eXTReMe Tracker

29. juuni 2009

Kuumarekord

Poole kümne ajal hommikul helises telefon ja põrisev bariton hr P. küsis, kuidas mul läheb. Hea, et ma nii uimane olin, et õiendama ei hakanud... varajase äratamise tõttu ja selle asemel midagi ebaviisakalt mõmisesin. Aga kui juba üles sai tuldud, siis sai ka üles jäädud.

Kaks tundi hiljem rullisin helesinise käteräti Verevi serval lahti ja jäin sinna kaheksaks tunniks lamama (tõsi, pidevalt oli vaja joogivett tuua, oivalist ja järjest rohkem haisevat kuivkäimlat kasutada, paaril korral tegin varba vees märjaks). Koos partide (tere, tibud!), karjuvate ja pritsivate tattninade, rõvedalt lötendavate kõhtude ja pükstega (noor)meestega suve kuumimat (vist tegelikult ainsat kuuma) päeva veeta ei olnudki nii paha. Õhk oli 28 kraadi ja vesi õhtuks 22, UV päev otsa 6.

Mul on väga suured päikseprillid näkku päevitanud, pisut ajab iiveldama, kõrvus kumiseb, selg on tulipunane, jalad-käed ajavad pinde. Kusjuures ei olnud tark mõte sinna kaasa võtta Lutsust laenatud raamatut, sest kasvatamatud lapsed (ja kahjuks ka lapsevanemad) ei tea, et vees ei pea nii hullu moodi möllama, et veeäärsed inimesed ja nende asjad märjaks saavad. Kuigi. Ega selle raamatuga suurt kaotust kaasne (remark: Tänapäeva noorsooromaanid on vägaaaaaaaaaaaaaaaaaaa mõttetud). Sisuline kaotus ei ole suur, aga põhimõtteliselt ei taha ma, et minu käes raamatud koledaks lähevad (ma päris vähe vihkan seda, kui keegi raamatuid valepidi lahti murrab, järjehoidja kasutamise asemel nurki murrab, tatise näpuga lehti lappab ja raamatu vahele oma ninakolle jätab - kodune kasvatamatus!).

Aaa. Hommikul kohtusin koduses duširuumis sisalikuga (see, kellel jalad all, tegelikult on ta nimi vist vesilik). Ehmatasin koledal kombel, sest ta ujus vee surve tõttu pisut mulle lähemale, nii mõnedki f...d lendasid. Noh. Tüüp ootas seal ka õhtul, ainult et ta oli nüüd risti ukse ette ennast sättinud, ma ei saanud ta olemasolu enam ignoreerida. Seega võtsin prügikühvli ja -harja ning sudisin ta kühvli peale, et ta õue visata (krt, kasse ka toas polnud, muidu oleks need talle peale saatnud). Nii ma siis jooksin, ujukad seljas, sisalik prügikühvlil, hari sõjakalt valvel, et kui sisalik hingab mu poole, siis äsan talle harjaga piku pead, uksest välja ja lennutasin vaese looma tikripõõsasse.

A noh, muidu ma elan linnas, asfalteeritud tänaval asuvas majas, kust jõeni on tubli poolteist või isegi kaks kilomeetrit ning lähema tiigini umbes sama palju maad. Ja dushar ei asu kuskil õues. Koduloomi? Veel kellelegi?

Sildid: , ,

28. juuni 2009

Kodulugemine





Üks korralik puhkus saab puhkuseks sel hetkel, kui ma olen saanud süüdimatult lugeda, just seda, mis voodi ees virnas, just nii kaua, kui on jaksu, just nii kaua, kui on põnevust.

