Nothing else matters

Vihmane hommik koos akna vahel vilistava tuule ning vabagraafiku alusel sõitvate praamlaevadega. MTV Eestist tuli Metallica Top 10 of 10.

Life is good. #1 oli muidugi "Nothing else matters", kuigi mulle meeldib "Sad but true" rõhutused "I´m your..."

So close no matter how far

Couldnt be much more from the heart

Forever trusting who we are

And nothing else matters

Never opened myself this way

Life is ours, we live it our way

All these words I dont just say

And nothing else matters

Trust I seek and I find in you

Every day for us something new

Open mind for a different view

And nothing else matters

Never cared for what they do

Never cared for what they know

But I know

So close no matter how far

Couldnt be much more from the heart

Forever trusting who we are

And nothing else matters

Never cared for what they do

Never cared for what they know

But I know

Never opened myself this way

Life is ours, we live it our way

All these words I dont just say

And nothing else matters

Trust I seek and I find in you

Every day for us something new

Open mind for a different view

And nothing else matters

Never cared for what they say

Never cared for games they play

Never cared for what they done

Never cared for what they know

And I know

So close no matter how far

Couldnt be much more from the heart

Forever trusting who we are

No nothing else matters

Maailma imed

Usu või ära usu, aga tulbid võivad kasvada mujalgi kui Hollandis. Ainuke punane buss ja telefoniputka asuvad Suurbritannias. Ja nii edasi.

Maailm on i-me-li-ne! (Oi, ma olen oma lapsepõlves ja ei unusta kunagi Mikk Mikiveri lauset Tšehhovi lavastusest Ita Everile "Te olete i-me-li-ne!").

Eksam?!

Ühesõnaga. Ma olen terve juulikuu ponnistanud esteetikaeksami nimel. Olen lugenud raamatuid, täis kirjutanud terve kausta, tühjaks kirjutanud 3 tintekat, ostnud endale ekstra mõned juurde, käinud raamatukogus, lugenud nädalate kaupa, loobunud mõtlemast igasugustele normaalsetele tegevustele. Ja mis on tulem? Ma ei suuda ikkagi õigel ajal eksamit ära teha- kokku leppida. Pärast kolmekordset postpone´imist on nüüd 13. august esteetikapäev. Mis jätab enne eksmatipäeva veel parajalt aega, et ka retseptsioon ära teha, et siis selleks korraks hüvasti jätta.

Mis toob mu tegelikult nn päris-maailma... Palju maksab nt bussipilet päris-inimestele? Kuupilet? Raamatupoes raamatud? Teatripiletid? Pangateenused?

Siit ma tulen, täpselt kuu aja pärast.

Ja mina, kahjuks, olen sõltlane.

Ma mõtlesin küll 20. juunil, et kirjutan igast suitsuvabast päevast, mis ma vastu pean, aga loomulikult see plaan lihtsalt jäi. Olgem ausad, suitsust kirjutamine-mõtlemine pani mul ninasõõrmed kiiresti tööle ning süljenäärmed eritasid liigselt sülge. Seega see plaan jäi. Ma olin lõpp õnnelik, kui 30 päeva täis sai. Jah. Uhke olin enda üle. Ma nimelt olen suitsetanud alates 18. eluaastast - oi, kui hea oli seda alati tööl lastele öelda, kui nad küsisid, et millal ma suitsetama hakkasin. Nii. Nüüd on mul veel parem neile öelda, et nad saavad ka ilma hakkama. Nad peavad saama. Sest. Muidu ei pea mina vastu.

Olen ma viimase nädala jooksul pidevalt unes näinud suitsetamist.
Õhtul tunnen majas, kus kunagi pole suitsetatud, suitsulõhna.
Ma tunnen oma sõrmedel, mis pole ühtki sigaretti 20. juuni südaööst peale puudutanud, suitsulõhna.
Hommikuti ärgates on suus sigaretimaitse. Kusjuures see ei ole ebameeldiv. Paradoks, eks. Sest kogu selle pea 9 aasta jooksul, mil suitsetasin, käis just see mulle kõige rohkem närvidele. Eile, kui me õues taarat autosse pakkisime, kandus naabrite juurest sigaretilõhna.

See on lihtsalt maailma parim hais! Just-just. Vabas õhus ma naudin suitsuhaisu! Kinnises ruumis ei suuda seda enam kannatada. Ma ei suuda seda kannatada, kui keegi on toas suitsetanud, ei, mitte tuba ei haise, inimesel on teistmoodi lõhn. Oeh. Käshiga sellest rääkides (ta on suitsuvaba novembri lõpust) nentisin, et ma ei saa aru, miks ma seda endale keelan?

Sest mulle meeldis suitsetamine. Meeldib ikka veel. Loobumine kusjuures polnud üldse raske! Nikotiiniplaastreid ostsin neli pakki, viimasest pakist kasutasin ära 2 plaastrit. Seega 6+4+4 süsteemi tegin mina läbi 1+1+1+0,...

Ma ei teagi, mida ma praegu rohkem vajan, kas nikotiini või tõrva. Mul on lihtsalt tunne, et mul oleks vaja kiiresti kõrbeva paberi ja tubaka kirbet lõhna. Kõike seda sügavale oma kopsudesse.

Ja need on mu lemmikmargid :) Mu Tartu-kodus on terve pakk Marlboro Lightsi. Kinnine. Ja lisaks viimasest pakist, mille koos Merliniga - tervitused Londonisse! - 19. juunil Raekoja platsil avasime, on alles 2 sigaretti. Kas poleks mitte tore need ära teha... Iga kord poes käies vaatan ma kassa juures üles, kas Marbsi on!

Ja ma annan endale aru, et igal järgneval päeval oma elus pean endale kinnitama, et ma jätan maha, s.t. et ei süüta uut sigaretti. Ma olen väga ebausklik, seetõttu ei kasuta mineviku-vormi :) Ma nimelt arvan, et sõltlane jääb igaveseks põdema ja sõltuvusse.

Ja mina, kahjuks, olen sõltlane.

Ärge lugege, krt, kui ei meeldi

Püüdsin ennast tagasi hoida, aga ei suutnud. Ainult. Üks. Nõuanne. Krt. Ärge. Lugege. Neid. Kirjutisi. Mis. Teile. Ei. Meeldi. Või. Kui. Te. Loete. Siis. Püüdke. Üle. Saada. Ärge. Tarka. Küll. Panema. Hakake.

Mhmh. Seda tahtsingi öelda. Mõttetu jura blogide sisu-sisutuse üle on blog.tr tipplugudes juba vist nädala. Kas blonginduses on ka hapukurgihooaeg ja pole millestki kirjutada? Nii nagu Postimees ja EPL kuulutavad alati suveaja alatuks kartulimardikatega...

