Vähemalt nii ütlevad laulusõnad. Aga Postimehest saab lugeda, et inglased ei taha mitte enam teed juua. Mis seal ikka. Impeerium läinud, kellele seda kallist teed ikka tarvis on, eks.
Eksam täna jälle. Õppetoolis siis sel korral. Jälle tavalised seitse lehekülge juttu, mille mõte on tegelikult nii selge, aga mida ei saa lihtsalt lühidalt välja öelda, sest siis tuleb liiga lühike töö. Nii leheküljepikkune punktirodu ehk. Aga jah. Sel korral siis sedaviisi. Vana asi.
Täna just hommikul mõtlesin, et tõesti-tõesti, seitsmendal aastal kõrgkoolis õppides tuleb külge teatud ülbus. Selline, mis laseb eksamile minna ka siis, kui materjaliga oled tutvunud nii kaks tunnikest ning pilt üsna ebaselge. Sellegipoolest lähed ja teed seda, sest tundub mõttetu ajaraiskamisena see, et istud ja punnitad miskit endale nädalateviisi pähe. Tulemus on ju tegelikult sama. Eks. Saab punkti ja saab hinde. Oluline ei ole mitu punkti ja mis hinne, oluline on endiselt, et saaks tehtud. Ja kõige kummalisem on see, et niikui hakkas kaduma see soov kõigest väest asju ÄRA ÕPPIDA on actually pärast eksamit midagi meeles ka. Saab seda materjali ka hiljem kasutada. Vat missugune tähelepanuväärne tähelepanek. Seega: õpime õppimise, mitte tegemise pärast ja just nii palju, kui on minimaalselt vaja ja kui on maksimaalselt vaimset konditsiooni silmas pidades võimalik. Hinne pole oluline, punkt on põhiline. Tegelikult pole isegi punkt oluline. Ah. Kool. Lööb pähe ühesõnaga.
Venna eile helistas ja kutsus Eva-Riinu hoidma. Eva-Riinul nimelt väike shokk see, et mingi pisi-pisikene pamp tema emme ja issi tähelepanu röövib ja et seda pampu kõik nunnutavad ja sülle võtavad ja ringi veavad. Nutab ühesõnaga :( Nässu hakkas ka nutma selle peale. Homseni on aega mõelda, eks näis. Ema igatahes hakkas kuuldavasti atakki saama, kui ma ütlesin, et noh, ma ju võin minna, aga siis pean lõpetama augustis. Huh. See elu on ikka imelik küll. Eks. Lihtsalt tita-titad ja tita-tita-titad ei saa omavahel esialgu läbi. Eile juba mõtlesime ka plaani peale, kuidas Eva-Riin Tartusse tuua ja temaga siin kaks nädalat hakkama saada töö kirjutamise ja töö ja eraelu ja vabatahtliku töö kõrvalt hakkama saada. Põhimõtteliselt oli tegemist hüsteerilise naeruga, mis vaibus kuidagi ning muutus taas kord võllanaljadeks surnute aadressil. Mingit seost ma hetkel ei näe neil asjadel, aga no nii ta eile oli.
Uhuuuuuuuuuuu. Raamatukogus hakkab varsti viivisevaba periood ja minu kontol on TÜ rampsist kolm teost ning viivise kogusumma kaugel üle saja krooni. Ehk siis: laenutada me kahjuks teile enam midagi ei saa. Ja viivis arvestatakse maha vaid nende raamatute eest, mida ma viivisevabal ajal tagasi viin. Ebanormaalne. Tegelt see tsikk, kes eile seda kämmi mulle ajas oli suht tühm, nii et ma ikka loodan edasi. Loodan päikesele, kuule ja neile teistele tüüpidele.
Kessu saatis täna jälle ühe nalja ja sel korral ma sain kõva häälega naerda ka. Võib-olla tegemist sellega, et lühike nali ja jõudis kohe kohale, mine tea. Igatahes oli tegemist tõestisündinud looga 12. klassi kirjanduse lõpueksamilt, kus neiu tõsise näoga rääkis, et Kreutzwald luges Tuglast ja talle väga meeldis. Põhimõtteliselt mu elu on vist väga igav ja nalja pole ammu saanud, sest ma naeran seda sama nalja jälle. Mitte küll pead otsast, aga ikkagi.
Btw Harry on tegi---------------------jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa. Teist korda loen, viies köide käsil, juhuu. 15. juulil esitleb Rowling kuuendat osa, kutsutud on 80 tavalist inglise koolilast, kes on siiski välja valitud mingitel alustel. Ehk siis: tavaline my ass.
Nüüd liblikatest unistama. Nendest, mis tekitavad tunde, et miskit head on juhtunud ja et enam ei saagi kunagi enam halvaks miski muutuda. Tegelikult mul praegu on see tunne, aga ma juba tean, et see argipäeva pilvetagune päike peletab selle peagi ning siis olen taas sunnitud mõtlema mingile ennast mitte kirjutavale lõputööle, ennast mitte lugevatele raamatutele, ennast mitte kirjutavatele esseedele ning ennast mitte hindavatele üliõpilaste esseedele, mis muudkui kogunevad ja kogunevad ning ummistavad mu väärtuslikku ning juba enne nende saabumist täiesti umbes olnud postkasti.
Meepräänikud on head :))))
