History

Ajalugu võib teha mitmeti. Võib kirjutada, joonistada, rääkida, muuta ja kukkuda. Mats ja maaühendus ning ajalugu ongi sündinud. Üks noormees kukkus 7 meetri kõrguselt alla. Kahekorda küünarluu ja randmeluu murd. Kiirabi Otepäält Tartusse, kompuutertomograafia.

Ajalugu oligi sündinud. Sellest, mis järgneb, võite ajaloost lugeda.

Kui ilm paneb nõrka

siis viskan ma homme maha 2500 krooni. Üks väike bussifirma korjab selle üles. Maksuvabalt.

Ma armastan Eestit.

Üleminekueksam

Täna. Oli. Parandasin umbes 4 ja pool tundi. Tulemustega võib enam-vähem rahule jääda. S.t. et viie läbikukkuja asemel vaid üks mitterahuldav. Aga... Viisi ei olnud :( Oli kaks "4" ja siis kolmekeste rodu: alates väga tugevatest - üllatavatelt tegijatelt, kusjuures - kuni nii nõrkadeni, et arvutasin kolm-neli korda üle, et kuskilt hiljem kinni võtta ei saaks. Üle poole töödest on korrektoriga ära mäkerdatud, sest matemaatika vedas alt. Juhtub... Aga miks alati minuga????

Seega oli täna hea päev.

Btw. Kõhugripp ei ole hea. Eriti, kui see tabab sind keset töönädalat ja sa tead, et ei saa vajadusel tormata :P Pähh. Vist küll juba ptüi-ptüi-ptüi möödas, aga siiski sakib sajaga.

Hea külg: olin nädalavahetusel kodus, Kessu ei tulnud, seega sain rahus end ravida ning krimkasid lugeda, jepii!!! Pole juba sada aastat vaevanud ennast sedalaadi kirjandusega, aga no Le Carre, Christie ja Simenon on meistrid. Isegi, kui halb on olla ja lamatised hakkavad külje alla tekkima.

Pöörad teise külje - lihtne!

Võõras, ära näpi!

Lõpuks sain kirja. Ai-ai, pole nii ammu postkastist ümbriku seest kirja võtnud, et kohe pabin tuli sisse. Eile sain. Täna kirjutasin juba vastuse. Nii hea oli lugeda ja kõkutada. Ja vastust kirjutades pikutada ja kõkutada. Kirjutamine on lahe, ausalt. Thank You, Miss English! Some day we´ll meet again, I hope.

Ma olen ikka megalt kirju kunagi saatnud. Oli üks periood elus, kus iga nädal sain mitu kirja ja saatsin ise vastu ka. Sellised põhjalikud. Aruanded sellest, mis teoksil, aga enamikus siiski sellest, mis mõttes. Peakski maale minnes neid lugema. Kõik kirjad on aastate kaupa kimpudesse seotud ja asuvad kasti sees, mille ma keskkoolis sisse seadsin. Kasti peale oli juba siis kirjutatud "Võõras, ära näpi!" ja see kiri on seal endiselt, pisut tuhmunud, aga alles. Kirjad Lnelt, Katult (originaal-Katult) ja tema pisikeselt õelt, Eveliinilt ja tema emalt ning mitmetelt teistelt inimestelt, kelle isikud jätan delikaatselt nimetamata. Osa neist on väga ära loetud, osa veidi vähem. Mõned jätavad üsna ükskõikseks, aga enamik on siiski värinaid tekitavad. Meenuvad lõhnad, hetked, inimesed. Kirjad rokivad. Kahju on, et Kessult saadud kirjad ei ole kenasti kokku korjatud, vaid asuvad igasuguste asjade vahel. Mappide ja kilede ja raamatute ja albumite. Ühesõnaga igal pool. Üks tema kaartidest-kirjadest on mu toas kenasti seina peal. Garfield irvitab seal. Mnjah.

Täpselt selline tunne on, et muudkui kirjutaks. Mõtlesin mõned päevad tagasi, kui vähe e-maile ma saadan. Täiesti kreisi! Varem olin maniakk, aga nüüd olen lihtsalt laisk. Pigem helistan ja räägin pool tundi. Tühjast-tähjast ja eriti esimesest. Hääle kuulmine aitab kaasa, aga kahjuks see igapäevane sigin-sagin kipub kaotama emotsioonid ja (tunde)värinad. Ühesõnaga mälestus on vaid telefoniarvel, mitte kingakarpi sisse seatud arhiivis.

Homme või ülehomme tuleb Kessu. Jee. Rock rokib ja Kalev/Cramo võidab.

Uhuu, kanuu

Kanuutamas täna. Omamoodi lahe oli. Avastasin kohe alguses, et oli veitsi halb lapsukestega ühte paati ronida, sest umbes kaks korda lipsas üle huulte "Persse" ja kolm korda "Oi, fuck". Igatahes ma parandasin ennast ja viimase 10 kiltsa ajal selliseid repliike enam ei korranud. Esimesed kaks kilomeetrit siis roppuste tähe all :(

Vahva. Õlad on valusad ja säärelihased ka. Ahja jõgi igatahes oli lahe (kuigi keegi rääkis, et see oli hoopis Võhandu?!), langenud puud ja kohtade vahetus ja muu selline tekitas teatud elevust. Tagumik oli täitsa märg ja varbad ka, siiani külmetavad mis kole. Väsinud, aga õnnelik on siis tänase lugulaulu nimi.

Muidu on... Närviline. Reedel ütles üks ülemustest, et kõik on okei jne, aga esmaspäeval ütles teine, et kõik ei ole okei. Võta siis kinni. Igatahes mu saavutatud enesekindlus sulas päris kiiresti ja närvilisus lõi uuesti välja. Eks näis. Kahetsust tunnen, aga noh, kõik on ületatav. Vähemalt hetkel tundub mulle nii.

Esmaspäeval on ühtedel eksam, mingi 5 last on huvi üles näidanud ja arvestades, et see tuleb päris kirves, on mul natuke hirm ka... Loodan, et pooled neist sooritavad selle vähemalt edukalt, sest muidu oleks ikka päris nutune lugu. Arvestades, et põrguinglitel kukkus terve rühm mates läbi (pretsedent, mida ei taha küll korrata). Tjah.

Elu on... põnev.

Tuju(tu)

Tüütu päev. Koolitusel taas. Iseenesest tore, aga kuidagi kordab ennast. Juba. Mis siis veel neist daamikestest rääkida, kes selle asjaga juba pikemalt tegelenud, neile ilmselt tundub täiesti mõttetu. Päh.

Nädalavahetus maal. Emps natsa ära keeranud, toas jube külm, õues jube külm, kõik kohad mingeid potte ja kõdu haisu täis, isa läkastab ringi... Päh.

Eile sattusin kuidagi keset kena esmaspäeva õhtut taas maale. Venna oli koolitust tegemas ja võttis mu kaasa. Siis kusjuures oli tore. Ausalt, ema ei tundunud veider, toas oli soe, küünelakieemaldi oli olemas, jäätis maitses hästi ja kojutulek oli vahva. Jep.

Igatahes täiesti tujutu olek. Ilmselt põhjuseks see päevane ülesuhtlemine ning teatav väsimus, mis kontidesse on koondunud. Peaks magama minema, aga tean, et tuleb veel vanni minna. Ja teiseks tean, et homme peab taas hakkama mõtlema üleminekueksamile ja põrgulistele. Vah-va.

Mama knows

Lühidalt: emmekesele on kingitus ostetud. Issikesel on kahepoolne kopsupõletik. Olen ainus, kes emadepäevakese maal veedab. Onukene kolis täna sisse.

Resümee: elu on huvitav.

Jawohl

Ühesõnaga. Mitte midagi pole muutunud. Kõik on endine.

1. Laps, kes kasvatab end ise (olemas nii ema kui ka isa, aga kumbki ei pööra talle piisavalt tähelepanu), on endiselt täiesti peast soe, käitub nagu meeletu.
2. Laps, kelle suust kukub ema arvates kuldmune, ropendab rõvedalt endiselt, ei tee midagi ja ootab, et talle aastahinneteks siiski rahuldavad välja pannakse (õpetajad panevad sitta, on tema sõnad olukorra kirjeldamiseks).
3. KAMP teismelisi kräunub, et teeksime tunnis seda, mida nemad tahavad ning mõtlevad poole tunni pealt ümber. Tulemus: me ei tee midagi. Vähemalt saime nüüd ühe faktori taas kord eemaldada, sest nad teavad, et edaspidi lähme siiski minu plaanide järgi.
4. Ekskursiooni bussi saada on tõeline õudus.
5. Kellegagi koos ekskursioonile minna ei saa, sest see teismelistele ei sobi.
6. Ekskursiooniks aega leida on umbes sama raske.
7. Mul on kapis 20 süstalt, mille ma (v.a. kolm tükki) olen kokku korjanud kahe viimase päeva jooksul.
8. Ma haavasin üht kutti kogemata süstlaga, millel oli nõel küljes.
9. Paranoia on endiselt tugev ja õhus. Ülemus tundub kuidagi tõmblevat.
10. Kõik lapsukesed sooritasid vähemalt rahuldava tulemusega proovieksami.
11. Vabandasin ühe noormehe ees, kes ütles, et ta juba oli unustanud, sest tema jaoks on sitt sidesõna.
12. Ropendan ise juba nagu mingi viimane parm.
13. Täna viisin läbi kolmele ainetundi, mida varem polnudki veel andnud (ei suutnud tunnis olla ja õpetaja oli närvivapustuse äärel).
14. Kolleeg oli nutma hakkamas pärast põrguliste tundi ja ütles, et läheb enne hamburgeriputkasse tööle, kui kooli edasi jääb.
15. Vanemad kolleegid on nõutud ehk ei anna mulle nõu, kas pean vasakule ära suunduma või pean edasi ponnistama (a la ei saaks ka ise nendega hakkama).
16. Lastele mitterahuldavate tulemuste meeldetuletused kätte jagatud. Õnneks oli ka neid, kes sildikest ei saanud :P
17. Ajee, ujee.
*******

Btw. Katu on tagasi. Eile tema nummikukesega (Deira või Teira?) jalutamas uusrikaste mõisalinnaosas (huvitav, kas seal on ikka irooniat ja puhast viidet Jüri Mõisale või on asi tõesti puhtalt Raadi mõisas kinni?). Njah.

*******
I close my eyes and dream about flying away... Dreamland - here I come.

*******

And I think to myself what a wonderful life.

Save as Draft

Nädalavahetus taas läbi. Veel kõigest kolm nädalat. Täna hommikul ärgates oli mul tõsine paanika, et äkki on juba esmaspäev ja ma olen sisse maganud :P Vaat mis.

Käisime väljasõidul. Koht oli ok, eriti ümbrus, hotell iseenesest polnud just suurem asi, vana ja väsinud, paljudest pidudest räsitud. Feeling oli aga hea. Sai orienteeruda, kolleegiga jooksime meie meeshingede kannul kuni mul kopsud eemalduma hakkasid. Ja lõikasime naisteloogikale omaselt ehk siis lõpuks ei saanud üle jõe ja nuputasime 15 mintsa, kuidas finišisse jõuda. See selleks. Lahe oli. Käisin täna kaalu peal ja kohe on sportimine tunda :))) Ehk siis normaalkaal, aga kuna nii pikalt on olnud kaalu rohkem, siis on organism rohkemaga harjunud ning süda natsa läigib (ala)kaalu tõttu. Oh.

Tegelt oli vahva nädalavahetus, alates väljasõidust, herr Looduse lõputute juttude ning tänase päiksepiste kiuste...

Käsh jõudis koju, üks rullu läks oma uude koju ning tudukas tuleb peale.

Huvikool

Nummikute, Käshi ja ka minu hobi.
Btw, täna kukkusin jala siniseks.
Palju õnne!

Tok-tok

Selline tunne nagu tuhat väikest haamrikest taoks peas. Lihtsalt ja monotoonselt tok-tok käib. Pea kusjuures ei valutagi. Tegemata tööde ja magamata ööde tunne. Nädal on kiiresti läinud, aga ometi mitte piisavalt kiiresti. Kolmapäev on pea lõppenud ning suur-suur igatsus, et ka neljapäevane ja reedene tööpäev lõppeks, on sees.

Meitel käisid kandidaadid eile töö juures. Ma endiselt ei tea, kas nad kandideerivad minu kohale või kolleegiks, aga ausalt öeldes enam ei huvitagi. Käega löömise tunne. Löön käega, tulgu, mis tuleb. Samas selline "küll nad siis alles näevad..." Ühesõnaga suhteliselt närviline aeg.

Põrgulised tegid täna midagi eriti rämedat. Nii solvatuna polegi ennast kunagi tundnud ja nii suurt iha neile kätega kallale minna pole ka olnud... Ei taha sellele mõelda. Loll olen, aga homme lähen ja alustan taas otsast, unustades vana vaenud ja tehtud teod. Täna tegin neile trenni mõttes tasemetööd - klass madalamat... Kolm õpilast ei peaks praegu küll selles klassis õppima... Nutt ja hala. Lähen ja uurin nende eelmise aasta hinded välja ja teatan vanematele, et üheksanda lõpetamine tuleb vaevarikas...

Vastik.

Üldiselt on meil vaikne. Parandasime Käshiga sisseastumisteste ja avastasime, et lapsed on lollid. Mõni avastus nüüd... Oeh.

Käshil suri eile isa. Homme läheb Tlna ja siis Sarkale. Olen nummikutega üksi.

Ühinenud inimesed

Ilmselt pean ühinema (sic!) oma kaaslastega, kes terve eilse päeva olid ekstaasis sellisest pisiasjast, et saime matkal kolmanda koha. Seega olen väegade rõemus. Matkal oli iseenesest tore. Mingi 7. ja 8. kontrollpunkti vahel avastasin, et vahin pingsalt asfaldi, astun-astun-astun, peas kumisemas vaid mõte kiirest päralejõudmisest, et mitte vigisema ja vinguma hakata. Eriti ei vingunudki. Natukene :P Esimest korda elus (sic!) ületasin paralleelköite abil jõge, kes oleks osanud arvata, et see nii tore on!? Vahva. Tegelikult oligi vahva, pean nentima. Kes iganes siis pääste teema peale tuli, ta oli väga taibukas. Ehe värk. Arvan, et järgmisel aastal saab olema meitel väga raske neid üle trumbata. Väljakutse? Ikka. Lastele meeldis ja see on tegelikult olulisem. Paari päeva jooksul panen võib-olla mõned pildid ka üles...

Haapsalus oli seega lahe. Linnuses oli hooaja avamine ja pääses igale poole - võlvide peale, keldrite sügavusse, rääkimata kõigest sellest, mis sinna vahele jääb. Giidiks oli Tiiu Jaago abikaas, kelle nime ma kahjuks ei tea, aga ta rääkis hästi põnevalt. Mõtlesin seal, et kas see oli põnev vaid meie jaoks või oleks see põnev ka lapsukestele, aga välja ei mõelnud. Turnimine oleks neile aga kindlasti meeldinud. Ületasin oma kõrguse kartust ja käisin vahitornis ja juba mainitud võlvide kohal. Ei saanud jonni jätta ja ronisingi altari kohal oleva võlvi otsa. Allatulek oli igatahes hirmutav... Eriti kui sul on jalas praktiliselt plätud, tuul kolistab, pimedus on kombatav ja teised asutavad juba laskuma.

Üritus lõppes pea kogu meite toa jaoks (meil oli suurele kismale ja arusaamatustele vaatamata eraldi ruum) Müüriääre kohvikus. Nukumaja, mida juba ülevalt vaatasin, ei petnud oma ootusi. Ma+Ma olid seda eelmisel päeval tshekkimas käinud ja meitel ei jäänud muud üle, kui vaid väsinult ja õnnelikult nende valikut kiita. Ruumi oli küll vähevõitu - surusime end kaheksakesi laua äärde, kuhu mahub ehk 4-5 inimest - kuid mõnus oli siiski. Kuidas see oligi itaalia köök keset rootsilikku Eesti väikelinna... Mmm. Võileib oli lahe (põhimõtteliselt bruchetta), mulle meeldib, kui saia vahele tomatit pannakse. Tekitab tunde, et sind hinnatakse :) Brülee oli ka ok, aga see astelpaju värk pole ikka päris see, mida ma iga kell hinnata oskaks. Teised jõid choccochinot ja see oli viimase peal, sest tüübid tellisid juurde :) Kuigi tegelikult oli tegemist vist ikkagi moccachinoga... Ühesõnaga, lahe!!! Kõik korrutasid laua ääres, et lähevad sinna tagasi. Mina aga tahtsin sisemuses karjuda, et nad vaikiks, sest tahtsin kaasa võtta just seda kogemust. Need inimesed, tol päeval, see meeleolu, päik, mis aknast sisse paistis, Leelo Tungal, kes ukse juures koos tütardega istus, Anni Arro, kes köögis toimetas, väike operatsioonilt tulnud kaval poiss koos oma emaga kõrvallauas, mõra, mis korstnajalal jooksis, Epp-Maria Kokamäe "Andaluusia päike, Maroko rannik" soojad toonid ning sinised silmad näokattega naise näos...

Külmavärinad tulid.

Nädalavahetusest on, mida kaasa võtta. Järgmisel lähme kolleegidega Põlvamaale. Tuleks sealt pooltki sellest laengust, mis praegu, oleks kõik hästi.

Mina loodan.