Sven Regener "Berliini bluus" räägib ühest kolmekümneseks saavast mehest, kes töötab õllekas, kellel on parasjagu jaburad sõbrad ning kompleksid, mis aeg-ajalt pärsivad normaalseks peetavat elurütmi. Peaks veel lisama, et see kõik toimub 1989. aastal Lääne-Berliinis. Teos on esimene osa triloogiast ja ilmunud Varraku sarjas "Moodne aeg". Mulle meeldis see teos, vaatamata faktile, et tegemist on taas ühe teosega, mille alapealkirjaks on "Klõuni silmaga" (viide ja parafraseering Heinrich Bölli teosele "Klouni silmaga"). Üksik mees, kellel on meeletu maailmavalu, millega ta üritab hakkama saada. Kui tavaliselt käivad seda tüüpi raamatud mulle pinda, siis hr Lehmanni lugu oli nauditav. Eriti meeldis mulle mõttekäik, et kõik ei pea kellekski ja millekski saada tahtma - ei pea ütlema, et ma tahan saada kunstnikuks/luuletajaks et cetera, vaid elu võibki seisneda õlle välja valamises, klientide tagant kasimises ja oma igapäevaste pisut friikide toimingute tegemises. (Kõrvalepõikena pean ilmselt mainima, et kiiresti lähenev kolmekümnes eluaasta teatud mõttes vist ikkagi hirmutab ja ajab ahastusse, stiilis: kolmkümmend ja mitte midagi saavutatud, mis ühiskonna silmis midagi väärt oleks (enda arvates on kõik üsna kenas korras). See kuradi klõun tabas otse silmaauku või makku kui täpsem olla.)

Hinnang 8.
P.S. Mul on nende Berliini raamatutega mingi teema, meeldimise teema :)

Jaak Leer "Kaks kabanossi ja maaja" kuulub nende raamatute hulka, mida ma Lutsu Eesti kirjanduse riiulist kaasa rebisin. Kuna ma juba korra olen kõvasti hirnunud täiesti idiootlike naljade üle, siis tõusis käsi kiirelt ka selle raamatu järele. Siin on kolm osa "Presidendi seiklused", "Piiskop Põdra unenäod" ja "Mutri ja Tunguusi seiklused". Esimene osa on kergelt öeldes nilbelt ärapanev, kuigi tuleb tunnistada, et naljakas - eriti alguses, teatud hetkel on nali end ammendanud ja hakkab pisut kordama.

Stiilinäide:
"Paari minuti pärast oli mehe mantel juba leekides. Tulekahju kustutamiseks otsustas leidlik president, põlev palitu peas, duši alla minna.
"Mmm, Eesti on mereriik!" rõõmustas ta. Räbalaks põlenud kehavarjust oli dušikabiini põrandale pudenenud hulgaliselt münte, mõned tikuvõileivad, 4 mobiiltelefoni Ericsson, pilt seltsimeestest, Volga tahavaatepeegel ning 92. aasta juulikuu pornoajakiri Sexer, kuid autovõtmeid polnud endiselt kusagil."

Põdra üle on hulgaliselt nalja visatud, selle raamatu omad ehk ei olnudki kõige eredamad selles stiilis, küll aga meeldisid mulle Kohila kutid Mutter ja Tunguus, kes on ilmselgelt Aiku ja Petsi pojad võis siis nende isade vasakule tehtud vennad. Tunguusi vanaema vastu ei saa keegi ning nädala demo, mille Mutter ja Tunguus R2 saatsid oleks võinud raamatuga kaasas olla. Nii totraid tegelasi pole ammu kohanud, viidatud noksid (ja nende rahvusvahelised eelkäijad ninanokkijad Beavis ja Butthead MTV-st) ehk välja arvata. Sisemine ajalugu on igatahes sellel tüübil, kes need lood kirja on pannud, rikas. Ilmselgelt on tegemist pseudonüümiga ja ma kaldun arvama, et tean, kes on selle taga (liiga palju Eesti kirjandust ja blogisid).

Hinnang 7.

Juha Vuorinen "Kristiani noorusaastad" on siis järg Joomahullu lugudele (eelmisel suvel kõik loetud ja ilmselt ka kuskile juulisse-augustisse üles märgitud). Läksin pahaaimamatult Konsumisse ja seal ma seda absurdi kohtasin ja endale ka kohe koju tarisin. Sain 129 krooni eest mitu tundi head meelelahutust, vapustav tüüp ja veel vapustavamad vanemad - kuigi ilmselt midagi sellist võis oodata. Kristiani isa Otto on ilmselgelt kõigi purjus soomlaste võrdkuju ning Kristiani peal näitas Vuorinen, et sellise isa käe all kasvades polegi võimalik normaalseks jääda, vaid paratamatult muutud pisut väärakaks. Mu lemmiklugu on sellest, kuidas Pesoste perekond 1983. aasta kevadel Kanaaridele puhkama sõitis ja siis sealt päris kiiresti - aga mitte piisavalt kiiresti - koju tagasi transporditi. Raamat on üles ehitatud mälestuskildudena, mis peaksid Kristiani kujunemist kõnekalt illustreerima ja mõningal määral seda teevadki, aga mulle tundus, et võrreldes edasiste teostega on käesolev kuidagi liiga peen. Noh, et Kristian on liiga normaalne :) Igatahes on see väga hea suvelugemine, tasemelt kuskil "Rasedusarmide" kandis (mis tähendab, et "Joomahullu päevaraamatu" või "Tulbaahvini" päriselt ei küündi, kuid "Punasest vändast" on kindlasti parem).

