Hiilgav!

Veel üks teatrivõlg õiendada... Uued tulevad muidu peale. 10. oktoobril külastasin Draamateatris lavastuse "Hiilgav!" (lav. Ingomar Vihmar, tekst Peter Quilter) teist etendust. Ma võiksin oma arvamuses süüdistada seda nn teise etenduse needust, aga ma kaldun arvama, et antud lavastuse puhul on täiesti ükskõik, mitmendat etendust vaadata, sest tühja koha peale ei saa lihtsalt midagi tekkida.

Ingomar Vihmar on võtnud väga head näitlejad - Ita Ever, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Jan Uuspõld ja Britta Vahur - ning saatnud nad lavale ilma ühegi ülesandeta. Mis tähendab, et näitlejad pingutavad higimull otsaees, et vaatajal saalis huvitav oleks. Esimene vaatus on kohe eriti kräpp - natuke on piinlik, natuke on valus, natuke on igav. Teise vaatuse ajal on ootused olematud, seega ei saa ka pettuda. Olgu öeldud, et ma teadsin täpselt, milline lugu mind laval ees ootab, ma ei oodanudki midagi "diipi", aga seda ootasin küll, et väga head näitlejad saavad end näidata. Pisut saidki. Publik möirgas naerda terve etenduse vältel, tõusis pärast viimase kiiksatuse kõlamist püsti, et diivat ja tema meeskonda tänada, aplodeerides nad korduvalt lavale tagasi. See aga ei muuda fakti, et sisuliselt ei toimunud mitte midagi, karaktereid kui selliseid polnud olemas. Ma saan aru, et see on lavastus, mis publiku rasketel aegadel igal juhul saali toob - kes ei tahaks näha Ita Everit peaosalisena? Mina tahtsin, läksingi väga häid näitlejaid vaatama, seega minu viha ei olnud väga suur, mitmetel, kellega koos etendust jälgisin, oli aga väga suur ärevus, kuna nad ei suutnud leppida faktiga, et nad kulutavad niisama aega.

Ühelt poolt on mul teatrivaatajana valus, teisalt on hea meel, et ma häid näitlejaid nägin. Ei tea, kas neil endal on hea või halb sellises lavastuses osaleda? Näitlejad ei otsusta vist siinkohal midagi, kahjuks. Küll aga võiks lavastaja järgmisel korral teksti enne läbi lugeda, kui ta seda lavastama hakkab. Ma leian, et oluline on olla vaatajate vastu aus, praegu seda ei olda. Jah, Ita Ever on tore ja ta ei peagi laval kedagi mängima, teda on niisama ka huvitav vaadata - ta on kuradi teatraalne kuju. Iseasi on, kas näitleja tahab, et vaadatakse teda, mitte tegelast. Jani, Guido, Ülle ja Maria puhul sama küsimus. Britta Vahuri tegelane... See oli mingi... Odav käkk, mida ma hea meelega ei meenuta, selliseid tegelasi Vanemuises kehastab Merca.

Kummardus näitlejatele, õlakehitus kujundajate (lava-kostüüm-muusika) suunas, buu lavastajale.

Hinnang 4 10st ja see on seetõttu nii, et näitlejad olid ikka väga head, kõik, mis neist väljapoole jäi, oli puhas kräpp.

Vaene loom vihma käes

Ilmselt on tegu väga suure laiskusega, sest ma pole viitsinud poole sõnagagi üles märkida teatrikülastusi...

8. oktoobril SAdamateatris Vanemuise "Vaene loom vihma käes". Lavastus, millele tehti palju reklaami - Londonist tulnud Eesti lavastaja Liisa Smith teeb Iiri lugu väga heade näitlejatega. Justkui kõik tingimused olemas, et sünniks hea lavastus. Tegelikult muidugi mitte.

Laskumata eriliselt detailidesse, peab märkima, et ainult kõrtsitoa kujutamisest, kus inimesed on lugusid räägivad, mulle küll teatrielamuse saamiseks ei piisa. Pisut sügavust tahaks. Lugudesse ja mängu. Kahjuks oli antud lugu suhteliselt keeruline jälgida, kuna lugu eriti ei olnudki. Olid monoloogid, mida ühendas süü- ja süütuse tunne, natuke labast nalja (mida Merle Jääger peale selle laval veel teha saab? või millal talle sellest erinev ülesanne anti?), uste prõmmimist, trepist trampimist, elavat juttu, mis kahjuks ei puudutanud, viletsad kostüümid ja ebamäärases suuruses jalanõud (see on see, kui istud esimeses reas ja iga kuradi detail silmaauku end puurib). Kujundus oli kõrtsituba-kihlveokontori eesruum, raustal suur tahvel, millele aeg-ajalt märkmeid tehti, kõrtsiaken, üks letike ja väike lugemisnurgake, kus vanu ajalehti ühest virnast teise tõsteti ja oma kurva saatuse üle kurdeti.
Tubateatri kujundus.

Lugu ise rääkis sellest, et ühes väikses sumbunud linnakeses elab türdruk (Ragne Pekarev) koos isaga (Jüri Lumiste) ja peab kihlveokontrorit. Isa ei naera kunagi, tütrel on aravõitu austaja (Martin Kõiv), nende juures töötab "kena" kitlis koristajadaam ()Merle Jääger, kes lapiga üle küüru virutab ja kuratlikult mürgine on. Linna naaseb tüdruku ema praegune mees (Hannes Kaljujärv) - kes on ühtlasi koristajamuti endine armastatu - ja kutsub tüdruku ema juurde, sest see on suures depressioonis. Nii et siis süütunne, kas minnna ja miks ja kuidas palju kannatanud isa maha jätta, lisaks tärganud armastus ka. Ahjaa seda kõike hoiab üleval tegelaskuju, kes on teinud linnakesse naasnud mehest oma iidoli - lapsepõlvesõber, kelle on rääkinud "üle lääne kangeks meheks" (Riho Kütsar). Ja nii ongi.

Tundub loo järgi, et miskit võiks justkui mängida olla. Või öelda. Kahjuks sellel konkreetsel etendusel, mida mina jälgisin, ei toimunud küll midagi. Ma suutsin seda kannatlikult jälgida, oodates veel midagi, aga see midagi jäi kenasti tulemata. Aga nagu ma juba siis mõtlesin - ja hiljem veelgi rohkem veendunud olen - need Iiri lood, mis eestlastele nii väga arvatakse meeldivat ja omased olevat, hakkavad end ammendama, kui sealt midagi uut tulemas ei ole. Ma olen nõus, et näitlejatööd olid kohati päris nauditavad - plusspunkte noorematele hulgaliselt. Martin Kõiv "särises" mu meelest ja seda oli päris kena vaadata, Ragne Pekarevil oli natuke kummaline roll ja ma ei saanudki päriselt aru, miks ta ära läks (eemaldumine pettumuse valmistanud esimesest armastusest või siiski emale järgnemine, et elu põnevamaks muuta). Hannes oli nagu ikka oma tuntud headuses, aga mul, kes ma ammu teda laval näinud polnud, oli päris huvitav ta tehtud ja tegemata vigureid vaadata. Riho Kütsar üllatas väga positiivselt - ta ongi nüüd jõudnud nende nn teatri vanade näitlejate hulka ning kannab selle rolli väärikalt välja. Põlvkondade vahetus oli selgesti jälgitav. Tema ind Danger Doyle´i kirjeldamisel oli super, kuigi teatud hetkedel - kui reaalne kohtumine aset leidis - oli see valusalt eluliseks mängitud. Ehk siis see ebamugavustunne, mis elus aeg-ajalt ette tuleb (mul bähemalt küll), kui kohtud kellegagi, kellest oled aastate kaupa idealiseerides mõelnud, arvates, et inimene pole aastatega üldsegi muutunud, oli vägagi reaalne. Piinlik oli vaadata, sest need hetked ongi piinikud. Ja kui juba vaatajana saan end tegelase esitatud tundega samastada - õigemini kui mind sellesse vastutahtmist tõmmatakse - siis on ju mäng kiitmist väärt?! Meisterlikult väldin Mercast ja Lumistest kirjutamist, kuna nad mängisid neid osi, mida neilt kõik ootavad. Ma hakkan midagi muud ootama, sest lärmitsevat ropu suuga mutti võin ma mujal ka vaadata. Või halli pingutatult tõsist keskeakriisis eesnäärmeprobleemidega meest. Hallus ei läinud ühesõnaga üldsegi peale. Liigne värvikus kah mitte. Nii tekkiski olukord, kus nagu midagi oleks, aga samas läksin sama targalt koju tagasi, andes endale aru, et ainuke fraas, mis mulle meelde jäi, oli "needitav liiper".

