eXTReMe Tracker

26. apr 2009

Kilomeetreid lisaks

Neljapäeval sain järjekordse kinnituse tõsiasjale, mida ma kogu aeg olen teadnud - sprint pole absoluutselt minu ala. Seda ka mitte pärast neid pikki otsi ja lõike, mille läbimisel üritan tempot joosta (ainukesed, kus ma end sunnin).

Neljapäeval 59/9507. Alustasin õhtul 8.20 ja lõpetasin seega 9.19, väga kummaline oli, pisut hämardus ja uni kippus peale. Jalad võttis mõnusalt surisema (tegelikult need surisesid juba enne, sest olin üle 16 tuhande sammu kõndinud), natuke tuterdasin lõpuks, aga seda põhjustas ka see totrus, et panin hommikul papud, mis on liiga pehmed, et pikka maad kõndida. Iseenesest oli aga kasulik kogemus ja ilmselt kord nädalas ongi ainus võimalus jätta jooks õhtupoolikusse (kui ma tõesti tahan sama tempoga edasi minna).

Ühtlasi jooksin välja päeva jooksul tööl kogunenud stressi (teate küll seda tunnet, kus kõik ümberringi on üks pasameri ja mina... Noh, see vana tsitaat, mida ma korduvalt kasutanud olen.) Lapsukesed panid kolleegidega eriliselt vihast, traumeerides neid, kuidas aga oskasid... Nii et jooksmine oli omal kohal. SMSisin-emeilisin-panin märkusi, mõtlesin paar tundi musti mõtteid. Saaks ometi aru, kuhu see kõik viib!

Laupäeval 57/ 8411 - lagipähe särava päikesega, kraade vist viieteistkümne kandis. Kui tolmu poleks olnud, oleks kena (oli tuuline ja siis aeg-ajalt olid silmad-suu prügi täis ja tolm raskendab tuntavalt hapnikutarbimist). Ühtlasi kuulub sellesse päeva ka esimene füüsiline kokkupuude tormava koeraga. Varju pealt nägin, et mini jurakas tuleb ja üritasin end keerata, aga see jurakas hüppas samale poole. Perenaine oli umbes 30 meetrit koerast taga ja kuna ma siiski pisut ehmatasin, siis ma tegin valju häält. Ta vastas, et koer tõmbas rihma katki. Arvestades, et sellist asja juhtub, on mul isegi pisut kahju tast, aga samas on mul kahju ka endasugustest, keda "toredad" ja "sõbralikud" "pisut näksavad".

Mõõtsin tartu.ee kaartide pealt rajad ka üle, tundub kuidagi pikavõitu, aga ega enne tea, kui kuskil ametlikult end proovile pane :)

Ja täna olin päris mitu tundi päikse käes (parandasin lugemiskontrolle). Vasak käsivars on kenasti punane, kael samuti.

Sildid: ,

22. apr 2009

Back in...

Ise ka ei usu, aga viimase kahe nädala jooksul olen alustanud 6-7 raamatu lugemist, aga lõpetamisega on lood väga hullud. Eile sain jälle ree peale ja muidugi aitas mind välja vana hea "Rehepapp", mida ma sajandat korda üle lugesin. Iga jumala kord leian sealt mingi killu, mis hüsteeriliselt kõõksuma võtab. Eilsed lemmiktegelased olid puuk (see, kes vastu seina puruks lendas ja kellest välja voolanud piima loomakesed lakkuma tulid) ja koerakujuline tont ("nii pikk, et tema minemine võttis aega oma pool tundi").
10st 10 (ma usun, et ma varem olen mingeid muid hinnanguid andnud, aga ma ei viitsi kontrollida)

Ja siis lõpetasin Jaak Leeri "Savumees Einaril on kogu aeg buss katki" ja sain aru, et ma vist ikka ei kuulu nende inimeste hulka, kes igapäevaselt suudaksid Nellit, Õhtulehte, Delfit jmt lugeda. Pisut tuttavat kildu oli ka ja mõnel korral sai südamest naerda ("Elmo on nuhk-liiklusmärk", "Südamehaige vanaisa mängib lapselastele surnut ja suremist", "Nugis sõitis kure seljas Raplasse" ja mõni teine veel). Ei saa ju naermata jätta, kui pealkirjale järgnevad sõnad: "Koplis Maleva tänaval resideeriva Evaldi hing ripub pidevalt niidiga kaelas. "Kõikvõimas Jumal karistab mind vähemalt iga poole minuti tagant. Kohe, kui valvsus kaob, juhtub minuga midagi halba!" ütleb mees ja kukub pea ees trepist alla." (lk 57)
10st umbes 5,5

Ja eile tegin 57/8016 (pikk, lühike, lühike).

Sildid: ,

18. apr 2009

***

Tegelikult on trennide ülesmärkimine ilge nuhtlus (ma ei viitsiks sõnagi kirjutada, kui seda kohustust poleks), kuigi alustatud sai iseenda distsiplineerimiseks.

Täna distsiplineerin end 56/9291. Just. Tegin oma pooletunnise ringi, millele lisasin kaks 15-minutilist. Füüsise poolest ehk oli viimane ring kõige parem, sest sain siis alles hingamise paika. Oli nimelt vinge ja küll tuul, mis pikal sirgel (3 korda läbitud) vastu oli, tolmu silma-ninna-suhu keerutas ja ei lasknud leida seda õiget kerget rütmi. Seega punnitasin terve esimese ringi (siis oli sisikond ka ilgelt vihane mu peale, mõtlesin, et mind tabab kõhulahtisus keset tänavat), teise ajal oli probleeme hingamisega. Uuekene andis aga piisavalt hea enesetunde, et järgmine eesmärk seada, eks näis, kuidas läheb. Mul nimelt on korraga kaks mõtet, mida tahan ellu rakendada, aga kahjuks on seda hetkel liiga palju. Pean ikkagi valima ja vaikselt edasi liikuma. Olgem ausad, ma pole mingi jooksukunn, isegi kui ma jooksmise ajal ja pärast õnnelikult venitusi tehes endale seda ette kujutan (väsinud inimesed kipuvad üldse igasuguseid jaburusi produtseerima, tean omast kogemusest).

*** See siis spordijutt. Ja sellele kommentaariks, et tegelikult oli täna paha joosta väga konkreetsel põhjusel, tarbisin eile kanget alkoholi, magasin vähe, sõin junki, tegelesin way too high teemadega, sõin hommikul majoneesi baasil valmistatud salatit ja pasteedisaia, millele oli lisatud ka või. Pikk sõnamulin, aga mõte on muidugi selles, et puhmakas ja sport ei sobi eriti kenasti kokku :D

*** Sellest ka, kuidas kaks blondiini bensiinijaamas tankisid. Nimelt kangutasid kaks eelmainitud lolli keset linna elu eest bensiinipaagi korki, üritasid samal ajal purustada lukku, püsida naeru- ja meeleheitehoogude vahel püsti ja leida mõni päss, kes selle väikse asjaga hakkama saab. Kaks pässi, kes appi tulid (esimest K. palus, teisel ütlesid järjekorratades närvid üles ja ta tuli ise (või saatis ta pr abikaasa ta autost näägutades välja)), ei saanud hakkama. See-eest peatus üks möödasõitev auto lihtsalt kinni ja tegi selle väikse asja ära.

*** Vahel lihtsalt on nii.

Sildid: ,

16. apr 2009

Sõit-sõit

Täna pägadega väljasõidul. Minek kulges suhteliselt rahulikult, kodutee oli see-eest künklik, kärarikas ja närviline, võttis ikka kimehäälse kisa lahti ja sundis ülereageerima. Ühelt poolt justkui vabandus, et rohkem ei pea sõitma, teisalt aga rikkus see meeleolu. Enamik neist üllatas positiivselt - vingumist ei olnud, midagi ära ei lõhutud, maad-majad jäid paika. Seda, kas praktiliselt sõidust mingit kasu oli, ma praegu hinnata ei oska. Ehk mõne (kasutugi) teadmise võrra saadi rikkamaks. Seda enam, et tundidest sai ju niikuinii ära :D (Ma olen pägadest hullem ja rõõmustan nagu laps, sest mul jäid ju ka tunnid ära.)

Kuna ma olin sunnitud üsna mitu tundi bussis istuma ja sel ajal moonirullide ja magusa värvilise mahlajoogiga end tankinud, siis otsustasin väike jooksu teha. Kõik oli justkui kena, kuigi tundsin, et olen veidi väsinud, lisaks pidin ülekäiguradadel peatuma. Aga tempo oli häbiväärselt madal: 51 ja 7319.