See pole üldse teema. Taarapunkt ja vill on tänane tegija. 425 eeku oli aastase taara hind, aga auto oli ka otsast otsani täis, s.h. katuseboks. Üks prükkar oli jummala kahtlustav, et kas me käisime kuskil korjamas seda... Ja siis ta vist luges küll kõik meie pudelit koos taarapunkti mutiga üle. Sellest ma üldse ei räägigi, et prükkaritel on vaja teistele inimestele lähedale ronida. Kammoon, see ei ole normaalne, ta näeb, et meil on terve autotäis pudeleid, et läheb aega, ta ikka peab ninapidi ronima luugi ette ja seal kommima hakkama! Faaak, milline smell seal oli, öäk. Rääkimata sellest, et taarapunktides on lõuna (13-14), vähemalt Nõmme turul ja Šolnoki juures, kuhu me lõpuks oma putõlkad maha ärisime. Nõmme turu taaramutt näiteks istus lõuna ajal selles haisvas putkas. Lapsed ja vanainimesed samal ajal oma taaraga ootasid. Putka aken ja uks olid lahti. Uskumatu. Huvitav, kas taaramuttidel on mingi immuunsus haisu vastu? Misiganes. Edaspidi lubati hakata taarat järjekindlalt Selveri automaati toppima (kord nädalas :P). Ja vill on teemaks, sest ma niitisin täna. Ja mitte vähe.

Ahjaa. "Lävel" oli lahe. E. arvas, et ma oleks võinud tantsimise asemel kommida parem ülekannet. Mina arvan, et Maido oleks võinud laulda :D Oi, ma ei või. Elu. On. Ikka. Seiklus.

Big Maci?

Harilik lõunasöök, kui sa oled 15 ja väga näljane. Minu laupäevahommikune unistus on pisi Big Macikene. Ma ausalt lepiksin ka ühe rämedalt haisva 8-aastase lihaga täidetud burksiga.

P.S. Ma tean, millest ma räägin, kui ma liha vanusele viitan, ausalt. Ma olen sellises putkas ülikooli alguses töötanud, väga kewl oli. Aga ma olin sel ajal lihatooteid mitte tarbiv vegetarian, nii et mind eriti see rasv ja värk ei kottinud :P

SEBE AS omanikele

Sain pileti 19:00 Tartust Tallinnasse väljuvale bussile, maksis üliõpilase soodustusega 100 eeku. Vaatasin kohe, et kuidagi naljakas buss, aga no eriti ei pööranud asjale tähelepanu. Kraapisin oma Viva Freshi ja Tupla lagedale, kõrvale Freud ning nagu ikka toetasin põlved eelolevale istme seljatoele, sest jalad ei mahu hästi kahe istme vahele lihtsalt ära. No buss on suhteliselt tühi. Reisisaatja on maniakaalne!!! Ehk siis rääkis ta tutvustava jutu Sebe ASi uuest bussist, millega me reisime, nimi oli Vova või Bobik või midagi sellist. Noh. Lõpuks ütles, et kuna buss on uus, siis suhtume temasse hästi. Sel samal hetkel hammustasin ma Tuplat nii, et šokolaad kauges kaares üle bussi põrkles. Nii. Siis hakkas see tädi ringi käima - bussis on umbes 9 reisijat pluss tädi ja juht - ning vaatas-küsis, kas kõigil on kõik korras. No lõpuks jõudis ta minuni ning hakkas värisema. Mul oli suu parajasti Tuplat täis, ma ei saand talle öelda, et ei, aitäh, ma ei soovi sooja jooki ega midagi muud ka. Kuna ta jäi mu kõrvale passima, sõin suu tühjaks ja võtsin põlved teise istme küljest ära. Probleem aga - oi, proua reisisaatja nimetas mind nooreks neiuks, ma ei saa! (ma olen 27-aastane juuu) - oli hoopis selles järgmine.

"Noor neiu, meie bussis ei tohi ühtegi asja istme peal hoida."
Mismõttes???
"Võtke palun oma kott ära ja pange see üles või alla!"
Kuhu üles-alla?
"Siia üles, siia mahub küll."
Mina, korjasin ennast kokku ja teadsin juba ette, et kott sinna ei mahu.
Nii, proua: "Ei, te oleks pidanud bussi alla panema selle või noh, pange põrandale."
Mismõttes, ma ei pane kunagi oma kotti põrandale, põhimõtteliselt.
Proua: "Meie omanikud on sellised reeglid teinud ja see on meil uus buss, nii et midagi ei tohi istmetel olla, meil kohe ollakse ranged selle nõudmisega. Omanikud on nii öelnud."
Selge, ma hoian oma kottis siis SÜLES.
Proua reisisaatja lahkub pead raputades vasakule ära.

Nii, armsad SEBE AS omanikud! Mul on teile küsimus: kas ma ise ikka võin teie uue bussi istme peal istuda???

P.S. Ma tegelikult ei oota teie vastust. Ma ainult igaks juhuks ütlen, et see, et mul on praegu teie bussis Interneti kasutamise võimalus, ei vähenda minu viha uue Bobiku vastu, sest kuulge, ma ei hoia oma asju põrandal, seal on bakterid, ka teie uues ja hästi hoitud Bobikus!

Ja ta läks

Ja tänane taust on Alfi raadioke, mille orkutist kruusides leidsin. Väga rahustav, sobib hermeneutikale taustaks imehästi. Käsh küll tegi Brahmsi kohta märkuse, ei tea, mis talle ei meeldinud?!

Nii. Lugesin eile silm krõllis Heideggeri sealt klassikaraamatust. Täna puurisin ennast läbi järelsõna. Mul tekkis küsimus, et miks teose ees pole öeldud: "Kui sa 3 lehekülje lugemisel asjast aru pole saanud, loe enne tagant taust läbi!" Kui ma oleks selle nn saatesõna enne lugemist läbinud, poleks ma raisanud tervet päeva ning lisaks muidugi oleks meeleolu olnud palju parem (selles suhtes, et seal on ju minusugustele lollidele ära seletatud, millest tegelikult hr. Suurvaimud räägivad, kui nad kreekakeelseid sõnu ritta laovad!). See selleks. Nüüd muidugi avastasin, et peaks need teised mehed ka sellest raamatust läbi lugema, aga ma otsustasin, et ma lasen nad üle. Võib-olla, kui mul peaks 5. augustil aega olema, mida ma aga ei usu, loen Gadameri osa läbi. Vaatab. Njah.

Igatahes on mul juba "Ahistus kultuuris" pealkirjaks kirjutatud, nii et hakkab otsast peale. Lähen täna Tlnasse, nii et bussas siis loen Freudi. Hoiatuseks troppidele, kes üritavad mu reisi rikkuda: ma löön päris kiiresti, nii et unustage oma läpakad ja rõvedat träänsi-diskensit möirgavad telefonid maha.

Ahjaa. Homme vaadake kõik ETVst X noorte tantsupeo "Lävel" etendust. Mina kavatsen istuda teleka ees algusest lõpuni ning kõva häälega kaasa laulda ning vahepeal ka tantsida. Seda kõike sellepärast, et tantsupidu rokkis. See on ikka hoopis teine hingamine kui laulupidulistel! Hea, et ma lapsena sellest aru ei saanud, muidu äkki polekski laulupeole läinud, millest oleks ju ka kahju olnud... Mina olen proloogis lülikene Saaremaast (huvitav, kas seda ikka näidatakse?), edasi tantsisime läänetribüüni poole kellatornipoolses otsas, mis tähendab, et kaameramees oli meil 1. etendusel pidevalt jalus ning meie hüper-super Räditantsus suutis üks kaameramehele virutada, teda sõimata, kolmekesi suutsime vaesele mehele otsa joosta ning 7 suutsime ta 2 räti vahele vangistada. Oi. Ma ei saa. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna.

Ma tegelikult ei taha tantsupeo teemadel heietada, sest see on... kasutades laste sõnavara kewl...
Triikima-pakkima-bussale!

