Kassipiss

Mis kurat neil kassidel ometi on, et nad oma ihuhädasid selleks ette nähtud kohas ei saa rahuldada? Kolleegikene rääkis mulle terve teisipäeva, et meil (töö juures) haiseb kassipiss kuskil nurgas. Samal ajal rääkis ta lõbusa loo sellest, kuidas tema kurjam kodus kaminasse sittus ja siis rõõmsa hooga junnile tuhka peale kraapis. Enne tööpäeva lõppu selgitasime välja, et sama kurjam oli talle saapasse pissinud ja sellest ka see tappev hais.

Nii. Miks ma sellest praegu kirjutan? Ikka selleks, et oma viha maandada. Nimelt dusharist tulles tundus mulle, et toas on mingi jäle hais. Väike research ja avastan keset tuba värske loigu?! Kammoooooon, kass. Relvastades end Domestose ja mopiga, hõõrusin iga väiksemagi nurga toas üle. Tundsin siirast ja sadistlikku rõõmu, endal süda räigest kloorihaisust paha.

Ja siis avastasin, et selle ajaga on uus kuseloik ilmunud esikunurka. Otse toa ukse taha?!...

Kusjuures, ma puhastasin täna ta liivakasti, tegin talle pai, andsin hommikul süüa ja juua.

Mida kuradit tuleb veel teha, et ta enam tuppa ei kuseks? Muinasjutte lugeda?

*

Kõige igavamad teemad: majanduslangus, palkade külmutamine, Eesti ilm, lumekoristus, Ansipi liiga suur palk, "Tõehetke" Lilit ja Veigo... Tõsine hapukurk on.

Kanal 2 teeb kokkuvõtteid aastast, Alex Lepajõe ja Heimar Lengi asemel "tulistab" Hannes Võrno. Ma sattusin vaatama intervjuud Gerd Kanteriga, mis oli suhteliselt sümpaatne, aga sellele järgnes kohe "tulistamine", mis tekitas minus vastupandamatut soovi väljutada toitu samast avast, millest see kehasse siseneb.

Njah. Viimased noortekad olid Mazetti "Punamütsikese ja hundi vahel on kõik läbi" (appi, täiesti lame!), Boie "Väikelinn Chicago" (iva on olemas, aga lapsukestele ei meeldinud, et lõppu polnud - see tähendab, et peame seda siis nüüd pikalt arutama, et nad kasvatuslikust momendist ja oma mõjuvõimest aru saaksid), Pohl "Ma olen ikka teiega" (väga diip ja jällegi lastele arusaamatu, sest pole üht pidevalt jälgitavat lugu)... Ja siis lugesin jälle Anni-lugude esimest raamatut ja vihastasin lapsukeste peale, kes absoluutselt ei märganud, et Anni loo kõrval oli ka ema lugu... Kuigi üks noormees üllatas mind positiivselt, öeldes, et tema sai küll sellest aru ja lisaks märkis, et järgmises on isa lugu - noh, näitas, et polegi päris lol.

Ja nüüd arvutit (!) silitama.

Venna

Mind kummitab lugu "Kui mind kutsud sa..." See ei ole esimene kord, muidugi mõista, kui miski pidevalt kuklas tiksub, tulles ei tea kust, ei tea miks ja minnes mõne aja pärast taas peitu, et ühel üllataval hetkel taas pinnale kerkida.

******
Täna hommikul tabas mind igatsus. Igatsesin oma vanemat venda. Mõistusega võttes oskan ma seda selgitada tõesti ainult lapsepõlve jäänud kompleksidega, sest meie täiskasvanuelud on vägagi erinevad. Otse välja öeldes ei tea me üksteisest õieti midagi, on ainult fragmendid, mida mulle vahendab proua ema või õke. Ja siis muidugi see, mis temast endast pudeneb. Autosõidud on alati mu lemmikud olnud. Esiteks tunnen end tema autos pea alati turvaliselt ja teiseks nii tobe kui see ka ei tundu, me tõepoolest räägime oma jutud autos ära.

Kõlab totralt. Memmekas.

Sõnad tuulde

Selle nädala skoor:
Helga Nõu "Appi!" (väga helganõulik raamat; oleks nagu tavaline noortekas, aga köitvusest jääb puudu; tegelastel on mingi kiiks, mis ei lase neil omane olla; täiesti Eesti raamat; pägadele ei soovita, kui just keegi eriti hellahingeline ei soovi aega raisata)
Anders Jacobsson ja Sören Olsson "Berti päevik" (lastelemmik, mille pidin seetõttu läbi lugema; hakkan vanaks jääma, sest ma ei tabanud biiti; sirgjooneline 9-aastaste raamat, kus kahjuks ka mõned ebameeldivad trikid sees)
Agatha Christie "Paddington 16.50" (minu vaieldamatu lemmik, alles kevadel lugesin viimati; raamat, mis igal korral suudab üllatada, kusjuures seda ei juhtu krimkadega kunagi, sest mõrtsuk on ju teada! tegelaste plejaad on nii kirju ja muljetavaldav, ei ole lihtsalt võimalik, kui hästi see kirja on pandud: täpselt nii, nagu krimkasid tulebki kirja panna!)
Mare Sabolotny "Kirjaklambritest vöö" (Eesti noortekas - see on selline omaette kategooria juba; võiks Helga Nõuga võrrelda, aga see võrdlus ei ütleks midagi kummagi loetud teose kohta; selle sarja raamatud ongi kummalised - pooleldi komponeeritud, aeg-ajalt punnitavad (i´m so deep ja "elu on üks pasameri ning mina üks lillekene seal keskel," kui klassikuid tsiteerida); lahmin: ei soovita, kui siis jällegi mõnele musta riietunud emotshikile, kelle kohta ma tean, et ta päris labiilne pole).

Raamatud on mu silmanägemisele põntsu pannud, enesetunne on kehv, kõhus keerab, ajab iiveldama, kurk kraabib ning olen jällegi riietunud musta. Isegi Katrin Saukase loetud Betti Alveri luuletused ei tuju heaks. Peab...

Õues on nii hall, nagu hakkaks kohe taevas alla kukkuma ja maailma lõpp suure kiirusega lähenema. Oma perverssuses kujutan üsna selgelt ette, kuidas põllul koguneb ei-tea-mis-torm ja suurel kiirusel üle väljade, ette jääva lõunaka ja mõne maja linna poole liigub. Varesed, kes enne närviliselt askeldasid ja kraaksusid, on kuhugi kadunud, mõni üksik on veel ringi krabistamas ja üritab väärikust kaotades põgeneda... Ja siis kostab hauatagune hääl: "and soon the world will be mine," ja väike õudusfilmi kriise sinna otsa.

Kaka.