eXTReMe Tracker

26. märts 2008

Inglased räägivad ilmast, kui midagi muud pole öelda. Mul on, aga ilm pitsitab ja siis ei tahagi muust rääkida. Nii et ilmast.

Need 21 cm lund, mis keskmiselt Tartus eile öösel maha sadasid. Raadil on pisut rohkem. Nii palju rohkem, et bussipeatusesse jõudmiseks, komberdasin hommikul keset aimatavat sõiduteed, lumi talla all krudisemas, silmad tuulest vidus. Kõik oleks kena, kui ma hommikul pole avastanud, et mingi kuradi koer, oli käinud keset lumesadu meie välisukse vastu kusemas (üritasin ukseesist lumest puhastada ja seal oli loads of kollast lund).

Või siis see, et mingil hetkel olin sunnitud tööl aknakatted alla laskma, sest mul tulid lumevalgusest pisarad silma.

Ei, kõik on hea. Ja aina paremaks läheb.

Sildid:

23. märts 2008

Mul on nohu. Eile öösel sain. Aeg-ajalt esineb ninaverejooksu (mis sõnavärdjas?!). Süda teeb pupi-pupi.

Kõik on vist korras?

"Lavakooliraamat I" on olematuses olevamasoleval öökapil (meeltesegadushoos või meeltesegasushoos neljapäeval Apollost ostetud, sest raamatupoest ju tuleb raamatuid osta). Õite tore tigu paistab olevat, aga mis ma siin ikka. Kella nelja ja viie vahel pühapäeva varahommikul, kui taksojuht (ülikonnastatud ja lipsustatud) on sulle ilusat hommikut soovinud, sina üritanud manustatud Camparit endast (ebaõnnestunult) välja raputada, pole vist (kiitvate-laitvate-lati alt läbi jooksvate) hinnangute andmine kõige kohasem tegevus.

Tavaline, et mitte öelda russofiilselt normaalne, päev. Ju nõu.

Sildid:

18. märts 2008

Kallid kaasteelised

Suurteos sai neelatud. Küll mitte veel läbi seeditud, aga vereringesse on see imbunud. Kohe niivõrd, et nägin täna päeval unes Jaan Krossi ja Ellen Niitu, kes Maximast süüa ostsid.

"Kallid kaasteelised II" oli see, millest end läbi närisin. Ma olen Krossi fänn olnud väga pikka aega - ilmselt sellest ajast, mille õke pidi põhikoolis lugema Krossi "Kolme katku vahel", mida ta vististi minu mäletamist mööda vihkas (aga minu mälu ütleb mulle, et ta vihkas enamikku neist raamatutest, mida tal kästi lugeda ning mina siis mingist protestist oma ninatarklikul ja tatiklikul moel "neelasin" need samuti alla ja targutasin alati, kui lahedad teosed need on. Tegelikult ta muidugi raamatuid ei vihanud, oh ei, meie peres ei vihka neid keegi ja kõik loevad jõudu mööda ka pärast kohustuslikke kooliaastaid ja üsna märkimisväärseid koguseid. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et õke loeb praegu tita-tita kõrvalt iga päev raamatut kella järgi, sest vastasel juhul loeks ta liiga kaua ja oleks järgmisel päeval tita-titaga tegelemiseks väsinud). Selline krossilik kõrvalepõige tuli kohe ära :P

Krossi mälestusteraamatus on nii palju erinevaid tahke, nii palju nimesid, et sellest arusaamiseks peaksin seda ilmselt veel paar kolm korda lugema. Esmamulje aga on üdini positiivne: eraelulised seigad on muuseas glasuuritud ühiskonnas toimuvaga, pillavalt on ümeber käidud tuntud ja vähem tuntud nimede ja elulooliste andmetega. Mulle meeldib, kui elegantselt on kogu selle faktijadaga ümber käidud. Selles raamatus on Elleni kätt tunda tunduvalt rohkem kui eelmises, see ongi ellenniidulik raamat, ausalt. Kuigi mulle muidu reisiraamatud ei meeldi, olid Krossi ja Niidu reisid sellises esituses põnevad. Kõige põnevamad olid minu jaoks Kanada-Ameerika avastamine ja Saksamaa, pisut arusaamatuks jäi Ungari epopöa, aga see on ilmselt mu enese ignorantsusest: ma nimelt ei tea mitte midagi Ungarist, ungarlastastest (v.a et nad on meie hõimurahvas, kõige suurem pealegi, nende riik asub meiega sarnasel ristteel, aga nende olukord on meie omast paljuski erinev).

