Repliik jalgadest ja Eesti asjast

Kolmapäeval käisin koolitumas. Väga asjalik päev oli, kuigi eelmisest õpikukoolitusega asja päriselt võrrelda ei saa. Ilmselt oli asi sihtgrupis - tol korral oli tegu selliste tegijatega, kes õpetavad peamiselt 2. ja 3. kooliastet, sel korral kippus asi algklasnikute tasandile. Ühesõnaga räägiti pisikeste laste õpetamisest. Veendusin, et ma olen suhteliselt võhik. Njah. Kasutegur oli olemas - kirjutasin selle kohta just täna pika-laia aruande (üks bürokraatia ilminguid, mis mulle kui suurele paberihullule väga meeldib), nii et ma pikalt ei hakka seletama. Koolituse highlight olid jalad. Ühel koolitajal oli suhteliselt lühike seelik (oma ea kohta) ja tikk-kontsaga kallihinnalised saapad. Ilmselt on E. oma jalafetiši minult pärinud: ma ei saanud pikalt pilku lahti neist jalgadest. Need olid nimelt imepeenikesed. 40ndates naisterahvas, kes nägi välja nagu neljakümnesed ikka, aga kelle jalad nägid väga head välja. Noh, olgem ausad, ma kirjutasin kõigepealt "paremad kui minul", aga siis sain aru, et see ei ole mingi näitaja. Kui mul 10 aasta pärast sellised jalad on, siis ma raudselt käin sama lühikese seelikuga ning muretsen samuti tikk-kontsaga saapad. Et mitte valesid arusaamu tekitada: ma muidu ei vahi naisi ja nende jalgu, mulle meeldivad meesterahvad :)

Eesti asja kohta ka paar sõna. Eile oli sünnipäev. Ma olin ka kutsutud nagu kõik ülejäänud Eesti Vabariigi elanikud ja kodanikud. Kena päev oli, ausalt. Täna on argipäev, meitel on ikka lipp maja küljes, sest ma ei ulatunud seda maha rappima. Ja mis siis, onju, lipp võib ka sünnipäevata lehvida. Loodetavasti õelad naabrid ei tule seda langetama. Pidusöögiks olid kalapulgad ja friikartulid. Presidendi piduliku vastuvõtu asemel vaatasin "Eesti otsib superstaari" saadet. Vat selline ignorant olengi. Kontserdi vaatasin küll pea täies pikkuses ära (see ju ei lähe ometi arvesse, et ma presidendi kõne ajal dusharis mulistasin, sest tahtsin pidu puhtana nautida? Ma lugesin kohe postimees.ee-st kõnet, ausalt.)

Ja veel. Ma pole kuude kaupa nii palju Eesti asja peale mõelnud kui täna. Elul on omad vingerpussid, mis ikka ja jälle mu teele küsi- ja hüüumärke saadavad.

Tänasest on lektüüriks Jaan Krossi "Kallid kaasteelised II". Ma tõepoolest jumaldan memuaare, mis on oskuslikult kirja pandud ning Krossi teos seda on.

Ei lärma ega veiderda

Väisasime jälle Vanemuist. Sel korral väikeses majas 21.02. Ingmar Bergmani "Lärmab ja veiderdab". Lavale seatud Roman Baskini poolt, kujundus Ervin Õunapuu, kostüümid Ann Lumiste, liikumine Janek Savolainen, muusika Tõnu Naissoo. Peaosas Aivar Tommingas, totajaskonnas pearõhk Helena Merzinil ja Raivo Adlasel. Terve hulk inimesi, kellest ma kunagi kuulnud ei ole, astusid samuti lavale.

Etendusest on mõned päevad juba möödas ning põhjus, miks ma nii hilja sissekande teen on väga lihtne - ma nimelt ei osanud midagi kirjutada. Ma ei osanud seisukohta võtta ja ausalt öeldes on ka praegu oma mõtete sõnadesse panemisega hulk raskusi. Pärast esimest vaatust tabasin end seisundist, millesse ma pole teatris ammu olnud - mul oli siiralt huvitav ja mulle meeldis, mida ma nägin. Selline rahu oli südames, et jah. Teise vaatuse ajal olin harjumatu olukorraga juba tuttav ning võtsin asja rahulikumalt. Oli rohkem aega juurelda ning siis oli ka väga palju tegelasi laval, kellel mingi oma kiiks välja elada - alates halvast hingeõhust ja lõpetades saiakeste-kohvi pakkumisega.

