"Tere, kool!"

Ma tean, mis on homme kõige popim blogide ning ajalehtede esikülgede pealkiri! Seega kasutan juhust ning olen tasku-Nostradamus. Täna jälle sai päev otsa koolis ringi möllatud, aga lõppkokkuvõttes võisin vist juba asjaga rahule jääda. Kardinad on küll pesus kokku tõmbunud ning ei ulata päriselt sinna, kuhu vaja ning lauad-toolid pole3 uued, nagu kevadel arvasin, ent sellegipoolest on arengud märgatavad! Mul on halliks värvitud kapp, uksed, põrandaliistud, aula vanad toolid kiitsakate ja nilbusi täissoditud pinkide asemel ning mis peamine - mul on lõpuks ometi kapinupud! Neli tükki ja täiesti ühesugused! Tjah. Isegi stend on mõttetu stafiga kaetud. Teisipäevaks peab valmis meisterdama nelja klassi jagu töökavasid, mis ilmselt ei ole just mu lemmiktegevus, ent see käib ametiga kaasas, on paratamatus, millega tuleb lihtsalt leppida.

Eile oli pool õhtut järjekordselt närvivapustuses, ent pärast dusharit jäin rahulikumaks ning täna suutsin suht emotsioone all hoida. Oh-oh.

Mu mõte läks metsa. Seega lähen teda otsima ning ühtlasi nillin korstent, millest juba vähemalt 17 rida on laotud!

Lõppegu nutt ja hala

Ühesõnaga, täna peeti Tartus eestikeelse keskkooli 100. sünnipäeva. See tähendab, et Härma kool alustas oma juubeliüritustega Haridus- ja teadusministeeriumi ja paljude teiste toetajate kaasabil Vanemuise kontserdimajas. Tervitamas meite ametisolev herr president, ministrid pr Reps ja hr Rummo. Tjah. Mnjah. Mhmh. Just-just. Härrased Olesk ja Aaviksoo suutsid esile kutsuda - loeti üle ja korrati ikka ka - neli nn spontaanset aplausi. Loomulikult päevapoliitiliste otsuste eest. Mõlemad härrasmehed oleksid justkui matusele saabunud ja tundus tagareast, et eestikeelse hariduse väljavaated ei ole just kõige paremad. Kumbki ei rääkinud konverentsi kogumikus olevat juttu. Huh. Lõppkokkuvõttes nentigem, et herr Käämre oli väga kujundlik - kasutas sõna "epiteet" - ning mulgikuues Martin Ehala rääkis õpetliku loo ying-yang-mustreid esitledes. Aga nojah. Süüa sai hästi, küpsised maitsesid head ning kooli stendid tapeedime plakatitega. Kogu gäng oli kohal, austet õppejõud kaasa arvatud. Ja muidugi Heily kah.

Pärast konverentsi taksoga koju sõites tuli jälle meelde väike tuulepoiss ning siis kiired kõned Carmelitale ja lugupeetud lapsevanemale. Päädis see kõik sellega, et oleksin jooksma läinud, kuid teadsin, et dusharit täna - ikka - pole. Seega pärast pikki jalaga vastu seina tagumisi ning mõttes ja poolvaljult kirumisi, leidmata kapist rula, laenasin väikse kollase BMXi - teine ratas on teatavasti lukus ja mul pole aimugi, kus selle võti asub - ja tiirutasin mööda Raadit tunnikese. Viha ja lootusetuse pisarad voolamas ning eirates kõiki liiklusreegleid. Ühesõnaga, nuuks, mida ma lubasin, et enam ei tule, et enam ei võta tööd koju kaasa... Miks? Ilmselt siiski hakkan nina veri väljas sulgpalli trennis käima, selleks, et saaks ennast maandada ning laibastunult kukkuda. Kuigi, valus laks squashi palliga oleks ilmselt sobivam...

Unustasin. Väike Tartu-Tallinn ja vastupidise suuna raamatuke oli ka. Plaan oli lugeda LR raamatut või Loomingut, aga võta näpust, Vana Kaubamaja raamatupoes (mõttetuim place Tartus pärast Kaubaja ennast!) polnud kumbagi müügil. Seega vaatasin allahindluste poole ning pärast sisemist võitlust seljatas JFK raamatu meite oma klassikute Andruse ja Mardi, st Kivirähki ja Juure "Wremja. Timur ja tema meeskond". 25 eegu eest sain lugemist kui palju. Ühel korral naersin südamest bussis, ajades ärevusse Rate-mobiili teenuseid kasutava umbes 20-aastase neiu, kes lakkamatult helistas (luges ette menüü, rääkis reklaamidest, mida ta tee ääres nägi jne). Ühesõnaga sitalood on vaatamata labasusele siiski naljakad. Süüdimatus on hea. Ja just selliseks võibki pidada Eintsi ja Palametsa parodeeringut. Kena 3,5 tundi lugemist ja jälle olen tagasi Jüri Lina juures, kes vabamüürlaste vandenõud paljastab. Raamatuke ei edene, see-eest on Harry Potteri esimene osa umbes 26. korda taas otsakorrale jõudnud. Süüdimatus on hea!

Mhm

Nagu ikka on nädalavahetus koos pannkookide ja maasikamoosiga kuidagi äkki läbi saanud. Eile põdesin oma värvimürgitust, nii et Spatamine koos tsikkidega jäi ära. Sellegipoolest oli tore kaks ööd telekaga tududa :)

Köögil on osa mustast põrandast olemas. Meie tänaval olevat eile viimase kümnendi suursündmus toimunud - seda siis pärast tuntud litsimaja sulgemist - kus teatud nooruk olevat naabri aia ja trepi minema sõitnud. Tjah. Pruugib mul ainult korra ära käi, kui kõik on muutunud.

Homme siis jälgime, kuidas Enet ei valita presidendiks, ülehomme aga seda, kuidas Toomas Henrikul ei joppa. Arnoldi soolo (sorry, Villu ja Edgari duo) esinemine jääb ootama paremaid päevi septembris. Oi, mulle meeldib Eestis elada!

Kirjutasin ut.ee aadressilt Kessule just pika-pika kirja. Kogu oma maailmavalu panin sinna sisse ja tundub, et natuke liiga palju jäi veel endasse. Seega tahan nutta ja mitte vähe. Isegi ei tea, miks täna on sitem päev, kui oli eile. Kuigi jah... Alati on ju tõuse ja mõõnu.

Lõhkumine seisab. Väsind. Paha olla. 225 gr Lays´i krõpse ja keeks. Katu. Tõrvasuitsu lõhn. Töö. Kool. Kalev. Tühjus. Emm. Kessu. Neli seina. Mitte minu oma. Sinine. Traageldamine. Kuvar. Kursor. Vilkumine.

Teine demolition´i päev möödus suurte kaotustega. Teatame kahetsusega, et meitel pole väiksemas majaosas enam ühtki seinajuppi, mis ei oleks välissein. Seega on meitel keset kööki suuremat sorti kraater, seinad täis - tegelt ärapühitud - vanu ämblikuvõrke, jupike sauntsipõrandast kadunud ning taas on käivitatud projekt, otsi kohta, kus sa saad ja lükka staff sinna sisse/alla/vahele/peale. Väga lõbus töö see lammutamine. Kahjuks ei ole me Ameerikas, ABC ei maksa remondi eest ning seega peame kürbusega tõdema, et uus kodu ei teki iseenest 7 päevaga, mil meie palmi all või kehvemal juhul Disneylandis puhkamas oleme...

Ojee. Muide, Arnon Grunbergi "Helesinised esmaspäevad" hakkab läbi saama. Hollandis elutsev juudisoost kirjanik laseb suht lobedalt üle tabooteemade ning tunneb ise sellest teatavat mõnu. Vahel tekib küll küllastus neist prostituutidest, keda ta taas külastas, kuid mis´seal´s ikka. Muhe lugemine protesti täis tüüpidele aastates 16-19. Või siis on neile liiga masendav...

Jälle on tunne, nagu oleks see kõik juba olnud. Eile ma Käshi ja A.L. jutuajamist ei kuulanud, aga ilmselt pole sealtki poolt midagi head tulemas. Enne magamajäämist tegin joonelisele A4-le arvutuse, et juhul kui emps saab mu eest interssid maksta ja ma 3 kuu jooksul tahaks need talle tagasi maksta + puud, siis peaksin kuus umbes 2400 krooniga elama, sealhulgas ka maksud ära maksma. Kui veidraks see maailm veel võib muutuda. Arusaamatu. Igatahes olen ma nüüd nii palju õppinud, et ütlen konkreetselt ei laenudele. Nojah. Sama tean, et kindlasti võtan veel laenu. Ja kui miski muu päeva ei päästa, siis tuleb ikkagi krediitkaart muretseda selle kena limiidiga, mida pank pakub ning siis saab aastate kaupa taas võlgu elada. Ühesõnaga olematu raha on juhtimise üle võtnud. Poleks arvanudki, aga näed ikka juhtub ja ikka minuga.

Sauntsi lammutatakse, puuh. Minu päevakontosse jääb selle tühjaks tegemine - võttis umbes 5 minutit - ning jubeda ebaküdooniapõõsa veidigi normaalsemaks muutmine. võttis 30 minutit. Olen ära torgitud ja läbinisti väsind. Kas pole mitte saavutused?!?!?! Mnjah.

Iga päevaga läheb üha segasemaks, teisipäeval algab taas töö. S.t. 9 kuud kena äraolemist... 2. x mnjah.

Krimi

Ühesõnaga, hakkan juba unustama. Nädala skooriks on igatahes igasugused raamatud, mille lugemist ma vististi enam isegi meenutada ei suuda. Meeles on Frederick Forsythi "Odessa toimik" ja "Tasuja". Hetkel tegelen - juba teist päeva, mis tähendab omamoodi aeglusrekordit - ühe juudisoost kirjaniku looga, mida ma kenasti ilmselt ka homme loen...

Aga kogu Käshi pangasaaga on täna saanud positiivse lõpu ehk siis lepingud on sõlmitud ning alates homsest hakkab räme ehitamine peale. Ei taha sellest hetkle pikemalt kirjutada, aga mainin siiski, et juba tunnike on A.L. oma residentsis ja heietab mis kole. Lähen ilmselt magama. Daaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa.

Tühjus. Ilmselt tingitud eelmise ööpäeva jooksul sisse ahmitud Dan Brownist. Lugesin Käshi riiulilt "Pettepunkti" ja "Digitaalset kindlust". Mjah. Ööpäev oli tegevust, aga nüüd pole nagu midagi. Ehk siis seda, mida peaks tegema, mitte ei viitsi teha, ei viitsi jah. Lihtsalt poosetada on ju ka hea, eks. Selles suhtes, et pool kööki on maha lammutatud, plaanid on suured ning ... Just.

********************************
Efq juures lugesin need Alan Marshalli raamatukesed läbi. 8. klassi kohustusliku kirjanduse :P "Suudan hüpata üle lompide" ja "See on rohi..." Spooky. Igatahes minu kaheksandikud neid küll lugema ei hakka, ei. Surevad igavuse kätte. Aga samas ei saa Dan Browni neile soovitada, sest raamatud pole kättesaadavad ning lisaks on veel neile liiga paksud-keerulised-igavad.

*******************************
Päh. Töömõtted on, sest täna öösel nägin (taas) painajat lapsukestest kõige absurdsemas kohas koos turvatädi ja -onuga. Ja loomulikult koos hunniku naistekatega, mida nad sirvisid. Ühesõnaga siis "Digitaalne kindlus", mis ausalt öeldes on ju naistekas, mis siis et peidetud numbrite, koodide ja muu keerulise tehnilise mulina taha. Jummala eest. Lisaks sellele teen kohe kaugele ulatuva ja lajatava järelduse Dan Browni kohta - alati on süüdlane see, kes alguses justkui abi otsib. Vandenõud. Eile Käsh väitis, et need on põnevad ja hästi kirjutatud raamatud, mida ei saa enne lõpetamist käest panna. Ongi nii. Aga sellised on ju sinise sarja naistekad ka, vähemalt mul on selline mulje. Raamatute ülesehitus on nii pagana äraarvatav, et ma ei viitsi isegi enam kaasa mõelda. Mingeid üllatusi ei saagi tulla, pole tõenäoline. Ja kaanonit, kuidas krimkat kirjutatakse, ei hakka ilmselt lähemal ajal keegi muutma, sest juba Agatha Christie fenomen näitas, et asi töötab. Seega, milleks lõhkuda töötavat masinavärki?! Tahaks siia nüüd ühe klassikalise - vähemalt minu jaoks - analüüsiskeemi joonistada, aga ei viitsi. Merilai ja co "Poeetikaski" on see kirjas. Mis tähendab lõppkokkuvõttes, et kui oled elus kaks krimkat läbi lugenud ja skeemi näinud, siis võiksid ka ise kirjutada - skeemist lähtuvalt - raamatu, mis naelutab siis 12 tunniks kõhuli voodisse ootama lõpplahendust ise samal ajal vaikselt mõttes paludes, et kõik ikka ei läheks nii nagu tundub. Rohkem üllatusi, aga enesealalhoiuinstinktist lähtuvalt: rohkem kirjanduslikke üllatusi!