Mõnda raamatut

Et siis täna hommikul lõpetasin kolmanda Potteri maratoni. Nimelt on tavaks saanud, et loen suvehakul järjest kõik võlurpoisi seiklused läbi. Pärast esta eksamit reeglina alustan ja enne juuli algust on läbi. Täna öösel lahistasin nutta, nagu loeks raamatut esimest korda ja ei teakski, et kõik lõppeb ju ometi õnnelikult. Äärmiselt häiriv, aga samas kosutav :)

Ja siis jõudsin raamatuni, mille lugemist vist eriti paljud minuealised ei tunnistaks, selle soetamisest rääkimata. Jaani ajal kinkisin K.-le selle teosekese ja kui koju saabusin, siis sain ise samasuguse kingituse :D Jajah. Jutt on Reet Linna elulooraamatust "Paljugi võiks öelda veel..." , mille kirja pannud Meelis Kapstas. Noh. Lugesin selle täna kiirelt läbi, et agooniat mitte pikemaks venitada, K. luges juba paar päeva tagasi. No on jabur. T. just täna ütles, et ta on kuulnud sellest raamatust ja juba selle tõttu tahaks lugeda, sest ta ei saa aru, mida on Reet Linnast ometi kirjutada. Oli küll kirjutada. Esimesed 43 lehte olid kõnekelsed, Iffi mainiti juba esimese küsimuse vastuses (küsimus ei olnud Ifi kohta) umbes 10. lauses (peamiselt lihtlaused ja täis kõnekeelsusi). Ifist tuli juttu edaspidigi ja mitte vähe. Samas ei jäänud mainimata ja teised mehed, naised, lapsed, kolleegid, tuntud inimesed, kes Haugide, Otsade, Linnade kodudest sisse-välja käisid. See raamat on nagu üks väga pikale veninud Kroonika intervjuu. Teate küll, suviti trükitakse seal neid 7-leheküljelisi, kus on palju pilte ja suurt midagi öeldud pole. Reet Linna raamat vastupidiselt sellele kubises jutust, Reedal oli öelda lüll. Planty...

Jääb siis nii...

Kintsis

Eile Ekraan 1 ja 45-krontsane "Seksi ja linna" laks. Kontosse kuulub kaks topsi popkorni, keskmine koka ja kummikommid. Film kestis kauem, kui närimist jagus. Esimeses reas, kus kõrval ja seljataga oli aukartust äratav tühjus, oli päris kena vedeleda. Kuigi neli naist nägid laiekraanil suhteliselt matsakad välja, ei lasknud ma end sellest häirida ja nautisin iga minutit oopusest. Võrreldes seriaaliga, võib, võib muidugi nõrku kohti välja tuua, aga see selleks. Ma olen endiselt suur Carrie ja co fänn ning mind ei heiduta laiad tagumikud, rippuvad kõhud ja hargnevad kortsud. See oli lahe film ja nii arvas enamik kintsis olijatest. Naerda sai, pisaraid kisuti ja naljalt pilku ekraanilt just ei tõstnud.

Thumbs up!

A vot nüüd sajab jälle vihma.

Vapustav vihm

Ausalt. Ma üldse ei nurise, et jaan jälle vihmane oli. Mulle käib lihtsalt närvidele, et just siis, kui peaks suur suvi kätte jõudma ja maasikad magusaks-magusaks minema, hakkab õues ladistama. Ladistab nii, et tunnen siirast kadedust ettenägelike üle, kes on hankinud endale kummikud ja neid kannavad, nagu oleks see igapäevane asi. Vaatamisväärsused poolsaarel, mille nime olen juba unustanud, jäid nägemata, autoaknast silmasin paaril korral Näärikive, suitsupausi tegime mingi infotulba juures, kus oli miskit Bornhöhe kohta kirjas. Pärast südaööd - mitte sellel kõige valgemal ööl - üritasime aru saada, millal on rajatud Lihula linnus (olgu ääremärkusena öeldud, et ei saanud aru, infotahvel, kuigi eestikeelne, polnud mulle küll mõistetav). Oligi kõik. See-eest nägin lambaid (planty of those), kes määgisid ja möögisid tundide kaupa, jäneseid, koera, metssiga, kitse, lugematul hulgal rebasekutsikaid, kugistavat kajakat, Marko Matveret laulmas koos VLÜga, Spidot laulmas nootidest eriti välja tegemata.

Noh, sai käidud, nähtud, tehtud.

Ahjaa. Teatris käies ("Vargamäe kuningriik") olin ühes autos proua ja härrasmehega, kes rääkisid oma eelmiste Tammsaare lavastuste muljeid ja ma ei saanud oma suud kinni hoida. Esimest korda elus kuulsin, et keegi, kes pole TT (või sellega otsapidi seotud), pillub vasakule ja paremale Eesti teatri ajaloo loengutes kuuldud nimesid. Ma olin pahviks löödud. Siiani olen. Värsket preili magistrit nägin ka teatris, rääkimata peaministrist, kes pere ja turvameestega etendust nautis. Sellest kunagi hiljem. Nüüd ikka K.-ga suitsutama :D

Puhkus!

Esimene puhkusepäev algas pideva ärkamise ja äratuskella ajanäidu kontrollimisega. No ei usalda ennast ega tehnikat ning sabin, et äkki ma magan sisse oli jube. On ikka arusaadav, et ma kartsin puhkust maha magada? Puhkus algab K. juures, lendan täna paariks päevaks peale. Plaane meil erilisi pole, aga see-eest on meil aega, et lõpuks ometi rääkida, rääkida, rääkida, suitsetada, kohvitada, koos jalkat vaadata. Teatriplaan on ka, aga ma oma uimasuses unustasin, mida me õigupoolest Vargamäele vaatama läheme. Kuidagi naljakalt on välja kukkunud: minu plaan mitte teatrit väisata suvisel ajal, on saanud tõsised tagasilöögid, sest mul on juba praegu piletid kolmele etendusele.

Üks väga tolmune kass ronis mulle sülle. Võib-olla - selline kerge uitmõte - peaks kodus koristama... Loomulikult oli tal vaja mind hammustada, siis natuke Harry Potterit lugeda ja arvuti ekraani lakkuda. Õnneks on tast kasu ka: ta nimelt suure jooksuga püüab praegu sääske.

Mis siis ikka. Puhkus on. Vaatab, mis edasi saab.

Põrguinglid!

Uskumatu sai tõeks. Läbi kolme aasta olen ma sellesse blogisse teinud sissekandeid põrguinglite seiklustest. Põrguinglid olid minu klassi õpilased. Eile said nad direktorilt lõputunnistuse ning lendasid nelja tuule poole.

Mul ei olegi päriselt kohale jõudnud, et nüüd nad pole enam minu lapsed (ma muide ei kasuta eriti sageli seda sõnapaari), vaid indiviidid, kes õppisid lühemat või pikemat aega koos. Kolme aasta kaoprotsent oli megasuur, aga vähemalt viimase õppeaasta 100% sai täidetud. Mul on nende kõigi pärast hea meel, ilmselt ka seetõttu, et lõpuks suutsid nad endid ületada (kuigi ilmselt oleks ausam öelda, et nad vastasid rohkem minu standardile, mis on ebaloomulikult kõrge :P). Põrguinglid olid lillekestega aulas, vanemad otsisid mind üles siis, kui ma arvasin, et nüüd on kõik läbi ja ma võin kohvi juua ja torti süüa. Lahe!

Ütlesin neile lakooniliselt aitäh, aga palju jäi ütlemata. Ma arvan, et eelkõige seetõttu, et tahtsin end kaitsta. Igasuguste emotsioonide eest. Ei tahtnud viha, ei tahtnud haledust, pisaraid. Suutsin eile neid kenasti vältida, korra, nähes nelja lapse ripsmetes neid läikimas ja kuuldes neid kähedas hääles, küll neelatasin, aga sain selle endasse tagasi suruda. Mis siin ikka, eksju. Ma arvan, et osaliselt nutsin oma nutud juba enne eksamiperioodi kõige suuremas närvivapustuses olles ära. Natuke on veel tulekul. Nii. Nüüd hakkab väsimus kohale jõudma. Magamata ööd, igapäevased junkfoodi laarid, valutav käsi ja jalg, eileõhtune Gordon.

Täna oli viimane tööpäev.

Hakkame lõpetama!

Põrguinglite viimane eksam oli täna. Tehtud. Tähistasin tantsuga :D

Hommikul käisin jälle arsti juures, kes ei imesta enam millegi üle. Ma arvan, et pean talle viimasel tööpäeval kommi või midagi muud viima. Piinlik lihtsalt. Täna kukkusin jälle vasaku põlve ja küünarnuki puruks, tema puhastas, plaasterdas, patsutas ja ütles, et see ongi ta töö. Ei olnud vähem piinlik, hoopis täiesti napaka persooninda tundsin end. Olen loll ja otsin abi. "Vähemalt üritad järgida tervislikke eluviise," nagu kolleeg ütles ja lisas siis, "mis siis, et peas kõik korras pole."

Tule taevas appi!

Hälin ja hälin

Põrguinglid. Kirjeldamatud. Eile oli eksam. Ei jopanud. Olen tegelenud terve tööpäeva selgitamise, patsutamise ja saja muu asjaga, mis kaasnevad ebaõnnestumisega. Kui tööl sai ainult peaga vastu seina peksta, siis kodus sai karjuda, suitsetada, nutta ja magada.

Ega muud ei olegi öelda, ma olen väsinud ja sõnatu. Süda läheb pahaks. Kui üks ei juhiks järjekindlalt tähelepanu, siis ma unustaks söömise. Mitte protesti märgiks, vaid lihtsalt.

Rämedalt ebaõiglane. Ikkagi. Mina ei muutu kunagi selliseks. Ausalt. Kui tuleb esimene signaal, lähen koolist minema. See on lubadus.

On küll

Repliigi mõttes märgin varasel hommikutunnil, et kõigil on üks tänav, pink ja puu. Ükskõik, kas tänav lühike või pikk, kitsas või lai, sillutatud või tolmune, aga ta on olemas. Pink võib olla lagunenud, lagastatud või hoopis uus ja päikeses kroomitud käsitugedega kiiskav. Puid... Neid ei hakka üles lugema. Aga jah, ma siiralt usun sellesse, et tuleb mäest üles minna ja õnne ei pea teiste eest haarama, sest igaühel on tänav, pink ja puu.

Aitab mõistujutust. Tööle.

Kaks veel

Oma nädalases hulluses jätsin aruandluse põrguinglite edusammude kohta kirja panemata. Nimelt oli meitel kolmapäeval esimene eksam. Eksamitöö kohta: oli igasuguseid ülesandeid. Pisut tekitas judinaid esimene lugemisülesanne: juhendi järgi ilukirjandustekst. Autoriks Andrei Hvostov ja esitatud oli katke tema reisikirjast Berliini kohta. Raske oli. Arusaamatu ja raske. Ainult need lapsed, kes mäletasid, et reportaaž kuulub teabetekstide ehk teise ülesande alla, arvasid ära, et tegu on reisikirjaga. Sama ülesande juures oli naljakas hindamine ka veel (kuna ma esimest korda võtsin hindamisel lugemisülesanded enda peale, siis sain ma nüüd päris hästi aru, miks kallil kolleegil nendega alati nii kaua aega on läinud). Mis sest ikka. Igatahes näitasid esta õpsid jälle kõrgemat pilotaaži ning kõik lapsukesed sooritasid riikliku eksami positiivsele hindele (ma tegelikult ei ole meie fenomenist veel aru saanud, aga meil on alati nii). Seega on põrguinglitel ihaldatud tunnistuseni veel kaks lühikest sammu. Ma tean, et see teine samm on paljudel natuke liiga lühike, nii et järgmisel nädalal ootab mind ees paar pisemat närvivapustust, nutvad õpilased, murelikud kolleegid, vihased-solvunud-süüdistavad lapsevanemad. A selline on elu. Mulle meeldib koolis :)

Huvitav, kas reede õhtul kell 18.30 magama minna on sobiv? Mina igatahes hakkan sättima :D

Ja aastaid läeb ja lendab aeg, ma olen nutt ja sina naer...

Tsiteerin Eesti popmuusikat. Jumal tänatud, et Youtube on olemas: on, mida tööl teha, kui lapsi pole ja üliogaruses aruanded pisut liiga vara valminud ja esitatud on. Tänase päeva lemmik on Jaška ise ("Elu pole laul, vaid on proosa," jmt).

Aruandlusest... Reedel kell pool kuus koju ja sirgelt jooma (ei võtnud susse ka jalast ära, enne kui esimene siider joodud). Elu oli kurb, sest aruannet pidi tegema. Laupäeval kell pool kaksteist õue läpakaga, alustasin kirjutamist. Tuppa umbes kuue-seitsme paiku. Esimene päiksepõletus. Pühapäeval kell pool kümme õue ja kirjutama. Lõpetasin nelja paiku poolelt lauselt, sest isu sai täis. Mõned lõigud eemaldasin, sest olin ikka endast ära olnud, kui ma need kirja olin pannud. Eile kell 8.57 printisin välja ja viisin ülemuse lauale. Miks ma sellest kirjutan? Esimest korda pidin tegema aruande, mis oli pisemat sorti proseminaritöö mõõtu - lõppmahuks oli 16 lehekülge. Hallooooooooooooo. Ma oleks jõudnud... Noh oleks ju?! Igasuguseid... Asju... Näiteks puulusikaid, kunstnikerdustega esmaabikappe ja muud kasulikku.

Ahjaa. Metsatöll omab.

P.S
Roald Dahl "Danny, maailma parim" - pehme lastekas, dahlilikult positiivne. Ma tahaks, et lapsed tema teoseid loeksid. Minu täiskasvanulikkus leiab tema raamatute juures ühe puuduse: puust ja punaseks moraal teose lõpus (tegelikult eraldi lehel, trükitähtedes ja paar tähesuurust tavaliselt väljapaistvama kirjaga). Lastele peab küll õigeid asju ette näitama, neid suunama, aga ikkagi. Ikkagi.
Tiiu Erelt "Keelekorraldus" - vahva raamat, kas ei tundu nii. Eriti teistkordsel kiirlugemisel (200 lehekülge 18.30-3.55)...

Oih, konsultatsioon peaks nüüd algama. Algab või? Lapsukesed, kus te olete?