Taust: leiutaja Carl (A.T.) on hullumajas, kuhu ta on sattunud, sest ta on üritanud oma 22-aastast tüdruksõpra (H.M.) poolsurnuks peksta. 54-aastane mehike on vaimselt ebastabiilne leiutaja, kellel kinnisideeks kino teha. Hullaris kohtub ta Osvaldiga (R.A.), kelle abikaasa hullu plaani finantseerib. Esimene vaatus visandab põhitegelased, näitab ka Carli kummituslikku haiguse kehastust (keegi Marju Männik, kes laval poolalasti ringi patseerib), tutvustab tema haiglasliku Schuberti kirega, njah. Igatahes teises vaatuses on Carl koos kompanjonidega jõudnud oma läbikukkunud filmiga lapsepõlvemaale, kus filmimasin tõrgub ning neil on vaja film lihtsalt ette mängida - inimesed on ju saalis. Teine vaatus on küll veiderdamine, aga see oli väga hästi esitatud. Näitlejad mängivad teatris filmi ja neil on vaatajad. Ühesõnaga teater teatris võte on äärmuseni viidud ning meisterlikult esitatud. Vuih, mis sõnu ma kasutan, aga just nii see mulle tundus. Lõppeb see kõik loomulikult Carli vaimse kollapsiga, peresuhted ruineerivad.

Sisuliselt põhjamaine ja raske, kargus on vist õige sõna. Roman on igatahes väga huvitava tööga maha saanud ning A.T. roll on väga hea - usun, et kõige tugevam meesroll, mida ma sel aastal Vanemuises näinud olen. R. A. hull on lahe, aga palju kordi nähtud, ma olen õnneks nüüd juba temaga leppinud, nii et võin leebelt öelda, et kena kõrvalosa. Ilusast Helenast mööda minna ei saa... Ta on uskumatu. Uskumatult hea, tahan ma öelda. Väikese linna suure teatri viga on see, et näen näitlejaid ikka ja jälle ja kirjutan ikka ja jälle sarnaseid sõnu, aga ma arvan, et kõik, kes on vaadanud H. rolle viimaste aastate jooksul, nõustuvad minuga, et Vanemuisel on otse välja öeldes sitaks vedanud, et neil selline näitleja olemas on - erinev münt (õppisin selle sõna eelmisel nädalal ära :)) igas rollis ning nauditav vaadata ka siis, kui tal midagi mängida ei ole. Sel korral muidugi oli. Oh, ma ei taha pateetiliseks minna, ma olen endiselt kindel, et kirjutan kunagi pikemalt tema viimaste aastate rollidest... Vaade ja liigutus on tema puhul märksõnadeks, ta hingab nii, et seda on saalis näha - see tähendab, et ma vaatajana võin ju ometi end petta (?) mõttega, et see on rollist ringitud teistsugune hingamine, mida on huvitav vaadata. Okei. Ma ei lasku praegu pikemalt üksikasjadesse. Igatahes "Salemi nõidadest" "Lärmab ja veiderdab" etenduseni on väga hea rida.

Ah, et miks ma lärmamisest ja veiderdamisest ei kirjuta? Ma endiselt ei oska. Õnneks ma pole enam täiesti lummatud, aga seda esimese vaatuse järgset (nimetagem seda siis suureliselt katarsiseks) tunnet tahan veel endas kanda ja veel ja veel teatris kogeda.

Ütlen siis lihtsalt ja otse: väga lahe etendus. Neljapäevane igatahes raputas kõvasti.

P.S. Mitte sisu tilu-lilu, vaid teostus: näitlejatööd, kostüümid, kujundus (ruum ja muusika).