Hinnang 7.

***

Sport toimub endiselt, aga sagedus on nüüd kaks korda nädalas (10km ja 8km), üritan organismi välja puhata ja ära puhastada (liha- ja šokolaadivaba nädalaga olen jõudnud poole peale ning tänane ja homne päev seisavad veel ees). Läheb, nagu läheb. A muidu on kõik hästi. Kolmapäeval lähen Tallinnasse kümneks päevaks ja tagasi tulles on suve selgroog vist juba murtud...

Sildid: ,

26. juuni 2009

Vihmase päeva rõõmud

Päris vägev on Internetis kõiksugu kalkulaatoreid kasutada. Olen saanud teada järgmist:
* kehamassiindeks on 19,6 (see on siis hea tulemus)
* vanus lähtuvalt elustiilist 25 (juhuuu!), eeldatav eluiga on kõrgem keskmisest 74 ehk siis 80 (noh, absoluutse tõena ei tohtinud seda võtta)
* täna põletatud kalorid (jalutuskäik raamatukokku ja tagasi) 327 (mmm, aga sammulugeja annab ainult 260...)
* eilse jooksuga põletatud kalorid jäävad kuskile 516 ja 794 vahele (arvestajas on ainult 8 km/h ja 11 km/h, aga mu kiirus on umbes 10 km/h...)
* mu keha kulutab päevas mitte midagi tehes 1441 kalorit, midagigi tehes kulutab keha 2234 kalorit, mis teeb siis ühe tunni kohta 93 kalorit (oi, mulle meeldib vahel mitte midagi teha)
* stressitase on 77 punkti 176st: mul on mõõdukas stress.

Ja nii edasi. Ühesõnaga sellel leheküljel oli päris tore hängida :)

Ja mul on suva, et oli jaan (Stockis oli teistsugusem kui ükskõik millise lõkke ääres), et Michael Jackson ära suri, et krooni ei devalveeritud, et kilemajas maasikad valmis on, et raamatukogu läheb puhkusele, et palka vähemaks võeti, et trennid ei ole enam 3-4, vaid 2 korda nädalas, et päike jälle kõrvetas kõhu ja õlad, et õues on tuul, et maailm on mustvalge... Sest mul on puhkus!!!

Sildid: ,

21. juuni 2009

Samet ja saepuru



Märkamatult jõudis see hetk kätte, kui Leelo Tungal esitles järge oma mälestusteraamatule "Seltsimees laps". Nüüd siis "Samet ja saepuru", alapealkirjaks "Seltsimees laps ja kirjatähed". Raamat on sama ilus kui eelmine (kunstnik Urmas Viik), tonaalsus on pisut erinev eelmisest - pildid pole padupunase värviga visandatud, vaid pigem rohekad ja kollakad, palju kollaaži ja lapse käega kirjutatud katkeid.

Teose alapealkiri ütleb, et väike Leelo õppis lugema, aga lisaks lugemisele koondus tema tähelepanu endiselt tädi Anne toodud raadiole ja sellele, mida pioneerid hoogsalt laulsid. Kui "Seltsimees laps" oli igal lehel traagiline ja pisaraid kiskuv (no tõsiselt, kui ma nutma hakkasin, siis ikka pool tundi järjest), siis "Samet ja saepuru" on teistsugune. Ei, pisarad tulid ikka - jõudsin selle leheni, kus Eesti raamatukogud templi löövad ehk siis lk 17, kui esimest korda neelatasin ja siis muidugi järgmised neli lehte nutsin lohutamatult, vaese kommunistist neegri, toimeka tädi Anne, hakkama saava isa ja magama minekut kartva Leelo pärast. Tavaliselt saab end raamatuid lugedes või filme vaadates korrale kutsuda - see ei ole ju päris - aga siin ei saa. See oligi päriselt, ükskõik, kas täiskasvanute maailm on mälestusi mõjutanud või mitte. Ma tean, et pole mõtet küsida, kuidas sai ilmakorraldus nii ebaõiglane olla, aga ikkagi tahaks küsida. Ikka tahaks, et keegi oleks süüdi, kuigi see ei aita kedagi. Kas pole mitte nii, et järeltulevad põlved ei pea mitte eelnevate pahategude süüdlasi otsima ja ohvreid lohutama, vaid kindlustama, et eelnevate vigu enam ei tehta? Mine ja võta kinni.

