Raamat

Miks mitte lugeda noort Eesti kirjandust? Retooriline küsimus, mis vastust ei nõua ja sisaldab endas juba ette jaatust, et võtsin kätte ja lugesin Barthol lo Mejori (Pärtel Vissaku) "Popdadat".

Jube kummaline teos, aga nagu tüüp ise EPLis on öelnud, ta kirjutab pulgakommi imevatele patsidega teismelistele (keda minu arvates ei ole meie maal olemas või on kiimaste vanameeste unelmates või überkuulide tüüpide kandilistes ja kärarikastes kõnelustes). Noor ja vihane nagu kogu noor kirjandus (noorte kirjutatud noortele viimase paari aasta jooksul) ikka. Stiililt ja kompositsioonilt jne. Ma ei viitsi paljusõnaline olla, see raamatuke nimelt on seda, taotluslikult keeruline ja samas lihtsameelne, jälg ja jäljendus. Lugematute teiste lugude oma. Kerge.

Paar head kohta oli, paar naljakat kohta, paar leidlikku kohta, paar mõtlikku kohta. Paar näidet:
"Frei kutsus külla, aga kui kohale
jõudsin, oli ta ära läinud ja ukse
taga oli ainult naeratav baaripukk.
Jätsin ta uksele markeriga oma
visiitkaardi. Istusin õues maha." (lk 43)

"Üldse tundub, et keskmise sõitja arusaam sihtpunktist on liialt hägune ja pigem usaldatakse kahjuks teed ja gps-i kui maailma ja elu. Siiski oleme meie paigal kiiremini kui nemad liikudes. Meil on edumaa ja selge, mida on vaja teha, sel ajal kui nemad arvavad, et leiavad kunagi midagi "tõelist"." (lk 96)

On teravmeelne, on. Märkisin juba, et kerge, kuid samas äärmiselt mõjuv (teraapia).

Vol2

Eelnevad päris mitu päeva - alates 2. jaanuari õhtust või 3. jaanuari hommikust, kuidas läheneda - olen järjekordset kinnisideed kinnistanud. Ehk siis jätan suitsetamise maha vol2 on käivitunud.

Vol2 on seni olnud edukas, võrreldamatu vol1-ga, kuna siis oli kogu see tegevus üks suur kannatamine. Nüüd olen kannatanud ka, aga olen jaburuseni arendanud asendustegevusi.
* kudumine (poolteist meetrit salli),
* heegeldamine (hetkel meeter "asja"),
* tee joomine (napakuseni palju),
* raamatute mitte lugemine (ajab ikka täiesti lolliks, kuidas ma 25 päeva jooksul olen lugenud vaid sajandat korda "Baskerville´ide koera" ja "Võlur Ozi"),
* saialiste-krõpsuliste enesele ära keelamine (olen söönud kolme nädala jooksul kooki oma sünnipäeva ajal, krõpsu reedel, kringlit eile, aga siis juba mõnuga),
* iga päev jalgsi töölt kojutulek (seda tegin tegelikult varem ka, aga nüüd on see saanud mingiks kohustuseks),
* maailma mustaks mõtlemine/ musta maailma avastamine (muidu olen ka depressiivne, aga praegu pean ennast iga sekund jälgima),
* ükskõiksus/ ignorantsus (ma tean, et see on näiline, tingitud vaid kinnisideele keskendumisest ja mõtlemisest, et miski pole minu asi, ei lähe korda, ei puutu minusse, ei...)

Siia ilmselt võiks veel midagi lisada, aga mul on ükskõik.
Kuigi.
Seda pean veel lisama, et tänase sissekande tegemine võttis kohutavalt palju jõudu ja tahtmist, tekitas masendust, kuid samas äkki suudan nii alustada august välja ronimist... Ja ühel päeval kirjutan, mida ma Anni lavastusest jälle arvan (vaadatud detsembri alguses) ja "Savoy ballist" (vaadatud jaanuari alguses).

Sõltlane alustab (jälle)

Tund ja 6 minutit tagasi lõpetasin viimase, viienda paki, mille 21. endale soetasin. Plaan oli lõpetada juba jõulude ajal, et siis kuidagi sujuvalt... Ma päris täpselt ei teadnud, mida ma silmas pidasin. Täna siis oli lõpp käega katsutav ja juba otsisin asendustegevusi, lõpuks vihastasin iseenda peale ja tegin kaks viimast järjest ülehelikiirusel ära.

Eesmärk? Polegi. Nädal, kuu, kolm kuud. Pikemalt ei mõtle.

2 eelmisel aastal loetud teost

Alo Paju "Aare"

oli kingitus kolleegilt, kes arvab, et mul on olemas enam-vähem kõik Eestis ilmuvad raamatud ja siis ta valis midagi, mille kohta ta ei olnud halligi kuulnud. Ühesõnaga. Tegemist on äärmiselt kenade ja humoorikate Raul Kelleri illustratsioonidega raamatuga, mille sisusse laskuda on äärmiselt keeruline. Autor ise ütleb, et inimene, kes teose ostis, viskas raha maha. Inimene, kes teost loeb aega päriselt maha ei viska - kas või piltide tõttu - aga kahtlemata on tegemist ühe absurdsema teosega, mida ma viimastel aastatel lugenud olen. Sisuliselt on tegemist vist ulmega, romaaniks seda nimetada ei saa, küll aga jutustuseks, kusjuures teose algus on üsna loogiline ja veel kord mainid humoorikas. Ma naersin igatahes kakluse kirjelduse peale kõva häälega - pilt hakkas automaatselt silme ees ennast lahti kerima. Sisust: üks kummaline seltskond läks merereisile ja sattusid deliiriumi või siis mingisse muusse sarnasesse seisundisse. Ja käsitletaksegi seda, mis sellel reisil juhtub, kuidas aeg-ruum on täiesti paigast ära või siis endiselt, kuidas aeg-ruum deliiriumilaadses seisundis välja näeb. Ühesõnaga haige aju sünnitatud vingerpussid. Kuna ma ei ole suurem ulmesõber, vaid selle suhtes pigem ettevaatlikult meelestatud - kui just asi päris muinasjutuliseks ei kipu, siis jättis sisu mind pärast esialgsete naerupahvakute suhteliselt külmaks. Lugesin siiski lõpuni, kuigi sama hästi oleks võinud ka pooleli jätta, kuid Eesti kirjandust tuleb ju ikka tunda :P Tjah, aga pildid olid kenad, mõningas mõttes kompenseerisid sisutust.

Kui nüüd 10 palli skaalal hinnata - 10 maksimum, 5 rahuldav, 1 kesine - siis ilmselt paigutan kuskile 2,75 punkti juurde ja seda piltide tõttu.


Margit Kilumets Kersti Kreismann "Paljajalu kõrrepõllul"

oli kingitus proua emalt. Mul muide on temalt kingituseks saadud kogu Eesti Naise raamatute kollektsioon :P Tahestahtmata võrdlesin lugemise ajal Ita Everi ja Helgi Sallo raamatuga ning kaalukauss oli tugevasti viimati loetu suunas kreenis. Ilmselt on suur abi kolme hooaja jooksul ilmunud elulugudel, mis on kindlasti mõjutanud selle teose ülesehitust, esitusviisi ja mõttelaadi. Eeskujud ja kogemused on olemas ning kogu saadud pagasit sai targasti kasutada. Tegemist on hästi läbi komponeeritud teosega, milles pole midagi juhuslikku: iga pealkiri ja peatükk on hoolega läbi mõeldud, esitatud kirju on kaalutud ja veeretatud, mälestuskilde on hoolega sõrmede vahel voolitud, et nad siis õigel ajal õigesse kohta libistada. Ei saa üle ega ümber Mati Undi ja Juhan Viidingu suurest rollist, aga kuna nad on olulist rolli peategelase elus mänginud (!), siis on see arusaadav. Põnev lugemine, mis sunnib järele mõtlema ja vaagima. Kerstist kui näitlejast on selles raamatus minu meelest äärmiselt vähe juttu, pigem esitatakse Kerstit kui inimest. Muidugi, on olemas mõned katked lavakooli ajast, on paar sissepõiget teatriellu (heal ja halval ajal), aga näitleja avamiseks see teos pole loodud, ikkagi inimliku näo näitamine ja see nägu on ilus. Elulooraamat on nähtavalt raskesti sündinud, sellel on Kreismanni nägu ja tema puudutus, aga ikka selle klantspiltidel nähtava näitleja, mitte laval nähtava näitleja oma. Inimlikustamine on vist õige sõna selle kohta, ebamaisusest on tükike ära võetud, parnassilt justkui alla tuldud, aga ometi on efekt hoopis vastupidine.

10 palli skaalal 8,75.