Ai-ai...

Tõuseb igatahes tuju. Täna oli äärmiselt positiivne päev. Jälle üks päev, mis sai üle elatud. Loodame, et neid tuleb veel ja veel. See tähendab, et õppenõukogu on peetud, kallid kollegid kuuldud-nähtud, instruktsioonid saadud - juba on, millest klassijuhatajatunnis rääkida! - ning lisaks veel õpikutele ka põgus pilk peale visatud. Nii et ei mingit põhjust põdemiseks. Kuigi jah, mingi kaks tunnikest raiskasin sõna otseses mõttes mõttetu filmi vaatamisele, aga samas oli see suht selline tshill asi, mis aeg-ajalt ka totra naeratuse näkku tõi. Kasulikum, kui viimasel kolmel õhtul nähtud filmid.

Ja täna siis tuli lõppude lõpuks ka teade, et esimene seminar on reedel. Oi, kui vahva. Kohe kiusatus on mitte kohale minna, aga igatahes lähen. Sest nii on hea. Eile õhtul just mõtlesin, et elu ongi nüüd selline kummaline, aga noh, samas... Ega ta siis nii kummaline ka ei ole, et peaks pea liiva alla peitma ja tegema näo (või mingi muu kehaosaga seda impressionit?), et mind pole siin olemas. Haa. Kõik on võimalik. Hetkel tundub nii.

Loen Edgar Allan Poe´st kirjutet raamatut "Tuletorn maailma lõpus", autoriks Stephen Marlowe. Igati tore, kuigi aeg-ajalt pisut creepy asi. Loodetavasti saan sellega enne mäele, kui kohustuslik kirjandus uksest ja aknast sisse hakkab sadama :P Soovitan. Täna käisin raamatupoes ja kiibitsesin pisut nn soodsate raamatute riiulis. Jube soodsad küll, kui soodushind on nelisada eeku!?! Kus krt kirjastajate ja kaupmeeste mõistus on?! Polegi neil seda?! Tjah, igatahes esimesel palgapäeval ostan endale värskeima Loomingu ja olen sellega kohe tükk aega rahul, irw.

Tõotab põnevat aastat. Repliik: aasta ei alga mitte jaanuaris vaid septembris, eks. Sest koolisüsteem on kuidagi selle meisse kõigisse sisse söövitanud. Ja noh, kui ikka natsa kauem kui üheksa klassi või kaksteist koolis käia, siis on raske nn rattast välja saada :P Millest ma räägin! Ei saagi välja ja ei taha ka, ikka rongile, rongile, ükskõik, kas pikamaa või lähiliinide omale. Üks väike sutsakas tuleb ikka teha ja sel ajal võib ju rahus istuda, mitte võimalusi oodates püsti seista ja piiluda, et kas minu peatus juba paistab. See oli nüüd täielik mõistujutt, millest saab aru ainult minu eilne vestluskaaslane, aga see selleks.

Metafoorid ja figure speach rokivad! Ja Katu, anna endast ikka teada, eks. Ma saan aru, et praegu on sul küllalt põnevust ja vestluspartnereid, aga ikka ju võiks... Tahaks koledasti teada, et no kuidas sul seal läheb... Kasutades klassikute sõnu... Ja oma telefoninumbri võiksid ka avalikustada, sest siis saab sulle sõnumeid saata... Mõtle selle peale, ma igatahes mõtlen :)

In my mind and in my car...

... you are the last one and you were the first one... Anyway, Radiohead. Nostalgia taas :P

Eile koristasin päev otsa. Tegelikult algas kõik sellest, et tahtsin uusi kardinaid ette panna. Noh, ja siis pesin akent, lage, sorteerisin kõik (!!!) raamatud autorite ja arvatava sisu järgi erinevatesse riiulitesse. Põhimõtteliselt oli vaja peas suurpuhastust teha, aga päriselt see ei õnnestunudki, ikka veel on liiga palju saasta ja liiga palju kõrvalisi asjaolusid, mis keskendumist segavad. Aga vähemalt algus on tehtud, eks. Ja teatud mõttes on natuke asjad selgemaks saanud, mitte küll lõpuni, aga noh, kes seda lõppu ikka ette teab. Enne lõppu, st.