Kas vabanduseks kõlbab see, et kokku olen täna astunud 22 299 sammu? Nelja viimase nädala jooksul olen sõitnud korra linnaliinikaga, 2 korda autoga ja ülejäänud kordadel jalgsi liikunud. Minu ökoloogiline jalajälg selles kategoorias on olematu :D

Sildid: , ,

15. apr 2009

Jajah, jo

***Kevad käes, lilled tärkavad ja mürsud tulevad põõsast välja... Midagi umbes niisugust ütles tarkpea "Seitsmestes uudistes". Aeg-ajalt ikka veel imestan, kui idiootsusi kuulen, kuigi amet on selline, et ei peaks.

***Eilne tulemus 45/7377. Hea oli nagu ikka. Koeri terve p...täis, töölt koju ruttavad inimesed kõnni- ja sõiduteed ummistamas. Ja president sõitis vastu :D ERMil ju 100 aastat ja seega pidu-pidu.

***Võtan pägadega ERMi mälestuse kogumise üritusest osa - kõik saab ajaloo tarbeks tallele pandud. Ainult see paha värk, et ma ise pole veel midagi kirja saanud, aga nendel on kingitus muuseumile juba peaaegu tehtud.

***Kevad on nüüd täiega littinud ehk siis uni taob keset päeva jalaga selga, pähe ja mujale, kuhu aga ulatub ja saab. Ei aita suurtes kogustes kohvi joomine, söömine ega muud meelelahutused. Samas. Puhkuseni on veel 9 nädalat ja tegelikult läheb 6 nädala pärast leboks :D

Sildid: ,

12. apr 2009

Jooksen, mhm

45 minutit ja 7517 pärast kolmetunnist kraapimist. Ennekuulmatu: rääkisin telefoniga ja tundub, et ei hingeldanud K.-d kurdiks, seega oli tempo õige :D

*** Kraapimine sai läbi (ilnselt leiaks veel midagi, aga kui aus olla, siis see oleks juba otsitud kraapimine). Ehk siis kolm päeva pärast alustamist on kogu aed üle riisutud ja läbi kärutatud. Ei, lahe. Eile said muuseas ka aknad puhtaks pestud, kuid arvestades tolmupilvi, tuleb üsna pea uus pesu ette võtta. Vasakus peos on räme rakk, tuli juba eile ja vaikselt lootsin, et täna läheb katki ja hakkab siis kiirelt paranema. Võta näpust, ei läinud katki, suuremaks ja võimsamaks aga küll.

Sildid: ,

10. apr 2009

Jooksen, kraabin

Täna 45 minutit ja 7487 pärast kolmetunnist kraapimist.

Kraapimine oli lahe ja jooks ka, kuigi pisikese ehmatuse osaliseks sain. Esimest korda tundsin, et "pistab" (vasakus küljes paari minuti jooksul terav valu, aga see läks ära, kui pealiskaudsemalt ja kiiremini hingasin). Ei, tegelikult oli üllatavalt hea, eriti kui arvestan seda, et enne minekut tundus, et organism on väsinud, jalad surisesid ja justkui naksusid.

*** Ühtki jooksjat ei tulnud täna vastu! Ilm oli selline, mida nimetatakse vist pilvealuseks, jahedavõitu, päikesekiired just pead ei paitanud, tuul keerutas tolmu... Lumikellukesed, märtsikellukesed, krookused ja sinililled on teema juba nädal aega. Mõnes eriti hästi hooldatud aias on nartsissid endid juba üles rivistanud ja pungad päikest püüdma saatnud. Guido Kangur rääkis raadios, et tal on varajased tulbid valvel. On jah, kevad suure hooga alanud, kaasa tuues tolmused sõidu- ja kõnniteed, tahes-tahtmata tolmused püksisääred ja jalanõud-salanõud.

*** ETV näitab täna "Pisuhända". Ja mina vaatan.

Sildid: ,

8. apr 2009

Masendav



Irli tüübid oskavad südame- ja muule tunnistusele koputada, aga valikud on natuke kitsavõitu. Ebatüüpilist kristlike demokraatide jaoks (kes nad tegelikult ju on - tõrgun nimetamast neid kristlikeks konservatiivideks) ei eksisteeri, kahjuks.

Mis ma plõksin. Ma olen alati neid valinud :D

Sildid:

7. apr 2009

Nuuks :(

Ma ei saa aru, kust see sitt olek tuleb. Vastu ööd ja üldse. Vastik, vastik, vastik.

Suunurgad on põlvini veninud, pisarad on ninas kinni, nägu läheb koleda(ma)ks.

Vakk.

Sildid:

Jooksen, panen hullu

Ma pean iseenda jaoks kirja panema 44 minutit ja 7160. Sama ring, mis viimasel korral, hingata oli hea, ei torkinud tagumikus ega rinnus. Dusharis avastasin, et parem papu oli hõõrunud villi jala siseküljele (papupaela plastikuga kaetud ots on kõiges süüdi).