Ei liha, ei kala.

Hinnang: 6 10st, sest noh. Rohkema eest seal ju polnud midagi, aga samas olid näitlejad olemas, lava olemas, saal viimse pingini välja müüdud (enam-vähem stiilis: "Jam is good, meat is good... what´s not to like?" või kuidas see Joey fraas oligi).

Lugesin...

I kohkir:
* Ray Bradbury "Vist on kuri tulekul" - ulme, mida oli sama keeruline lugeda kui Pratchetit viimati (hakitud laused, justkui juhtub ja samas ei juhtu ka midagi). Tegelasteks kaks poissi, kes näevad kurja tulemas (:D) ja asuvad selle eest põgenema/ vastu võitlema. Sekeldused jmt, kubises detailidest, mis mu enda alla matsid, andmata samas miskit asjalikku (loe: lisaväärtust).
Hinnang: 5. (Lapsed: igavuse tipp.)

* Ruvim Fraerman "Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest" - ei olnud aastatega paremaks muutunud, kuigi loota justkui võis. Miskit põrutavat ei olnud, tüütu ka mitte, aga kahjuks ei pakkunud sarnast elamust nagu kunagi teismelisena. Siis ma tundsin Tanjale kaasa ja arvasin, et ta elu on väga traagiline, nüüd tundus mulle, et Tanja oli vastik hellitatud plikatirts, kes omadega hakkama ei saanud. Loetud, loetud.
Hinnang: 6. (Lapsed: oli kah, aga midagi ei juhtunud, neiukesed: oi, kui ägeeee!)

* Arthur Conan Doyle "Etüüd punases" - lugesin kakskümmend lehte ja alles siis tuli meelde, mis edasi saab, aga siis juba kahjuks detailselt. Doyle´i raamatud on aga nii krdi hästi kirja pandud, et ma olen nõus neid korduvalt lugema ka siis, kui mõrtsuk ammu teada :D
Hinnang: 8. (Lapsed: nii põnev, et ei saanud käest ära panna!)

* Lydia Koidula "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola" - igal korral loen ja imestan, missuguse Venetsueela seebi kirjaneitsi kokku soperdas. Rahvusliku teatri algus on mul kuradi hästi selge, sest teatavasti pärast Koidulat järgnes allakäik, mis ilmselt siiani pole lõppenud :D
Hinnang: 8. (P.S. Lapsukesed ei saanud keelest aru, probleemid tundusid suhteliselt jaburad, aga lõppkokkuvõttes mulle tundub, et neile meeldis see näidend. Mis on iseenesest väga positiivne näitaja.)

II Midagi hingele:
* Eva Koff "Mirr".
Võiks vabalt jääda eelmisse jaotusse, aga ma ise vabatahtlikult võtsin selle rampsist. Lugesin ja mõtlesin, et kuidas krt seda küll mängiti ja mismoodi seda kunagi küll foorumi abil koostati. Lühidalt: tüdruk elab üksi (isa on filmimees ja kodus pidevalt ära, ema on abiellumas välismaal, vanaema on surnud), vanemad sõbrannad, süütuse kaotamine, peod, isa girlfriend, petturlus, lastekodu (kas pole mitte kentsakas, et Aidi "Mis teha, Ann?" kajastab samuti seda teemat. Kas on tegemist mingi trendiga Eesti noorsookirjanduses?) Igatahes läheb asi kuidagi diibiks ühel hetkel ja ma ei saagi aru, miks Mirr käitub, nagu ta käitub.
Hinnang: 7. (Ma tean teismelisi, kellele see peale läheb :D)

* Peeter Sauter "Hispaania saapad ja silmad".
Tõsiselt lahe raamat. Olen sattunud taas nn eluloo lainetesse, kusjuures Sauter sel korral alustajaks, otsa lahti tegijaks. Sauterit lugedes taban end sageli mõttelt, kui tolerantne peab olema tema partner, kui mõistvad tema lapsed, kuna see, mida ta puudutab on ju sügavalt intiimne ja isiklik. Võib-olla on tegu egoismiga, mis ei jätagi teistele ruumi öelda, et neile ei meeldi? Vaevalt, pigem on see siiski ma arvan mingi mitte-eestlaslik arusaamine, argipäevasus, valehäbitus (hea sõna!), mis laseb kirjutada nii, nagu asjad on või Peetrile näivad. Ega ma ole kunagi uurinud, kuidas tema loomeprotsess käib, kas naine-lapsed loevad ja tõmbavad räigelt maha või kaitseb herr kirjanik kiivalt iga kirjutet sõna. See polegi oluline. Mis Sauteri juures võlub, ongi tema otsekohesus, mõeldud-tehtud, kirjutatud-avaldatud stiil. Kindlasti ta veeretab sõnu, aga ma lugejana ei näe seda verd, higi ja pisaraid, mida ta on valanud. Ja hea ongi, tahaks ikka puhast ja hästi lõhnavat raamatut, mida on mugav käes hoida, sirvida, pilte vaadata ja mõttes õhata, on alles mees, selliseid asju teeb.
Hinnang: 8. No kes ei tahaks pärast lugemist Hispaaniasse põrutada?

* Lii Unt "Parim näitleja linnas".
Prohmakas: ma arvasin, et ta kirjutab pisut muudest asjadest ning seetõttu seisis see teos mul augusti lõpust saadik, järjehoidja umbes kolmanda lehe vahel, toanurgas ja ootas mu kannatlikku meelt. Ära ootas, kuigi ma vahepeal juba mõtlesin, et viin minema. India on nimelt räpane ja ükskõik kui veetlevalt Lii Unt seda ka ei kirjeldanud, see koht jäi endiselt räpaseks, haisvaks, ebameeldivaks ja üldse mitte kutsuvaks. Kirjeldustes oli stiili, seda tuleb tunnistada, ühel hetkel olin piisavalt harjunud, et mõista, mida ta õigupoolest teeb, aga kahjuks oma piiratuses ei saanud ma ikkagi aru, miks ta seda teeb.
Hinnang: 7. Liiga... Ma ei tea. Liiga vürtsine, karrine, soolane, riisine, haisev. Ja kui ma lõpetasin, siis kuulsin, et ta andis teise osa veel välja???????

* Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome".
Ma eriti ei armasta eellugusid, aga ma olen vaid üht "Minu..." lugu lugenud ja see mulle eriti ei meeldinud. Aga. Nähes antud raamatut eile päeval E. öökapil, ei saanud ma kiusatusele vastu panna. Esiteks, kaanekujundus on super. Puhas ja selge viide Soomele ja samas koputab kõvasti ka eestlaste rahvustundele. Tõsiselt. Teiseks, ma olen - mitte küll järjekindlalt - lugenud Kaja blogi. Teemad, millest ta kirjutab on aeg-ajalt üllatavad ning tabavad naelapead. Ühesõnaga. Alustasin lugemisega, kui tita-tita päevaunne läks ja jõudsin selle aja jooksul sadakond lehte alla neelata ning õhtul laksasin teise poole sinna otsa. Mul on tõsiselt hea meel, et ma seda raamatut lugesin. Mitte et ma nüüd mõistaksin soomlasi paremini, oh ei. Pealegi - miks ma peaksin mõistma neid, kellega ma kokku ei puutu? Küll aga mõistan ma nüüd paremini neid, kes on eemal. Ridade vahele kirjutatud igatsus, ridadesse seatud rituaalid, mille lahusolijad on sisse seadnud, olid valusad lugeda. Olen paar viimast kuud mõttes tegelenud sama probleemiga ja ei ole päriselt ikkagi suutnud seda tunnet sõnadesse panna või lõpuni mõista. Ega ma praegugi seda oska, aga samm lähemale on kindlasti tehtud. Eemalolemise probleemi kõrval pakkus mulle enam "pinget" see, kuidas autor oma töökohast ja töökaaslastest kirjutas. Mõtlesin mitmel korral (jälle!), kas ja kuivõrd ta oma kolleegidega arutas seda, mida ta kirja pani. Mõned seigad olid kirja pandud äärmise ettevaatusega, aga samas filigraanselt arvestades, et lugeja siiski üheselt asjadest aru saaks. Tundus lausa, et kasutatud oli seda va Eesti huumorit, millest ühegi teise rahvuse esindaja ka siis, kui talle asi sõna-sõnalt tõlkida aru ei saaks... Samas pole mul mingit põhjust Kajat ebasiiruses kahtlustada, nii et see on minu rikutus, mis kõneleb ja sõnade taga kahemõttelisi kuradikesi näeb. Ilmselt on siiski nii, et lugejana lahustasin enda jaoks raamatu nendeks osadeks-probleemideks, mis endal praegu kõige rohkem olemist ebamugavaks teevad. Nii kummaline kui see ka pole, aga tõesti tunnen, et see raamat kõneles. Millestki olulisest, millele ma uuesti ja uuesti mõtlen. Võib-olla tuleb siis raamatu juurde ka tagasi ja loen uuesti seda, mis kirjas 80. leheküljel. Seal on essence.
Hinnang: 9. Mhmh, ma olen vasikavaimustuses.