Nõiad ja lõvid kapist välja

Võhikute jaoks ütlen kohe ära, et ei tule siit pedejuttu. Tuleb teatrijutt, lühikesevõitu lisaks kõigele. Pühapäeval väisasime Vanemuise lasteetendust jõuluajal suure menuga mängitud "Lõvi, nõid ja riidekapp" etendust (lavastaja Mart Kampus). Igatahes olime seal lasteta, aga see ei häirinud absoluutselt kedagi teist peale piletööri. Lapsi, kes oma mammade-papadega teatris olid, ei kottinud see kohe üldse mitte. Niisiis. Menuk oli lavale toodud. Mina, kes ma olen lugenud raamatut ja vaadanud, liigutuspisar silmanurgas, ära menufilmi, olin pisut paanikas, sest ei saanud aeg-ajalt aru, et mis täpselt toimus. Küllap see on täiskasvanuks olemisega kaasnev segadus, sest lapsed jällegi, ei lasknud ennast kohe üldse mitte häirida laialivalguvast tekstist, mida kohati halvasti artikuleeritult saali või siis lavasügavustesse suunati. Kuigi ma usun, et lapsed oleks sama kärarikkalt vaadanud ka ükskõik millist Vanemuise etendust. Esimese vaatuse ajal kukkus üks päga kõmm toolilt maha, aga see ei häirinud jällegi kedagi peale tema enda ja minu, kes ma ei suutnud ennast riidekapi-maailma sisse elada. Muidu toimus suur kommisöömine, valjuhäälne vestutamine, laste juhendamine ja vanemate nihelemine. Noh, lapsed nihelesid ka.

Ah, et peaks etendusest kirjutama?! Ega sellest eriti midagi kirjutada ei ole, eriti arvestades, et mulle pakkus tõepoolest teravamaid ja eredamaid elamusi hoopis saalis toimuv. Näitlejad olid laval, laternapost-elutuba-kivist käsulaudade ja lahingustseeni ala oli ka olemas. Saalist lavale vaadates häiris mind (krt, ma olen tõsiselt häiritud persoon!) see, et ma nägin lavatagust liiga selgelt. Kusjuures ma unustasin prillid koju. Võib-olla seetõttu näitlejatest üritangi end mööda rääkida. Ühesõnaga mulle ei meeldinud vaadata seda ala lavast, mida katsid mingid juhuslikud esemed, sh punane tulekustuti, mis seal küll pidi olema, seda enam, et palju tossu lavale lasti ning seega siis vist reaalne tuleoht oli olemas. Liiga troostitu on suure maja lavatagune (võluv, aga troostitu!). Keskseks kujunduselemendiks oli karussell-post, mis mulle kõige rohkem öölampi meenutas. Pöördlava on väga tänuväärne ning sai selles lavastuses kena rakenduse, iseasi, kas ainult sellega oleks pidanud piirduma. Laste taju ilmselt pole nii kiire kui täiskasvanutel, kui ma olen alati kuulanud siiras usus avaldusi, et lastele on keerulisem mängida-teha etendusi, sest nemad tabavad ära, kui sa valetad. Noh. Selle etenduse vaatajad - eeldusel, et nad sisust aru saavad - nägid enda ees tervet valevorstide karja. Liiga napp oli kogu see lugu. Seda enam, et film on väga vaatemänguline (ma tean, et need on erinevad meediumis, aitäh!) ja raamat põnevalt kirja pandud... Odavavõitu teostus.