Ja ma ei kannata, kui inimesed omaette räägivad! Ma ei saa aru, kas nad ei saa aru, et nende mõtted on teistele ka kuulda... Ja ma ei kannata neid faaaking teismelisi, kes iga jumala neljapäevast pühapäevani meie maja juures tänavanurgal peatuvad ning väikest õlli panevad. Get a life! Selles mõttes, et ostke katus endale pea kohale või minge teiste akendest kaugemale. Vähe sellest, et värava ees on lugematult õllekorke ja suitsukonisid, on aia ääres tühja taarat alates purkides ja lõpetades küüslaugu leiva kotikesteni. Kõige selle kaunistuseks kondoomid. Mismõttes, onju?! Kaduge ära mu akna alt!

Lugesin täna Heideggeri "Filosoofilise hermeneutika klassikat." Ma olen suhteliselt nõutu. Õnnestus Käshiga vaielda haamri üle ning lõpuks olin ikkagi sunnitud tunnistama, et temal, kes ta Heideggeri ei lugenud, oli õigus. Miks krdipäralt ma seda siis uurisin? Njah. See 100-leheküljeline saatesõna on veel lugemata, vaatan selle ka täna läbi, sest olen oma krdi graafikust niikuinii tervelt päeva või kahega juba maas.

Kuidagi hullult mugavaks on teinud see nädal aega kodus olemist. Ei tahakski kuskile minna, aga ikka pakin homme õhtul või laupäeva hommikul asjad ning adjöö. Jälle nädalaks ära, et siis juba tulla ning jääda.

Surm24, Seks24 ja S...24

Kunagi eelmise aasta jooksul hiilis vaikselt-vaikselt Postimehe Interneti leheküljele väike riba, mis edastas kõmu-uudiseid. Sellised stiilis Brad Pitti ja Angelina Jolie kõminaid-sosinaid. Ma kusjuures aeg-ajalt klikkasin neile ning ise mõtlesin, et kuidas selline soliidne ajaleht nagu Postimees kahtlemata on, sellist infot eksponeerib ning minu põhiküsimuseks oli loomulikult: miks? Miks peaks seda tegema?

Oleks vist liiga lihtsustatud lähenemine, kui väidaks, et tegemist on turu ja auditooriumi nõudmisega. Turu all pean silmas reklaamimüüjaid-ostjaid ning auditooriumiks reaalsed lugejad ning potentsiaalses lugejad, kelle pärast toimetused kohe kõvasti rebima peavad, sest nii palju kui minu kogemus ütleb, siis umbes 10-15 aasta pärast pole enam sellist lehetellijatearmeed, vähemalt nooremas generatsioonis mitte, sest neil lihtsalt pole harjumust lehte lugeda. Ok, see on hoopis teine teema, millest mõnel teisel korral...

Kui nüüd lihtsustatult asjale läheneda, siis võib eelnevast väita, et Postimees (selline institutsioon või äriettevõte, kuidas võtta) tuli vastuvõtjatele ehk siis oma adressaadile vastu. Njah. Kõik oleks ju korras, kui minus ei tekitaks täielikku tülgastust uudisvoog, mida eelneva pisi-pisikese uudisriba järjekindlad klikkajad (mina nende hulgas) esile on kutsunud. Räägin siis nüüd portaalist Elu24. Postimehel on portaal Tarbija24 ka, aga see on jälle teine teema, kuigi, olgem ausad üsnagi sarnane käesolevale probleemile. Võib väita, et kui nii väga see portaal häirib, siis ei tasu sinna minna, ei tasu ka Postimehe lehele minna. Jah, aga küsimus miks jääb siiski. Ma üritasin eile selle sama lehe pealt leida mingit infot tegijate ja missiooni (okei marketingi ja reklaamireeglite) kohta. Mis te arvate, kas ma leidsin selle? Ei leidnud. Mis võimaldab mul püstitada hüpoteesi, et Postimehe weebium on üle võetud maitsetute kurjade jõudude poolt, kes anonüümselt söödavalt suviselt uimastele pahaaimamatult arvuti ees igavlejatele täiesti tühja uudisväärtusega infot (näe, läksin juba vastuollu, neid kolme sõna ei saa küll kõrvuti kasutada...). Ja kui ma selle peale siis mõtlesin - uskuge, mu unenäod tegelevad ka praegu sarnaste probleemidega, siis väike kärbes sosistas mulle kõrva, et tegemist on portaaliga, mis pole mõeldud puhkusel olevatele inimestele. Ei, see on hoopis neile, kes oma tagumiktunde kontoris täis istuvad, kes on määratud telefoni vastu võtma ja teatama, et kõik on puhkusel või et helistage 1. augustil uuesti, siis me paneme teie soovi kirja...

Seega võib Elu24-nimelise jubeda üllitise puhul kaasa tunda kõigile neile, kes praegu tööd teevad ning neile Postimehe töötajatele, kes oma igapäevast vorsti leiva peale teenivad täiesti mõttetut kräppi kirja pannes-klaverilt välja võludes.

Ja loomulikult tahan siinkohal õnnitleda kontseptsiooni loojat: rohkem mööda ei oleks saanud panna, jätka samas vaimus. Väike spikker ka: kuna seks, sitt, surm ja vägivald müüvad hoopis paremini kui roosalillelised pulma-elu-uudised, siis võiks panna veel mõned portaalid püsti :P

Ma tean

Uskumatu, eks. Ma kirjutan täna kolmandat korda ja ometi võin teatud uhkusega teatada, et Derridaga on nüüd ühel pool. Et siis sain päevaga jagu, aga asi läks kuidagi seal "Positsioonide" keskpaigas väga segaseks (eessõnas oli öeldud, et Kristevale antud keskmine intervjuu on segane ja ma ei tea mis...). Küsimused olid poolteist lehte pikad - mismõttes?! Seega ruumistamise ja disseminatsioonide jutt läks ka segaseks.

Loomulikult jäi mu pilk peatuma Derrida lausel: "Kui ma püüan teksti dešifreerida, ei aruta ma pidevalt seda, kas ma lõpuks vastan diferentseerimatult ei või jaa, nagu Prantsusmaal tehakse teatavail ajalooepohhidel ja üldiselt pühapäeviti" (Derrida 1995: 64). Enamikku meist on õpetatud maast madalast kategoriseerima, hierarhiseerima, otsustama, tõmbama paralleele, tegema valikuid, välistama, isoleerima, osundama, eelistama. Ühesõnaga on meid õpetatud prantsuspärasteks pühapäevalugejateks. Gümnaasiumis hakati rääkima, et võib-olla on midagi veel teatud kategooriate kõrval, et kõik ei pea mahtuma üksteise sisse, lihtsustades: pole olemas üht õiget arvamust, vaid arvamustepaljusus, mida peab saama kuidagi põhjendada, millele peab saama kuidagi viidata. Ülikooli räägiti selles kui loomulikust nähtusest. Aga. Ühelt poolt eeldati, et enam ei taanda nähtusi binaarsete opositsioonide peale, ent samas tambiti pähe esimesel ülikooliaastal kõik teooriad, mis sisaldasid binaarseid opositsioone ja nende ülemvõimu. Kui küsiti arvamust - seda objektiviseeritut arvamust, mis tegelikult on subjektiivne - siis tegelikult lubati taandada kõik otsused meeldib-ei meeldi skaalale ehk harilikule binaarsele opositsioonile. Jõuan lõpuks selleni välja, et 10 aastat tagasi lõpetasin gümnaasiumi, kolm aastat tagasi sain oma BA ning nüüd, 3 eksamit enne MA kraadi saan aru, et tegelikult tahan ma ikka veel olla pühapäevane lugeja. Tahan mingeid valmis lahendusi. Tahan küsimusi, mis ei sisalda endas 15 kõrvalküsimust ning 7 kas-küsimust, millele järgnevas tekstis ei vastata. Tahaks paketti valmistõdedega, eks. Ma tean, et sellist asja pole - Derrida "Positsioonid" kubises viidetest materjalile ja oletustele ja seostele, mida Derrida veel uurida soovis, selleks, et midagi järeldada. Aga kui ei ole valmistõdede paketti, siis pole ju olemasolevad tõed päriselt tõesed?! Kas need on siis pooltõed? Kas need arusaamad osutuvad hiljem (milline kategooria!) väärateks? Tänase lektüüri põhjal oskan ma osutada vaid sellele, et 64 lehel teadsin ma omast arust üsna hästi, mida Derrida disseminatsiooni all silmas pidas, aga mõni leht edasi lagunes tervik kildudeks ning kokku panna seda enam ei õnnestunudki. Kas ma võin siis omakorda sellest järeldada - kui pole olemas valmistõde ja seda tõelist ja nn lõlikku tõde (appi, kuhu ma nüüd suundun!) - et see, kuidas mina asjast aru saan, võib olla õige? Sest seda, et see vale on, ei saa ju tõestada, kui midagi on lõpuni läbi seostamata... Kokkuvõttes võin seega rahulikult välja hingata. Mul on veel kolm raamatut ning kaks päeva. Seejärel üks puhkusenädal (Tartu-Tallinn-Rapla-Kaarma-Tallinn-Valguta-Tartu), millele järgneb eksam... Rääkimata sellest, et lõpuks peab hakkama seoseid looma. Kas õnnestub? Võib-olla...

Ilus

I ja l on sarnased, onju. Eriti kui on selline kummaline font ja stiil valitud. Tegelikult on värk selline, et vihma sajab. Kohe palju. Väga sügisene on ilm. Kui ma tähelepanelikult aknast välja vaatan, siis märkan kase otsas ja kase all juba väikeseid kollaseid lehti. Reedel läbi Eestimaa maale loksudes nägin kuskil Rulli ja Jõgeveste vahel pihlakat. Täiesti punane oli. See tähendab ainult ühte...

Raamat nurka?!

Et siis esmaspäeval ikka ei tee eksamit. Teen nädala pärast esmaspäeval. Käsh arvas, et raamatud võib nurka visata ning let the party begin... Noh... Aga kui?! Kui tõesti... Tegelikult kerkib mus paanika, et ei jõua oma teist eksamit enne augusti lõppu ära teha, sest jah...

Igatahes. Vaatasime ETVst filmi Hitleri-aegse Saksamaa eliitkoolist. Väga rets. Üldse mitte Harry Potter. Und nägema! Erinevalt eilsest, mil ma 3ni öösel lugesin Bourdieu´d...

Head nimepäeva!

Event: 'Kristiina, Kristina, Kristin, Krista, Kristi, Kristel, Kirsti, Kersti, Kerstin, Rista, Riste'
Date: Tuesday, July 24, 2007 At 08:00
Duration: All Day
Repeat Event: Every Year

Nagu näha, on minu nimi tänaste nimepäevaliste hulgas :) Sain mõned õnnitlused. Naljakas eks, selles suhtes, et ma pole enam päris nimepäeva tähistamise eas... Kui nii võib öelda. Noh, selles suhtes, et me teismelistena tähistasime - kaardid ja kingid, aga seda ka lühiajaliselt. Seda naljakam on, et äkki nüüd out of the blue, kümmekond aastat pärast tormilisi teismeliseaastaid, taas nimepäev koos õnnitluste jmt-ga. Ise tegin endale kingituse: käisin Käshiga kinos ning hiljem ostsin endale... triiksärgi! Natuke piinlik on ka, ausalt. Selles suhtes, et nende triiksärkidega, mis ma endale Rootsist ostsin pole ma kordagi käinud, ma pole neilt siltegi küljest võtnud ja ometi soetasin need juba märtsis... Tarbimisharjumused on megad, kas pole (olen täna jälle rahapede ja märgin, et Rootsist ostetud särgid maksid 39.90 ja 49.90 eurot, aga siis oli suur rabat/alennus ja olemas need olidki). Täna juhtus sama asi - kui midagi saab 50 prossa odavamalt, siis tuleb see ju osta?! Ja seda räägin mina, kes ma olen püüdlikult vältinud kaubanduskeskusi juba kuu aega, et ei tekiks kiusatust allahindlusega endale mõttetut staffi soetada.

See selleks. Bourdieu raamat sai läbi, juhuu. Nüüd siis Jacques Derrida "Positsioonid". Palju õnne mulle, eksam on esmaspäeval.

Kinos oli muide "Harry Potter ja Fööniksi ordu", aga sellest pisut hiljem. Vaja jäätist süüa (Vau karamellijäätis martsipanitäidisega, mmm)...

Ikka juhtub

Nii. Reedel sain pärast 3-tunnist ootamist lõpuks ometi värava avada ning siis autosse istuda ja maale sõita. Sõit on muidugi ilmne liialdus. Pigem võib siinkohal kasutada sõnu loksumine, veeremine ja muu taoline aeglasem liikumine. Nimelt on suvine Eesti täis teetöid, mis keskmise liikluskiiruse üsna alla tõmbavad. Lisaks muidugi puuduvad sildid nt ümbersõitude kohta. Päris põnev on leida end keset ei tea mis metsa ning kaardi pealt seda kohta otsima hakata! Pole hullu. Kui mul poleks enne Viljandit kohutavat paanikahoogu koos migreeni ja hambavaluga tulnud, oleksin suuteline naljagi tegema sel teemal, aga kahjuks, jah, tabas mind selle aasta esimene paanikahoog, mis tähendas, et ma tahtsin autoust lahti kakkuda ja sõidu pealt maha hüpata.

See selleks. Laupäev nagu te arvate oskate, koosnes suurest närvitsemisest, söömisest, koristamisest, jutustamisest, keelamisest, käskimisest, palumisest, joomisest, õnnitlustest, lilledest, kinkidest ning nagu meie peres kombeks ka tülitsemisest. Papa Suurkivi slaavi temperament lööb pärast paari viinapitsi ükskõik millise selle suguvõsa liikme pähe ning sunnib riidu kiskuma. Papa veri muide, on kandunud ka lapselastesse, mis tähendab, et ka mina võin ühel hetkel sama äkiliseks osutuda. Arvestades aga kõiki asjaolusid, pääsesime siiski kergelt. Eriks ikka tuli pühapäeva õhtul maale, kuigi laupäeval minema pürstides ütles ta tõsimeeli, et ei tule enam kunagi. Ma igatahes soovitasin emal varuda madratseid, et kõik lapsed ja lapselapsed alati ära mahuks ja keegi ei tunneks end väljajäetuna ning poleks veel enam põhjust suvaliseks riiuks. Kuigi otseselt polnud asi muidugi selles, vaid nagu ikka alkoholis. Pärast muidugi tuli välja, et emps ka dshampis konkluusijonitesse, nii et jah... Igatahes on mul nüüd ka teada, mida selline 50 inimsele mõeldud paaritunnine pidu maksab - arvestades, et me algselt pidime ise selle peo kinni maksma, on mul siiski hea meel, et ka emps panustas sellesse, sest vastasel juhul näriks ma juba kuuse all männiokkaid. Kõik käis ju võrdselt, onju. Mis tuletab mulle meelde, et olen oma õeraasule veel 7 sotti sees :P Arvestage siis, et inimese peale kulub igasuguseid asju arvesse võttes peaaegu 200 krooni, kusjuures inimesi on 40, sh lapsed, keda ei olnud mitte vähe. Aitab rahastk, aga ma pidin selle siia üles kirjutama, sest empsil on järgmisel aastal juubel ja siis me ilmselt peame ka peo tegema, sest mudu ei ole ju võrdne värk, onju. Et siis on täpselt meeles, et kui palju ja mille eest. Ma natuke nagu loodan, et selle aja peale, on empsi ja ässu suurprojekt ehk uus maja kontsitsioonis, mis lubab peopaigaks meie aia või elutoa valida, et ei peaks kodust nii kaugele minema :)

Nii. Tegelikult tegelen ma muidugi ilmselgelt edasilükkamisega hetkel. Pean nimelt esteetikat õppima hakkama :) Hakkangi nüüd. So long...

Mõned lihtsalt käivad närvidele

Ma tean, et olen üsna kärsitu inimene. Selles suhtes kärsitu, et tahan saada kiiresti perfektset tulemust, ükskõik, millest jutt, muide. Perfektsionism ja sellega kaasnevad kõrged ootused enda ja teiste suhtes muudavad mu vahel kannatamatuks ning aeg-ajalt ei suuda ma oodata, millal teiste maailm jõuab sama kaugele, kui seda on minu oma ning siis minu kasuks tööle hakkab. Kummalisevõitu tõdemust kokku võttes: mõned lihtsalt käivad närvidele oma aegluse ja ebaratsionaalsusega. Ise käin ka endale närvidele, sest kärsitus on ju ebaratsionaalne ning üsna kaugel perfektsionismist...

Nädal puhkust saab peagi läbi ehk siis täna maale vanemate juurde, kus homme isapoolse suguvõsa minikokkutulek toimumas - iss saab 65-aastaseks. Nii et hoidke alt, sugulasi hakkab aknast ja uksest sisse pressima, perekond peaks homme pisut pärast keskpäeva koos olema, et kolme paiku koos kallite kaimudega pidu pidada ja isale õnne soovida. Ema sai juba teisipäeval, mil õige sünnipäev oli, närvivapustuse, sest nagu ikka, hakkas just isa sünnal lõikus. Sügis tuleb!

Hambad on valutanud nädal aega, ühele pisivalule on lisandunud terve näopool täis valu...

Ja ma ostsin täna Emma-beebile tema elu esimese kleidi ja sukakad!!! Roosatriibuline kleit ja roosad jänestega sukakad! Heh...

Piltuudis sündmuskohalt

Sündmuskoht: Tallinn, roheline linnajagu

Aeg: täna

Tegelased: Tundmatud ämblikisikud, süütud möödakäijad Kriux ja Efq (pildile on jäänud võib-olla ainult esimesed, aga seegi pole kindel)

Mis: Harilik elumajades leiduv ämblikuvõrk

I´m good

Eriti muud ei tahtnudki öelda. Täna lihtsalt (mõttetu sõnakõlksakas) on selline päev, kus ma seda endale igal sammul saan öelda. Kusjuures ma ei valeta. Augustis ilmselt enne proua ema sünnipäeva tulen veel kord linna ning siis ma siiralt loodan tegeleda tapeetimise ja värvimisega. Sinna on aega tervelt kaks nädalat, no 10 päeva... Peaks ju jõudma?

Katu küsis enne, kuidas raamatud edenevad. Aitäh, ei edene! Esmaspäevast uue hooga, onju. Mitte et mu hoog praegu raugenud oleks, aga olgem nüüd ausad, Emma-beebi, remondi, vannitamise, Lotte-mürgituse, regulaarse toitumise kõrval tundub Bourdieu suhteliselt kauge ja mitte eriti eluliselt olulise teemana...

Elu on ikka hiilimine, tsiteerides klassikuid: "Oi, kuidas mulle meeldib hiilida!" Pildil on Enriko lepakas, tsekkige tüübi ninnut ning neid imelikke värke, mis tal peas on (mingid punased utakad). Mul on ainult üks küsimus: "Mismõttes?" :P

Re:Re:mont

Täpselt nii palju, kui on olnud vajalikku materjali, jaksu ja oskusi, olen möllanud. Üle oma varju ikka ei hüppa, mis tähendab, et imesid pole korda saatnud, isegi kui nii väga sooviks. Elutoa seinad ja lagi on kaks korda pahteldatud ja lihvitud, ainus, mida seal veel teha saab, on uste ja aknapõskede viimistlemine. Kuna ma eile ühe ukse kallal käkerdasin tunni, saan täna teha kiired järeldused, kas see töö on ilmselgelt ülejõukäiv või võib siiski veel ponnistada. Väikese magamistoa seinad on pestavast tapeedist ometi kord vabad, liitekohad on teibitud ning eile alustasin pahteldamisega. Läks päris kiiresti, aga kahjuks sai pahtel otsa, mingi jääk oli kasutada. Andmed selle kohta, kas uut pahtlit toodi, mul puuduvad. Korstnajalad puhastasime eile ära, aga mul on mingi kahtlane tunne, et paberi ja lahtise värvi eemaldamisest ei piisa ning tegelt tuleb ka kogu krohv sealt maha toksida. Selles mõttes, et muidu mätsib uus krohv end vana külge ning nende liitumiskohad annavad kiiresti järele ning lõpuks on jälle pudenevad jupid seinal.

Ühesõnaga nädal aega reomonti on lahe olnud. Mitte selline nagu sügisel meie Tartu kodus :P Kahel õhtul olen nüüd varem nn magama läinud ehk esteetika lugenud. Oleks pidanud esimesest päevast peale nii tegema, aga ikka oli vaja puhata ja mängida. Seega on päevakorral Pierre Bourdieu "Praktilised põhjused. Teoteooriast." So far on täiesti loogiline sotsiaalse ruumi selgitus ning ai, kudas mulle meeldib haridusasutuste kui sotsiaalseid piire kehtestavate instantside osutamine! Kultuurilise ja sotsiaalse kapitali teooria on seeditav (ma ei oska muul moel väljenduda) ning kui viitsimist jagub, siis ehk saab raamatuke läbi enne järgmise nädala lõppu. Mis omakorda tähendab, et loen enne eksamile minekut läbi ka Lotmani, Freudi ning Heidegeri. Selle nimekirja trükkimine osutas faktile, et üks teos on kuskil rändamas... Mitte eriti meeldiv. Oh, vaatab, kuidas jõuab.

Emma-beebi on lahe! Magamine-söömine-mõlema ajal puristamine on kind of tegevused, mida ta harrastab, aga nagu ikka tupsud teeb ta kõike seda oma üliarmsal moel. Titad rokivad!

Re:mont

Teist päeva järjest turnin mööda treppredelit. Eile lihvisime, tuba oli rämedalt tolmu täis. Täna pahteldasime, mingi 6 tundi olin redelil, suhteliselt tundetud olid lõpuks käed. Homme tuleb veel lihvimist, veel pahteldamist, veel mingit immutamist. Remonts on lahe, qui! Aga suht väsitav ning lühisesse jõuda eriliselt kerge (tv-pack krõpse (180 g), 1,5 l VivaFreshi, kohv, 100 g Annekest, arbuusijupp, aprikoos)... lühis! Aa. Ma koristasin täna. Leidsin põrandalt kaks nõela?! Ma ei taha detailidesse vist laskuda.

Ahjaa, Enriko on tujukaks muutunud, ei pane tähele, mida talle räägitakse ja miks. Küllap see vist natuke normaalne, aga samas nenormalno. Natuke-minu-tupsu acted today like a pig and Efq was kind of angry (ok, to be honest: she was very angry and stressed, but I´m not gonna go to the details).

Neiu viskas kivi minema...

"Armastus kolme apelsini vastu" vallutas täna hommikul jälle minu meeled. Täpselt nii absurdne ongi olemine, et vaataks lõppematu repeatiga etendust, selle asemel, et asjalik olla.

Eile Triza ja Ma. olid Tartus. Mis tähendas, et neiokõsõd istusid tundide kaupa Raekoja platsil ja planeerisid. Ma veel ei tea, kas hakkavad sündima suured asjad või mitte, aga midagi on igatahes õhus. Ja kuna ma tunnen neid ikka päris hästi, siis võib suurte asjade peale panuse teha. Mis on tore, muide, sest nendega on alati garanteeritud meeldivad elamused, ükskõik, kui palju ennast asjasse peab panema. Ja kuna ma olen ainult inimene, siis mulle tõesti meeldivad (verb )meeldivad (adjektiiv) elamused. Rebased on lahedad :P

P.S. Inxi kõht on juba päris suur ning pisike tüdruk peaks sündima 28. augusti ja 1. septembri vahel (oli ju nii?). Skandinaaviapäraseid nimesid tuleb noortele lapsevanematele pakkuda, sest neil endil ka sama päritolu nimed. Tingimus oli veel selline, et kui laps kunagi sõpsidega Raekoja platsil laua ääres istuks, siis tema nimi oleks selline, mida ei kanna kõikide sõbrannad. Ja samas loomulikult, ei tohi mingi ekstravagantsusega tegemist olla :) Kas panite tähele, kui pika arutelu lapse nimi põhjustab?! 5-kordse tädina võin öelda, et esimese lapse puhul mõeldakse kaua-kaua... Ja teine laps saab kohe nime, lups-lups! Kui minu vanemad mulle nime panid, siis nad vist enam eriti ei arutlenud... Arvestades, et nad panid oma 5. lapsele nime... Ja muidugi tegi iss siis seda, mida ta juba kahe eelneva tütre puhul oli tahtnud teha ehk siis ta enam ei kuulanud teisi ning pani ise mulle nime. Kirjapildi kooskõlastamisega oli küll probleeme, aga nime ma endale sain, täiesti tavalise ja kirjutatud tavaliselt, võõrtähed kõrvale jäetud, kuigi need originaalvariandis selles esinevad...

Nii. Kogu jutu kokkuvõtteks olgu nüüd öeldud, et ma alustan täna oma minipuhkusega puhkuse sees ehk sõidan Tlnasse oma kallite juurde nädalaks. Naasen pärast issu 65. juubelit, mida järgmisel nädalavahetusel kogu perega tähistame. Ja siis jälle esteetika päevakorrale. Eksam ilmselt juuli eelviimasel või viimasel päeval... Ei tea, kas peaks professorile ka kavast teada andma?

"Nii. Kaks tundi on möödas ja ma olen sama kuulsusetu kui tundmatu sõduri haud."

3 kohvi - tolku ei miskit

Tänaval kõnnib üks pisike tüdruk, kes kannab kaasas võimlemisrõngast. See on pakitud neoonroosasse riidesse. Naljakas. Ühesõnaga tal on rõngas ning selle rõnga ümber on omakorda rõngas. See meenutab mulle neid pannkooke, mida ma reedel või laupäeval tegin. Mul nimelt polnud ikka veel täit veendumust, et pann on täiesti mõttetu. Seega tegin pannukaid. Lõpuks olid need auguga pannukad, mida ümber keeramiseks tuli veel pooleks ka lõigata. Väga õpetlik kogemus oli :)

******

Dominic Strinati "Sissejuhatus populaarkultuuri teooriatesse" on praegu käsil. Massikultuuri osa on läbi loetud ning nüüd võitlen teise peatükiga, millest ma ei mäleta praeguseks hetkeks enam midagi. Võrreldes Huizinga raamatuga on väga halb tõlge. Ausalt. Ma arvan küll, et ma olen piisavalt pädev tõlke headust hindama, kuigi mõõdupuu hea-halb on küündimatu ja ei ütle tegelikult midagi objektiivset. Väga raskepärane keel, lausekonstruktsioon on kõike muud kui eestipärane, mõnes kohas on keset tsitaati mõni sõna tõlkimata (ausalt on!) ning see pole ka kuidagi märgistatud a la, et kavatsuslik või nii oleks. Ühesõnaga on seda popkultuuri asja väga raske ja uinutav lugeda... Selles suhtes uinutav, et ma lihtsalt ei suuda ennast sundida, aga une võtab kenasti ära - eile passisin lihtsalt kella poole viieni üleval, aga ei lugenud... Väga mõttetu. Strinati juurde tagasi tulles... Mind häirib, kui kasutatakse sõna "ameerikastumine". Mis kuradi sõna see selline on?! "Amerikaniseerumine" on mu meelest parem tuletis. Näh, jälle ma räägin mingist hea-halva mõõdupuust. Jutu moraal on selles, et kuigi Strinati käsitlused ja eesmärk anda ülevaadet millestki, mis mind igapäevaselt puudutab, on õilis, ei tunne ma ennast tema lähenemisest puudutatuna. Huizinga juurde tagasi tulles: see tüüp lihtsalt kordas iga peatüki ja alapeatüki lõpus väga lapselikult ja naiivselt fraasi "seega on tõestatud, et kultuur ja mäng on otseselt seotud ning mäng oli olemas juba enne kultuuri, meie kultuur ja ühiskond laiemalt on sündinud mängust, sotsiaalsete mängude tulemusel." Või midagi taolist. Kas pole mitte veetlev? Igatahes tundub (olles omandanud teatava hulluseastme närides end läbi suurte sotsiaal-, ajaloo- ja ei tea mis teadlaste) "söödavam", kui mula, mille vältimiseks praegu kolm tundi Internetis olen kruusinud...

******

Another drink perhaps?
Yes, please, it would be nice!
Mulle palun maasikamargariita ohtra tekiilaga, aitäh!

I´m not bothered or I don´t feel like it...

Teemaks "ei viitsi". Paljusid tegevusi ei viitsi teha. Tahaks ainult mingis omas mullis kükitada ja aeg-ajalt sellest välja tulla ning ringi vaadata. Neid kohustuslikke tegevusi ei viitsi teha. Tahaks nt minna Johanson ja vennad kontserdile folgile, siis tahaks Vägilaste kontserdile folgile, siis tahaks maksta kinni kõik oma laenud ja krediidid, siis tahaks, et päike paistaks ja saaks õues olla. Teha kas või õues sedasama, mida siin toas nii püüdlikult-püüdlikult teen. Ehk siis loen üht ja sedasama raamatut juba ma ei tea mitmendat päeva. Ma ei väsi kordamast, et Huizinga "Homo ludens" on huvitav raamat, lihtne lugeda, võrreldes Gaddameri jt teostega. Tjah. Ma vist ikka pean Katuga nõustuma ja ütlema, et suvi saab otsa ja puhkust polegi. Noh, tegelikult on, aga mitte sellist, mis viimastel aastatel on olnud, kus pole peale telksu vaatamise, söömise ja lamamise mitte miski muu päevakorras olnud. Nüüd on samal ajal palju ja vähe, mõtted keerlevad siia-sinna ning miski ei suuda mind panna keskenduma.