Emajõe ääres käisime. Nässakas ujus ja Käsh ujus ka. Mina kükitasin, kügelesin ja kriipisin oksaga liiva sisse ringe. Joonistasin. Masendav. Pea oli suht tühi ja samal ajal igasuguseid mõtteid täis, nõme. Ei lasknud nautida pilliroogu, sigaretti ja koera ülemeelikusi. Tuuline on. Ja päike paistab juba teist päeva järjest mulle pidevalt silma. Nojah, öösel ei paista. Kella kolmeni kruusides Interneti avarustes on saatjails vaid mööduvate autode hääled, kaugusest kostvad koerad ning seinataga nagistav Käsh. Uhuu. Selgust, helgust, puhtust. Et saaks rahus edasi minna!!!

Oi, aga Katu peaks siis nüüd juba oma uue kodu poole teel olema! Varsti vast uudiseid saksa õppejõudude, soome huumori ja eestlase hakkamasaamise kohta oodata. Ootan igatahes :P

Ja kust, krt, leiab viitsimist, et teha asju, mis juba ammu peavad olema tehtud???!!! Siit vist mitte, nii et parematele jahimaadele :P

Tahaksin pihlapuu rüppe. Okstesse varjata pea...

Tahaksin pihlapuu rüppe. Puhata oleks seal hea. Pesevad vihmad ta marju. Nendesse vajutan suu. Võta mind lehtede varju. Lõkendav sügisepuu. Sinule laulan ja sina saad aru. Oled nii lihtne ja hea. Sinule laulan ja sina saad aru. Toetan su tüvele pea.

By...

Repliik: suvel, kui rahvatantsijad järjekordselt üritasid samme seadma hakata, siis ma sõimasin neid. Kohe südamest, rääkisin kõigile, et rahvatants on nõme ja vastik. Ja siis tshekkasin, et kas nad ikka "Pihlapuud" tantsivad. Tantsisid. Ma küll ajasin sel ajal asju, aga nojah, ümiseda sain ikka. Naljakas. Sõnad on iseenesest pähe jäänud ja koletul kombel on ka tantsu kombinatsioonid meeles...

Ja praegu, kui kesköö on juba möödas - mõttetu Jim Carrey 1994. aastast pärineva komöödia "Dumb and Dumber" vahtimine - hakkasid pärast tänast, ma arvan, et viimast suitsu, see pihlapuu, figuurid ja Alender kummitama. Pärast seda, kui avastasin taaskord, et suitsetamine on juba nii automaatne tegevus, et unustan suitsu kopsust välja lasta...

Pihlapuud muide on punased. Ammu juba. Õnneks või kahjuks meite tänaval neid ei kasva, aga ma tean, et need on olemas. Täis sahisevaid lehti ja mõrkjaid punaseid kobaraid. Aastast aastasse.

Pilt: loodus.ee

Everybody´s changing...

Kui keeruline on väike meelepärane muss endale arvutisse tõmmata? Ei peaks ju eriti olema, eks, aga millegipärast ei taha failid tulla. Venivad ja venitavad. Kerivad põnevust üles, mul on tunne... Paar Keane´i lugu on igatahes olemas ja täiesti väärt väärtuslikku ja nappi kõvaketast koormama. "Bedshaped" on hea!

Eilse üli-mega-giga-mõtteka päeva tulemusena sai selgeks, et neid, kes riputasid oma blogi üles Undi Mati pildi, on ikka väegade palju. Kas tegemist on massipsühhoosi või tõelise fänlusega??? Mine ja võta kinni. Suutsin ennast tagasi hoida ja ei võtnud pilti maha... Homme on Draamast ärasaatmine, kui ma ei eksi. Meie jõudsime kodus järeldusele - vältisime sel korral nalju lahkunute aadressil, kuigi kiusatus tekkis -, et sel aastal ja ka edaspidi kulub teatriskäimisele hulga vähem raha. Kohe mitme pileti jagu kokkuhoidu, sest Undi lavastusi vaataks ikka alati mitu korda... See selleks, teema lõpetatud. Ühe veidruse siiski panen veel kirja: eile õhtul oli öökapiraamatuks "Valitud teoste" II osa ja seda tõesti otsese lugemisvajaduse tõttu...

Lugemisest veel. H. Kureishi "Intiimsust" lugesin maale sõites. Ma ei teagi, miks ma just selle riiulist rabasin - ilmselt seetõttu, et eelmisel nädalal üks ostis endale "Gaabrieli anni" - ja seda ma siis bussis "neelasin". Keskealised vigisevad mehed on vahvad, ükskõik, mis neil siis parajasti viga on või ükskõik, millise ettekäände kuhugi hiilida nad leiavad. Raamatule 10-pallises süsteemis umbka 7 palli, tubli harju keskmine, aga ei midagi erilist.

Day by day... make my way.

Okeish, homme jälle tööpäev ja väsimus taob jalaga pähe. Mööbeldamisest mõnel teisel korral ja ikka mõnel teisel korral "Loomade farmist" ka. Ja siis võib-olla ikkagi lähemalt samuraidest ja külmetavatest meestest ja naistest. Aeg on see, mis aitab, eks. Uhuu, Katu äraminekuni on loetud päevad :(((((

Memory

www.epl.ee ja www.postimees.ee ütlevad kõik ja samas mitte midagi.

Üks periood on läbi saanud ja algamas - on ju nii - on midagi uut. Mõtteliselt on teatepulk juba üle antud, nüüd siis ka...

Pilt: postimees.ee-st.

It aint over till it´s over

Lenny möllab taas ja laulab kättesaamatutest, olemasolevatest ja minevikku kadunud asjadest-tunnetest-hetkedest-inimestest. Nostalgia, eks. Ehk siis istun taas Tartus oma pisikese PCi ees ja mõtlen elu ja inimeste üle. Ikka omade ja võõraste üle ja rõõmustan, kui neil hästi läheb ja kurvastan, kui neil ei joppa. Tunne on täpselt nagu kevadel. Ainult, et nüüd on tulnud teatud lootusetus, tunne, et nüüd ongi tehtud lõplikud valikud ja mingi pisike kahtlus poeb hinge, et kas see on ikka see, mida ma tahan ja olen tahtnud. Ohjah. Peab veitsa põdema ja siis edasi minema. Ja sügis tuleb sel aastal ikkagi ja nagu alati tuleb ta teisiti.

Mingi viis viimast tundi juba mõtlen, et peaks magama minema. Selline väsimus on peal, aga ei ole viitsinud tõusta muuks kui kaheks kohviks ja üheks sigaretiks. See elutoas mittesuitsetamise uusim seadus on igati kasulik! Vastasel juhul oleks juba uus suitsupakk ammu avatud, tuhatoos ajaks kolmandat korda üle...

Enivei käisin suitsul ja tänaseks lõpetan päeva ära. Õpikuid ei loe, süüa ei tee, ei söö, Lennyt ei kuula. Pühendan ennast parem Hollywoodile. 1, 2 ja 3 ning filmimaraton algab.

Vaikne hullumeelsus

Mitte mul endal, muide. Teatrist kõnõlõn.

Et siis kolmapäeval, ma ei mäletagi, mis kuupäev see täpselt oli ja kontrollida ka ei viitsi, käisin Setomaal Kauksi Ülle ja Ain Mäeotsa "Taarkat" vaatamas. Ei viitsi kahjuks jälle pikalt heietada, aga noh, Katu oleks võinud mulle pärast vaatamist selge sõnaga öelda, millega tegu. Ehk siis v. hea materjal oli ülejala valatud täiesti kommertslikku ja kohati õlgu värisema panevasse piinlikku vormi. Ja Eesti inimesed on täiesti totrad, mingi ropem sõna tuleb ja kõik korraga: "Ähähää". Fuu. Kitsepabulatest ma ei räägigi, see oli ju puhta naerukrampe tekitav. Just vaatasin EPList mingit artiklit selle kohta - Agni Lass mu meelest - ja seal oli koerasitast juttu. Järeldus: demokraatia ruulib ja väljaheited - meie kõigi ühine vara - on äärmiselt oluline osa Eestimaa suvest ja suveteatrist üldisemalt. Aitäh teile, kallis publik ja muljendaja. Näitlejatest ma ei viitsi kirjutada, kujundusest ka mitte, sest noh, herned ei veennud mind, kõrvitsalehed torkisid ja see üliagar nais-Hitler, kes väga vanu inimesi murule kamandas, tekitas paanikat ja hirmu. Jumal tänatud, et noore inimesena enne koha kiirelt ära rabasin, sest noh, muidu oleks vist närvivapustuse saanud. Igatahes jah, krõksuvate põlvedega pensionärid, kes maksid elamuse eest vist 140 eeku, krõksutasid seal maas istuda niikui miilenkid, sest sellele tantele lihtsalt ei julenud keegi vastu hakata. Seda vastust, et kuidas need setod lauludes hääle kummaliselt kilavaks saavad, ma endiselt ei saanud. Vahepeal mõtlesin küll, et olen asjale jälile saanud ja kahtlustasin, et üks kindel neiokõ teeb seda häält, aga nii see vist ikka ei olnud. Ei ole ju loogiline, et igas seto kooris on üks häälest ära tsikk, kelle laulmise tahe nii suur on, et teda koju ei raatsita jätte!? Nii et parem unustame selle menuki ja loodame, et inimesed saavad aru, et seto laule-tantse saab ka muul moel nautida. Aga noh, keda ikka huvitab, küllap see järgmisel suvel veelgi suurema rahahunniku eest läheb ja vaatab seda Lõuna-Eesti etnolugu, nagu üks neidis seda nimetas.