Näiteljatest. Laura Peterson oli klass omaette, aga võib-olla see oli minu luul (Ragne Pekarevi ma ei suutnud kaheks sekundiks ka uskuda ja kuna Laural oli paar helget hetke, mil teda siiralt imetlesin kui eneses täiesti kindlat last, siis tekkiski selline positiivne ahaa-efekt Lauraga seonduvalt). Markus Luik oli ikka Markus Luik, nagu Ott Sepp oli ikka Ott Sepp. Viimane neist on ju univeraalne mees, teeb kõike, pruugib tal vaid kohale tulla, kui publik juba heatahtlikult muigab, lapsed kusjuures ka :) Markusel seevastu oli minu mäletamistmööda teine kena roll Vanemuises, sama tüpaaž (kui ikka võib seda sõna kasutada - sel nimelt negatiivsevõitu värving), aga tore oli teda jälgida. Tanel Jonase Aslan oli noh. Ma ei tea. Mitte eriti lõvi, Aslan küll, aga mitte lõvi, saate aru: ma nägin seal toredat poissi hästi oma osa täitmas, aga lõvi ja lõvilikkus olid lavalt puudu. Valge nõid Marika Aidla oli vette visatud tundmatus kohas. Päris põhja baleriin ei vajunud - hästi lavastatud tantsustseenid tõstsin ta pinnale ning naelutasid pilgud just tema külge, kuigi esimese vaatuse kõnemaneer oli suhteliselt tüütu ja kõrvu kriipiv. Salapolitseinik oli lahe, leopard ka. Merca kopratädi ja Lumiste kopraonu olid "söödavad", aga seda ma ju nende kaliibriga näitlejatelt ootangi, eks. Ülejäänud jäid suhteliselt varju (palju osatäitjaid, aga sutsakad esile ei tulnud).

Võtan kokku. Hea, et nägin, jälle kogemus juures. Halb, et kogemus on selline ei liha ega kala tüüpi. Ehk siis kunstiväärtust sellest tükist otsida ei tasu, filmi või raamatu uuestisündi ka mitte, isegi uusversiooni sünd on küsitav. Lihtsalt oli üht-teist lavale tõlgitud ning seda esitati kohati paatoslikult, kohati tantsides, kohati mängides. Oleks muusikat tahtnud lavastusse, tõelist muusikat ma pean silmas, mitte mingit kila-kola, hälinat, raevu ja sosinaid. Ma nimelt usun, et kujutlusvõime avardamisele annaks see kohutavalt palju juurde. Lasteetendus on minu arsenalis uus kogemus ning see ei jää kindlasti viimaseks. Kuigi see meenutas mulle üldplaanis 1988. aastal seal samas teatris tehtud ja nähtud "Miki hiir tondilossis" etendust, mis siiani mind kui eriti kehva lasteteatri näide kummitamas käib. A lastele meeldis, ma arvan. Muide, ma pole kunagi näinud nii kiiresti tühjenenud saali ja kasvavaid garderoobi järjekordi kui pühapäeval. Need tänapäeva lapsed ning nende emmed-issid on ikka väga kiired tegijad :) Elu on kiire ja minut maksab.

Mis ma sest ajast siin ikka raiskan.

Täna oli fa-fa-fanstastiline päev. Ausalt ka. Oli naer, oli nutt. Ja kõik need muud värgensid. Lisaks kallistamist, šokolaadi, poodlemist-ostlemist, närvitsemist, asjatamist, naeratamist, pildistamist, jututamist, koristamist, kaunistamist, paljundamist, õpetamist, õppimist, smooltolkimist, longdistäns relationshippimist jmt.

Selline on ju ometi hea päev? Lisaks sain õppelaenu raha tagasi, jei! Maksin ära maksud, jei ruudus.

On argipäev. Loodetavasti roosade südamete ja kaardikesteta.

Hääd ööd.

Totaalne läbikukkumine

Ma pean vist märkima, et reedel sai üks ajastu läbi. Mittesuitsetamise ajastu. Täna siis pidin seda endale tunnistama, sest 18. juunil ostetud suitsupakk sai eile tühjaks ning pidin kodupoest uue paketi ostma (jummel-jummel, sigaretid maksid selles konkreetses poes praegu vähem kui poole aasta eest?!). Mis tähendab omakorda, et nüüd pean asja hoidma kontrolli all. Et ei läheks käest päris ära. Käest ära juba ju läks.

Kahju. Reedel alustasin ja kahe päeva pärast saab nädal täis. Staažiga tegija. Kuigi ma juba kaalusin uuesti kenade plaastrite ostmist, sest see harjumus käib mulle enda juures väga närvidele. Sitt on olla, süda läigib, söögiisu on kadunud, on jah.

Tahan ilusat ja suitsuvaba elu. Inimene on ikka rämedalt nõrk.

Idüll küüneviili ja raamatutega

Ma olen nädalavahetust võtnud kui pikka puhkust. Teate küll, näomaskid, jalavannid, küünte viilimine-poleerimine. Ühesõnaga kõik need naiselikud nõmedused, millest ma reeglina mööda vaatan ja millega tegelemiseks - noh küüsi tuleb ju viilida - pean end ikka pikalt sundima. Tegelikult oli täitsa tore :) Eriti kui ma arvestan, et koos pika puhkusega on mul alati päevakorras ka raamatud. Nädalavahetuse saak: Hille Karm "Helgi Sallo. Helgib ja heliseb", Eric-Emmanuel Schmitt "Härra Ibrahim ja Koraani õied" ning "Mikk Mikiver. Teater" koostanud Lilian Vellerand. Viimane tõsi küll, ei ole veel läbi - mida üldse tähendab Miku raamatu puhul "läbi", on hoopis iseküsimus.

Helgi Sallo raamat on väga sarnane Ita Everist kirjutatud elulooraamatuga (M. Kilumets), on need ju ilmunud ühes ja samas Eesti Naise raamatu sarjas. Mõnes mõttes on mul väga kahju, et sellised raamatud on kokku pandud, kuid samas on mul väga hea meel. Alustan heameelest. Ma arvan, et on tänuväärne talletada jupike ajaloost ning panna see sellisesse päevakajalisse vormi, millest Kroonika lugeja ja "Üks päev..." vaataja aru saab. See tähendab, et need raamatud on justkui ajakirja artiklid, osa neist head intervjuud, on olemuslugusid (niivõrd kuivõrd), on meeldivalt helgeid mälestuskilde, mida ilmselt esseedeks võiks pidada (mitte kirjanduslikest kavatsustest, vaid tekstiehituslikest seisukohtadest). Tore, et jäädvustatakse kaduvat mälestust ja tehakse seda millegi tuttava kaudu ehk siis operetikultuurist ja -ajaloost räägitakse tuntud ja tuttava "Õnne 13" Alma taustal. Ega teisiti enam vist saakski, aga mul on ju õigus natuke kahjatseda? Mulle tundub lihtsalt, et sedalaadi raamatud lihtsustavad liigselt. See on nagu lastele suunatud uus "Robinson Crusoe" väljaanne, kus kogu sellest defoelikust pikast kirjeldust ja sellega kaasas käivast mõtisklusest on alles vaid tegevused nr 1 ja 2, mille vahel pole hingamispausi ning nii tekib lastele tunne, justkui olekski elu üksikul saarel üks suur äkšn. Jah, ma tean, et Helgi Sallost ja Ita Everist on juba kirjutatud elulooraamat, mhmh. Sellised tõsisemad. Aga ikkagi. Mul on ju ometi õigus öelda "aga ikkagi..."? Igatahes olen ma emalt saadud traditsioonilise jõulukingitusega väga rahul, mhmh.

Eric-Emmanuel Schmitti "Härra Ibrahim ja Koraani õied" sattus mulle Apollos näppu, kui Kessule kingitust ostsin ja kuna see oli allahinnatud ka, siis ma eriti pikalt ei mõelnudki. Tutvustus ütleb, et teos on prantsuse kaasaegse romaani esiautori mõtisklus islami üle nähtuna algul 11-aastase poisi silmade läbi. Päris nii see nüüd ei ole. Pigem on tegu mingi visandiga, mille mõistmiseks peab võtma aega ning tahtmist. Ma olen küll vaimustuses "Oscarist" ja Roosamammast" (sama autori teos), aga härra Ibrahim jättis mind siiski külmaks. Lugude maailm ei suutnud mind köita. Kuigi ma sain aru teatavast traagikast, mis seda juudi poissi Prantsuse agulis sundis sõbrustama araabia kaupmehega, kuid siiski jäi see miski, mida teosest otsisin, tabamatuks. Ilmselt asi ka selles, et võtsin seda lastekana. Minu viga. Vähemalt tean ma nüüd täpselt, kes on sufi.

Lilian Vellerannad "Mikk Mikiver. Teater." Kui seda ennist kirja hakkasin panema taipasin kimbatust, kuid tegin siiski kiire otsuse, et just selline on pealkiri. Ma olen tükati seda varem sirvinud, paljud artiklid - see on tõesti nii - on mulle tuttavad. Huvipakkuvamateks on esialgu esimese peatüki kolm esimest lugu ja viimase lood. Analüüsid ja siis meenutused. Teate küll. Nii et ma jõudsin tegelikult tagasi selle Eesti Naise raamatu teemani - sarnased lood pakuvad mulle praegu huvi, sest need teevad loojast inimese. Muu pakub ka, aga sellega olen juba tutvunud, need isiklikumat laadi lood panevad veel uudishimulikult lehte keerama, mitte kõntsa ja paljastusi, vaid hinge ja südant otsisin. Leidsin ka. Igaühel on suhe ja kõik tahavad selle kordumatult, iseendale truuks jäädes ning mitte südametunnistusega riidu minnes kirja panna. See on üks äärmiselt vahva raamat. Soe. Mis siis, et must ja ähvardav, aga sellegipoolest soe. Kui mul ükskord see kauaoodatud raamaturiiul olemas on, leiab Miku raamat endale koha Juhan Viidingu suure ja musta kõrval, seltsiks Jaan Krossi mälestused, mille teise osa Apollosse jõudmist kannatamatult ootan. Hakkasin Mikust kirjutama ja sattusin, ei tea kuhu. Nojah...

Märk, et tuleb lõpetada. Nädalavahetus sai läbi.

Esimene kord

Kenal suvepäeval kolm ja pool aastat tagasi sai minu koolitee läbi. Minu vanemad tegid mulle ühe tagasihoidliku kingituse, nimelt ütlesid nad, et on nõus maksma minu elamise ja muude lõbude eest, kui ma soovin magistrantuuri minna. Mõeldud-mõeldud. Aastaga sain muidugi targemaks ning diplomi UTist, magister tõsi küll jäi esialgu tagaplaanile. Sügisel kaks ja pool aastat tagasi läksin tööle ja enam vanematelt oma meelelahutusteks raha ei vajanud. Elamiseks ka mitte. Korra maksid vanemad minu eest veel õppelaenuintresse ja see oli ka kõik. Ja ma olen alati hakkama saanud. Suve alguses tegin endale krediitkaardi seoses ühe suure ostuga, võlg sai tasa, aga siis libastusin ja kasutasin kaarti veel. Nüüd on kaks kuud fikseeritud makset veel ja siis on ehk kõik. Vähemalt peaks olema.

Esimene kord juhtus, et enne palgapäeva ei olnud mul raha. See tähendab, et ma ise ei märganud seda, aga ühel hetkel oli seda vaja arvelt võtta ning tuli välja, et raha pole. Siis jooksid mul silme ees pildid sellest, mis võib saada inimestest, kes elavad krooniliselt võlgu. Teate küll, harilikud eestlased, kellest kunagi Jan laulis oma uutes isamaalistes lauludes.

Selle taustal Eesti Panga presidendi avaldused, et 5000 on võimalik ära elada. Jah, vist on, kui sa elad kellegagi koos, kes ka sama palju teenib ning te ei maksa ühtki laenu. Mina maksan igal kuul umbes 1000 krooni õppelaenu ning üür-maksud on umbes 2500 krooni. See tähendab, et mul jääks alles 1500 krooni. Arvestagem nüüd maha kuupileti 285, saame 1215 krooni. Vaadake, selle rahaga ei ole võimalik ära elada, ausalt. Rääkimata riiete-mööbli jmt soetamisest, kultuuri ja muu meelelahutuse peale kulutamisest.

Igatahes. Vältimaks edaspidi sarnast olukorda ja tõestamaks iseendale, et härra presidendil ei ole õigust väita, justkui saab 5000 krooniga ära elada, võtan ma nüüd ette loomkatse ja vaatan, mitu päeva on võimalik 1215 krooniga elada. Ma ei kavatse oma väljaminekuid piirata, oh ei. Ma nimelt ei ole kunagi eriline priiskaja olnud, va mõneti ekstravagantsed ehk liig hinnalised kingitused sõpradele ja pereliikmetele, aga seda ei juhtu ju rohkem kui kord kuus :D Ma olen tegelikult pigem hull koguja, kellel on alati olemas tagavarad, kellel ei saa raha kunagi enne palgapäeva otsa. Ma pole küll saavutanud seda, et 2 kuupalka arvel oleks (seda peetakse mingiks standardiks, et kui peaks mingil põhjusel töö kaotama, siis on tagavara hinge sees hoidmiseks), kuid pangapresidendi nimetatud summa on seal küll olemas olnud. Noh. Nüüd muidugi oli ümmargune null.

Seega. Alustan 2 ja pool aastat pärast tööleminekut tühja koha pealt, olles selle aja jooksul jõudnud krediidi miinusesse ajada, mis tähendab, et alustan miinusest. Ükskord on ikka esimene kord, aga see ei ole elevust-erutust tekitav esimene, vaid mõru maitse ja nutuvõru esimene.

Või peaksin kergendatult hingama, et ma endale midagi liisinud pole?

____________________________

Eile oli närviline päev: käed värisesid, kõike tahtsin alla neelata... Oli lastevanemate koosolek. Koju tulles läksin kohe pliidi ette suitsetama - arvasin, et saab kergem, aga ei saanud. Hoopis ebameeldiva maitsega oli Marbs ning pärast kolme mahvi kadus suits.

Kui nüüd kokku arvutada, siis neid poolikuid suitse on üheksa. Üheksa sigaretti 7 kuu ja 19 päeva jooksul.

Ah. Vahet pole.

Kas ma juba mainisin, et migreen kolis taas sisse? Mõttetu.

Indrek: "How small can be the smallest?"
Albert: "My parents were very clever", "Size doesn´t matter"

Keegi ei väida. Midagi ei väida, eks.

******
Üks armas lapsuke oli täna mulle näitamiseks isiklikud pildid kaasa võtnud. Kurb on see, et mul ei olnud aega neid vaadata.

******
Midagi uut päikese all ei ole: olen üle väsinud. Muide, mina ei mäleta päikesel elamist või tähtede puudutamist. Ma siis ikka ei ole moodsa aja moodne laps. Harilik eestlane? Ei mingit fäänsit indigo-juttu. Peeter Sauteril on jutustus nimega "Indigo". Äärmiselt ropp, ent värskendav lugemine oli oma ajas. Ühesõnaga "Meie" mõjus mulle väga halvasti, jumal tänatud, et ma pole seda Tõugu-Soansi raamatut lugenud. Külmavärinad tulid sellest mõttest.

******
Ahjaa. Viimase nädala aja teema on pidev analüüs, kas vahetada või mitte. Töökohta. Esialgu nagu üldises kontseptsioonis küsimus ja siis läheks konkreetseks. A mai taha! Nii et jätame selle, onju. Ma mõtlen, et need, kes on mind pannud vahetusele mõtlema, võiksid nüüd normaljukkideks hakata ning mitte mind rohkem peetida.

******
Äraaaa.

Traditsioonidega veebruar

Veebruari esimene nädalavahetus on traditsiooniliselt Rapla nädalavahetus - Kessu tähistab sünnipäeva. Ei teagi täpselt, mitu aastat järjest mina siin olnud olen, aga igatahes palju...

Nii et eile pärast tööd panin pakid vööri ja ajama. Loomulikult oli bussis 1 joodik, kes lisaks haisemisele ka suhelda soovis. Igast asulast läbi sõites karjus ta, et see on tema kodu Haapsalu. Muidugi oli seal ka ema koos väikelapsega, mis tähendas paaritunnist vingumist ja jauramist. Kaasreisijatest enamikul olid väga kannatavad näod ees :P Eksootika, onju.

Rääkimata sellest, et bussipilet maksis 150 krooni. Mismõttes onju? Ma pole nii kallilt kunagi kuhugi sõitnud.

Elu on lill.

Tahtsin ainult nentida ilmselget fakti: jaanuar lõppes. Ehk siis kõige nõmedam kuu aastast on üle elatud. Nüüd on koerast üle saadud ja ainult saba jäänud :)

Varsti jälle.