Plaan: veel neli korda sama ring ja siis jälle pikemaks :D

Võib-olla võiks õiged papud välja võtta ja tennistega "hooramise" lõpetada? Vist ei maksa veel, seda enam, et jooksusussid mingil põhjusel põrutavad jalgu ning kevadiste esimeste käikude ajal eelmisel aastal mingi villimere põhjustasid.

*** Täiesti kõrvaline... Kas Marju Länik on alati r-i põristanud? Ma pidin "Tunnete keele" sõnad kõrvale võtma, et aru saada, mida ta laulis! Kare Kauks oli ikka lahedam!Sellele vaatamata on "Erisaate" kõrvale tekkinud konkurent lemmiksaate kohale, hetkel juhib "Eesti otsib lemmiklaulu" just tänu Marjule ja tema armsale "arrrva sa julllgesid".

***** Ja eile sain kultuuri ja kunstide (või midagi sellist) instituudist tunnistuse, et olen postmodernismiga kursis :S

******* Mmm. Kafka. (Temast teinekord pikemalt:D).

"Mis asi see oli ja rääkis, mis keeles..."

Sildid: ,

5. apr 2009

Keskpõrandale kokku vol 2

Mnjah. Nädalavahetuse saak (pean silmas siis lõpetatud raamatuid).

Sofi Oksaneni
"Stalini lehmad"
ostsin kaks nädalat tagasi mingite kinkekaartide, mis ma tuba koristades leidsin (sünnipäev?) eest. Olin sunnitud tol korral Rahva Raamatus käima (oi, kuidas mulle selle poe kontseptsioon meeldib, aga kauplus ise on alati eemaletõukav, teenindajad ülbed ja pealiskaudsed). Igatahes läks lugemisega palju aega (kaks nädalat!), sest kohe alguses sain aru, et raskevõitu raamat. Selles suhtes, et liiga palju informatsiooni... enda kohta. Sain teada, et külmkapi alumist sahtlit võib nimetada turvatoiduks, magamistoa tumepunasel karbilgi on oma nimi. Aga see kehtib esimese 2/3 kohta teosest.

Ma olin enne "Baby Jane´i" lugenud, seega üllatusi ei olnud. Mitme loo omavahel põimimine oli eeldatav võte, ootasin lollilt, et ka kuskile jõutakse või siis eriti diibilt asi lõpetamata jäetakse, aga võta näpust. Poolkõva värk. Tagantjärele tarkusena võib ju arvata, et oleksin pidanud värinad maha suruma ja kohe järjest lugema, aga mina muudkui venitasin. Venitamisega kadus võlu ära ja teos muutus lahjaks (pole ammu sellist asja ette tulnud, et raamat, mis voodi ees lugemisel, läheb seal seistes... tavaliseks). Ootasin, alguses justkui oli ka ja siis vajus ära. Et kaua ikka ühest ja samast asjast võib kirjutada ja lugeda, onju. Elu on niikuinii väga rutiinne, päevad ühetaolised, seega tahaks raamatust midagi... põrutavat (sic!). Eriti närvidele käis 1940ndate lugu. Päris täpselt ei saanud ma aru sellestki, mis häda oli soomlaselt Katariinaga abielluda... Liiga palju... naisi. Sellest tekkis mingil hetkel küllastus ja siis enam teos nii väga ei meeldinud (oh mulle meeldib see skaala!).

"Nälgiva inimese maailm on alati sama suur kui taldrik, hoolimata soost, vanusest, riigist, nahavärvist, keelest võu aastaarvust." (lk 223)

"Inventuuride sageduse järgi võinuks arvata, et poes oli kaupa rohkem, kui ruumidesse üldse ära mahub." (lk 259)

Hinnang 7,5



Stephanie Meyeri
"Videvik"
sattus huviorbiiti, kui üks õpilane sellest pikalt pläkutas, seega huvi oli olemas ja nüüd tänu kolleegikesele sai see ka loetud. Esimesed 23 lehekülge tekitasid küsimuse - mis mõttes on populaarne ja loetakse vabatahtlikult? Mõttetu oli. Siis lugesin vast paarkümmend lehekülge peale ja tundus, et noh, päris hull ei olegi. Ja kas ma pean nüüd jätkama... Eile lugesin selle kiirelt läbi... Ehk siis raamat neelas mu alla.

Hüpoteesid: 1. see on muinasjutt (mõtleme nüüd Harry Potterile, keda ma fännan esimesest sekundist, mil raamatu avasin), 2. lugu voolab nii lihtsalt, et ei pea oma peakest vaevama ühtegi sekundit - kõik on kandikul valmis pandud, 3. mulle tundub, et kasutatakse mingit tuntud kompositsioonivõtet, mida ma varemgi olen kohanud (kus?). Ja kõik kokku garanteerib... lugejate ovatsioonid, millega vist vaikides nõustuma pean.

Hinnang 8,75

Vahur Afanasjevi
"Kastraat Ontariost"
kuulub nende teoste hulka, mis ma meeltesegadushoos ja siiski kavakindlalt Lutsust endale koju rebisin (ikka see riiul, milles hiljuti ilmunud Eesti kirjandus). Raamatu kaas on idiootselt roosat värvi ja mu sisetunne ütles, et samasugune on ka sisu. On küll idiootne raamat. Eriti tegelaste nimed - polegi vist selliseid sõnavärde varem kohanud nii suures kontsentratsioonis. Ei, tegelikult oli lõbus, aga selle lõbu tabamiseks, pidin ma esialgu end sundima (ma ei saa midagi teha, aga nii idiootsed nimed peletasid teosest kaugemale).

Sai loetud, lõpplahendus oli muidugi eriliselt roosa ja rõve, aga seda oskasin ma küll juba eeldada :D Nii et siis olen nüüd ka Afanasjevit lugenud ja varsti hakkan kaugele ulatuvaid järeldusi vasakule ja paremale pilduma.

Hinnang 6,75.

Sildid:

Jooksen

Täna suurendasin ringi ja tempot. 45 minutit ja 7038 jäi lõppkokkuvõttes saagiks. Oli hästi soe ilm, aga mina kavalpea ootasin õhtuni, et oleks, mida hingata.

Õhtul seitsme ajal oli igatahes õhku piisavalt, autosid suhteliselt vähe, jooksjaid tuli kõigest 5 vastu, lastekampasid 2, koeri 1, irvitavaid meestekampu samuti 1. Suutsin 24 minutiga kenasti 1000ni lugeda, hingamisrütm oli kena ja seetõttu tegingi pikendamisotsuse (ma ei viitsinud veel ära mõõta, kui palju see kokku tegi, sest tegelikult on ju mul suhteliselt suva, kui palju ja kui kiiresti ma jooksen, oluline on, et jooksen!).

Huvitav, kas see valutorge, mis paremasse puusa lõi, kui lõpetamas olin, peaks mind ettevaatlikus muutma?

Juba talvel märkasin kõndides, et käed nn surevad - ajavad pinde välja, sõrmed vajasid pidevat pealepassimist. Olen kõndimise ajal juba harjunud sõrmedega nn mängima, et näpud pidevalt liiguksid ning sipelgad jooksma ei hakkaks (väga ebamugav tunne on). Samamoodi teen teadlikult arvuti juures istudeski pause. Jooksmise ajal on see aga pisut keeruline, eriti kui harrastada stiili, kus käed on väga keha ligidal ning on suhteliselt liikumatult... Mis ma tahtsingi. Ilgelt valus oli täna. Parem käsi on siiani pisut aeglane ja hell.

Sildid:

3. apr 2009

Jookse

Jälle päevake lõpule lähemale joostud! Täna oli umbes 8 kraadi sooja, mis tähendab, et rütm kadus mingil hetkel täiesti ära, sest õhk oli soe ja tolmune. Niisiis ahmisin õhku ja mõtlesin, kas jõuan ikka enne koju, kui täiesti paha hakkab :(

Kolmapäeval 29 minutit ja 4187 (ma arvan muidugi, et siin on mingi arvutusviga, lisaks pidin ma kaks peatust tegema - kõigepealt tuli papu pael lahti ja siis pidin valgusfoori taga ilmatuma aja passima ja olin üsnagi endast väljumas).
Reedel 31 minutit ja 5060 (siin ei ole arvutusviga).

Plaan on igatahes veel üks umbes 30-minutiline teha ja siis ikkagi maad-aega pikendada.

Aa. Kolmapäeval oli esimene nn ilus ilm. See tähendas, et terve linn oli tervisejooksjaid täis, Puiestee tänaval (just siis, kui mul papu pael lahti oli) käratses pea kümnepealine kamp naisolevusi ise samal ajal jooksmist imiteerides.

Pauh! Mulle meeldib joosta!

Sildid: