. Aga poolmaskid olid igatahes hea mõte mu meelest. Kuidagi selgem vaade näitlejatele. Et võib-olla polekski näiteks seda stripparit nii palju vaadanud, kui see maski-värk poleks niivõrd paeluv olnud. Hea ühesõnaga. Ja mingid napakad hakkasid liiga vara plaksutama. Vat nii. Oleks natuke kauem võinud venitada, siis oleks ehk ka kogu see värk oma eesmärgi täitnud ja puhastatuse tunne oleks tulnud, aga nüüd jäi asi kuidagi poolikuks. Päris lõpuni ei veennud see mind, aga hulga veenvam kui eelmisel korral, oli see kindlasti. Ehk siis kui nad veel natuke mängiksid, siis ehk... Meite seltskond leidis, et asi ei olnud päris motiveeritud, Ma kasutas samu sõnu, mida ma isegi pärast viimast korda - oleks tahtnud tunnet, et kui juba, siis juba või siis mingit muud varianti. Praegu natuke poolik ja motiveerimata. Aga ma rõhutan veelkord, edasiminek võrreldes esimese korraga oli kombatav ning see lõpetamatuse tunne väiksem. Mäng võiks edasi minna, natuke võiks veel juurde lavastada... Ehk läbi mõelda, miks mõnes kohas naerdakse ja mõnes mitte ning miks inimesed nii vara plaksutavad. Kõlab nagu tüüpiline kriitik, eks. Et vaatasin nagu mingit muud näitemängu... Ja ma tahan kohe klassikuid tsiteerida: "Kaks sõrme ei ole tähtis, üks sõrm on" :P
Igatahes Sa ütles, et oli küll teistsugune teater, kui see, mida ta harjunud vaatama on, aga see oligi hea. Tavaline teatrivaataja ühesõnaga on rääkinud ja tema leidis, et omapärane ja seda heas mõttes. Akadeemilise teatri ja muusikaliga harjunud vaataja kiitev hinnang mu meelest :)

Ja kui juba teatri peale läks, siis laupäeval käisime taas seltskonnaga "Käopesa" vaatamas. Taas. Parem etendus kui eelmisel korral. Kohe kombatavalt. Ja saal oli pilgeni rahvast täis. Ja inimesed naersid ja nautisid ja naersid, kui laulupeo-stiilis väljendada toimunut. Kaljujärv oli osasse paremini sisse elanud, ei puterdanud ja tegi sellist vana head Kaljujärve. Huvitavalt kombel tõusis esile Tuisk - ma ei mäleta, et ma eelmisel korral oleks teda eriti jälginud, aga nüüd tegi ta ikka rahvale kõvasti tsirkust. Pärast esimest vaatust avaldasin rahulolematust, et liiga palju odavat populaarsust on, aga Ma arvas, et mitte eriti palju. Ma ei tea. Võib-olla see, et saal oli täiesti täis, mõjutas mu vastuvõttu nii palju, et muutus häirivaks. Inimesed naersid liiga palju ja näitlejad panid viimase välja, et veel rohkem nalja teha. Kõlab, nagu mõistaks ma selle hukka, eks. Tegelikult mitte. Täiesti normaalne, aga ilmselt võtsin asja liiga tõsiselt. Nojah. Mulle tundus, et publik vaatas lavastust kui mingit komöödiat aeg-ajalt. Pause ei suudetud ära kannatada. Inimesed säbelesid saalis ja ükskõik kui kõvasti näitlejad pingutasid, siis ikka nad siblisid. Seega venis mõni paus liiga pikaks, ent sellegipoolest jäi poolikuks. Ma tean, et ei tohiks ennast sellest häirida lasta, aga noh. Natsa ju ikka lasen. Kahjuks. Teater on vist taas pühaks saanud. Igatahes oli hea etendus, tempo oli paigas ning ruumile keskendudes panin tähele ka neid, keda muidu ei olekski ehk märganud. Tegelikult käib see vist "Puhastatud" kohta ka. Olenevalt sellest, mida sa vaatama hakkad, mängib lugu ennast lahti. Ehk siis moraal, alati tuleb fikseerida vaatepunkt ja seda endale teadvustada. Just. Ja enamik aega peaks lihtsalt vaatama. Mitte kirjutama :P Lõppkokkuvõtteks. "Käopesaga" hakkab nalja saama.

P.S. Märkused: tempo olevat olnud mõnele aeglane, elu ei olnud. N. näitleja oli pärast etendust vihane - võib-olla oli ta koju jõudes lihtsalt väsinud? - , et ta seal passima pidi. Ütles, et täiesti mõttetu, mis ta seal passib, nagunii keegi teda ei vaata. Aga meie vaatasime. Ja rahvas naeris. Oijah.

P.P.S. Teater on ikka v. keeruline organism. Vältisin sõna ASI, sest teater pole asi, vaid organism. Ehk miski, mida ei oska täpsemalt nimetada, seega organism. Ja tegelikult peaks hoopis rääkima etendusest, aga seda ei saa, sest siis räägin enda jaoks asja (!!!) liiga mustvalgeks ja ei suuda hiljem sellest enam kõneleda ning vaatan seda vaid oma kitsast vaatenurgast lähtuvalt ja ei suuda võib-olla teiste arvamusi aktsepteerida. Vat nii.

Ja ma loodan, et see pühapäev jääbi sama naeruseks nagu ta praegu on. Selline leebe, vaikne, päikest ja rahu täis. Kui see ainult võimalik oleks. Ja veel. Miks neil ilusatel ja headel päevadel kell nii kiiresti käib??? Või ongi asja headus selles, et see möödub kiiresti ja sa jääd teda taga igatsema ja tahad seda ikka ja uuesti kogeda? Ehk siis halvad päevad venivad ja head päevad lähevad kiiresti, et saada mälestusteks millestki, mida ihkad üha uuesti läbi elada? Mul on tunne, et täna võiks heal juhul õues liblikaid näha ja tunda, milline on liblika puudutus. "Ööliblikas su lend on imeline" tunne. Vivat Betti.

1. apr 2005

Mina ka, mina ka, mina ka, mina ka, mina ka...

"Eesti tütarlapsed kipuvad paksuks minevad ning suusatamise asemel panevad suitsu suhu ja võtavad viina, " märkis just Tartu-Marko. Ja siis täiendas, et ehk "Andrus Veerpalu ja Jaak Mae ei tõmba sellise itsiga nagu maailmameistrivõistlustel." On see normaalne??? Vist on, sest igapäevaelus me ju tegelikult just nii räägimegi ja mis see Tartu Terevisoon muud on kui üks igapäevane elu :P

Ma ei saa aru, kuidas hommikusöögiks mõeldud toit pidevalt otsa saab enne hommikusööki??? See on mingi müsteerium, mida peaks vist lähemalt uurima. Kas on tegemist isetühjenevate müsli- ja maisihelbepakkidega või siis on meil rotid, kes armastavad samasugust hommikusööki kui minagi??? Arusaamatu. Peab midagi ette võtma. Nt. kassitoitu rottidele panema :P