...

Viimaste päevade märksõnaks on koristamine. Reaalne ja mentaalne, st olen sahtleid-kappe-pabereid-lillepotte-riideid-raamatuid-vihikuid-pastakaid-tolmutorte-mõtteid ja muud taolist tõstnud ühest virnast teise, osa prügikasti lähetanud, osa asjadest hoole ja armastusega kokku voltinud ja... tagasi pannud samale kohale, kus need enne olid. Koristamine on endiselt väga lõdvestav tegevus, eriti naudin tulemust :) Kahju on korrastatud virnast mõnd asja võtta, sest siis tundub see taas korratuna. Mõtetega on see lugu, et neid võib suunata ühest kohast teise, aga kahjust pole mul Dumbeldore´i mõttesõela, kuhu osa neist hoiule panna, et neid perspektiivist hiljem uuesti vaadata. Nii et pean leppima oma peakese ja selles ette nähtud sahtlitega.

Suveetendused "Saun" ja "Ruja" nähtud. Esimene oli kräpp, teine ei olnud, oli Ojasoo-Semperi harjumuspäraselt viimistletud ja detailselt läbimõeldud mäng erinevate vahenditega, mida oli hea vaadata.

Anton Nigovi "Harjutused" lugemisel. Läheb kaua aega, sest iga lauset tahaks meelde jätta, triviaalselt: hea raamat. 7. klassi õpikut loen ka, aga see selleks.

Pole midagi uut siin vihma käes.

***

* Juha Vuorise "Rasedusarmid". Magus võrreldes teiste tema raamatutega; sisaldab lugu ja tegelasi ja vähem roppust ja seetõttu ka ilmselt vähem spontaanseid naerupahvakuid; autor on kirjanikuks hakanud, kusjuures päris edukalt.

*Frederick Forsyth "Afgaan". Kiirelt loetav; sündmused kulgevad ajaliselt lähedases minevikus, on võimalik (veel) üht vandenõuteeoriat vaadelda ja miks mitte mängida mõttega, et selles midagi on reaalset (nagu "Da Vince kood" jt teised Forsythi enda teosed).

* Thornton Wilder "Märtsi iidid". Neli erinevat "raamatut" ühes. Tegemist Rooma ajalooga, jällegi sama teema, et äkki oligi nii. Esialgu pisut keeruline jälgida, kuna tegevus (vandenõud) kanduvad ühest raamatust teise ja lugejana peab ise olema valvas tekkinud lünkasid täitma. Õnneks on ajalooteadmised sellised, et nn lõpp oli enne teada, üllatuseks oli siis konstrueeritud lugu, mis selleni viis.

* E. Birznieks-Upitis "Pesamuna päevaraamat". Ai, ma lugesin seda päris mitu õhtut enne magama jäämist. Lühikesed lood, mis tekitasid enamasti sooje tundeid (no lapsepõlve vastu ju ikka ei saa!). Koosneb tegelikult kahest osast "Pesamuna kodus" ja "Pesamuna koolis". Esimene neist oli ehk nauditavamgi, teises osas, kus pesamuna kodunt lahkub ja suureks saab, on autor ülevaatlik, pole enam nii palju lugemismõnu tekitavaid detaile.

* Hudaiberdõ Tuhtabajev "Võlumüts". Eelmise ja sellegi raamatu leidsin maal kappi sorteerides (lasteraamatute riiulites tuhnisin mõttega leida "Viplala" ja veel mõned lood). No oli küll naljakas, meenutas neid vanaema juures loetud 1950-60ndatel välja antud vennasrahavaste teoseid kommunismi suurest võidust (halloooo, ei meenutanud, oligi selline). Ma ilmselt pean mingi auhinna saama selle eest, et oskan autori nime välja öelda.

* Reet Neimar "Sajandi sada sõnalavastust". Ma ei hakka üldse ohkimagi, kui ilus raamat see on. No korra ohin: ilus on!

************
Suvi ei olegi luhta läinud, eks. Nädal on puhkuse lõpuni, üleeile littis täiega, nüüd tahaks veel maailma otsa joosta, et üht-teist endasse ammutada (ükskõik kas tüdimust või päikest või vihma).