Selles raamatus on tegelikult mitu erinevad lugu, mis jooksevad kokku sinna, mida peab lõpuks nimetama - lõpuni Jaan Kross seda teost ei jõudnudki kirjutada - reisid, tõlkimine, kodu...

Oh. Ma ei saa keskenduda.

Sildid:

14. märts 2008

Mis värk sellega on, et lapsed lärmavad: "Andke tunnistused kätte, meil on kiire," ja kui ma need siis kätte annan, ei taha nad lahkuda, vaid vaatavad ootaval pilgul mulle otsa ja ei lähe koju, linna või kuhu iganes, kus nad oma koolivaheaja esimest õhtut veedavad?

Veerandilõpp. Üks etapp saabki varsti läbi ja mul on selle ees tohutu hirm. Esimesel korral vist peabki olema ja siis tuleb juba rutiin? Tahaks seda värskust säilitada, värinaid kätes-jalgades, liblikaid kõhus. Õrnahingelised ikka ei sobi vist sellele tööle või sobivad? Mine tea. Võib-olla ma pole õrnahingeline? Nahk on küll juba tohutult paksenenud. Igasugune jänn enam närvi ei aja, aga jalavärsitus kõneldes on jäänud.

Hetkel ma armastan oma maailma. Ausalt. Eile said nutud nutetud, täna said asjad tehtud, mis siis, et ma põrguinglitele halvasti ütlesin.

Ma lähen koju. Empsi juurde. Ja natuke minu tupsu ja tita-tita tulevad ka. Muidugi ma armastan elu.

Sildid:

13. märts 2008

Teist päeva järjest olen kokku põrganud hulludega. Mitte füüsiliselt, aga meie füüsilised ruumid on lõikunud-põkkunud. Eile linnaliinikaga koju loksudes astus üks bussi ja jäi kuskile minu lähistele seisma ja enese ümber kätega vehkima. Täna hommikul vestles teine neist pikalt ja laialt nähtamatu sõbraga. Mõlemat saatis räme haisupilv, rögisemine ja limased köhahood. Mõtlesin hirmuga Kochi kepikestele, mida nad ilmselt väljutavad.

Aastaaeg on alanud. See tähendab kevad, mil inimesed teevad mõtlematud ja pisut kergemeelseid tegusid, muutuvad pisut hulludeks ja veidi ülemeelikuteks. Kindlasti ka üleväsinuteks.

Täna istusin arvuti ees, mängisin Mahjongi ja pisarad voolasid. Üks neist vaiksetest hulludest. Tülk-tülk-tülk on.

10-nädalane periood saab homme läbi. 10 veel.

Sildid:

8. märts 2008

Võta mind!

Eilne õhtu Sadamateatris. Töönädala lõpus suutäis Ravenhilli, Fannini, Greenborni ja Morganit ehk "Võta mind" Ingomar Vihmari taktikepi alt. Põnev kunstnikutöö (kostüümid ilmselt ka) Kristiina Mündilt, valgus Siim Allaselt. Koosseisus Margus Jaanovitš, Helena Merzin, Laura Peterson, Markus Luik ja Hilje Murel.