Ah, kui juba alustasin, siis ikka mainin, et Helena Merzin ja Veikko Täär olid täitsa toredad ja kolm klouni, kelle nimesid ma praegu nimetada ei viitsi, said kah asjaga kenasti toime. Tegelikult ei olnud päris nõrku tegijaid, taidlejadki olid suht heas konditsioonis ja asi kõlas üsna kenasti kokku eelmise külastet lavastusekesega, mille lõpetasid Harjumaa taidlejad ("7 samuraid" No-s). Ahjaa. Kiitmise poole pealt peab ikka hullult tunnustama Alina Karmazinat, sest nojah, "Kodu keset linna" mõttetust tsikist oli asi väga kaugel. Tegelikult, võrreldes kõigi "Vanemuise" lavatöödega, on areng ikka meeletu ja seda positiivses mõttes. Respekt ühesõnaga. Nojah, keerutan siin hullult ja Mercat polegi veel maininud. Merca on Merca ja sellega on pea kõik öeldud. Mu meelest mitte nii hea esitus kui kunagi "Pühakus" - ma ei tea, miks mul just see roll praegu meelde tuli - aga mingi sarnane headus oli selles olemas. Raske on ilmselt olla rollis, mis on endale väga lähedane, temaatika on südamest tulev ja samas nagu osa, mida mängida eriti ei ole. Seega kokkuvõttes on Merca ikka Merca ja teatud kvaliteedigarantii andis kogu sellele laadale just tema. Aga seda pean ma küll ütlema, et kammoon piipl, tulge mõistusele ja korrigeerige zhanri ning piletihindu. Need kaks asja ei lähe absull kokku sellega, mida näidati. Kummardus muidugi reklaamikampaaniale, aga noh, kaup peaks ikka vastama sellele, mida reklaamitakse. Ja palgalised kriitikud, kellel istumisest tagumikud villis ning pastakas pooltühi, võiks konkreetselt minema saata. Tahtsin vaenu praegu õhutada :P Ei tee seda, seega tsiviliseeritud ühiskonna kombel soovitan juhtivatele päevalehtedele oma teatrikriitikud lihtsalt välja vahetada.

Okei, kui järgmine nädal peale hakkab, siis muljendan Orwelli ja Kolditsa "Loomade farmi" teemadel ka, aga praegu ei viitsi. Hoopis head taasiseseisvumispäeva ja adios amigos.

Veikene vaikelu

Lõpuks Tartus. Hea on. Nagu ikka. Augustikuine Tartu on erinev kõigi teiste kuude Tartust. Uusi inimesi on palju, bussiski on neid noori, kes materi poole oma pakkidega reisivad. Tänavad on veel vaiksed, kuid pisut on näha, et varsti-varsti on linn taas üle võetud. Endiselt ma ei tea, kas mina olen ülevõtjate hulgas. Job endiselt wäga wanted :P Juhtub.

Nojah. Reedel, 12. augustil käisime Katuga "Seitset samuraid" vaatamas. Vahva oli, kui tsiteerida kaaskannatajaid. Oligi. Aga pikemalt hetkel sellel ei peatuks, sest ikka tahaks ju head elamust endale hoida. Hoiaks kõik endale.

Tartu-kodus on suve jooksul üht-teist muutunud, aga üldjoontes on kõik sama. Kodu on kodu. Loodetavasti veel üheks aastaks. Tallinna-kodus sai igatahes pikalt oldud ja lõpuks kujunes juba teatav rutiin, mis algas hommikuste ajalehtedega ja lõppes õhtuse mahlajoogi ja varase magamaminekuga. Hää. Ei viitsi muljetada, hoiaks ikka selle ka endale :P

Seega täna hoian kõik endale...

Remark: punane ja kollane