Septembris jooksin

Haa. Esmaspäeval individuaaltunni ajal vaatasin suures igavuses ja samas hasartselt septembri statistikat. Tulemused:

99,1 km jooksu, kokku kaheksal korral, mis teeb ühe jooksu keskmiseks 12,2 km. Kõige lühem maa oli 8 km (Kõrvekülla ja tagasi - mäest üles oli väga hea ja kerge joosta, väsimus tuli nagu ikka siis, kui pöörasin linna tagasi ja see va jube tuul ühel hetkel vastu hakkas puhuma, lisaks sadas räiget vihma). Pikim jooks oli sügisjooksu poolekas ehk elu esimene poolmaraton joostud, sel teemal olen siin juba muljetanud.

Pärast poolekat on olnud teatavaid tempo probleeme - jalg ei liigu eriti, kuigi nüüd viimasel korral sain juba suhteliselt kenasti end käima. On vist motivatsioon langenud, sest ma ju tean, et ma suudan, seega olen maandunud vastikusse mugavustsooni ja tegelen enese sealt välja toomisega. Hetkel muidugi on raskusi, et üldse jooksulainele jääda, sest õues on ju kakalt külm, kiiresti läheb pimedaks, tööd on palju, väsimus peal, padi paha ja tekk torgib. Ühesõnaga sada vabandust, aga veel ei loe hooaega lõpetatuks. Üritasin sättida nii, et oleks nädalas kaks jooksu - üks 8,7 ja teine 12,9, lisaks üks saalitrenn, aga juba eelmine nädal tõi minust mitte olenemata muutuse ja see lõi rütmi segamini. Oluline on, et ma ei põe ja ikkagi võimalusel lähen välja, sest "Joosta mulle meeldib," tsiteerides klassikuid.

Ahjaa. Kokku olen jooksusamme teinud kella järgi 566 minutit, aga sellest tuleb muidugi maha arvutada pooleka ajal kõnnitud minutid :P Kuna kaotasin septembri teise nädala alguses oma kõige armsama rekvisiidi ehk sammulugeja (nutt ja hala siiani!), siis olen sügavamalt juurelnud pulsikella ja muu sarnase relvastuse soetamise teemadel. Hetkel panen mõtte ikka veel kuskile riiulisse settima, sest nii palju mul õnneks veel mõistust on, et mitte oma viimase raha eest sarnast meelelahutust endale lubada. Esimesed nädalad sammulugejata olid aga väga nukrad, laenasin võõrutuse ajaks K. lugejat, sest tunne oli täitsa kaka. Selline tunne, nagu oleks poolalasti ringi kõndinud. Saan üle.

Soetatud varustus... Kindadad (häbenen silmad peast, sest ega kindad ju sporti tee).

Oktoober muidugi tuleb veel nutusem kuu, aga selle pärast muretsen siis, kui on aeg kokkuvõtted kirja panna. Kordan: "Joosta mulle meeldib."

Ja siis ma mõtlesin, et millistel töökohtadel töötavad need minu linnaosa kaks kõige järjekindlamat sportlast... Naine nimelt jookseb nüüd hommikuti mulle vastu, kui ma ulja (vahel mitte nii ulja) sammuga tööle ruttan. Mees tormas must nagu postist täna tõusu võttes mööda. Mnjah. Rahvasportlaste moodi nad küll enam ei tundu...