Igatahes on "Samet ja saepuru" väärikas järg esimesele raamatule ja erinevalt eelmisest kodusem-argisem-toimekam, täis igapäevaelu, mis enam ahhaatama ei pane, kuid päris loogiline siiski ei toimu. Naljakas on, et elu ei jäägi seisma, vaid läheb ikka edasi, tuues kaasa uusi ootamatuid olukordi, absurdsusi, tuttavalikkust, korduvaid ja kordumatuid motiive. Ma tean, et ühel hetkel sureb Stalin ära, Moskvast ei tooda enam Lenini pildiga keeduvorsti ja mustad mehed ei kummita kapi taga ning elu tõi veel kummalisi olukordi, millest praegu - viiekümneaastaselt distantsilt on ehk keerulinegi aru saada. Ikkagi. Ootan järge, kuna raamat on südamlik, soe ja kodune. Selline, mis peab olemas olema.

Hinnang 10.

Sildid:

20. juuni 2009

Palverännak

Järvamaa, Albu vald, Vargamäe
Teisipäev 16.06.09 kell 19.00
Tele2 soovitab: "Wargamäe Wabariik"

Juunikuu etendus tibutava vihma, vinguva tuule, krabisevate vihmakeepide, tasuta Offi, Värska maitsevee ja ülimaguse tee saatel. Pileti sain tänu Haridus- ja Teadusministeeriumi äärmiselt ebapraktilisele rahakasutusele (ma armastan teatrit, ausalt, aga on teatavad "aga-d").

* Enne teatrietendust väike külastus Albu mõisakooli, kus üks kena õpetaja rääkis pikalt-põhjalikult mõisa ajaloost, renoveerimisest ja kahjuks jõudis (nagu kooliinimised ikka) liigsete detailideni kohalike õpilaste ja oma äia elus. Muidu oli tore, jutud, kuidas laed ühest toast teise tõsteti, ilmarahvale vaatamiseks ja kohalikele lapsukestele õppimise toeks üles seati. Minu meelest oli tegemist päris kena ja esindusliku kooliga, kooli tunnet kui sellist seal peaaegu ei tekkinudki, sest maja oli suviste turistide tarvis puhtaks tehtud.

Niisiis etendus. Ma olen juba harjunud esimese vaatuse needusega. Arvatavasti olen siia viiel viimasel korral, kui teatrist kirjutan, kirja pannud, et esimese vaatus venis ja ei hakanud minu jaoks käima. Vargamäel sama lugu. Punnitasin silmad punnid ja kõrvad lukku, hoidsin kramplikult keebist kinni ja pea viltu, et mitte midagi kaotada, aga ikkagi kaotasin midagi olulist. Etenduse. Teise vaatuse ajal olin jällegi valmis ja asi "töötas".

