Pisike plika!

Täna, 25. mail sündis pisike plika! Tal ei ole veel nime, pakutud variandid ema ei rahuldanud :P Igatahes kulges sünnitus kiiresti, haiglasse minekust kulus umbes kaks tundi uue kodaniku siia ilma tulekuni. Olen üleni roosas meeleolus :)

Õnn on õitsvates õunapuudes, õnn on lapse puudutuses... Kunagi aastaid tagasi pidi Kessu herr Ehala käsul kirjutama kirjandi teemal "Õnn". Mäletan üsna hästi, kuidas me aelesime tema Koidu tänava kodus voodites ning naersime iga lause peale, mis paberile sai manatud. Ikka alustuseks "Õnn on..." ja siis pikk bla-blaa sinna lõppu. Herr Ehala leidis, et asjas on mõte sees. Siis me avastasimegi vist, et saame koostöös asjad päris hästi tehtud :) Mis edasi tuli, sellest ajalugu vaikib, kuigi meie mõlema õpinguraamatutes ilutses kena hinne ühe hullumeelse semestri jooksul läbi töötatud ja kokku kirjutatud töö tulemusena.

See õnne-lugu tuli mulle just meelde, kui trepile oma viimast sigaretti tõmbama läksin. Õues on juba hämar, aga ikkagi maa valendab. Õunapuuõitest. Natuke kurb ja samas hea tunne. Kuidagi mõttetuna tundub puhkeda õide selleks, et neid õisi siis iga tuulehooga laiali paisata. Kuigi - õielehed ei paisku, need liuglevad-libisevad aeglaselt-aeglaselt maa peale.

******

Vapustus of the närvi tabas mind täna 8.22 matemaatikaklassis, kus pägad proovikat tegid. Ma pidasin vastu täpselt pool tundi ja tõusin siis püsti, soovisin neile õnne, et nad nii "kenasti" tööd teevad ja läksin minema. Ühesõnaga, enesepettus ruulib täiega. Mõttetu. Kui ma lõpuni aus olen, siis meil 9. lõpus ütles ka mateõps ühe ülesande ette enne, kui eksamiruumi sisenesime, aga noh, selle lahenduse pähe-põue ajamine oli juba iseenda teha. Need loodavad, et taevamanna kukub neile eksamiruumis pähe. Muud varianti ma lihtsalt ei oska seletuseks pakkuda, sest see, mis toimus, oli ikka masendav. Ma igatahes andsin oma arvamuse neile ainetunnis teada, nad nagu ehmatasid ja solvusid. Tõmbasin piiri ja ütlesin, et ma seda ei kavatse eksamil ületada. Kõik on nende enda teha. Vuh, võdin tuleb peale, kui sellele mõtlen.

******

Btw. Raamatusoovitus kulub ära. Noortekaid ja lastekaid enam ei taha. Ulmekad ka ei tõmba eriti, pigem juba midagi toredat (elulood, ajalugu etc NB! isegi krimi ja naistekad tunduvad praegu suht jammid, kui arvestada, et olen 50-100 lastekat-noortekat õppeaasta jooksul läbi lugenud :P) Viiendikud rõõmustavad mu südant, muide. Üks teeb järgmisel nädalal esitluse Kivastiku näidenditest, üks räägib Ita Everi portreeraamatust ning Liisakene küsis, kas ma tahan "Timm Thalerist" või "Krabatist" esitlust :) Jammi. Tõotab väga põnevaid tunde, ma ootan juba pikkade silmade ja kikkis kõrvadega, sest äkki ikkagi satub sekka midagi sellist, mida endalgi tasuks lugeda. Iroonia on muidugi selles, et pean neile tegema valmis järgmise aasta kohustusliku kirjanduse nimekirja ning hetkel on seal ainult kaks kindlat raamatut, mida ma ise kooli ajal eriti ei armastanud - lugemisisu tapjad oleks vist õige termin siinkohal. "Tasuja" ja "Pal tänava poisid". Öka, aga mis sa ikka hädaga ära teed. Igatahes otsustasin just, et 9 raamatu asemel loevad nad järgmisel aastal... 11! See tähendab iga kuu 1 raamat nimekirjast ning septembris ja mais lisaks vabalt valitud teos! Oi-oi, mis lapsevanemate poolt jälle tulema hakkab, nutt ja hala, revolutsioon!

******

Es ist Zeit.

Kustutan ära

Kui oleks võimalik, siis kustutaksin ma tänase päeva ära. Kahjuks pole see võimalik, seega pean edasi elama teadmisega, et selline ma olengi. Just selline. Ma arvan, et täna on kohane kasutada sõna närvivapustus. Ei saanud seda hetkel, kui üht tüüpi lõin, vaid hiljem. Siis kui migreen kohale jõudis, siis kui adusin, et ma olen selleks võimeline ja mida ma veel oleksin võinud teha, kui ta oleks mulle vastu hakanud. Täiesti mõttetu. Üritasin seda endast välja rääkida, paarile kolleegile, lapsevanemale. Ikka minu sees. Üritasin magada, aga kahjuks oli migreen nii tugev, et ajas mu üles. Siis üritasin seda töösse uputada, veidi aega mõjus, nüüd ootan uuesti und.

Ma kustutaks ära mõned valikud, mis ma olen teinud. Iseendale pean andeks andma, siis saan ka teistele andestada. Olukord on farslik. Teisipäevad on täiesti mõttetud energia kulutajad. Midagi tarka tehtud ei saa, vapustus of the närvi on aga kindlustatud.

******

Tahan ära. 5 õpilast sai proovieksamil kahe, paaril oli nibin-nabin kolmeke. Päris täpselt nüüd ei saagi aru, kui paljud neist kolinal kukuvad 4. juunil. Loodan, et mitte nii paljud. Omadel on eksam nädala ja poole pärast. Neil on ükskõik. Kas mina peaksin hoolima? Prof. kritinism ütleb, et jah, aga isekus ütleb vastupidist. Vaatame, kumb võidab. Esmaspäevaks pean töö valmis tegema, eks siis näeb.

******

Beka saab täna kaheseks, jei! Nädalavahetusel sai temaga mässatud. Nagu ikka on pisipägad armsad, Beka eriti kena. Sel nädalal on Bekats maavanaema juures, emps täna helistas ja rääkis, kuidas Beka asju ümber korraldab :) Midagi on elus juba ju nähtud kah, nii et ta võib seda endale lubada :P

******

Tänane päev oli moraalitu. Õpetussõnu, lubadusi, sajatusi ei järgne. Arvutikell on 0:00. ÖÖ.

Another day in hell...

Ma olen väsinud. Väsinud mõttetust võitlusest tatiga, kes ei saa aru, milleks tal on vaja põhiharidust, milleks tal on vaja sooritada lõpueksam. Ma arvan, et mu sõnad lähevad täide ja see tatt saadab mulle veel kapid peale - sellised kiilakad. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nii ükskõikne olla. Mille peale ta loodab? Noh, elus võib ju kõik hästi minna ja tore, kui läheb, aga kas on palju loodetud, et ta ise sellele pisut-pisut kaasa aitaks??? Fuck, ma ei saa aru... Konkreetselt oli täna tunne, et hakkan selle ühe idioodi pärast klassi ees nutma. Mul on alati võimalus ta minema saata, aga siis ta raisk ei tee ju eksamit ära! Seega nokk kinni ja saba lahti. Ma lähen homme tööle ja enam ei nimeta ta nime, mul on ükskõik, kas ta on olemas või ei ole. Ma kavatsen enda nimekirjast ta ära kustutada, tehku, mis tahab. Vastik. Tegelikult see polegi lapse vastu suunatud, see on selle tegevuse vastu, mida ta teeb.

******

Ma olen külmetunud ning mu meeleolu on mitte nullis, vaid miinustes. Ebanormaalne. Ma tahan oma juuksed ära lõigata, et saaks murekoormast lahti. Eelmisel aastal see toimis, kas ka sel aastal? Mine tea, igatahes olen ma nii väss, et üldse ei imesta, kui nüüd lõpuks haiguslehele pean jääma. Eilsest ülipositiivsest meeleolust on alles mull. Mälestus, mis tänase ülimegagigasita päeva juures tundub irvitava ideaalina, mille endale suures pinges kujundasin. Ja nüüd peaksin olema vähem irooniline ja sarkastiline. See lihtsalt pole võimalik. Ole normaale.
Ma kavatsen magada. Kuueni hommikul ja siis välja mõelda, mida oma edasise eluga peale hakata. Kuigi - kui seda nädalat ei arvesta, siis kolm nädalat veel. Kolm kannatustenädalat. Kas mul jätkub kannatlikkust? Ei tea, peab lootma.

Taldrikut?

Ühesõnaga. Täna järjekordselt kutsude kodu (aka kutsula (parafraas sigalast ja kanalast)) koristades tegin avastuse, mida ma arvan keegi ei taha teha. Vähemalt oma nummikute juures küll mitte, omas kodus eriti veel. Nimelt olid rullud kenasti küprised, mida Käsh neile (ilmselt kadedusest andis, sest tal on sibula-kapsasupi dieet) andis, ära söönud ning siis... Arvake ära. Üks neist - või suisa mitu - oli sittund taldrikusse. Ja siis taldriku alla ka. Ma nüüd ei taha robustne olla ega midagi, no aga ei ole meeldiv minna heatahtlikult, parimate kavatsustega kutsude kodu koristama ja neile konservi andma ning siis pista näpud... sulaselge sita sisse. Kindel on see, et mida sellest taldrikust never ever midagi sööma ei hakka. Kuigi ma pesin selle keeva vee ja Domestosega üle... Teadmine, et kakaa seal oli, jääb ju ikka... Muidugi-muidugi, käsi kasutan söömiseks edasi - praegu järan õuna ja üritan mitte välja teha asjaolust, et paar tundi tagasi... tjah. Kutsud on nummid. Mis toob mu järgmise küsimuse juurde: lapsed ju ei kaka taldrikusse!? Miks, krdi päralt, peavad seda koerad tegema? Või ei anta lastele lihtsalt võimalust? Et kui piisavalt kaua oma taldrikukesega saaks olla, siis nad õiendaksid sellesse oma hädasid? Uskumatu lugu, kas pole...

******

Mul oli täna vestlus of the arengu. Seekord olin mina see areneja. Ma nüüd ei tea, kui palju ma arenenud olen, aga kuidagi kergelt võtsin asja. Arvestades, et ma närvitsesin ette nädal aega. Ja laupäeval kirjutasin enda jaoks kõige suuremad ja olulisemad küsimused neljal leheküljel lahti. Neist oligi jutt. Tegelikult on hea endast rääkida või kuulata, kuidas keegi sinust räägib, eks. Suht rahumeelne värk, ma võtsin seda lõpuks nii, nagu olen tervet tööaastat võtnud. Seega midagi põrutavat polnud, saan endaga hakkama.

******

Ja kui keegi oskaks mulle öelda, mida peale hakata suvega, siis ma oleks õnnelik. Ma lihtsalt ei jaksa kaks kuud puhata! Eriti veel Eestis... Kuigi meil on ju pisike tita tulemas, nii et võib-olla tegevust jätkub :) Tita teema on tegija, ma ootan pikkade silmadega, et üks pisike plikatirts tuleks, nummi-nummi. Kohe lähen ostan poest kõik roosad asjad ära ja jooksen nendega päevad otsa ringi :P Kusjuures iroonia on ikkagi see, et äkki tuleb poisimürakas... Peaks kihlvedusid korraldama hakkama?!

******

"Koletis" telekast.

Sool sinu haaval

Katu avas reedel mu silmad probleemi osas, mis mul juba oli ununenud. Nimetagem seda pseudoprobleemiks, aga noh, tegelikult on ju asi traagiline. Ma nimelt ei kasuta soola. Ilmselt on asi lihtsalt harjumuses. Ma ju ei kasuta suhkrut ka. Ja võid ja piima. Riisi ei söö ammu. Seega, kas sool on probleem? Ma tunnen väljas süües, kui toit on mage või ülemaitsestatud. See ei meeldi mulle kohe teps mitte. Nii et ma ei saa aru, kas mu maitsemeeled on täiesti nüristunud või pole tegelikult inimesele soola vaja??? Sama hea küsimus kui "To be or not to be..." Ilmselt on mingid inimesed kirjutanud sel teemal pikki uurimusi, ma arvan, et ma sobiks neile katseeksemplariks ülihästi. Ma päris Woycek ei tahaks olla (nagunii kirjutasin nime valesti), kes ainult hernestest elas ja siis õnnetu otsa leidis :P

Murka taldrik kukkus meie hoovi... Oh ajad, oh bussiliinid...

Aa. Ma pean veel lisama, et kaks chicat põrguinglite seltskonnast on hakanud aprillikuus blogima. Ma loen ja naeran, sest lapsed on täiega koomilised. See poosetamise värk - I don´t care a shit what you think of me a.s.o. - on päris vinge. Samas on nad rate.ee ja orkut.com märkinud blogide aadressid ning see tähendab, et kogu sõpruskond peab pilku peal, mida kirjutatakse jne. Loodetavasti saab ka edaspidi naerda :P

Mismõttes?

Käisin täna koos Katuga Vanemuises Mart Kolditsa lavastust "Hüppajad" vaatamas. Tulin koju ja karjusin: "Mismõttes?????" Siiani karjun ja teen seda veel kord with capital letters: "MISMÕTTES????????????????????????????????????????????" Kui ükskord asjast üle saan, siis kirjutan pikemalt. Praegu remargi korras: Hitleriks maskeeritud kollased spermatosoidid (paarkümmend), seelikus Tarzan, poksin kreemitibi, ohtralt hinnalist ja ilusat aluspesu, professori lemmiklavastus Van. mängukavast, seminari objekt (et. an.) 25. mail, teatrivahmiil et. vaatamas, uimane 1. vaatus, hoogne ja särav 2... Ikkagi on jäänud küsimus: "Mismõttes?"

1. mai!

Täpselt kuu aega on veel jäänud kaheksanda klassi lõpuni. Kuidagi naljakas on jälle kaheksandas olla :) Tegelikult on küll kamp teismelisi, mitte mina, aga mulle tundub, et mu empaatiavõime on hetkel erilises kõrgpunktis, nii et kannan laste tunded endale üle. Seega lõpetame kaheksandat klassi. Sellele eelneb tasemetöö füüsikas - kolme nädala pärast ja siis üleminekueksam ja matemaatika tasemetöö. Paljuvõitu? Kas teile ei tundu? Meenutades 15 aasta tagust aega, siis mina tegin ainult vene keele eksami, sain "4" ja olin suhteliselt õnnelik. Maailm oli ilus ja hea, vaatamata kolmehunnikule tunnistusel, plaanideta suvele, ärajäänud klassieksukursioonile. Nüüd on kõik teisiti. Ärevad ajad, mis ajavad kihevile kihistavad plikad, pika mõtlemisega noorhärrad ning lolle nalju tegevad põrguinglid. Igatahes olen ma pidanud maha kolm arenguvestlust - jajah, eelmisel aastal oli selle aja peale neid tehtud 11... Kaks on veel kokku lepitud ning ilmselt paar tükki teen veel. Ma arvan, et 7 on see arv, milleni võiks jõuda. Seda enam, et sügisel algab see trall otsast peale. Ma tean, et mõned lapsed mõtlevad, miks just mina, aga nojah. Üks lapsevanem küsis, kas kõigiga peetakse vestlusi ja ma pidin talle ütleme välja tõe. Et vestlen nendega, kes pole suutnud otsustada, mis neist edaspidi võiks saada. Mis tähendab, et planeerime siin koos põrguinglite tulevikku. Selles pole ju midagi halba? Soovis neid mõtlema panna, pean silmas.

******

Siinkohal pean tegema kõrvalepõike. Proua ülemus on pannud netti välja kuulutuse, et otsib uut õpetajat. Ma päris täpselt ei tea, kas lisaks või kellegi asemele, aga mul on plaan seda küsida. Mu meelest on ausus ja otsekohesus vägagi teretulnud nähtused, omadused, mida ma alati olen pidanud positiivseteks, seega käitun nii, nagu õigeks pean. Ehk küsin otse. Ei tea, kas on see hea või mitte, aga kuskil on piir ja minu piiriks on ausus.

******

Aa. Üks mu laps sai mingil konkursil eripreemia. Laps ise oli täitsa kihevil ja olgem nüüd ausad, mina ka. Eelmisel aastal, kui Liina eripreemiad sai, ma nagu seda ei tundnud. Liina puhul oli ilmselt asi selles, et teda ei tulnud õpetada ja juhendada, tema tegi justkui kõike ise. Ja tunnustuse korral tundsin hoopis piinlikkust, et keegi mulle ütles well done. Kuigi Annely olümpiaadil käigu ajal ma juba tundsin väikest värinat. Ennast olin juba sinna sisse pannud. Kui ennast kuskile anda, siis vist peabki nii tundma. Ja see on põhjus, miks ma esmaspäeval saatsin 12 tööd presidendi esseevõistlusele - enda tööd ei jõudnudki kirja panna, kuigi mõtteid olin mõlgutanud väga kaua - ning eile lastekaitseliidu kirjandivõistlusele 5 tööd. Eile just mõtlesin välja, et kui tahan, et lapsed midagi silmapaistvat saavutaksid, siis esialgu peame rõhuma kvantiteedile. Hiljem juba kvaliteedile. Arvatavasti loksuvad asjad ise paika ning tegijad selekteeruvad iseenesest välja. See pole muidugi mu eesmärk. Eesmärk on panna neid armastama lugemist ja kirjutamist. Või siis natuke nõrgemate õpilaste puhul - võtta ära hirm teksti ees. Kirjutatud ja kirjutatava teksti ees. Need on ju üksnes sõnad, eks. Võivad haiget teha, ent samas usun hea sõna võimu ning arvan, et nende põhieesmärk on siiski muuta maailma arusaadavamaks ning kodusemaks.

******

Aususest rääkides avastasin taas, et olen lõpuni lojaalne. Lojaalne sõpradele ja kodumaale. Ma ei taha pikemalt peatuda eelmise nädala sündmustel teatud linnas teatud mäel teatud sõduri ümber, aga lühike kõrvalepõige küll. Minu esimene emotsioon - räägitakse, et see pidavat see kõige õigem olema - oli kohutav pettumus. Ma pettusin iseendas. Selles, et diilisin olukorda vägagi natsionalistlikult, tekkis tunne, et nüüd on sündinud marurahvuslane. Rääkisime kodus rongidest, mis peaks ida poole sõitma hakkama. Nüüdseks oleme kõik maha rahunenud. Mis olnud, see olnud, pole mõtet riidu kiskuda, sest peame kõik - erinevatest rahvustest ja erinevate tõekspidamistega inimesed - mahtuma loetud ruutkilomeetritele. Me peame sellega lihtsalt hakkama saama. Kuigi võllanaljad on teretulnud :) Valusate asjade üle ju peab nalja tegema, muidu veel äkki kaoks usk, et maailm on üks ilus ja hea koht elamiseks.

******

Kessu ja Tarms olid Tartus. Käisime Fausto mängu vaatamas, õhtuses Illegaardis õllet joomas ning luusisime tunde mööda linna. Kõrvale loomulikult ohtralt teleuudiseid ja uudiseid koolielust. See on mingi õpside teema, et peab rääkima oma lastest jne. Et saada mingit tagasisidet, teist pilku. On ju mõistlik rääkida inimesega, kes on ise samamoodi asjas sees, eks? Nagu ikka, tore oli.

******

Lemony Snicketi "Avar aken" (3. raamat sarjast "Sari õnnetuid lugusid") sai ärevate aegade uneeelse lektüürina läbi loetud. Just Raamatukoist vaatasin, et sihtgrupiks on 9-12 aastased lapsed. Seega olen kuskil seal vahepeal vist, sest mulle väga meeldis. Seiklusi ja jutustamisstiil, mida ammu pole kohanud (selline aeglane ja filmilik, jutustaja on sissekodeeritud, autor vahetab vaatepunkte peategelaste hulgas, ent samas jääb kõrvalseisjaks). Võrreldes "Hea Staliniga" (ma tean, et kohatu võrdlus!) just jutustamisstiili erinevus tuligi kõige eredamalt esile. Sellistest teostest võiks jutustuse kirjutamist õppida! Nii et nüüd ma siis tean, mida ma lastele suviseks lugemiselamuseks soovitan. Eelmisel aastal oma neljandikele nimekirja koostades panin ikka väga täppi. Äkki õnnestub sel aastal ka? Mine tea. Nüüd loen üht Käshi lapsepõlve lemmikraamatut "A nagu Aabel" ning üritan välja mõelda, miks see mulle eriti ei meeldi...

******

1. mai on tore päev. Hakkan töövihikuid parandama ning sain üle pika aja teha bloggi pikema sissekande. Kevad! Vaatamata lumele, mis maad katab...