Septembri lugemised

Oh, ma tahaksin kohe pikalt... Magada. Septembri väss on luudes-kontides-jalgades-lihastes. Tahaks pikalt raamatutest kirjutada - mõnest olen end läbi närinud.

* ülilaheda Vonneguti üliäge "Kodumaata mees"
- vingemast vinge, ma tegin väga palju väljakirjutusi, naersin valjuhäälselt, kuna mul on ikkagi üsna elav kujutlusvõime ning mu silme ees oli pidevalt pilt sellest, kuidas väga vana Kurt neid lugusid kirja pani, ise vuntse silitades ja naeru pugistades (Vonnegut meenutab mulle Kivirähki (aga mitte vastupidi :D))
"Kui tahate oma vanematele tõsist meelehärmi valmistada ja teil pole julgust homoks hakata, siis tegelege vähemalt kaunite kunstidega. /.../ See on väga inimlik viis teha oma elu talutavamaks." (lk 42)
"Suur tänu, kuradi rotid." (lk 58)
"Mu viimased sõnad? "Elu on asi, millega ei tohi piinata ühtki looma, isegi mitte hiirt."" (lk 104)
"Meie kallihinnalises põhiseaduses on traagiline viga ja mina ei tea, millisel moel seda parandada saaks. Viga on järgmine: presidendiks saada tahavad ainult hullumeelsed. See reegel kehtis isegi keskkoolis. Ainult ilmselgelt segased inimesed kandideerisid klassi presidendiks." (lk 117)
"Kui keegi peaks leiutama plahvatavad püksid, siis oleme me kõik ilges hädas." (lk 125)
Tahaks, et oleks aega-jaksu kommenteerida, aga nagu ikka seda ei oleks (selle aja kulutan ma 1) söömisele ja 2) uute teoste lugemisele). Seega lahmin lihtsalt kenasti 9 punkti. Selgitan. Ma olen ikka paadunud demokraat ning vabariiklaste ja nende valitsuse vastu suunatud kriitika on palsam mu hingele :D

* järjekorratatud Paolini 4-osalise triloogia (jajah) 3. osa "Brisinger";
Täpselt nii ongi, et pidi ju olema triloogia, aga kui ma seda viimast osa lugesin, siis tuli välja, et üks osa tuleb veel ja loomulikult pole see tüüp suureks kasvamise ja rikkaks saamise kõrval seda valmis kirjutanud. Muinasjutu lõpp on täita lahtine seetõttu ja mina suhteliselt häiritud, sest mulle meeldib asjad lõpule viia. Hinnang 8, ma arvan, et teistega samal tasemel ja samas mitte nii tüütu kui eelmine raamat.

* pikalt-pikalt veeritud Pratcheti ja Gaimani "Head ended")
Ise ka ei usu, et ma Pratchetiga maha sain, aga pärast nädalate pikkust vindumist võtsin kätte ja tegin kiirelt talle ära. Julgelt võib väita, et viimane kolmandik teosest on hoogsam ja köitvam kui esimesed kaks, kus mul pidevalt tekkis küsimusi, a la kes krt see veel on jmt. Hinnang 7 punkti (ega see nüüd midagi eriti eredat olnud, kuid korralik sellegpoolest).

* loomulikult Poe novellid ka, sest ometi on ju "kohkir" aeg ja selleks, et kontrollida laste teadmisi, pidin ma taas lugema-lugema-lugema neid samu lookesi, mida ma igal aastal loen. Mõnda lugu lugesin jälle paar korda, sest lapsukesed olid neist väga erinevalt aru saanud ja siis pidin taas üle vaatama pilguga a la kas on võimalik ka nii tegevust mõista. Täitsa tore oli, sest Poe jutustamisoskus on võrratu ning lugeja köidetakse väga kindlate ja tihedate sidemetega loo külge. Hinnang 9,5. Kõrgelt hindan, aga Poe on sellest iga grammi väärt.

A muidu on kiire ja lugeda ei jõua-jaksa. Kell 9 õhtul hakkab uni jalaga taguma, raamat kaob sõrmede vahelt, pilk on hägune. Suhkrust on vaid ajuti abi. Eks näis, mis edasi saab.

Septembrikuised muud tegemised võtan mõnel teisel korral kokku. Nüüd puhkama, sest homme on õpsipäev ning peab värske olema :P