Ma lugesin paar aastat tagasi viimati "Tõde ja õigust" ja ma mäletasin mingeid asju teistmoodi. Isegi mitte konkreetset tegevust, vaid tunne oli teistsugune. Alo Kõrve Indrek oli ikka väljaspool seisja - samsugune kaugelt jälgija oli ju ka eelmisel suvel nähtud "Vargamäe kuningriigi" Indrek (Märt Avandi) ja hiljuti ETVst nähtud "Karin. Indrek. Tõde ja õigus.4." Indrek (Indrek Sammul). Kuidagi kummaline on, et peategelane (see on muidugi meelevaldne otsustus) ei ole kõige-kõigem ja ei tõmba igal hetkel valgust enda peale. Alo Kõrve kohta ütlesid tähtsad prouad, kellega ühiskülastusel olime, et nad esimest korda näevad ja kuulevad sellest poisist (?!). Minu jaoks jäi ta nagu juba öeldud kõrvalseisjaks ja kõrvalvaatajaks, kuigi lugu oleks pidanud keerlema tema ümber. Hoopis eredamalt ja aktiivsemalt nõudis jälgimist Ursula Ratasepp Kristina. Esimeses vaatuses tema eksalteeritud mäng tegi mind pisut nõutuks ja võõritas. R. ütles, et selliste stseenide tõttu on tal teatris piinlik (noh, see tunne, et näitleja paneb täiesti üle). Alguses tundus mulle, et nii ongi, aga mingil hetkel ma hakkasin seda ideaale igast poorist eritavat tüdrukut uskuma, tema ja ka teiste näitlejate hoogsad spurdid mänguplatsil sulandusid üheks punalippude lehvimise teemaga ja korraks tundsin, et ma saan aru, miks nad revolutsiooniga kaasa läksid. Indreku rahulikkus ja sissepoole või kuskile kaugusse äraolev mäng oli vastandiks Kristi väljapoole ja veelgi kaugemale pulbitsevale elujõule ning distantsilt vaadates moodustasid täiesti loogilise ja põhjendatud paari. Läks ikka aega, enne kui sain aru, et "Tõde ja õigus" ei ole mitte ainult Indreku, Andrese, Pearu, Krõõda ja Mari lugu, vaid sinna on juba eos sisse kirjutatud Ramilda, Kristi, Karin ja Tiina.

"Wargamäe Wabariigi" teises vaatuses sain ka põhjenduse, miks Tõnu Kark külalisena Eesti Draamateatrist külmal ja kõledal Väljamäel külmetab. Nüüd võin ma küll öelda, et Eesti kirjandusel on olemas väga muljetavaldav monoloog tugevale meeskarakterile. Stseen, kus Andres pärast 15 piitsahoopi ja poja surma jumala ära neab, oli muljetavaldav. Nn tagalavalt asus palja ülakehaga Kark teele, esimesed põlvili vajumised olid pisut konarlikud (ilmselt kaugelt ei suuda siiski näitleja reguleerida seda, kui palju ta peab vunki juurde panema, et vaatajale asi usutav tunduks), kuid mida lähemale publikule seda siiramaks ja ühtlasi võimsakaks Kark muutus. Eeslavale otse publiku ette jõudes, oli publik hiirvaikne, Kark tõmbas linase särgi õlgadele ja vajus väsinult maha. Sel hetkel oli mul siiralt kahju, et vaikus kauem ei saanud kesta, mets, mis enne oli valjuhäälsest needmisest kajanud, vaikis ning heinamaal kogu etenduse ajal üles ja alla hüplevad linnud tardusid. Mina igatahes uskusin, et Vargamäel enam jumala olemasolu ei usutud. Ja kui Andres oli oma monoloogi lõpetanud, tuli Pearu ja vastas peaaegu sama võimsalt, istudes madalal puupingil lamava naabrimehe kõrval ja meenutades, kuidas Andrese lapsed on tema vastu olnud head, vaatamata sellele, et tema on olnud õel. Kahjuks keskendus Pearu monoloogi ajal vaatajate tähelepanu liikumatult maas lamavale ja ilmselgelt külmetavale Andresele ja seetõttu ei tunginud vihamees Pearu sõnade sügavam tähendus ehk esile, kuid ma kinnitan, see oli muljet avaldav. Õnneks oli siinkohal pisaraid kiskuvalt kerge ette aimata, et Pearu monoloogi lõpetab veel üks Andrese hea laps, sel korral Liine (Ketter Habakukk), kes asjalik-kiirel sammul, ämbrid käe otsas, eeslaval rutates veel kord justkui mööda minnes, kuid siiski läbimõeldult lausub: "Tere, teispere isa!"

Vargamäel toimuvad sündmused tõusid minu jaoks revolutsiooni taustal eredalt esile, üks kõik, kas tegi Ants vabariiki, seisis Mari soosillal või üritas Pearu naabrimehega juttu ajada, rääkimata siis juba eelpool kirjeldatust. Ootasin algusest peale Mari surmastseeni ja selle lahendus oli ootamatu: nimelt kasutati kogu etenduse vältel eeslaval kaht rööpapaari, millel liikusid dresiinid. Mari liikus dresiinil ära... Kusjuures teda ootasid juba surnud Bõstrõi ja Kristi, kes seal samas ka oma hukkumisest jutustas. Tundus, et just sel hetkel murdus Indrek, igatahes vajus ta põlvili, nagu pisut varem oli vajunud Andres.