Täna hommikul ärkasin tõsise suitsupohmakaga. Ei-ei, ma ei suitsetanud eile. Käisin hoopis saunas. Kui meelde tuletada, siis plaastripaki peale oli kirjutatud, et talub lühiajaliselt vett, muidu eritab liiga palju nikotiini. Noh, igatahes sain ma sellise laksu, et siiani on iiveldus. Aga võib-olla on see hoopis koogist, mine tea.

Minu suurepärane programm "võtame kaalus juurde" on hästi tööle hakanud ning nüüd võin öelda, et isegi liiga hästi. Edaspidi tuleb hakata tegelema säilitamisega.

Jah... Kõik on olnud, nii et põdeda pole millegi pärast.

Pidur

Kas teie teate, mida tuleb teha, et suve ohutult mööda saata? Mina nüüd tean. Tuleb kanda alati vajalikku ja ettenähtud varustust. Kusjuures ma räägin praegu rulluiskudega sõitmisest, eks. Käshil tuli mõte, et ta tahaks proovida Katu uiske ja nii me need siis kiirelt-kiirelt laenasimegi. Noh, Käsh kukkus kaks korda aia taga perseli ning tõi siis uisud tuppa ja ütles, et talle aitab küll, ta ikka ei taha endale neid osta (ta muidu lootis igavust nendega peletada vmt). Njah. Mis tähendas, et mingil päeval käisin ise Kõrveküla rajakese peal ja hästi vägev oli. Noh, eile läksin ka. Tegin kaks kiiret ringi ja siis tahtsin ruttu koju saada, sest natsa külmaks hakkas juba minema. Ja nagu ikka ei suutnud ma õigel ajal pidurdada või siis pidurdasin liiga vara, kuidas võtta. Noh, kukkusin täies pikkuses maha, tagumik kündis asfalti, vasak põlv on nahavaba, parem küünarnukk kriimustatud. Moraalne kahju on igatahes megasuur. Üks ülipikas dressis mees aitas mu püsti ja ütles, et ma kaitsmed ostaks ning mainis, et ta on pikas dressis põhjusega :( Nuuks. Igatahes on mu jalg väga valus ning perse (sry) suhteliselt paistes. See ei võtnud minus sõiduisu väiksemaks, oh ei. Pigem tekitas trotsi veel sealt mäest alla tulla ja veel suurema kiirusega. Oma pehmemad kehaosad aga kataksin ma edaspidi kinni. Apteegi arve oli täna mingi 160 eeku, sest emps, kellele ma oma sõidust lühiülevaate andsin, arvas, et äkki peaksin ma siis haavu puhastama, et need mädanema ei hakkaks. Mismõttes, onju. Üldse mulle tundub, et olen juunis-juulis apteekidesse vedanud märkimisväärselt suure hulga raha, nii paar tuhat krooni. Raudne tervis peab vist olema, kui nii palju manustada igast jampsi. Täna hommikul oleksin peaaegu oma plaastrikese unustanud.... Juba 3 tundi olin üleval enne, kui aru sain, et plaastrit polegi :P See selleks. Veel üks nädal ja 4 päeva ning siis saan plaastrivabaks.

*******

Tartu nädal on läinud nagu ikka. See tähendab mõõdutundetult magades ja lugedes. Eesti kirjanduse teema (Käshi algatatud): Kerttu Rakke "Küpsiseparadiis ehk Kaksteist kuud", Tiina Laanem "Väikesed vanamehed", Diana L...salu "Mängult on päriselt" ning hetkel lugemisel Sass Henno "Mina olin siin". Mis ma oskan öelda. Eelmise aasta augustis lugesin krimkasid, mis olid ülibrod. Nüüd siis tavaline Eestikas (mitte naistekas, krimka ega muu taoline kräpp, vaid just nimelt Eestikas) - miskit justkui toimub, aga samas pole see eriti kindel ning lisaks sellele ei veena tegelased ja faabula erilise tõepärasusega. Võib-olla on mu empaatiavõime nüristunud tattide raamatute lugemisel, mine tea?! Ega neil eriti viga pole, aga midagi eriliselt eredat ma nüüd küll välja tuua ei oska. Rakke dialoog oli muidugi samm edasi "Kodukesetlinna" küündimatusest.... Täna mõtlesin, et mis teema nende tegelaste nimedega seal "Vanameeste" raamatus on - Aleks ja Mark, Eva ja Ly, Olaf ja Kei, Johann, Sander ja Sten. Üks tegelane oli veel, aga selle ma olen juba unustanud, mul ikka on mäluga jopanud... Ühesõnaga ebaloomulikult lühikesed nimed ja miks kuradi pärast peab päikesenaine alati Eva olema? Ja miks kuradi pärast peab mingist kõhulahtisusest rääkima? Tsiis. Ühesõnaga see teadlaseuss minus hakkas alateadlikult mingit faking analüüsi tegema, ilma et ma oleks seda soovinud. Selle peale pole muud märkida, et kui tõin endale koju paar tuhat lehekülge filosoofiat, sotsiaalteadusi ja esteetikat ehk siis ühel hetkel peaksin hakkama oma eel-eelviimaseks eksamiks valmistuma (arvestades, et teha on veel magistrieksam ning retseptsioon...). Huvitav, kui pikalt ma lugemise alustamist edasi lükkan, enne kui nutt peale tuleb ja tegelikult ka lugema hakkan?! Tegelikult on ju põnevad raamatud, aga no kuulge, kes kurat viitsib umbes 115. korda lugeda üht-sama Freudi raamatut, kusjuures juba esimesest korrast peale on see niipõnevniipõnev tundunud? Mina küll ei viitsi, aga näed, jälle hakkan lugema. Äkki ükskord jõuab miskit kohale ka? Või lõpuks ometi saan aru, et kui teen märkmeid, siis need on isiklikud ja teistele neid ei laena, sest reeglina neid ju tagasi ei saa (mind ajab rämedalt närvi, et mul ei ole mitte ühegi raamatu kohta märkmeid ja ometi olen ma paljusid sellle kursuse teoseid kunagi lugenud ja püüdlikultpüüdlikult konspekteerinud). Selline värk siis.

******

Mai või, jälle see neetud blogger kustutas pool posti ära... Või olen ma ise nii tainas, et ei oska oma Delluga veel hakkama saada. Mis tuletab mulle meelde, et pean Dellule kiiremas korras koti ostma, sest tahan teda sel suvel igale poole kaasa vedida. Kammoon, miks ma ta eest siis maksin kogu selle raha, kui ma seda kasutada ei saa, eks....

******

Onlinedes on uudis, et Miinakad kinkisid õpsile Statoili stardipaketi. Palju õnne tolbadele, kes seda enda teada ei suutnud jätta! Minu lapsed on umbes sama arengutasemega, teevad ka väga mõttetuid kingitusi, aga ma kahjuks saan alati aru, kui neil mingi nõmedus plaanis on ning suudan kogu nende ettevõtmise pärast kiiret, ent varjatud vihasööstu naljaks keerata. Rääkimata sellest, et minu omad käivad väga tavalises (et mitte öelda getokas) koolis ja peaksid olema IQ poolest Miinakatest umbes kolmandiku võrra madalamal tasemel... Ma absull ei saa aru neist, kes räägivad, et õps ei tohi õpilaste tasandile laskuda jne. Tsiis, kui sa oled noor inimene, siis ainult see tasand sind klassis ellu jätabki, mu meelest. Loomulikult on olemas mingi respekt veel lisaks, aga see tuleb AASTATEGA. Seda juttu, et õpetaja ei tohi endale seda või teist lubada... Appi, ma olen juba mitu aastat mõelnud, et kas noored õpsid tuleb ära keelata? Kas nad tuleb kuskile kappi kinni panna ning sealt klassi ette saata alles siis, kui nad on üle 40 ja kibestunud suurest kapisistumisest? Vähemalt selline mulje mulle jääb, sest kommides räägitakse mingist sõnulseletamatust respektist ja eiteamillestveel, mis õpsiks olemisega kaasas käib. No pole sellist asja, kallid sõbrad, pole. On ainult meeleheitlik ja paaniline soov ellu jääda. Ja kui oled ellu jäänud, siis saad hakata koos lastega õppima, mõlemad teeme vigu, aga mõlemad areneme. Nemad uute väljakutsete poole ja noor õps saab loodetavasti mittekibestunud õpsiks, kes tahab õpetada millegi muu kui raha või sado-maso mängu pärast. Meie tarkpead üritasid direle nõgeseid sel aastal kinkida, aga isegi see neil ei õnnestunud, sest dire nägi nad läbi. Minu omad üritavad kindlasti järgmisel aastal veel suuremate žestidega maha saada, ma tunnen neid väga hästi :P Kahjuks või õnneks on mul aga lillede ja kingituste koha pealt suht pohh. Solvamiste koha pealt ka, ausalt öeldes. Kuidas see oligi: mina tean, kes ma olen ja mida ma väärt olen. Pägad seda ei tea ja parem ongi, las õitsevad oma viimased muretud aastad, sest edaspidi läheb ainult keerulisemaks.

******

Kas pole mitte kena viis oma esimene puhkusenädal lõpetada tööle mõeldes? On. Mind tabab mingi melanhoolia, kui ma mõtlen eelmisele nädalale. Lahe oli, vaatamata külmale, vihmale, tuulele, päikesele, nõmikutele vastasseinas jne. Elu on ikka seiklus. Peaks homme summerile lonkama, äkki läheks elu kergemaks?

Kulla kutse

Ühesõnaga. "Vägilaste" "Kulla kutse" on lugu, mis kummitab. Päevade kaupa, kusjuures. Täna siis kuulasin umbes 30 korda järjest ja aina hullemaks läheb. Mul on ikka too bizar maitse :) Tantsupidu muidugi andis suure panuse sellesse kummitusloosse, aga see selleks. Rohkem mõtlen kogu aeg sõnadele ja samas vokaalile, mis neid sõnu artikuleerib. Aijah. "Indigolapsed" jälle :)

******

Riidekapp on koos. Tuba enam-vähem koristatud. Nüüd selgus, et vaja on ka raamaturiiulit ja kummutit, sest kapp on liiga väike. Ma ei saa aru. Ometi oli mul kinnisidee, et kapi omamine lahedab kõik minu probleemid. Raisk, nüüd on neid hoopis juures. Rääkimata sellest, et isegi minu triiksärgid ei mahu kappi rippuma. Mis kurat ma küll mõtlesin, kui selle minikapi endale valisin? Ei saa aru. Toanurgad on mingit koli täis. Mul on tunne, et ma tahaks kõigest lahti saada, siis saaks uuesti alustada. Mingitki uut algust igatsen, ühesõnaga.

******

Mul on nüüd kolm raamatut korraga poolikud (tegelikult on vist veel mõned, aga need ei lähe enam arvesse :)). Naljakas on see, et mul pole tegelikult isu lugeda. See hirmon vist, et äkki raamat meeldib ja mis siis küll saab, kui see lõppeb... Vaatame.

******

ÖÖ

Puhkus

Ahhaa. Ametlikult oli mu viimane tööpäev juba 22. juunil. Kujunes aga nii, et hoopis täna, 2. juulil oli see hommik, mil esimest korda pikalt magasin ja oleksin ilmselt veelgi kauem tudinud, kuid Käshil oli vaja trenažööri otsa ronida - see asub pööningul - ning sellega 14 km maha sõtkuda. Mul tekkis päris suur hirm, et ta kukub läbi lae minu tuppa. Kolinat-mürinat rohkem kui rubla eest.

******

Nii. Homme saab juba kaks nädalat. Vahepeal on tekkinud küll paaril korral ülisuur suitsuisu, aga olen sellega toime tulnud. Tsikid tegid mulle pika rääkimise peale eelmisel kolmapäeval medali - thank you. Plaastrite teine pakk saab homme läbi, enne just mõtlesin, et kas ostan veel või lasen asjadel minna nii nagu... Ühesõnaga jah. On küll kole harjumusest vabaks saada. Samas on ülihea meel hommikul ärgata ja mitte mingit suitsupohmakat omada. Lisaks on Marbs kahe nädala jooksul krooni võrra kallimaks läinud :P Nii et siis jah... Vaatame, mis edasi saab. Igatahes ei kasuta ma endiselt enda kohta väljendit "ma ei suitseta", vaid räägin endiselt päevadest, mis on suitsuvabad.

******

Jaani paiku olin Kessu ja Tarmsi juures. Tegime piduliku rivistuse ajal Kessuga üksteise võidu pilte ning objektiivi ette sattus kuidagi puhtjuhuslikult Jänes. Sel korral rahvariietes, aga ikka sama paljashambuliselt naeratavana nagu tavaliselt. Orkutis on pilt üleval.
Paraadi osa jäi meil võidupüha ajal nägemata, aga see-eest nägime Raplas väga palju inimesi, kõik söögikohad olid ülerahvastatud, Tõnis Mägi laulis Sauna pargis ehk Toru baaris (enne teda oli kontsert isamaaliste lauludega, jõudsime finaaliks kohale). Lahe oli, kuigi lõpuks oli megakülm. Reede ja laupäeva õhtul oli harilik grill ja ülesöömine. Mis mas ikka, Raplas oli tore nagu tavaliselt.

******

Ja tantsupeost kirjutan kunagi hiljem. Need muljed peavad veel settima, ütlen ainult nii palju, et mul on vägevad kolleegid. Tänan jumalat, et ma ei tööta nõmikute seltskonnas, sest siis äkki nakkaks nõmedus mullegi :P Meil oli mõnus seltskond, kus minu jaoks peategelasteks naerust pakatav Kaire, blondiininalju armastav ja sõpru leidev Anu, malbe ja arusaav Evelin, vetsu ja veejärjekorda otsiv Trinzu ning lihtsalt väga tore Carmen. Mainimata ei saa jätta loomulikult pr. ülemust, kes tegelikult liiderrolli kandis. Ma arvan, et tantsupidu jääb meile kõigile kauaks meelde :)