Kasutades trafaretset algust: 12 stseeni, milles kõigis kaks tegelast laval räägivad nagu ikka armastusest (mis see üksiolemine muud ole kui armastuse iha?), kusjuures stseenist kandub järgmisesse üks tegelane ja ikka ja jälle on laval mees ja naine (on ju trafaretne, kui armastusest kõneldes peetakse ikka esmalt silmas mehe ja naise vahelist armastust?!) Tegevuspaigad muutuvad, inimesed muutuvad, probleemid jäävad :P Stseenidest rääkides pean mainima, et esimese ajal mõtlesin, et olen väsinud ja ei näen valesti. Nimelt tundusid mulle tegelased mustvalged. Teise stseeni ajal olin juba katki hammustanud - nad pididki sellised olema. Kostüümid seega mustvalged, hallikad, hallikaskreemikad. Kõike muud kui värvilised. Kõik neis viitas sellele, kui igav-mõttetu ja keeruline kõik on. Või siis just, et ei ole keeruline: saab olla ainult must või valge... Viimases stseenis muutus maailm äkki värviliseks - statoilide, shellide ja teiste bensujaamade värvi oli kogu maailm. Kaasa arvatud vormipluusi kandev noormees ja temaga ülikõrgel häälel vestlust arendav proua, kes üritas enda erudeeritust ja ilmselt intelligentsust näidata statistikaga lahmimisega. Värviline maailm oli samasugune kui mustvalge, muide. Probleemid sellest ei muutunud. Mul just praegu tuli mõte, et 11 esimest stseeni oleksid olnud justkui vanast filmist pärit ja viimane siis värvitelerite võidukäigu demonstratsioon. Tjah, aga ma ei arenda seda edasi.

Mitmekihiline lavastus juba ülesehituselt nagu juba eelnevast võib näha. Näitlejad esitasid erinevaid karaktereid, lavamaailm pidi kiired transformatsioonid läbi tegema. Näitlejatööd oli vägevad: igaühel kehastada mitu tegelast, mitmekordne lavale ilmumine, mis kindlasti väsitas ja kulutas. Õnneks sattusime vaatama etendust, mille alustas ja lõpetas naispeaosalisena H. Merzin, nii et saan kenasti kiidulaulu ilusale Helenale jätkata, aga aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes jätan selle tegemata. Küll aga märgin, et kilav statistikahull, keda ta kahes stseenis kehastas, tõstis mul ihukarvad püsti. Just nii võltsilt kõlavad mitmed inimesed, keda igapäevaselt näen ja kellega fraase vahetan. Loodetavasti ei kila ma ise niimoodi. Stseenis, kus ta Markus Luigega pimedas toas, mida valgustas külmkapist tulev külmvalge helk maisihelbeid ja piima manustas, oli ka õrn ja haavatav, pinge oli isegi dressipluusi varjatud selga sisse kodeeritud. Sama võib muide ka Laura Petersoni kohta öelda: tema graatsilisus on imetlusväärne. Lapselik siirus ja siis äkki vambilik kõrkus ja külmus (LP ja ilus Helena on väliselt erinevad, aga hoiakutes on üht-teist sarnast). Hilje Murel mängis stjuardessist litsakat naist, kes imelühikeses seelikus ja võrksukkades või siis hommikumantliga ringi aeles. Aus olles pean mainima, et see oli ilmselt üks parematest osatäitmistest, milles ma teda näinud olen. Üllatavalt hapra ja usutavana mõjus ta (mul nimelt reeglina on tema uskumisega hulk probleeme). Margus Jaanovitšile olid uued püksid eraldatud ja see on ju ometi positiivne, onju :D Võib-olla tiivustatuna neist uutest pükstest ja soleerimisvõimalusest oli tema sooritus kõvasti üle tema tavalise keskmise mehikese tasemest (mul on tekkinud mulje, et viimaste aastate jooksul on ta kuidagi tolmuma hakanud ja ei sähvata eriti, mitte et tal eelnevalt oleks olnud väga suuri õnnestumisi, aga suuri siiski). Nüüd siis midagi, mis üllatas ja tuletas meelde, et MJ ei tohi maha kanda. Markus Luige Colin oli üks lahedamaid rolle! Ma ei oskagi ilmselt öelda, mis selles nii väga köitis, aga tema kohati nurgelised liigutused ja siis jälle ümaraks muutuv nägu, kobavad sammud, julguse kogumine, naiivsus kutsusid esile vajaduse teda kaitsta, kuigi ta oli nii kõva mees, et ise seda küll tunnistanud poleks. Karjatus "Persse, kui munn päev mul täna oli!" saab ilmselt loomulikuks osaks minu kõnepruugist :P

Lahe etendus oli. Katu ütles, et see meenutas talle "Jooksvaid kulusid," aga ma neil kahel erilist paralleeli ei tabanud. Ravenhill ja co on midagi hoopis erinevat sellest venelikkusest, mis kuludes lavale laiali laotus. Mündi ja Vihmari ruumis oli rasket briti probleemi, aga see toodi kergelt ja märkamatult vaatajani. Ahjaa. Alla 14-aastastele keelatud. Miks? Mitte üht stseeni, sõna, tegevust, mida nad poleks näinud või kuulnud varem. See selleks. Parem oleks pensionäridele keeld anda, sest neile tundus asi ikka suhteliselt ropp aeg-ajalt ja pärast 1. vaatust nägin päris mitut lahkujat.