Maal toimus ka mõisa rüüstamise stseen, mis pilgu kindlalt endale naelutas. Põletamist sümboliseeris küll naeruväärselt neoonroosat värvi toss, aga see selleks. Rüüstamine tähendas seda, et Indrek oli pandud vastutama ja valvama, et midagi laiali ei veetaks, hakkasid inimmassid mööbli, piltide, kipspeadega eeslavalt tagalavale liikuma, abitult pealtvaatav Indrek nende keskel, justkui ei saakski ta aru, mida tehakse. Puškini pilt, antiikne sohva ja kummut, peegel... Kraami, mis ootamatu rüüsteretke katkemise järel lavale maha jäi, oli omajagu ning need näitasid vähemalt minu jaoks revolutsiooni mõju selgemini kui miski muu.

Mainisin juba Bõstrõid, keda kehastas Aleksander Eelmaa. Bõstrõi traagiline hukkumine proua Kuusiku juurde rutates oli vaid üks põgus vaheppala, aga just sellistest väiksest jupikestest antud lavastus oligi kokku pandud.

Mainimata on revolutsionääride kamp, mis koosnes peamiselt Linnateatri noortest ja mitte väga vihastest, kes omavahel kenasti kokku mängisid ja nii ühte sulasid, ainult Tõnn Lambi Kröösus tõusis eredamalt esile, aga sedagi vist kostüümi erandlikkuse tõttu. Samasse seltskonda kuulus ka Mandžuuria (Kalju Orro), kes mõisa rüüstamise ajal mõisnikku (Volli Käro) alandades ühe üpris võika ja samas väga realistliku stseeniga maha sai. See väikese ja kõverasse tõmbunud paljasjalgse mehe rämedus oli ehmatavalt realistlik ja eemaletõukav.

Hobused olid ka. Ristiväli, mis kohe teise vaatuse alguses Väljamäele Erik Ruusi ette loetud hukkunute nimede saatel sinna paigaldati, tõmbas tähelepanu, aga ausalt öeldes oli eelnevalt nähtud fotodel aukartustäratavam. Väljamäe lõunalava mängupaigana oli sarnane kesklavaga, aga ilmselt ei olnudki oluline, milline on heinamaa, kus etendus toimub, vaid koht laiemalt. Palverännak Tammsaare maadele on põhiline. Kohavaim töötab, linnud on ilusad, hobuste hirnatused kajavad metsast vastu, vabatahtlikud (ei tea, kas nemadki sõidavad Linnateatri bussiga igal etenduse päeval linnast Vargamäele ja õhtul jälle tagasi?) tasemel. Värska, mis maitses nagu Turbo näts ja lõhnas samamoodi, oli üllatus, Offi tervele suguvõsale, tee kõrvale nägin H.-d, kellele kunagi külla lubasin minna. Suveteatris ikka näeb tuttavaid ja juba seetõttu tasub ka juunis, juulis ja augustis korra teatris käia. Aga "Wargamäe Wabariiki" võib ka ilma nendeta vaadata, Nüganen on hea lavastuse teinud, vaatamata sellele, et vahel "Armastus kolme apelsini vastu" kummitama kippus ja publik naeru kihistas.

Sildid:

Täna keerasin ukse enda selja taga lukku ja teen selle uuesti lahti augustikuu kolmandas kolmandikus. Lilled tassitud, koogid jagatud, kased ehitud, toolid tõstetud, inimesed solvatud, kallid kallistatud, jutud räägitud, natuke röögitud, tort söödud, vein joodud. Nuttusid ei nutnud, juukseid ei katkunud, lahke ei olnud.

Kuradi raske on olla hoolimatu m...b...a...

Tulemas kunagi siia lehele: "Švejk", "Üheksateist minutit", "Samet ja saepuru", "Wargamäe Wabariik", uus jooksurada, pisut niitmist, kruiisimist ja turisti panemist.

I hope, there´s more for me to come.

P.S. Eile tahtsin suitsutada. Panin Cameli põlema, hea oli alla tõmmata esimest mahvi, aga kui see alla jõudis, ei meeldinud kohe üldse. Vaatasin suitsevat sigarit... ja kustutasin selle ära. Pesin hambad-käed ja olin siiralt ja südamest rõõmus, et mind pidevalt ümbritsev suits ei ole mind oma otsust muutma pannud ja ilmselt lähitulevikus ei panegi.

P.P.S. Regasin jooksule. Tundub kuidagi lihtsam nii kirjutada ja mõelda, selle asemel, et põdeda poolmaratoni hirmu. Järgmisel nädalal teen ühe lühikese jooksu (kui on võimalik) ja nädalavahetusel lähen loodetavasti pikema distantsi kallale (kallele:D).

Sildid: , , ,

7. juuni 2009



Viimasest sissekandest on kümme päeva möödunud... Märkimisväärset sellest ajast.
1. lugesin Michael Ondaatje "Anili vaimu". Sujuv, kõhedaks tegev, aga samas põnev lugemine. Kuna ma olen üsna suur krimkade austaja, siis sõjateemaline kriminalistika sobis ka väga hästi. Miski inimlik pole võõras. Kulus kaks päikeselt päeva ja sain taas tõestuse, et punase sarja raamatud on väga head (olen pettunud vaid ühe teose puhul, aga ma seda siia kirja ei pane :D). Pikemat analüüsi ei kavatse teha, sest Sri Lanka teema on mulle võõras, ei taha oma võhiklikkust üles näidata, aga Ondaatje on hea ("Inglise patsient" on sama tonaalsusega (ma ei tea, kas on raamatute kohta õige nii öelda)).

2. Eelmisel nädalavahetusel võtsin väga palju päikest. Tulemus: ärapõlenud sääred, kõht, selg, nägu ja käsivarred. Eile hakkas lõpuks nahka tulema (nägu, kõrvad, selg). Kuna alates kolmapäevast sajab lakkamatult vihma, olen hakanud juba päikest igatsema ja tahan kangesti uuesti päevitama minna, sest muidu kaob see viimane värv ja kogu kahepäevane vaev on maha visatud. (Tegelikult ei ole ma üldse kindel, et päevitamisel mingi kasutegur on olemas, aga see selleks.)

3. Eelmisel pühapäeval hankisin sportides esimese "haamri" ehk siis arvasin siiralt, et hakkan oksendama ja kaotan igasuguse sideme reaalsusega. Väga hull oli (süüdistan enne söödud toitu, joodud Värskat ja saadud päikesepistet).

4. Õppeaasta sai läbi. Lapsukesed said tunnistused ja läksid vaheajale, kusjuures me vist saime sõbralikult lahku minna. Minu poolt negatiivseid emotsioone ei olnud, loodan, et nendegi poolt võib aasta kordaläinuks lugeda. Tasakaal oli paigas - neljal tital neljad-viied, neljal tital kahed tunnistusel. Kahemeestega jagelen veel, aga teen seda äärmiselt rahumeelselt, kuna ma leian, et kui enne jauramine ei aidanud, siis nüüd aitab see veel vähem. Seega ajame vaikselt omi asju ja üritame kenasti joone peale jõuda. Murelapsega tuleb ilmselt pikem tegelemine ja mulle tundub, et ma pean mingeid otsuseid vastu võtma, sest keegi teine ei taha esimest sammu astuda (jummala mugav on ju hiljem õiendada ja näpuga näidata). Ma ei ole veel enda jaoks kokkuvõtteid teinud, detailidesse pole veel laskunud ja nende põhjal üldistusi teinud (see võtab kole palju aega ja energiat, mida mul praegu lihtsalt pole). Lühidalt: lapsed on lahedad!

5. Lisaks ei-tea-mitmenda-astme-põletusele olen ma tundmatute putukate poolt nii ära näritud, et mu ema ilmselt ei tunneks mind ära. Igatahes on kindlam kanda pikki pükse ja varrukaid, sest muidu tekib tunne, et tegemist on süstiva narkomaniga, kes iseenda eest eriti ei hoolitse.

6. Ma olen oma teel kohanud päris mitut sigaretti. Ma pole neid tõmmanud. Veel. Endiselt olen kindel, et pärast "haamrit" tahan ma sporti teha. Tõsi küll, võtan tempo ja distantsi tublisti maha. Eesmärk on igatahes selge. Rahu ja vaikust, küll siis tulemus ka tuleb :D

7. Mina valisin juba 2. juunil kaubamajas ja ootan nüüd pikkade silmade valimistulemusi. Naljakas on see, et kuskil ei olnud kirjas, millal tulemused avalikustatakse.

8. Targutanud ja pläkutanud, aruandlust koostanud ja esitanud, olen rohkelt. Enam ei "jäksa". Häh.

Sildid: , ,