Magistriprojekt

Alates järgmisest nädalast, st esmaspäevast, hakkab minu elu välja nägema järgmine. Tõusen, lähen tööle, lähen raamatukokku, tulen koju magama. Selline rütm kestab, kuni olen vajaliku materjali läbi töötanud, aga kauem kui 11. september see kesta ei saa.

Seejärel näeb minu elu välja järgmine: tõusen, lähen tööle, lähen raamatukokku, tulen koju magama. Ja nii umbes kevadeni välja. Või siis täpselt nii kaua kui võtab aega magistritöö kirjutamine. Ma tean küll, et seda võib teha kiiresti. Ja samas võib seda teha ka väga aeglaselt. Loomulikult tahaks ma valida esimese tee, aga ma arvan, et see ei tule kõne allagi kahel põhjusel: 1. ma olen perfektsionist ja 2. mu juhendaja on perfektsionist. Kolmandat põhjust ma eitan: nimelt nüüd, kus mul on teha veel magistritöö ja magistrieksam, otsustasin ma magistritöö teemat vahetada. See tähendab siis kaks päeva enne seda, kui olen täpselt 3 aastat magistrantuuris olnud ehk siis 2 päeva enne eksmatti. Palju õnne mulle. Uus projekt ehk siis arusaam sellest, mida õigupoolest ja milleks uurin, valmib 12. septembriks (öösel vastu seda tõenäoliselt...).

Mul on UT kõige lahedam õppetool. Ma ei väsi endale seda kordamast. Kuigi nüüd enam õppetoole vist ei ole, on mingid instituudid ja ei tea, mis asjad veel. Igatahes. Teater on tegija :)

Väga positiivselt kõlab see eelnev, mulle tundub. Selle teema peale mõeldes olengi positiivne, kohe tahaks midagi teha, nt minna UT raamatukokku raamatuid laenama :P Kell 23.17 õhtul. Aga see-eest palgatööl on täielik masendus. Väga must meeleolu, närvilisust enam ei tahagi mainida, sest see on tappev. Täna olin pea poole kuueni tööl. Päris normaalne see nüüd küll ei ole.

Homme aga teatrisse! Loodan, et ei saja ning lavaaugu viimase lavastuse viimane etendus saab kenasti maha mängitud.

Paksud, hoidke alt!

Põhimõtteliselt. Postimehe uudis ülekaalulisuse nakkumise kohta tekitab minus õõva. Vaesed paksud, kellest sõbrad nüüd hirmuga kõrvale hakkavad hoidma! Varsti tuleb uudis, et inetus on ka nakkav, nii et siis kõik, kes pole modellivälimusega, passige peale, pole ka teile pikka pidu antud!

Aga nüüd me siis vähemalt teame, eks. Huvitav, kas kõhnus on siis sama suure tõenäosusega nakatuv? Ja rasedus? Veel põnevaid nakkushaigusi???

Ikka on. Seilkus.

Pätakas of the häda

Käsh ütles, et ma kasutan fraasi "liblikad kõhus valesti." Tal on täiesti õigus. AGA. Inimlikult tuleks ju aru saada, kui ma seda, mis kõhus toimub, ei taha õigesti nimetada. Ehk siis parem on öelda, et liblikad on kõhus, kui mõelda sellele, et kõhus keeeeerab.

Tegelikult tuli mulle meelde, et nägin foorumil üht preilit-prouat, kellega kaks aastat tagasi koolitusel koos käisin. Uskumatu, eks, aga tal olid minu põrguinglid meeles :P Ma ei oska muud arvata, kui et ma olin vist ikka tõeline hädapätakas.

Paha on olla. Permanentselt vist juba. Homme arsti juurde. Ma ei ole veel teda vahetanud, nii et tõotab põnevat ning väga närvesöövat hommikut. Ime kah, kui sees ei keeraks... Kui ükskord aru saaks, milles probleem, siis jah. Parandaks olukorda. Praegu aga pole muud teha, kui kõik kenasti ära kannatada.

P.S. Täna oli taas väga-väga külm. Homme hakkan ahju kütma. Ausalt. Enam ei kannata välja. Täna panen magamiseks kampsuni selga.

Foorum: igaühele oma pisuhänd!

Käisin täna Tartu õpetajate sügisfoorumil. Räägiti uuendustest ning esialgu tundus kava veidi kummalisevõitu. Kui aga herr Astok oli moderaatorina herr Kruusele sõna andnud ning herr linnapea oma jutu lõpetanud, kiskus kohe põnevaks.

Avaesinejaks oli Kersti Kaljulaid, kes rääkis energiapoliitikast ning kuigi ma juba algusest peale teadsin, kuhu ta lõpuks välja jõuab, oli tegemist üsna kena 45-minutilise palli hüpitamisega nii, et lõpuks jõudis see ikkagi Eesti Energia võrku ehk siis see, mida pakub EE on meile ainuvõimalik variant. Olen minagi vaimustunud Roheliste jutust ning arvanud, et EE paha-paha, aga nüüd väga head kõnelejat kuulates hakkasin mõtlema, et EE on lihtsalt Kaljulaidi "minna lastes" kaotanud kaaluka jõu Roheliste propagandamasina vastu. Kuna peak-oili probleem on mulle tuttav ning väga suurt huvi pakkuv, tekitas ka energiateema küsimusi. Nt ei teadnud ma varem, et toodetavat energiat ei saa säilitada. Mina rumal arvasin, et see on mingitel tingimustel võimalik... Ei taha pikemalt sellel peatuda, aga igatahes olin ma taas meeldivalt üllatunud. Raadioinimesed on toredad ning K. Kaljulaid on minu jaoks raadioinimene :)

EMT tegelast, kes järgmisena rääkis, ma kahjuks ei kuulnud, käisin sel ajal UTis, sest see oli oluline-oluline, aga sellest mõni teine kord :)

Edasi tuli juba Geenivaramu juhataja, kes pani head rebingut ning talle järgnes Raitwoodi juht, kes rebingut nii palju ei pannud, kuid oli see-eest kenasti ette valmistunud. Seejärel oli Teet Jagomägi Regiost - väga halvasti ette valmistatud ettekanne, ei taha kommenteerida.

Lõpetas tänase päeva teine naissoost ettekandja Kadri Liik. Raadioinimene jälle, eks. Ma ei hakka siin hääletoonist rääkima, ma ei maini isegi pidevat morbiidsuse ettekuulutust, rääkimata jutu-välimuse vasturääkivusest. Liiga irreaalne. Aga seda ütlen küll, et minu jaoks oli see ettekanne esialgu kõige halvemini kogu värgiga haakuv, ent lõppsõna juures sain ma aru, et Kadri Liik lihtsalt lõpetas selle, mille esimene esineja oli alustanud. Rääkimata rebingust, mis kogu tema surmtõsist ettekannet saatis. Me olime Käshiga pidevas naerukrambis. Sest jah, olgem ausad, kui Teet Jagomägi ütles iga asja kohta põhjendamatult: "Nii ongi," siis Kadri Liik teatas meile täiesti rahulikult, et meid ümbritseb üks very evil maailm!

Igal konverentsil-foorumil on oma küsija. Noh, tegelikult on igas koolis. Üks lehvivi juuksed härrasmees küsis pidevalt midagi ning lõpuks tegigi Kadri ettekandest kokkuvõtte, et hullud ja geeniused on ikka vajanud pisuhända, kellega võidelda ning Kadri esitas meile enda oma. See oli siis nüüd esimene kord, kui Kadri Liik naeratas, ta lausa naeris :) Ja ma olen äärmisel õnnelik, et ta oma pisuhända viitsis tutvustama tulla.

Pole midagi öelda, foorum oli väga hästi korraldatud. Võrreldes eelmise aasta konverentsiga, mida korraldas MHG, oli asi ikka väga kõvasti edasi arenenud. Tegemist oli päris konverentsi, päris ettekandjate, päris mõtete ning päris kontseptsiooniga. Kindlasti saab üht-teist veel paremaks teha, aga kui sel aastal Hannes Astok, kelle firma, ma saan aru üritust korraldas, juba sellise märgi maha pani, siis loodetavasti ei lasta järgmisel aastal latti alla, vaid üritatakse leida midagi veel lahedamat.

Parem olgu kasulik

Lähen täna Tartu õpetajate sügisfoorumile. Igatahes võiks see mingi kasulik asi olla, sest muidu on tegemist (veel) ühe raisatud päevaga.

Eile Käsh pani hea rebingu: "Need on töökavad, mis halba enesetunnet tekitavad." Õpsid peavad ju igal sügisel neid koostama. Meie überhea plaan nägi ette, et me suvel:
1. töötame uued õpikud läbi
2. koostame uued töökavad
3. loeme kohustusliku kirjanduse läbi
4. oleme selle kõige juures kõhnad, päevitunud, ilusad ning elurõõmsad.

Punktid 1. - 4. on mul küll täitmata :P

Must südametunnistus on üks neist asjust, mis kõtusse liblikaid tekitab. Ahjaa. Eile apparently ei tulnud töökavade tegemisest midagi välja. Vaja oli UT asja arutada. Täna UTsse asja, vaatab, mis saama hakkab, igatahes ootan ma seda käiku väga.

Ja eile oligi 10 kraadi sooja. Ma olin varbavaheplätudega. "Pisut" külm oli.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis...

Igaüks teab, kuidas lause jätkub. Mina jätkaksin seda täna: "...oli mokalaat juba ammu alanud, aga lõppu polnud veel näha." Nagu aru saada oli täna jälle koosolekupäev. Ma pikalt ei taha sellel peatuda, aga see oli kahtlemata pikim neist, kus mina kunagi viibinud. Üks kogenud kolleeg ütles, et ka tema pole nii pikka arupidamist näinud. 2 tundi ja 40 minutit umbes. Vanasõna "Palju kära, vähe villa," on igatahes asjakohane. Jääb vaid nentida, et väga närviliselt on uus hooaeg alanud. Kuigi võib-olla on nii, nagu C. arvas, et kui inimesed vaidlevad ja arutlevad, siis nad mõtlevad kaasa, neile läheb korda. Parem oleks igatahes, sest muidu on küll ajaraiskamisega tegemist.

Tööasjus veel: sildid ruulivad, Tootsinna isa täna ei tulnud, hääl hakkas kähisema, väike ärevus tuli taas sisse (aka liblikad kõhus).

Täna käisime Krisi juures! Nunnu-nunnu on ta poju ja ma ei saa teha muud, kui end korrata ning mainida, et tema juures on lahe ning sealt äratulek jääb alati väga hilja peale :) Seltskond oli ikka sama, isegi kallis E. oli kohal. Kahjuks jõudsin täna teistest veidi rohkem kui tund hiljem, seega ma... Aga ikka oli tore! Seda, et ka meie gängis on osa inimestest üsna väsinud ja tüdinenud, keeldun ma tunnistamast. Kuigi see on, kahjuks, ilmselge. Võib-olla oleme tõesti juba vanad ning väsinud. See on küll lahe, et enne kallistasime ainult Krisi, aga nüüd on pisipoju ka kogu aeg kallistustesse haaratud. Ja Trinsul on ju ka jõulude ajal pisi-tibu olemas. Ninnu-nännu. Titekas tuleb jälle peale.

Repliigi korras olgu öeldud, et leidsin otsaeest tite juuksed ning sattusin pisut paanikasse, aga kordan veel kord: "Ei mina lapsi taha."

Kui piisavalt palju seda endale korrata, siis äkki hakkan lõpuks uskuma?!

Kas täna on SEE päev?

Ei ole ilus suuri tähti kasutada, ma tean. Pool tundi tagasi silmad avades tabas mind aga paanikasegune meeleheitehoog. Mismõttessajabavihma? Ei saa littida sellise ilmamuutusega, et kraadiklaas näitab vaevalt 10 soojakraadi ning taevast kallatakse pangede kaupa vett pähe. Algul peab ikka niisama tibutama ja tiba jahedamaks minema! Tasapisi!

Kuna Tartus kogu bussiliiklus pea peale pöörati, siis minu überhea plaan nägi ette esimese bussisõidu nii septembri esimese nädala lõpuks. Ja nüüd sajab sellist vihma, et jalgsi tööleminek pole obviously option! Nii et siis täna ma lähen otsin üles ühe kolmest lisatud peatusest (krt, kuidagi kahtlane tunne on selles osas, sest no kuulge, kui Narvamägi on liikluseks suletud, siis kuidas need bussid sinna uutesse peatustesse saavad???) ning kõigest 16 peatust hiljem olen tööl. Geniaalne, onju. Sest seni olen ma alati reisinud kahe bussiga. See-eest pole ma hommikuti pidanud ka Kvissenthali sõitma :P

P.S. Öösel lugesin kaks tundi raamatut, und lihtsalt ei tulnud. Haige värk.

InnojaIrja

Selleks, et Inno ja Irja koduleheküljelt tagasi blog.tr.ee-sse saada, pean ma 7 korda back-nuppu vajutama ning siis ka eriti kiire olema. Need poll´id nimelt kerivad tagasi nende kodukale!

Kuulge, kui ma tahan sotsioloogilises või-mis-iganes uurimuses osaleda, siis ma ei saada ukse taha tulnud Emori mutti pikalt, vaid vastan tema küsimustele (ta ütleb alati, et läheb umbes 10 minutit, aga tegelikult läheb vähemalt 20! rekord on 45!!!). Eks ole. Inno ja Irja kodukalt otsin ikka kõmu, onju. Küsitlused mujale. Nagunii ei saa neist ju midagi järeldada, nii et mis mõtet neid sinna riputada on?! Ainult aega võtavad ning minusuguse teevad väga ettevaatlikuks. Edaspidi mõtlen kaks korda, kas loovin nende uusimat postitust vaatama või mitte.

Rohkem InnojaIrjajuttu ei tule, ausalt. Et kohe ausõna auguliseks muuta, siis... huvitav, mitu tundi päevas InnojaIrja arvutiga veedavad? Mulle tundub postituste arvukuse järgi, et liiga palju. Arvestada sinna juurde märkimisväärne ajakirjanduskuhjake, mis neile postiljon koju tarib - kas InnojaIrja ikka tipivad ka postiljoni takoise hunniku vedimise eest? - võib teha järelduse, et raske ja lausa tervistkahjustav on olla InnojaIrja.

Mu ülemus jälitab mind

Ühesõnaga. Ma väsisin tänase tööpäeva askelduste juures niivõrd ära, et kell kuus õhtul kukkusin lihtsalt voodisse tuttu. Kõik oleks väga kena, kui minu ülemus poleks minuga kaasa tulnud, eks. Unes ikka, onju. Absurdum, kuidas ülemus hakkab mingit mõttetut värki õigustama ja lausub kõigepealt temalikult ingliskeelse fraasi, mille peal ma juba ette sisemuses naerma puhken.

Saate aru, minu ülemusel on komme iga kord enne, kui ta valetama hakkab - see ei pea olema mingi kole vale, harilikult on see mitte-teadmisest tingitud vale, talle lihtsalt ei mahu pähe, et tema kui bossu midagi ei tea ning selle tunnistamise asemel ta siis valetab midagi kokku, endal ripsmed teevad plõks-plõks - ühe ingliskeelse fraasiga maha saada. Muidu räägib ta üsna korrektset emakeelt.

Võite ette kujutada, et kõigepealt tekitas minus õõva, et mu ülemus mind unenägudeski jälitab ning siis sunnib mind tõelises õudustundes ärkama fakt, et lisaks jälitamisele ta ka valetab. Hallõu?! Ja kõige rohkem hirmutab mind, et ma ei saa teda takistada oma unenägudesse tungimast, kuna ma ju ei valda oklumentiat :P

P.S. Ma annan endale järjekordselt lubaduse, et oma ülemus(t)e kohta midagi ei kirjuta. Aga kuna see oli ju enam-vähem unenägu, siis selle ikka võis ju kirja panna :) Mul nimelt on sellekohane punkt töölepingus sees. Mõned bossud ikka teavad kah, millele nad alluvatel lasevad alla kirjutada.

Isu

Tänane tööpäev oli täiesti awful. Miskit tehtud ei saanud, aga olen väga väsinud. Vahva oli muidugi näha loodusloolasi, kes Poolast otse tööle tõttasid. Muidu. Üks ärarikutud tunnistus, üks hilinenud koosolek, üks väljavalitud luuletus, üks meeltesegadushoos saadetud kiri, üks hunnik SMSe, üks jutuajamine lastega, üks neet alalõuas, üks kalli, üks vill, üks küürimine.

Väsimus littis praegu. Umbes 10 minutiga sai must jagu, just siis, kui oma heeringaisu sain rahuldatud. Vahetevahel tabab mind kirjeldamatu heeringaisu ja siis võin ma järjest ära süüa terve pakitäie seda jubedalt rasvast ja haisvat ollust. Kui veel kurgid ka kõrval on, siis mmm... Ühesõnaga. Ma tean küll, et see on see rasedate teema, aga mind tabab see hullus ka raseduseta umbes 2-3 korda aastas ning siis tuleb lihtsalt süüa ja haisu kannatada.

Vihmahakkabsadamajapesukuivabõues,eitea,kaspeabmidagietttevõtma?

Kõige ebameeldivam tegevus

Ma olen päris pikalt mõelnud, mis on kõige ebameeldivam tegevus, mida olen sunnitud ikka ja jälle tegema. Ja ükskõik, kui ebameeldivaid ja rõvve asju mulle aeg-ajalt ette juhtub, siis konkurentsitult jääb nõmedate tegevuste edetabeli esikoht epileerimisele.

Teate küll, peaks olema valutu, näol pehme naeratus, silitad käekesega jalakest, lähed kohe peo peale või kedagi rajalt maha võtma. In your dream. Esiteks. Selleks, et ühtlaselt epileeritud kõika saaks, peab olema aega. Teiseks. Ükskõik, mis viisil ma seda ka teeks, tekib mul juba epileerimisprotsessi ajal lööve, mis halval juhul on näha ka järgmisel päeval (no skirt at all). Kolmandaks. Ma ei tea, kas see on isiklik eripära või mis, aga mul jalad kuradi moodi sügelevad. Mine hulluks. Neljandaks. SEE ON ENDISELT KURADI VALUS.

Kuna mul pole plaanis Itaaliasse, kus karvajalad kuuldavasti popid on, kolida, siis pean ka edaspidi möllama epilaatoriga, suruma huuled kokku, kulmu kortsu, kiristama hambaid ning rebima-rebima-rebima. Kõik muud variandid karvakasvust lahti saada, on muide veel hullemad. Mingi kreemivariant tähendab rämedaid põletusi: koos karvadega kaob ka pool nahka. Žilett aga pole option, sest tõepoolest ei taha kuu pärast välja näha nagu ahv :P

Ostoksilla

Rahakotile oleks ilmselt parem olnud, kui Käsh poleks mind Lõunakasse kutsunud. Igatahes. Kuigi me leppisime enne sisenemist kokku, et oleme seal tunni, mille vältel põhiliselt toidupoes viibime, läks teisiti. Olime umbes 2 ja pool tundi, sellest tõsi küll tund aega toidukas.

Meil oli überplaan mõned T-särgid osta (Käsh valge, Kr must), aga sellest ei tulnud midagi välja. Igatahes on meil nüüd Käshiga ühtekad seelikud otse Montonist mudel nimega Collina. Jah, pildi peal tundub normaalne, onju. Minu seelik nr 34 on igatahes suhteliselt lühike, nagu ma kodus avastasin. Ja õnneks ei mahu see mulle järgmisel laupäeval enam selga, kui ma samas tempos kommitamist jätkan. Ühtekate värk juhtus täiesti juhuslikult - mina võtsin seeliku ühest, Käsh hoopis teisest kohast. Väga veider, aga kuna mina käin seelikuga umbes 2-3 korda aastas, siis ei ole eriti tõenäoline, et me korraga sattume kuskile oma üsnagi väljapaistvate seelikukestega.

Aga T-särk jäi mul ostmata, Käsh midagi vist sai. Igatahes ostsin ma endale väga palju süüa ning toppisin vist küll suurema osa endale juba kõhtu, sest nälg oli tappev.

Muide "Kalevi" kirsimaitselised marmelaadikommid on väga hapud. Meenutavad kunagi lapsepõlves köögikapis nuusutatud kirsiessentsi. Maitse on ka sama... Või siis mingi Jõhvi vabriku tehtud kirsisiirup. You know, what I mean.

Süda on juba suhteliselt paha. Neljapäevasest ideaalkaalust on saanud 3 üleliigset kilo :P Palju õnne!

Uputus

Vinge tuule tõttu on meil uputus. Õunauputus. Punaseid, kollaseid, valgeid, kirjusid, tooreid, valminud, mädanenud, hallitanud, kuivanud... Name it, we got it. Eile tahtsin muru niita, aga õunapuude alt polnud see võimalik. Täna oma võimeid ilmselgelt üle hinnates käisin uputust likvideerimas. Siis ma veel ei teadnud, millega ma vastamisi olen. Ühesõnaga vedasin aianurka oletatavasse kompostihunnikusse kümme käruäit õunu, jajah. Oma väikeste kätega korjasin need kahe puu alt ära. Tahtsin koledal kombel muru ühtlaseks lõigata :P Nojah. Ilmnes, et naabritele oli meie uputus juba pikemat aega närvidele käinud ning nad olid õunapuid kärpinud! Need oksad, mis nende aeda ulatusid, olid puruks saetud ja meie aeda visatud. Ja allasadanud õunad olid nad loopinud üle aia kahte kenasse virna. Neid ma tõepoolest liigutada ei jaksanud... Õunauputuse juures on kehva veel see, et lisaks ühele suurele oksale, mis juba paar nädalat tagasi murdus, oli üks suur oks veel murdunud, aga kahjuks ma seda saagima ei ulatanud ning niisama seal all karata ka ei julgenud, tegemist päris juraka värgiga. Keset aeda on meil muide veel üks õunapuu, mille ümber on muru niitmata, aga ma lihtsalt ei jaksanud neid junne sealt rohkem korjata. Selg ja kael on jummela haiged. Kuigi olgem ausad, mulle meeldib õues susserdada, muidu ma seda ei teeks :)

Kas pean mädanenud õuntest pikema ülevaate andma? Et kui jammi õigupoolest on varbavahe pläta kaotada ning mädanenud kässile peale astuda? Lirts-lirts. Või siis kui vahva on näpp pista mädasse. Mäda on teema, sest on august. Äädikakärbsetest rääkimata.

Potteriaana lõpp

UK child väljaanne oli see, mis lõpetas aastate pikkuse potteriaana. Lugesin eelmisest nädalast peale, alguses ei edenenud eriti, pärast keskpunkti läks liiga kiiresti. Ma teadsin ette, kuidas lugu lõppeb, eks. Potteri puhul köidab aga lisaks loole ka kirjeldus. Rowling on selles konkreetses osas kirjeldustega minu meelest isegi tagasi hoidnud, tavaliselt on neid rohkem. Tegelased selles konkreetses loos on nagu pildid värviraamatust, esimeses osas anti kontuurid ning edasi on pilte võimalikult täpselt ja hoolikalt üritatud värviga katta. Et üle ääre ei läheks, eks. Ja samas, et kõik piirjooned oleks siiski täpselt välja toodud, et miski ei jääks ähmaseks. Kui varasemate Potteri lugudega on mul alati olnud tunne, et raamatut on võimalik lugeda eelnevat teost lugemata, siis sel korral ma kahtlen selles. Tugevalt. Liiga palju on lugejat peibutavaid võrke välja pandud. Liiga palju on neid, kes ilmuvad ei tea kust ja suunduvad ei tea kuhu. Kui poleks eelnevaid teoseid lugenud, siis ei saaks aru.

Mõned pisarad tulid ikka ka. Nagu ikka millegi hea lõppemise puhul. Põnevad narratiivid köidavad mind alati :) Rohkem järgesid ei soovi, sest siis läheks ikka väga moosiseks. Kujutage ette, et esimeses (sissejuhatavas) peatükkis tuleks mainida kõike, mis 7 osa jooksul juhtunud on, selleks, et taust edasi anda :P

Vaba laupäev

Väike päevauni tuli täna ära :) Kella 12 ajal hakkas Harryt lugema ja siis tunnikese pärast tundsin, et nii hea ja soe on olla, et võiks magada. Mõeldud, magatud :P Käsh tuli pärast kahte triiraua järele ja äratas mu, muidu ilmselt siiani sliibiksin.

Arvestades seda, et olen poole kaheksast saadik üleval, olen vähe teinud. Minu überhea plaan täna muru niita kukkus läbi, sest õues on märg. Ma ei saa päris täpselt aru, miks, sest vihma ju ei ole sadanud ja ei saja. See-eest kitkusin ennist poolteist tundi umbrohtu ja puhastasin kõnniteed. Koerasitt ruulib. Ma ei saa aru, mis inimesed need sellised on, kes lasevad oma loomadel teiste inimeste aia taha sittuda? Ebanormaalne. Aeg-ajalt ma muidugi aknast näen neid inimesi, tunduvad normaalsed pealtnäha, aga teguviis on täiesti metsik. Nädalaks vast on nüüd kõnnitee puhas, järgmisel nädalavahetusel peaks ilmselt uuesti koristama.

Ja ma tegin täna hommikul finally endale putru. Suve algusest saadik pole nimelt kodus putru söönud, mujal küll. Nojah täna siis õkerdasin neljaviljakat. Väga rõvv oli soojana, jahtununa oli aga väga okei. Mis tähendab, et hommikuse pudru teen õhtul valmis :) Lõunasöögiks oli väike pannukahunnik vaarikamoosiga.

Ma tõepoolest armastan suvelõppu ning naudin viimast vaba laupäeva. Seda enam, et järgmisel nädalal pean kella üheksaks tööl olema, sest pägalikud tulevad. Eile käis paar tükki juttu ajamas ja pinda sondeerimas. Nad on suve jooksul ilusamaks läinud ning väga jonnida ka ei viitsinud. Põrguinglitega hakkab raudselt igast kummalisi asju juhtuma.

Nii. Ma tahaks ülemuse kohta nüüd ühe ilge fakti siia kirja panna, aga ei saa, sest ma olen hästi kasvatatud. Oi, ma ei saa.

Seega nautima.

Rase

Tänane unenäo absurdum... Ei tea, kuidas ja ei tea, kellelt oli Käsh muretsenud endale kõhukese ette. Ta oli umbes 6 kuud rase. Me paiknesime Tartu kesklinnas Raekoja platsi lähistel ning arutasime, mis edasi saab, kuidas tööl saab käidud, maksud makstud jne. Ja siis muutus rase Käsh äkki rasedaks Efqks, kellega arutasime täpselt samu asju. Erinevus oli selles, et Efq muretses, et teda peetakse kolmandat last saades mingit napakaks, kes ei oska piiri pidada. Seda enam, et Emma alles 3 kuud tagasi sündis. Selle sooja ja üpriski raseda suvepäeva jooksul oli muide minu ülesandeks pildistada ning ma üritasingi seda teha. Kummalisel kombel oli mul laenatud fotoka ümber kott kelleltki teiselt ja loomulikult kaotasin ma selle ära või õigupoolest arvasin olevat kaotanud. Ja siis oli seal unenäos veel issu ülemus koos ühe umbes 2-aastase lapsega (tema noorim poeg lõpetas sel aastal 9. klassi ja mees ise on mingi 45 vähemalt). Lõpuks tuli muidugi välja, et fotoka kott ei olnud kadunud, vaid ma olin pannud selle seljakotti läpaka sahtlisse. Ahjaa. Sellist seljakotti, mul ei ole, kuigi see tundus päris jammi.

Nii. Kogu selle rasedate plejaadi juures olin ma äkki ise ka rase, aga minu probleem oli see, et mul ei olnud kõhu peal rasva ning ma olin kaalust väga kõvasti alla võtnud. Seepeale ütles keegi, üks rasedatest või mingi arst, kes ka Raekoja platsil ringi koperdas, et see on lapsele äärmiselt kahjulik. Ma mäletan jummela hästi, et mu peas käis sel ajal tüüpiline anorektiku mõte, aga ma olen ikka veel liiga paks...

Pärast öö otsa rasedate nägemist ja rase olemist, oli mul hommikul hea meel kell pool kaheksa ärgata ning veenduda, et ma ikka kindlasti pole rase.

P.S. Tänane unenägu on Käshi ja Trinsu mõju, üks rääkis eile rasedusest ja teine on väga rase. Ja Inksil peaks nüüd küll juba hakkama tütar sündima :)

Kõik on olnud kord

Ma enam ei oskagi öelda, mitu päeva mu pea on valutanud. Ma tean, et kindlasti rohkem kui 2 ning samas vähem kui 7. Täna on päev otsa iiveldama ajanud, paar korda olen läinud WCsse, et oksendada, saaks kergem. Käsh muidugi ütles, et see on harilik paanikahoog. On küll üsna selline tunne, aga kuidagi imelik on migreen ja muu taoline.

Enesetundele ei tule kasuks öine ülevalistumine: täna öösel lugesin 3.33st 5.33ni raamatut. Mingit tüübid möirgasid keset tänavat ja siis ei tulnud enam und. Mul on tunne, et ma kirjutasin sellest ennist... Kordub ju kõik, eks?! Mida iganes. Paanika on seotud tegelikult rohkem tööga. Asjad on kuidagi äärmiselt pingelised ning seda seepärast, et ma lasen liiga sügavale endasse need probleemid. Peask üle libisema, mitte välja tegema, mitte laskma korda minna. Peaks ära õppima pealiskaudsuse. Ei taha olla pain in the ass, aga kuidagi nii kukkus täna see värk välja. Grrr.

Ja sääseraiped on jälle kohal.

Sitahais Tartu kohal. öäk

NB! Järgmine postitus sisaldab roppust!

Öäk!

Minu kodu-töö-kodu marssruut viib mu Raadilt diagonaalis üle jõe. Kokku pisut rohkem kui viis kilomeetrit, aga olen tekitanud endale kena rutiini seda teed igal hommikul marssida. Enamasti üksi, vahel koos mõne kolleegiga. Tagasi tulles põikan aeg-ajalt kesklinna ja lähen mitte Toome alt, vaid üle Toome mööda Lossi tänavat alla linna.

Täna oli selline päev, et kesklinna jõudes olin umbes kolmveerand tundi pangas (too complicated story) ja asutasin siis Kaupsi kaudu ennast kodu poole kõndima. Kaupsist väike Twix, mille kavatsesin nahka pista. Kaupsi uksest väljudes tundsin ebameeldivat haisu. Surusin vägisi šokolaadi hammaste vahele ning astusin edasi. Kontrollisin kaks korda ega ma sita sisse pole astunud. Ühesõnaga terve alllinn haises sita järele.

Nüüd, olles kodus lõpuks ometi pisut sööki sisse vohminud, tundsin ennist Käshiga rääkides sedasama. Uskuge või mitte, aga see räme sitakas on jõudnud Raadile. Kahjuks on maja täitunud lääge haisuga, mis sunnib mind kogu suure hooga ahmitud toidu üsna varsti väljutama. Ma saan aru, et sel aastal tuleb sügis teisiti, st sitt jõuab kohale juba augustis ning sunnib öökima-öökima-röökima.

Võeh, Tartu ümbruse põllumehed ja muud asjamehed, koristage oma hais ära!!! Või oodake ilma, kus tuul poleks linna poole!!! Ühesõnaga, ärge sitake! Öäk!

Rõve

Umbes kaks kuud tagasi karjus Käsh, et sääski pole olemas, ma näen vaime. Kuu aega tagasi hakkas ta aknaid sulgema, enne kui tuled põlema pani. Nüüd olen mina loobunud. Aken on pärani, uks on pärani. Ja tuba on täis pinisevaid ja verdimevaid troppe. Just lugesin, et sääsed tulevad eriti kiirelt nende peale, kes palju suhkrut tarbivad. Mina kahjuks aeg-ajalt tarbin, sest ei suuda veresuhkrutaset ühtlasel tasemel hoida, ikka vaja atakk saada selleks, et tuleks meelde seda kergitada. Nii et ärge pahandage, kui ma pahur olen. Sääsed ei lase elada. Igal õhtul pinisevad nad mu pea ümber, kui end voodisse magama sätin. Nad liginevad paremalt ning siis vasakul teevad väikse tiiru ning panevad minema. Et siis paari minuti pärast jälle oma vingumine mu paremasse kõrva suunata. Mina tõelise esteedina ei taha sääski puutuda. Samas ei ole mu toas ühtki asja-eset, millega saaks sääski tappa (igasugused kärbselapatsid ja muu selline on minu jaoks no-no-no, sest need on ebahügieenilised). Seega pean sääse kuidagi toast välja ajama või tapma ta vastu põrandat või tabama ta õhus lennu pealt. Tapariistana kasutan hetkel joonelist A4, tõmban ekstra blokist välja lehe. Tundub veider, ma tean. Sääsed on rõvedad, olgu nad elusad või surnud. Võeh.

9-kuune tööotsing

Kui mul oli esimene puhkusejärgne tööpäev, siis out of blue helistas Triza. Me alles olime temaga pikalt-pikalt rääkinud, sest ma tahtsin teada, kuidas tal läheb, seega nats imestama pani tema kõne. Tal oli aga rõõmus sõnum, nimelt sai ta teada, et võeti tööle.

Selles kõiges ei oleks midagi imelikku, aga Triza otsis sobivat töökohta alates novembri või detsembri algusest, see teeb kokku umbes 9 kuud. Selle ajaga oleks võinud endale suure kõhu ette kasvatada, eks. Triza seda ei teinud, tema otsis pea terve selle aja aktiivselt tööd. Me rääkisime tema otsingutest päris palju. Seiklusi oli rohkem kui rubla eest, mul pole vist küll tööotsingutest nii kummalisi emotsioone. Näiteks vanaldane härrasmees 1980ndate alguse mööblit täis kontoris, kes tahtis Trizalt teada, et mida ta tema firmas tegelikult tegema hakkaks või siis Estonian Airi stjuardessikonkursi viimane voor, kus pidi lahendama umbvenekeelse reisija mure, mida Triza vaigistas umbes : "Ota nüüd!" Sinna vahele on sel suvel kuulunud Tinka ja Manka ülesastumised mitmesugustel suvepäevadel, vahel rebaste, vahel muude pudulojustena. Triza lubas peaaegu igal korral, kui mingi veidruse otsa komistas, vormistada oma kogemused raamatuks. Mul on kahju, et ta seda ei teinud, kuid samas on mul ülimalt hea meel, et ta energiast pakatavana varsti oma 1. tööpäeva lõpetab.

Ma pean kordama üleeilset Carmela mõtet, et oleks tore, kui esimese päeva rõõm jääks.

P.S. Muide, Efq abikaas otsis ükskord sama kaua tööd. Ka temal oli mõte romaan kirjutada, aga mõte sai unustatud. Ma kind of saan aru, miks tegelikult kirjutama ei hakata, ilmselt on kurvameelsus suur ning mittetöötamise fakti üleskirjutamine suurendab tööotsingute ajal depressiooni. Pärast õnnelikku tööle siirdumist on aga uues kohas nii palju põnevat, et eelnevatele juhtumitele ei jää aega. Kahju, see oleks väga õpetlik lugemine, ma arvan.

Palju õnne, Triza!

Eile hakkas töö juures mingi peavaluteema ning see jätkus õhtul, öösel ning tuli kaasa ka uude päeva. Ma ei saanud aru, et migreenihoog on tulemas, arvasin, et lihtsalt väike üleväsimus. Aga öösel ei saanud üldse magada, pidevalt ärkasin, pea tahtis puruks minna. Hommik ei toonud leevendust, tööle jõudes läks õnneks küll iiveldus üle. Pea lõhub otsas ning söön vägisi, äkki läheb üle. Ühtki tablakat pole võtnud :) Tubli, eks, sest ma tean, et kui ma praegu võtan, siis pean umbes neli tükki alla neelama, et mõjuma hakkaks ja siis paari tunni pärast uuesti. Dah, eile oleks pidanud miskit ette võtma, nüüd tuleb kannatada.

Puhkus?!

Ühesõnaga. Täna olid tööl inimesed juba täitsa närvis. Eilsetest naeratustest oli väga vähe järel. Mõnes mõttes oli produktiivne päev, tegin ühe paberi valmis, mida juba pikemalt ette valmistasin, aga lõppkokkuvõttes sain jubeda peavalu. Lihtsalt kogunes lõpuks nii palju mõtteid, et oli vaja pea tühjaks teha. Ehk siis rääkisin tööasjadest kodus ka veel edasi ja kui keegi aru sai, oli küll hästi. Mul on tunne, et tänase päevaga sai mu suhtlemise limiit läbi, homme tahaks juba puhata. Aga siis lähme võrkpalli mängima, vaja ju trenni teha, kuidas kõige optimaalsemalt teistel ja pallil tee pealt eest ära astuda :P Mis tähendab, et olen ära teeninud puhkuse.

Mul on tunne, et teiste vin-ving nakatus mulle täna sajaga. Pea oli enne nii tühi, et ei saanud rahus jalkatki vaadata. Kossu ei viitsigi enam jälgida, ei jaksa, väsimus. Kusjuures juba murran lubadusi, mida iseendale andnud olen, totrus, eks.

Ma ei saa aru, miks ma ei saa rahus istuda, vaid pean ennast segama asjadesse, mis minusse ei puutu. Mis kuradi naiselik uudishimu ja totter kohuse- ja kaastunne. Wtf, iseendale annan käskluse olla rahulik, sest muidu on jama majas.

Pane tähele!

Ebaterve on istuda ja poolteist tundi järjest Youtube´ist isamaalisi laule kuulata. See tekitab taas kord patriotismilaine, millega vastu ööd pole midagi peale hakata. Aga kahjuks ma käisin enne Riioni blogis ja tal oli seal miskit kena viimaselt noorte laulupeolt.

Ahjaa. Me vist tantsime sel aastal edasi. Vist. Kas ma ka tantsin? Ei tea, sest E. ju enam pole :(

Harry ootab.

Suvepuhkuse statistika

Täna pärast kaht puhkusekuud sai koolimajas kokku kamp päevitunud, rõõmsameelseid ning naeruhimulisi õpse. Üks kolleeg tegi kena märkuse: "Rahu, ainult rahu, lapsi ju ei ole veel." Mismõttes, onju.

Põhimõtteliselt pole:
1. keegi vahepeal lapsepuhkusele jäänud,

2. kedagi lahti pole lastud

3. peale Katrin Karisma ja Tõnu Kilgase pole keegi lahku läinud.

Kohustuslik kallistamistiir oli täna ära, oli isegi kolleege, keda heameel näha :P Aga muidu oli suhteliselt mõttetu tööpäev, tegelesin oma potililledega, need olid ilgelt vohanud-kuivanud ja ma ei tea, mida teinud. Midagi tuleb nendega veel ette võtta, aga küllap ma välja mõtlen, mis see olema saab.

Ja siis sain teada, et järgmise aasta koormus saab olema 22 tundi. Väikese üllatuse sain ka: hakkan nimelt 4. klassis tunde andma. Mismõttes, onju. Ei taha hästi meenudagi, kui pisikesed need lapsed on ja mida nad õigupoolest õppima peavad. Kodu hakkame mängima :)

Mismõttes

Hoopis seda võiks keegi öelda, kas äikesega võib digiboksi, ruuterit ja Dellu toitejuhet seinas hoida?! Minu paranoilisusel on väga tugev alus, mäletan hästi, kuidas mingi jaanuaritorm või midagi sellist meil 48 h elektri võttis ning pärast seda eelmainitud asjad pluss televiisor enam ei töötanud.

Ja mis värk üldse on? Täna on 21. august ja õues on kell 8.05 nii pime, nagu oleks juba 5. oktoober kätte jõudnud??? Lihtsalt ladistab. Paadiga lähen tööle? Kuupiletit?

Mismõttes???

Ja söögiisu, mis on vältimatult jälitanud mind pea terve puhkuse, on täna hommikul kadunud. Ega see ju ka päris normaalne pole? Ja mida ma annaksin praegu ühe Marlboro Lightsi eest... Nuuks.

Kaks kuud!

Äärepealt oleksin täna teise olulise tähtpäeva unustanud! Kaks kuud sigaretivaba elu sai täis. Vat kui lühike ikka inimese mäku on, eks. Tegelikult iss meenutas mulle seda kena harjumust. Ta viis mu bussi peale ja selle ajaga, kui ma auotmaadist raha käisin võtmas, oli tema auto otsast otsani täis suitsetanud. Arvake ära, kas oli hea tunne!?! Täitsa lõpp, mul lihtsalt hakkab ilma tilkuma, kui kuskil suitsulõhna tunnen. Käsh ütles, et tal oli ka selline etapp. Jälitas tänaval suitsetavaid inimesi ja ahmis nende CO2 endale sisse :P

Oh. Suitsetamine oli ikka tore tegevus. 31. juulil tõmbasin peaaegu ühe mahvi. Noh, Kessu käest rabasin sigareti. Njah. See oli väga-väga halb mõte, sest mul oli tunne, nagu oleks keegi roninud läbi kurgu kppsude poole ning paisunud kurgus suureks-suureks, nöörinud kõri kinni ja pannud pisarad voolama. Igatahes köhisin pool tundi ja rohkem ei tahtnud.

Eesmärgini 10 kuud!

Patrioot

Tõelise kodumaa patrioodina pidasin täna (st eile) sünnipäeva. 16-aastane nooruk on võrreldes eakaaslastega kenasti toime tulnud. Viimasel ajal suuri pahandusi ette pole tulnud, kuigi ühtteist on aastate jooksul juhtunud. Mis me vanu asju ikka meelde tuletame, eks.

Koristamispäev!

Täna on hea päev olnud, sest ma olen saanud elamises segamatult Monki panna. See tähendab, kõndida ringi igasuguste puhastusvahenditega, nühkida ja pühkida 112 korda üht nurka, kõndida tolmuimejaga ühe seina äärest teise seina äärde ning muudkui jõristada.

Koristamine on viimase peal! Aknaid pesin, seest ja väljast, kõndisin tooliga ümber maja, sest muidu poleks ulatunud ning seda peent kummiharja ma ei usalda :P

Ja ma pesin kardinaid! Puhaste kardinate lõhn on üle mõistuse hea.

Ja ma tegin pannkooke ning sõin need kõik korraga ära. Seele tulemusena, tõsi küll, näen ma hetkel välja nagu 5 kuud lapseootel naska, aga see selleks.

Ja... pärast 10 kuud enese kokkuvõtmist alustasin täna vana arvuti tühjendamisega. Kolme tunniga sain tööasjad tõstetud. Aga kõike muud on seal ma ei tea mitmeid kümneid kordi rohkem. Algus on tehtud ning kuu pärast peab see masin tühi olema ning minu laud vaba. Siis ehk olen vaba ka kõigest sellest, mida see arvutikene meenutab.

Soovitan soojalt koristamist neile, kel vaja mingi probleem lahendada, mõtetes selgusele jõuda. Aitab väga kenasti.

Arvutivaba nädalavahetus algab nüüd!

Ordinary

Ma tean, kuidas paljud tartlased täna kurvastusega mõtlevad, et nii paljukest seda suve siis oligi. Mina olen rahul, mulle meeldib, kui taevas hakkab halliks minema, tuulehood keerutavad lehti, pilved kiiresti-kiiresti mööduvad ning sajab vihma. Mull meeldib isegi see, et varbad külmetavad ning kardin akna eest mulle näkku lenduvad.

Sügise alguse friik olen. Aga mulle meeldivad kõik algused. Teistmoodi olemine. Lõpu ja alguse tunne, natuke nagu oleks kahju, aga samas on põnevus ja millegi uue ootusärevus.

Käsh pakib Saaremaale minekuks asju ja rebingud lendavad. Nt vahetas ta neli korda riideid. Autosõiduks.

Täna on viimane puhkusepäev. Ja ma pole veel otsustanud, kuhu sõita ja kas sõita, aga natuke nagu tahaks minna. Natuke tahaks jääda ka :) Kõikumine nagu ikka. Ühe ja teise, ühema ja teisema valiku vahel.

Oh. Harry ootab.

Banaanika

Eksamiaegne söömine-närveldamine on täiesti jube.

Tänane menüü:

1. Actimel

2. jogurt, müsli, banaan

3. banaan

4. banaan
5. friikartul, tomat

6. banaan

7. banaan

8. kommid

9. banaan

10. 0,5 l karamelli-martsipani jäätist

11. banaan

Joogiks umbes 6 tassi kohvi ning 1 klaas vitamiinijooki.

Igatahes selle õkkamise peale viskas mul kopa ette ja ma saatsin eksamitöö õppejõule ära. Nüüd pean ma küll kõiki vägesid paluma, et see läbi läheks ja läheks läbi juba homme, sest muidu on jama majas, eksmatt ju ootab ning ma tõepoolest ei taha selle ainejupi tõttu maksta kokku 6 AP eest.

Tahan, et saaksin hüsteeriliselt karjuda: "Tehtud!" Õhtul harjutasime. Peeter Oja näitas 2 korda ette, karjudes tajutavalt - ausalt ma läbi ekraani tundsin - tatti pritsides "Õnn sõidab teie õuele!" Käshiga harjutasime hüsteerilist kõneviisi (üks eesti keele kõneviisidest kindla, käskiva, möönva ja tingiva kõrval :PPPP).

14 ja pool tundi

Teate seda tunnet, kui kogu keha katab ühtlase kihina kleepuv külm higi, aga õues on 27 kraadi sooja? Vahet pole. Silmad on praeguseks hetkeks kohe väga-väga punased. Ma hoian neid vägisi lahti. Mitte et uni oleks, ei. Need on lihtsalt väga väsinud ja kisavad puhkuse järele. Ma arvan, et järgmised kolm päeva - alates homsest siis - hoian ennast 1. eemale arvutist, 2. eemale raamatutest. Enne tuleb koera sabast üle saada. See ei taha mitte edeneda :( Ma ei saa aru, miks alati on nii, et nende kõige viimaste asjadega läheb kõige rohkem aega ja närvirakke. Ausalt öeldes hakkab nüüd siis - pärast pooleteise kuu pikkust õppimisperioodi mingi nõme haletsus kohale jõudma. See tunne, et ei jäksa enam.

14 ja pool tundi on veel aega.

P.S. Poes oli rämedalt palju Tiina komme, mmm!

Sain oma viimase eksami küsimused just kätte. Sellest siis saabki lõpp. Midagi saab läbi ja samas aslgab hoopis uus seiklus. Ma pean seda seiklust, mis päädib ühel ilusal päeval printimise, kopeerimise ja köitmisega. Natuke on kahju on seda seiklust lõpetada, aga sisimas tegelen juba selle järgmise seikluse planeerimisega. Järgmisel nädalal saan juhendajaga kokku ja teen iseenda ja temaga diili. Ikka selleks, et ühel kenal päeval käes hoida sooja ning lõhnavat paberipakki, mis mulle kinnitab, et MINA EI JÄTA ASJU POOLELI.

Enne vaja veel viimased kolm küsimust vastata. Väga hullud pole, aga ma juba tean, mida see tähendab :) See tähendab lõputut viimistlust-ümbermõtlemist-mahatõmbamist-läbi ja alla kriipsutamist. Nagu pr. dotsent nii olen ka mina perfektisonist.

Süda, jäta järele

Mingi ilmse põhjuseta tunnen ennast õnnetuna. Kui ma seda lauset loen, siis see tundub juba naeruväärne, ausaõna, ma isegi muigasin. Inimese esmane kaitse, kui ta kohtub millegi võõra või arusaamatuga on naer. Muie on osa sellest, eks. Nii et ma siis muigan või olen oma eriti neutraalse näoga, mis teistele tundub eriti üleoleva ja ülbe maskina. Nende probleem.

Taevas on sinine, rohi on roheline, raamat on peaaegu läbi, eksam läks üle ootuste hästi, aga ikkagi on mingi situkas olemine. Kui varem on see alati mõne inimesega seondunud - igatsus tema/nende järele, mida sai leevendada telefonikõnega, siis praegu ei taha ma kellelegi helistada. Olen sel nädalal päris palju oluliste inimestega rääkinud, hea on olnud. Sellepärast mulle tundubki vist, et praegu pole vaja helistada. Näost näkku ka ei taha suhelda.

Tahan oma enesehaletsuses, mis polegi õigupoolest enesehaletsus, vaid mingi ajutine nõrkushetk koos naiseliku emotsioonitsemisega, hulpida. Üksi ja õnnelikuna, et saan olla õnnetu, aga ei ole rahulolematu.

Repliik

Sel nädalal juba teist korda sattusin televiisori ette. Üleeile vaatasime mingit täiesti absurdset "Ookeaani sügavustes" vms pealkirja kanvdat filmi, kus peaosas Michelle ise. Aga film oli täielik B-kategooria kräpp. Ja täna sattusin Nip/Tucki ajal koos "Theatre Audience" raamatuga telksu ette. Mu meelest Kessu rääkis mulle, et see seriaal on nii porno, et ta ei viitsi seda vaadata - selleks on Starmani käest eraldi programmid ostetud. Aga pornot polnud - ei tundnud puudust! - aga ma ei saanud, mis see seal on. Mingi sürrealistlik ajas rändamine, lasernoad, koledad soengud, kunstkortsud ning ebausutav happy end. Kas teate, päriselu ja filmi vahe ongi selles va häpiendis. Päriselus pole kunagi nii, et ema-isa lepivad oma haiglasest kleptomaanist tütrega ning pardisündroomiga poiss saab perfektsed käed. Päriselus ei saada isa oma lapsi koos peatse eksabikaasaga lennujaama. Mitte et ma päriselu taga ajaks, aga kui juba ajas rändamine, siis ikka kogu raha eest, mitte mingi nõme imalmagus roosa lookene!

Hea, et ma tavaliselt telekat ei vaata.

Kommi!

Ma tean, et on hästi pop AS Kalevi tooteid boikoteerida. Mhmh. Mina seda ei tee. Nii harva kui ma ka kommi poest ostan - tavaliselt ostan ikka šokolaadi :P - ostan 90% juhtudest Oliver Kruuda kommivabriku usinate töötajate pisikeste käte ja suurte masinatega Põrguväljal valmis meisterdatud komme. Ei hakka siin rääkima, mida ma Oliverist arvan ning olen hetkel täiesti kindel, et minu kommiisu ei pea küll selle tõttu kannatama, et ühele mehele meeldib mingi mees, kes mulle ei meeldi. Või midagi sellist, enivei. Kommiteemaline targutus tuli sellepärast, et mul sel nädalal juba teist korda tuli kommiisu. Enne on suve jooksul 1 kord olnud, kui tanzulkat ei arvesta, sest seal oli kogu aeg.

Ja siis kui ma olen ennast kokku korjanud ning sundinud astuma kõige nõmedamasse poodi maailmas, avastan ma, et seal ikka veel ei ole TIINA komme. Wtf? Selle järgi, kuidas riiul on tühjenenud on Kalevi marmelaadikommide top3 järgmine:
1. Tiina
2. Lily
3. Mari

Kui ma laupäeval sain veel 2. koha komme, siis täna pidin neid kõige näkasemaid ostma. Mõni ütleb, et neil kommidel pole vahet. On küll ja kuradi suur - Tiina kommid on normaalsed!

Ja teine tähelepanek veel sealt nõmedast poest: banantshik maksis 25.90 kilo! Wtf??? Konsumis on 15.90 täpselt samad junnid. Huvitav, kas poeomanik kasvatab aias banaane või käib neil ise Ekuadoris järel?

P.S. Kalevi kodukal on üldse pilt viiest erinevast marmelaadikommist. Ma ei saa aru. Pole elus näinudki. Njah. Küllap see tuleb minu konservatiivsusest, ikka tahan vana ja äraproovitut ehk siis näen riiulil ainult Tiinasid või tühjust.

Neile, kes pihlapuu rüppe tahavad

Need, kes soovivad pihlapuu rüppe, saavad laulukest Alenderi esituses kuulata Ruja kodukalt. Laulu pealkiri on "Võta mind lehtede varju", mitte "Tahaksin pihlapuu rüppe" või "Pihlapuu", nagu ekslikult arvatakse.

Mu sisetunne ütleb, et selle laulu populaarsuse üks põhjus on eelmine üldtantsupidu, kus Maido "Pihlapuud" esitati. Ma ükskord juba kirjutasin, et see tants on ainus põhjus, miks ma üldse tantsima hakkasin. Tänu "Pihlapuule" ja "Sukkadele ja tagidele", kes mõnuga tantsisid ning keda oli lihtsalt väga lahe jälgida. Seega olen tänu võlgu Trizale, Helenile, Texile ja teistele lahedatele tantsijatele. Ja kui mina tanzulkale jõudsin nimetatuid seal polnudki. "Pihlapuud" ka mitte, see-eest olid "Jäljed"...

"Sinule laulan ja sina saad aru."

Ja miks ma sellest kirjutan? Sest... Jälle pean mainima, et sügis tuleb. Ma tunnen vaikselt hiilivat sügise lõhna, tunnen, kuidas varbad hakkavad külmetama, näen, kuidas kasel on mõned kollased lehed, näen, kuidas tikrid põõsa küljest on maha kukkunud, tunnen, kuidas õunad puu all lääget lõhna levitavad.

Kui Alenderi esitust 6 korda järjest kuulata, siis tekib tunne, nagu oleksin ma millestki just-just ilma jäänud. Või juba ammu selle "miski" kaotanud, aga alles nüüd sellest kaotusest aru saanud. Kadunud suvi? Kadunud sina? Kadunud mina?

"Oled nii lihtne ja hea."

Ulg

Tühjus on see, kui sa ei suuda enam meenutada, mis minut tagasi toimus. Ma olen umbes sinna jõudnud. Silmad on punased, peaaegu sellised nagu oleks kaua-kaua nutnud ja neid hõõrunud. Rääkimata sellest, et korts kulmude vahel aiva süveneb.

Kui teised tööle lähevad, ulub Näskar südantlõhestavalt. Nii igal hommikul. Kas ta on kogu oma elu üksi koju jäädes niimoodi ulgunud? 5 aastat? Või ulub ta selleks, et ma ennast üksikuna ei tunneks? Kas koerad uluvad enda või peremehe jaoks? Kas selleks, et nad ise endid üksikuna ei tunneks või on neil mõte, et väravast välja minev peremees kuuleb tema südantlõhestavat ulgu ning pöörab tagasi?

Katu rääkis kunagi, et tema koerad ka uluvad, kui ta kodunt lahkub. Nii et mingi üleliigiline värk see ulgumine. Ei küsi suurusest ega paberitest.

Koerapsühholoogi oleks vaja, kedagi, kes Näskariga juttu ajaks ja talle selgeks teeks, et pole eriti kena jaurata, kui mina kodus olen ning üritan kõigest väest targaks saada.

Õpetajate palgatõus

Täna olen lugenud järjekordset UT-i raamatut: Susan Bennett "Theatre Audiences". Ma olen seda vist 3 korda lugema hakanud ning mingitel seletamatutel põhjustel on see alati pooleli jäänud. Nüüd loen ma selle läbi. Tänane eesmärk on veel täitmata, sest 39. lehekülje juures tuli Käsh ja hakkas rääkima õpetajate palgatõusust.

Lõppkokkuvõttes googeldasime otsingusõnadega "õpetajate+palgatõus+2007" ja jõudsime valitsuse briifinguruumi, kus Tõnis Lukas peaministri ülesannetes teatas, et palgatõus tuleb uuel eelarveaastal, st 2008. See on nende prioriteet haridusküsimustes. Mismõttes, eksole?! Kui suur prioriteet see rahaliselt saab olema, on näha veebruarikuus palgalipikut kätte saades :P Täna tabasin ennast mõttelt, et võiks küll rohkem palka saada. Hiljem sain aru, et asi on augustis - augustikuus ju palka arvele ei tiksu ning siis tundub, et kui oleks palk suurem ja puhkuseraha suurem, oleks ka elu ilusam :P Tegelikult ma ei virise.

39. lehekülge lugesin seega umbes 3 ja pool tundi :P Tjah. Ja siis tulid meile puud. Need, mida ahju saab talvel ajada. Suurem osa küll toodi juba eelmisel nädalal, aga jupike jäi tänaseks. Lappsime vist pooleteise tunniga 5 ruumi.

Talv tuleb soe!

Leiutama!

Viimsel ajal on sagenud juhtumid, mil raamatud saavad ühel või teisel põhjusel kannatada (nt Käsh ja tema Potteri-poiss). Ka mul juhtus väike äpardus ning oli vaja raamatut... kompaktsemaks muuta. See tähendab, et raamat tuleb panna mingi pressi alla. Käsh kasutas kõlli, aga seal käib kass hõõrumas ennast (mõnedel inimestel on kodus sellised puud, kus kassid saavad ennast kratsida, meil on kõlarid). Nii et kilekotiga kõlli alla veel ühe raamatu asetamine tundub... friiki. Seega on mul praegu toas kaks hunnikut põrandal - siin ei käi kass. Kõige all on kompaktsemaks tegemist vajavad raamatud ja siis peal on Jüri Üdi, Jaan Kross ja luuleantoloogiad. See ei ole ju normaalne! Mulle ei meeldi, kui raamatud põrandal on, aga halvas konditsioonis raamatuid ma eriti ei armasta.

Leiutage mingi mehhanism, mis raamatud õigesse konditsiooni viiks! NB! Triikraud ei aita, riiul ka mitte. Ja jutt, et raamatuid tuleb hästi hoida, on mulle teada. Lihtsalt mõnikord juhtub ennenägematuid asju. See agregaat ei tohiks liiga palju ruumi võtta ja seda võiks sel ajal, kui mul pole vaja raamatuid konditsiooni ajada, millegi muuna kasutada. Polüfunktsionaalne värgens võiks olla. Koolis ma saaks seda päris vähe kasutada! Mul nimelt on 30 Hennoste õpikut, mis kapsasteks venitatud. Raamatukogud ostaks ka seda masinat. Leiutajad, halastage!

Ikka nagu püsisuhe augustis

Mina says:
sa saad Hiiumaa metsades - lähete ju sinna? - perseiidide sadu vaadata
Kessu says:
kas see eila öösel polnud mitte
Mina says:
ma eile mõtlesin, et peaks minema vaatama, aga siis mõtlesin, et õues on pime ja igast sitikad

Mina says:
ei, see on praegu haripunktis, aga toimub veel ikka
Kessu says:
see ak mees nii nunnult ütles, et kui taevas pilvine, siis mõelge see romantika enda jaoks välja
Mina says:
selles mõttes, et see pole mingi ühe-öö-värk
Mina says:
ikka natuke pikemalt panevad
Kessu says:
Ikka nagu püsisuhe augustis

Üks veel... palun!

Üks eksam veel, siis on UT-s eksamitega peaaegu ühel pool. Eriti tore oli täna see, et kirjutasin eksamitööd 4 ja pool tundi. Sellest esimese tunni tegin enda jaoks mingit süsteemi, millest hiljem ise enam aru ei saanud. Väga segane. Võtsin eksamilt kaasa 5 täissikerdatud süsteemilehte. Hindamiseks andsin 9 lehekülge juttu. Lõpp oli juba nii seosetu, et hakkas paha. Ma loodan, et see, mida ma öelda tahtsin, siiski kirja sai.

Iseenesest üsna talutavad küsimused, sain oma lemmikautorid: Huizinga, Barthes ja Derrida. Nii et väga hull ei peaks ju olema. Aga mine tea. Süsteem-süsteemi ehitades oli küll tunne, et wtf, ma ei tonka mitte midagi, aga surusin selle tunde alla ning kirjutasin edasi. Loodetavasti päris puusse ei pannud. Ma viisin juba raamatud raamatukokku tagasi, nii et ma tõesti ja siiralt loodan, et ei pea neid endale enam koju tarima.

Ja siis ma sain teada, et selle viimase eksami pean ma tegema enne laupäeva - wtf????? See tähendab, et hakkan täna õhtul või homme hommikul - oleneb kõik Katu lahkusest - lugema ning loodetvasti - cross your fingers - võtab õppejõud mu töö reedel lugemiseks ning ehk positiivse tulemi korral annab sellest ka UTi teada. Sellise skeemi mõtlesin välja. Süsteem-süsteem. Kuubis.

Et siis. Suvi on läinud. Lugedes. Mhmh. Selles ei oleks ju midagi imelikku - ma olen õpetaja ja mulle väga meeldib lugeda, olen varem ka suvesid lugedes veetnud - aga õppinud pole ma suvel veel kunagi. Nii et siis veel üks kogemus.

Võib-olla sellepärast mul veel polegi magistrikraadi? Kas see ongi siis see, mida tunneb suvetööle (sry, täiendatud õppetööle) määratud õpilane? Peaks nagu iga hinna eest tore ja lõbus ja pikk puhkus olema, aga igal hetkel taob kuklas: "Ma pean tegema midagi muud!" Nii et kõigel on hind: kaks kevadet, mil ma pole lõputöid ja-ei-tea-mis-muid-töid kirjutanud ning olen nautinud pungadepuhkemist ja-ei-tea- mis-õitemerd, maksid sel suvel mulle täie litiga kätte!

Anyway, ma armastan UT-d!

So gay

Electric Six "Gay bar" ja Fine Young Cannibals "She drives me crazy" lõpetavad tänase õhtu. Ma vaatasin täna päris mitu korda pauseerimise ajal blog.tree´d ja seal vikerkaaretüüpide ja sõprade pajatused esilehel. Nagu ma aru saan, olid blogijad esindatud päris suure hulgaga. Kui pride´il oli üldse - usaldades ajalehti - paarsada osalejat sh välkarid, siis võib vist järeldada, et Eesti esiblogijad on kas omasooiharad või äärmiselt nobedad oma tolerantsust ja toetust väljendama, st läksid kohale ja jalutasid kaasa, vaatamata ähvardavatele skinnidele, hullarist põgenenud kristlikele demokraatidele ning tuimalt põrnitsevatele linlastele.

Lugemismaraton lõppes. Pilt hägustus veelgi. Homme hakkan otsast peale. Potter ja retseptsiooniteooria kõrvuti. Vähemalt keel on sama :D

Oh ja lõpulauluks saab Queeni ja David Bowie "Under pressure".

Ma olen eilsest hommikust saadik lugenud. Lugenud, lugenud, lugenud. Lugenud Freudi, lugenud Lotmanit, lugenud Barthesi. Olen raamatuid tõstnud ühest virnast teise - raamatud, millest ma midagi lugemise ajal aru sain ja need, millest ei saanud; raamatud, millest ma midagi mäletan ja need, mis tekitavad mus paanikahoo; raamatud, mille kohta olen märkmeid teinud ja need, mille kohta ei ole. Silmad on väga-väga paistes. Sest oma nn puhkehetked veedan ma arvutiekraani vahtides. Vahtides tähti, sõnu, lauseid, pilte, saades osa lõputust infomürast. Infomüra, mis Internet kaela kallab, on teistsugune kui see, mis raamatulehtedel virvendab. Just nimelt virvendab. Käsi on jälle tõmblema hakanud. Maal hakkas ka neljapäeval, aga see oli sellepärast, et ma ennast väga kõvasti olin juba päris mitu päeva tagasi hoidnud.

Nüüd siis tuleb eksamiärevus. Jeah. Pole kunagi ühtki eksamit teinud suitsetamata, nii et kuidagi kummaline on kohe. Seep see ongi, et varem oli pausikohal suitsukas. Kui eksam juba väga lähedal, siis oli kogu aeg sigaret hambus, konspekt tuhaga kaetud ning konka täitis elamist. Kummaline mõeldagi, et üle kahe aasta eksamit teen ning seejuures ei suitseta. Öisest õppimisest ei tule ka midagi välja, vanainimese organism ei taastu ning ei lase järgmisel päeval keskenduda. Väss-väss.

Motikast muide mul puudu ei tule: see on ju ikkagi eel-eelviimane eksam. Kui see tehtud, siis ainult 1 asi veel augustis teha :P Lisaks kavatsen ma pärast eksamit: 1. magada, 2. lugeda läbi mõni äärmiselt ajuvaba raamat 7. klassi kohustusliku kirjanduse nimekirjast, 3. jõuab järjest lähemale hetk, mil mina saab viimast Harry Potterit lugeda!!! Aa. Huumorinurgake: Käshil kukkus Potter pesukaussi. Et kuidas? Lamamistool, päevituskreem, jahutuseks ja jalavanniks pesukauss, 6-tunnine päevitus, pisike päiksepiste ning voila - Potter pesukausis! See kusjuures oli laenatud Potter. Lehed tulid lahti, ta föönitas, triikis, pani kõlli alla raamatu. Ja lõpuks ostis uue, et seda vabanduste saatel tagastada. Jajah. Mina saan seega lehed-lahti-varianti lugeda. Nii et motikas on olemas. Lugema, lugema, lugema.

Tselluliit

Kuna me eile Käshiga kell kaks öösel rääkisime tselluliidist, siis täna loomulikult eredas päikesevalguses tuli see värk uuesti teemaks. Seega algas täna võitlus tselluvilla vastu. Määrin endale peale mingit - ilmselt poolakate tehtud - kreemi. Eelmisel suvel oli sama teema, aga siis hakkas meitel ju remont ja siis ei saanud pesta normaalselt ja siis värk vajus ära. Nüüd siis otsustavalt otsast peale. Mul on ainult üks porbleem - kreem paneb mul südame läikima. Ausalt. Selline väga veider tunne on. Ma ei tea, kas mingid pisikesed kreemiosakesed hakkavad kohe villa hävitama ning see hävitusportsess tekitab mul iiveldust. Aga loomulikult ei saa seda värki pooleli jätta, oh ei.

Ikka võiduka lõpuni. Mis saabub siis ilmes 20 aasta pärast, kui ma kõrges eas kõrvad pea alla panen, sest mis elu see pealt viiekümnesena on - kopsud haiged, hambad kadunud, juuksed harvad ja hallid ning armastatud tselluliit truu sõbrana tagumikku ning selga polsterdamas?

Kusagil mujal on parem

Saabunud suvi kleebib särgi seljale, keerutab teki jalgade ümber sõlme, põletab lugemise ajal selga, ei lase päeval magada, paneb nina nohisema, sõrmed naksuma, näo läikima, kärbsed uimaselt seinal koperdama, seab rasvasevõitu juuksed krunni, tõestab viimaste hingematvate tõmblustega, et on olemas.

Ma olen alati augustis oodanud aega, mil saab Tartu koju tulla ja siin lihtsalt olla. Sel aastal on kõik teisiti. Pole tunnet, et tahaks... Maal ka ei tahtnud olla, ei-ei.

Pidevalt tahaks olla kusagil mujal. Seda "mujalit" ei oskagi kirjeldada. Ma ei tea, kus see on, kas seda kohta ongi olemas, kas see ongi koht, millest ma räägin. Äkki on tegemist hoopis "muu-ga". See tähendab inimeste, hetkede, aja, ruumi, hingetõmbe, emotsiooni, mõtte, virvenduse valel ajal ja vales kohas eksisteerimisega.

Lähen, naeran kuumavõitu päikese käes, kaitsen raamatulehti tuulehoogude eest ning kinnitan endale, et "mujal" ja "muu" pole täna, homme ega mingil määramatul või määratud ajal oluline.

Pilved seisavad, Riho Sibul, Henri Laks ja teised laulavad Mattiisenit ("Kullafondi" kolmik-CD teine plaat).

Selverisse tööle!

Reede õhtuti meenub inimestele, et neil on vaja poest igasuguseid asju, s.t. kaupu. Mõeldud-tehtud, järelikult läheme Veeriku Selverisse. Kahjuks ei olnud see geniaalne idee ainult meil... Pood oli rahvast täis. Ei, riiulite vahel oli ruumi küll. Ainult kassajärjekorrad olid poolde saali. Töötas kolm kassat ning inimesed ostsid ikka tõeliselt veidraid asju.

Näiteks proua meie selja taga ostis sinepit (Põltsamaa oma) ja äädikat (mingi punase kirjaga). Rastadega härrasmees meie ees ostis 102 krooni eest ninni-nänni, s.h. kondoome, närimiskummi, sigarette ning jäätise. Mootorratturid meie kassajärtsist ostsid kaks vett ja pulgajäätise. Noorpaar meie sabas - kah meist eespool - ostis ajalehe, jäätist (mitu tükki), jogurti, saia. Teismelised Nike´i poisid (no üks oli minu klassi lahe tukk) ostsid juustusaia, krõpsud, kohupiimakreemi ja Tartu limpsi (mõlematel täpselt samad asjad). Mõned juntsud meie koolist olid veel poodlemas, ikka juustusaia peal väljas :P Inimesed ostsid veel vett, veini, Kroonika, telekava, banaane, titele pudipõllekese jmt (üks perekond kahe lapsega, kes kilkasid üle poe, aga see pole terve nimekiri, sest neil oli kaks käru ja ma nägin ainult ühte). Kuna ma kõigi oste üles loen, siis mainin ära, et meie läksime poodi saia ostma... ja tulime sealt ära hulga vee, jogurti, Actimeli, müsli ja muu taolise nänniga, mida oli kordi rohkem, kui seda on üks pisike sai ;)

Poest lahkudes nägin silti, mis kutsus Selverisse kassapidajaks-klienditeenindajaks-saalitööliseks. Fotokat kahjuks polnud kaasas, aga sildike lahendas saladuse, miks me veetsime seal 40 minutit, neist 30 kusjuures kassasabas! Palun minge Veeriku Selverisse tööle! Selver on väga lahe koht, aga no ei saa ju reedeõhtut kassasabas veeta. Ja kujutate ette, kui veel turvanaine ütleks keset sabatamist, et nüüd on kell 11 ja pood kinni, et ei saagi oma kaupa, kaduge ära... JUBE! Ma ei taha minna Riia tänava koledasse Comarketisse!

Nii et sabad selga ja Selverisse kassapidajaks!

Tere tulemast!

LAupäeval sõitsime maale. Autos oli kuus inimest. Õigupoolest 3 alaealist ja 3 täiskasvanust, aga et J.-Lo võtab sama palju ruumi kui mina, siis ikka 6. Tore. Fine oli see, et empsi sünnaks sai laud kaetud umbes 10 minutiga :P Eriti kihvt oli muidugi minema põrutada :DDD

See selleks. Ma peaks nüüd ütlema, et maal on mõnus, aga ei saa seda teha. Maal on kohutavalt masendav. Siin ei ole muud teha kui süüa, magada, võib-olla undki näha. Kui tsiteerida klassikuid, eks. Olengi nende loetletud tegevustega oma aega sisustanud. Sekka koristamist ja ühel päeval päevitamist. Ja kakanalju tuleb Emma-beebi tõttu päris mitu korda päevas. Nii et siis süüa, magada ja... Noh, nagu see ikka käib.

Maal on üks evil asi veel - laiskus. Mitte ei viitsi riideid vahetada. Mitte ei viitsi õppida. Mitte ei viitsi kuulata kellegi soigumist.

Ei, maal on mõnus.

P.S. Tere tulemast silt on muide bussipeatuse peale maalitud iirlaste poolt, kes siin suve alguses ringi möllasid. Arvake ära, et olen praegu kohbaliku seltsimaja-raamatukogu trepi peal raamatukogu-nimelises wi-fi võrgus. Oi, mulle meeldib Eestis elada! Kuskil mujal ei saa nii lihtsalt netti... Ja seda veel tasuta. Ole ainult mees ja tassi oma läpu kaasa!

P.P.S. Krisikene teatas, et proua ülemus tegi mu uue kolleegiga lepingu!!!

Miks mitte

Telksust tuleb täna maratonülekanne 10. noorte laulupeost "Ilmapuu". Olen juba 2 tuttavat laulu kuulnud. Kolmas, "Need ei vaata tagasi", algas just praegu. Rannap on ikka tegija, onju. Aga telksust on noori laulumehi naljakas vaadata. Päriselus nad nii mökud kui telksus ei ole :P Tunduvad suht rõõmsad (tähenduses they are so gay :D) Pisikesed poisid seevastu on lahedad :P

Looduslaks aka Saaremaa vol 4

Vilsandi poolsaare lilleke.
Ruunipizza kodustatud vares.
Vanaema aed.
Saaremaa lemmiklilled.

Selleks korraks Sarkaga ühel pool. Aitäh!

Turistilaks aka Saaremaa vol 3

Karja kiriku laemaal. Karja kirik on teadupoolest 14. sajandist säilinud maakirik. Seda kaunistavad mitmed paganlikud detailid, neid võib näha ka kiriku laes olevatel maalingutel. Meie tähelepanu äratas Karja kiriku raamatus olev seletus pisuhänna tõrjumise kohta. Saarlased on pisut kummalised! Ei tea, kas Eduard Vilde või Andrus Kivirähk on ikka saarlaste pisuhänna tõrjumise teooriatega tuttavad, eriti käib jutt muidugi viimasest. Kessu, kellel on riiulis absoluutselt kõik Kivirähu raamatud, arvas, et ei ole, sest muidu oleks ta kindlasti pikalt kirjutanud sellest, kuidas keegi tagumiku paljaks kraapis, pea jalge vahele pani ja siis pisuhänna põrgupõhja põrutas. Vat selline saare huumor :)
Kits Angla tuulikute juures asuval Kiigemäel. Kiigemägi oli külastajatele suletud ning Angla tuulikud, mis pärinevad 20. sajandist, on suhteliselt mõttetud.
Selle kaardi järgi käis kogu meie tripp. Meil nimelt Regiot ei olnud.
Osa meie reisiseltskonnast Kaali meteoriidikraatri juures, Kessu tegi pilti.
Mihkli talumuuseumis - ainus säilinud ja säilitatud Lääne-Saaremaa talukompleks - pälvis millegipärast Kessu tähelepanu reherabamise pink. Tjah, juhtub. Ahjaa. Kessu ja Raidz mõtlesid, et nõuavad kompleksi endale, sest üks esivanematest on nendega sama perekonnanimega. Mihklis kirjutas Tarms külalstiteraamatusse mingit kräppi Kriss Kirsist :P

Burksi aka Saaremaa vol 2

Okei. Et kõik ausalt ära rääkida pean täpsustama, et olen Sarkal käinud palju kordi, kuid enamasti talvel. Turisti olen seal pannud umbes 15 aastat tagasi, mil põhikooli lõpu puhul väikese tripi tegime. Tollasest käigust on meeles paljajalu läbi Koguva küla jalutamine, kusjuures rästikuke tee peal sibas. Lisaks Angla tuulikud ning Panga pank. Viimane jäi meelde, sest seal ööbisime ning vaatasime bussis nagu üks mees televiisorist mingit Mehhiko seepi, kus peaosas oli Veronica Castro (oi, mul on hea mälu!). Mõned salaja manustatud longerod jätsid ka päris kustumatu mälestuse :P


Alustasime 31. juulil Kuressaare linnusest. Lahe. Kauplesin piletitädidelt hinnaalandust ning saime kõik õpilaspiletiga sisse, perepiletit polnud ta millegipärast nõus meile müüma :P Juba ette ütlen ära, et kauplesime sama usinasti ka edaspidi ning vaid ühel korral ei saanud me kõikidele titapileteid, nimelt Muhus jaanalinnufarmis (mis oli etteruttavalt mainides suhteliselt mõttetu). Aga ale pole teemaks. Kuressaare linnuses on mõned uued eksponaadid, tegelikult on lausa 3 saalikest lähiajalugu, s.o. siis EW ja sellele järgnev aeg. Olid televiisorid ja puha. Pätsi vahakuju ka. Suhteliselt kriipi.




Kuna kõige olulisem tegevus elus on söömine, räägin nüüd olulisest.

Lõunasöök esimesel päeval (31.07.) traditsiooni järgides Õuemajakeses. No, ma arvan, et nii on selle söögikoha, kus me juba palju aastaid käime, nimi - teate küll, see, kus on sündinud Aavik või keegi taoline keelemees. Etteruttavalt olgu öeldud, et soovitan seda kohta soojalt, hinna ja kvaliteedi suhe on rahuldav ning neile, kes šnitsli ja ahjukartuli austajad, peaks see kohe väga sobima. Burksi müüakse muidugi ka :P

Köögikomando võib kiireks turistilaksuks soovitada ka kesklinnas asuvat Ruunipizzat (jah, kirjutavad nii). Mitte nii toitev, aga tõsine turistikas ning lisaks saab osta päris vahvlimasinaga tehtud vahvlisse pandud jäätisepalliga jätsu, mille lõhn pitsalõhnaga segunedes vägagi isuäratav. Külastasime 2. augustil ning saime veel ülihea idee Suslasõiduks, mõeldud-tehtud! Igatahes äriidee: susla igasse Eestimaa linna!

Nii. Köögikomando ei oska seisukohta võtta Kellamäel avatud Saaremaa maheköögi osas (külastasime 2. augustil). Seal pakutakse kanepiõlut (40 eeku klaas), tekitab uudishimu, eks. Aga. Kahjuks on ökodes kohtades valik kesisevõitu ja just nii tuleb öelda maheköögi menüü kohta. Ei rahulda meid täidetud suvikõrvits! Vat nii. Koht iseenesest oli lahe ja üldse mitte nii posh, kui me esialgu arvasime. Lisaks saab seal igast nänni osta, ökovärki ikka. Müügil ka Goodkaarma seebid, mida meie Kaarma ostmas käisime :)

Köögikomando tänab Mönusa Willemi pubi teenindajaid, kes viisakalt teavitasid meid tellimuse täitmise ajast, mispeale me nagu üks mees menüüd kokku laksasime ning uksest välja pürstisime. Juhtus see 2. augustil, kõrvallauda istus capuccinoga Poiss.


Köögikomando ei soovita Lümandas asuvat Söögimaja. Kohe üldse mitte. Lääne-Saaremaa ainus toitlustuskoht tunneb oma võimu. See tähendab, et klient ootas 1. augustil oma tuhlist ja notti peaaegu poolteist tundi. Selle aja jooksul jõudsime rõõmustada, vihastada, ükskõikseks, ebaviisakaks, närviliseks ja pahuraks muutuda. Kui lõpuks peedi-mädarõika salat, kõrvits ja leib lauale toodi kukkusime kugistama, sest tuhlist ja notti tuli veel 10 minutit oodata. Ühesõnaga. Võib-olla on asi selles, et leti ääres teenindatult ei andnud me ette jotsi. Võib-olla on asi selles, et oleme eestlased. Siit sai alguse kinnisidee avada Lääne-Saaremaale burksiputka. Uskuge mind. Burksil oleks minekut. Kuna aga Sõrve säärel on juba olemas Saare sandwitshi nimelised vereimejad, otsustasime, et meie unistuste burksiputkas ei saa olema sotsiaalset ega muud ebavõrdsust. Ehk siis burksi maksimumhind on 30 eeku ning ooteaeg maksimaalselt 15 minutit. Tuhlis ja nott olid Söögimajas head, olid. Salat ka. Aga kuna teenindus sakkis sajaga, siis ausõna... Ei tule siit heatahtlikku suhtumist ökosööki, mida nad väidetavalt pakuvad. Pigem hoiatus neile, kes teevad Lääne-Saaremaa ringi (Karja-Angla-Mihkli-Loona-Vilsandi): võtke oma söök kaasa või leppige poetoiduga, nt Karjas oli lahe pood.

Köögikomando 3. augusti vaieldamatuks staariks kujunes praami peal söödud burks. Ei tilkunud eriti, ei kõrvetanud, ei nätsunud hammaste külge. Kartulid, tõsi küll ei olnud sakilised ja seega ei vastanud päriselt meie friikate standarile, kuid asja eest läksid needki. Tädi-teenindaja suhtus meisse emaliku hoolega ning oleks ilmselt suurima heameelega meil suud ka puhtaks pühkinud, vat nii tähelepanelik ja hoolitsev oli. Hea on tõdeda, et mõnel pool osatakse head Eestimaist toitu hinnata :P

Ja köögikomandi tervitab väsimatut kokka ehk Kessu ja Raidzi vanaema, kelle tehtud pannukad olid täiesti megad (mingi kohupiima teema, mida ma ei valda, aga koogid olid sellised pisikesed ja ülimaitsvad!). Tema tehtud tuhlis ja nott ning makaronts aedviljaga olid samuti vägevad.

Retooriline küsimus: kas saate ikka aru, et ma armastan söömist üle kõige??? Mis viib mind endiselt üleskutseni: palun avage Lääne-Saaremaale lisaks Söögimajale veel toitlustuskohti!

Ahjaa. Lisandunud kilodest saan alles homme teada, siis astun mega-gigakaalu ning saan grammi täpsusega eriti informeerituks.

Ettevaatust, ilus ja moodne ehk Saaremaa vol 1

Kõik pildid on tehtud kolmapäeval, 1. augustil Karja mõisa ees. Ilus ja moodne kaup oli otse kauplusest õue toodud, tegelikult ka. Igasuguseid asju müüs mingi mees, aga ma ostjaid ei täheldanud. Küll aga oli poes abivalmis tädi, kes täpselt oskas meitele öelda, kus Karja kirik asub. Seiklustest Karja kirikus ning eriti pisuhänna tõrjumisest aga hiljem.

P.S. Arvake ära, kas ma mitte ei kartnud iga sekund selle esimese sildi tõttu autost väljuda?! Krdi huumorit teevad need saarlased! Oleks see silt sadamas olnud, ma poleks praami peale läinudki!