Tjah. Tühjast peast panin palju kirja, naljakas, onju :P Muide, eestikeelne pealkiri tundub mulle kuidagi kummaline, aga see selleks.

/Repliigi mõttes: kui laps või täiskasvanu ei tea, et sa oled õps, siis suhtleb ta sinuga teisiti! Väga häiriv tähelepanek, muide./

Sildid:

6. märts 2008

Nii kõva mutt olen, et olen ennast üle planeerinud. St töid parandan öösel kella üheni, plaanid muutuvad igal sekundil. Viimse piirini viidud tüüpidel ei ole just lihtne, aga kahjuks on nii, et selle viimase piiri on tüübid reeglina ise endale nii lähedale sebinud. Lauslollusest.

Pikka juttu ei tule, aga seda nendin küll, et kui aeg veel kiiremini kulgema hakkab, siis ma edaspidi küll ei raiska aega töölt kojutulekule. Hakkan seal elama.

Ikka ei saa veel kord jätta mainimata, et olen ületõmmand.

Ise tegin.

Sitasti tegin.

Sildid:

1. märts 2008

Mees hakkab mõtlema. Kass, kes kõndis...

Teisipäev 26. veebruar Sadamateatris Vanemuise eelmise hooaja hinnatuim lavastus ja ühtlasi mehe, kes meeldib kõigile, debüütlavastus. Jutt käib Ott Sepa poolt Kiplingi muinasjutu ja Süvalepa muganduse ainetel remugandatud loost "Kass, kes kõndis omapead."

Värskendav ja üdini positiivne teatrielamus. Üritasin asja ühte lausesse panna :D Pärast nähtud etendust tundusid mõned asjad teisiti - selles mõttes, et kevad võikski justkui teisiti tulla :P Nagu juba öeldud O.S. tegi võimsa avalöögi, mida toetas Kristiina Mündi (mäletamist mööda kah Vanemuise avalöök, aga võin eksida) kunstnikutöö, Ivar Põllu muusikaline kujundus, Janek Savolaineni liikumine ja Martin Meelandi valgustöö. Osades Martin Kõiv, Ragne Pekarev, Markus Luik ja Laura Peterson. See oli üdini lastele tehtud etendus - kogu mäng oli läbimõeldud (läbimängitud) nii, et pisikesel vaatajal igav ei hakkaks. Sadamateatri ruumivõimalustest oli võetud viimast, kuigi ma tean, et black-boxil ei ole piire, nii et kindlasti ei olnud see ruumilahenduselt kõik, mida sellest majast võib ja saab välja võtta. Teise korrus rõdu oli loomakeste kena mänguplats, õigupoolest algas see metsakujutelm peale juba saali sisendes, kui pidi end läbi rohelise ja pehme narmaskardina saali murdma (õigem oleks küll öelda libistama). Roheline oli kogu etendus. See tähendab, et valgus - ükskõik, mis värvi ta reaalselt ka oli - tundus roheline, kostüümid tundusid rohelised, lugu oli roheline ning vaatajadki muutusid rohelisteks. Näitlejatest rääkimata. Kas või selles mõttes, et aeg-ajalt tekkis mulje, nagu vaataks rohelisi mehikesi (ja naisi) teiselt planeedilt, teisest reaalsusest, sest pärismaailmaga oli seal vähe pistmist. Ma ei alaväärista kogu seda kupatust, oh ei. Vastupidi, mulle tundus ebareaalsena, et lasteloo tegelased metsikust metsast metsiku mehe, naise ja metsloomade kujul suudavad rääkida nii tänapäevasel moel. Repliik "Mees hakkas mõtlema," on mu lemmik :D

Tahan märkida, et Ragne Pekarev oli esmakordselt sellisena, et ma teda uskusin. Mitte uskusin tema sõnu, vaid uskusin teda kui näitlejat. Teda oli põnev vaadata ja jälgida ning tema mängus polnud grammigi maneerilikkusest, mis muidu mulle tema nimega seostub (ahaa, räägin maneeridest näitleja puhul, kes hooajakese teatris olnud, ma olen ikka täielik ass). "Kassi" naisena olin hämmastunud, sest ta oli laval vaba ja loomulikult, tundus, et ta naudib mängu, tunneb end vabalt ning julgeb laval olla. Midagi sellist siis, mida ma Markus Luige puhul algusest peale olen tähele pannud (algus tähendab tema esimest osatäitmist, mida mina näinud olen). Ma ei taha pikalt heietada, aga Ragne rollisooritust lihtsalt peab nägema :) Markus Luik oli väga lahe ja elutruu koer, muide. Koduloom meie kodus on talle väga sarnane, eriti mis puudutab toiduga seotud stseene :) Martin Kõivu metsik mees oli mitte eriti metsik, vaid pigem pehme. Selline isa nagu Eesti lapsed ilmselt lapsepõlvest mäletavad. On pidevalt tööl (metsas) ja aeg-ajalt üritab oma jalga maha panna (tsiteerides "Sõpradest" Chandlerit). Laura Petersoni kass oli selle lavastuse puhul kõige kahvatum minu puhul, kuigi tegelikult pidanuks ilmselt tema olema peategelane. Noh, ta oli ju ka. Ta meenutas mulle 20. lennu diplomilavastuse "Burattino" rebast, keda kehastas Hele Kõre. Mingid sarnased allhoovused, aga võib-olla on need meile lapsepõlvest saadik sisse kodeeritud arusaamad rebasest ja kassist, mis pisut sarnasevõitu kipuvad olema. Tegelikult ei olnud minu nähtud etendusel kahvatuid või nõrku osatäitmisi, näitlejad toimetasid kui ansambel. Hea rühmatunnetus ilusti kujundatud ruumis kandis etendust algusest lõpuni. Võib-olla aitas kaasa jutustuse klassikaline vorm ja sisu, ilmselt ka valmisteose lühidus. Selles mõttes et kompaktse ja algusest lõpuni läbikomponeeritud etendust on lihtne nautida ning asja ajaline lühidus ei lasknud laskuda mingisse buugi-vuugi mõttetusse retoorikasse või kujundlikkusesse, vaid sundis end tempokalt mängima.

Lastetükkidega ilmselt on nii, et neid peaks lähema analüüsimise tarvis paar korda vaatama, kindlasti peaks ka mingi arvestatav pagas olema. Pelgast sagedase teatrikülastaja taustast jääb siin väheseks. Kuigi. Me kõik oleme kunagi lapsed olnud, nii et lapse maailma end tagasi mõelda ei peaks olema väga keeruline või võimatu. Kahjuks jääb kiire-kiire juures selleks üha vähem aega ning nii sünnivad poolkäkid, mida ette tuleb. "Kass, kes kõndis omapead" oli kõike muud kui pooltoores käkk. See oli elu, liikumist, rohelust ja lapselikult head maailma täis. Selline võiks olla tänane, homne ja iga järgnev päev. Täiskasvanutele suunatud etendusi tehes võiksid lavastajad end sinna maailma mõelda ning alles siis lavastama hakata. Võib-olla sünniks siis igal õhtul imesid, mis panevad vaatajad hinge kinni hoides näitleja sõnu ja liikumist ootama.

Otsad kokku. Väga lahe etendus, mida ma lapsevanematele kindlasti soovitan koos lapsega külastada. Kuigi. Nad teevad seda reklaamitagi, sest Vanemuise kodulehe andmetel on see pidevalt välja müüdud. Ja hea ongi. Hea teater väikestele lastele kasvatab vaatajaskonda ja loodetavasti häid tulevasi lavastajaid. Mulle meeldib, et mees hakkas mõtlema, aga kellele ei meeldiks O.S?

Sildid: