Kuidas kuningas kuu... vol 2

Eelmist postitust tehes ja märkides üles kuu tagasi nähtud lavastuse jälgi, ei aimanud ma ausõna, et vaid üürikese aja jooksul lititakse selle sama etendusega tervele Eestile kuklasse.

Ehk siis Uku Uusberg lavastas tänase piduliku kontsertaktuse Vanemuises. Ma ei ütleks, et see nüüd sama hea oli kui tema käe alt tulnud originaal, kuid kuu peale kiputi täna kindlasti. See, kuidas noored ja õnneks enam mitte vihased, kuid kindlad lemmikud kontserti ohjasid ning oleviku lõvi kohale manasid - hääle kaudu mineviku ja tuleviku omad muidugi ka (ei saa me läbi Aarne Ükskülata, ei saa) - tekitas mus, kes ma poole silmaga pisikeses Interneti aknas aeg-ajalt pilgu Vanemuises toimuvale heitsin, algul segadust (arvasin, et kirjutan eelmist sissekannet ikka veel), seejärel pahvakas naeru. Meenusid need kunagised kitsed-põdrad-jänesed, kes vastuvõtul ringi sebisid, lõvi oli teatav äratundmine. Esimesel hetkel ma veel kahtlesin, et tegu on "Kuidas..." kostüümiga, aga pisut vaadates, kuidas ohmuvõitu tegelane läks ja dirigenti kallistas, sain ma aru, et mingit kahtlust pole, seesama lollike. Mõttes viskasin nalja, et järgmisena tuleb punastes kalsoonides Onu ja teeb mõned väga salajased liigutused... Noh, minu imestus ei olnud suur, kui Onu oligi laval! Siis ma hirnusin juba südamest.

Ah et mida see kõik kokku peaks tähendama? Noh, lõvi, punastes kalsoonides vampiirilaadse maskiga näitleja, Vaiko Eplik, kes laulis tõsise näoga: "Olen Vaiko, olen Vaiko", köögiviljade lõhna- ja maitsebuketis toimunud uimastav pidu, mille põhiteemaks ei olnud jook-söök-pidukõne-tants ja trall, vaid dekoltee suurus, on väärikaks jätkuks armsa Eesti veel loetavate sünnipäevade reas.

Muide. Eelmistel aastatel on Kroonika kirjutanud PÄRAST vastuvõttu kleitidest, sonegutest, paarikestest, fopaadest ja fopaakestest. Sel aastal tegid nad seda ENNE. Kui vastuvõttu poleks, ma ei saa aru, millest nad sel nädalal kirjutanud oleksid, veel pikema loo Kati Tootsist? Või hoopis kurja võõrasema loo Kerstist?

Ahjaa. Presidendi kõne oli üle mitme aja huvitav ja sõnumiga. Mõned trafaretsused oleks võinud välja jätta (egas kõike pea üles loetlema, mis aasta jooksul toimunud!), aga iseenesest täiesti tõsiselt võetav.

Elagu Eesti, ahoi!

P.S. Viinapitsi tuleb enne 24. veebruari tõsta, sest krdi-krdi-krt, 25. on ju tööpäev!

Kuidas kuningas kuu...

Vanad võlad vol 1...
21. jaanuaril Vanemuise teatri suures majas Uku Uusbergi lavastus "Kuidas kuningas kuu peale kippus". Tegemist vana looga, mida omatahtsi ja osavalt on interpreteeritud, säilinud on peamine ehk siis moraal, mis õpetab mitte kaotama silmist oma unistusi ning tegema seda, mis elus olulisim.

Vaatasin lavastust ning sain vist esimese kümne minuti järel aru, et tegmist on ilmselt kahe viimase hooaja tipuga Vanemuise teatri repertuaaris. Tõesti. Lihtne klassituba, MHG koor, kes koolilapsi kehastas ning Martin Kõivule hea toetuspinna moodustas, naljakalt abitu ja abitult naljakas Markus Luik, ägeda duona teravusi pildunud Karol Kuntsel ja Maarius Pärn, ripsmeplõksutaja Maarja Mitt, stoiliselt rahulik Tanel Jonas, veriverisniiki Janek Joost ning kaugelt saatenaeru ja kõhuvõppumist tootev Ao Peep.

Lapsepõlv tuli meelde, kui vaatasin, kuidas pöördlava tegi ringe, kuninga troon oli kõrgustes, pehmetest kuubikutest ehitati redelit ning salajast vandenõu sepistav Onu ringi trallis ning ühel hetkel "maa" alla kadus. Tondiloss ja Miki tundusid mulle siis piinlikud ja nõmedad, aga nüüd, olles vaadanud kümneid ja kümneid lavastusi, hakkan ma aru saama, et mingitki emotsiooni tekitav lavastus on parem kui see lihatu kala, mida pidevalt teatri nime all minu koduteatris pakutakse. Kuna "Kuidas..." pakkus mulle nalja-naeru-äratundmist, siis muud öelda ei olegi vaja. Sõnadetagi selge. Kuigi... Küsima ju peab :)

Mõnel hetkel tundsin oma mõtted ära, oma kolleegid, nägemuse sellest, kuidas kujutatakse õpetajaid. Tundsin ära selle lapse, kellel on igav, ja abituse, milles ta ise rabeles ning sellegi, milles rabeleb tema õpetaja, julgemata tunnistada, et ta ei oska ega saa midagi teha, et oleks põnevam.

Ülim õpilane minus on õnnelik, et sai ennastunustavalt naerda ja pisut pitsitust tunda, sest kõik ei ole ideaalne.

Talvel jooksma?

Nutt ja hala sellest, kuidas kõik on minu vastu.

Esiteks tuli detsember ja sellega koos s...kanti kiired ajad töö juures, millele lisandus minu pisut hirmunud olek külmaga õues käimise suhtes. Pärast mitut tippspordiga tegelevate titade küsitlemist (ei lasku detailidesse, aga ma ikka pinnisin neid) sain julgust ning natuke aega. Tulemus oli masendav: kanapimedus, orieneteerumishäired ning kesised 59 läbitud kilomeetrit kuu kohta (põhimõtteliselt neli jooksu üheksa päeva jooksul ja siis kuu lõpus üks veel).

Teiseks tuli jaanuar ja sellega koos s...kanti lund, millele üsna kiiresti järgnes külm. Mis tähendas, et enda poolt pandud piir ehk miinus kümme kraadi Celsiuse termomeetri põhjal jäi paika (kuigi nägin järjekindlaid jooksumehi ja -naisi mööda Tartut ringi lippamas ka miinus 24 kraadiga, mil mul isegi kõndida külm oli). Tulemus oli masendav: sain kohe pärast viimast jooksu... nohu. Kas ma juba mainisin, et enne oli olnud kahenädalane paus? Igatahes pidin ostma sadade kroonide eest nohutablette, olin sunnitud sööma neid üheksa päeva järjest ning siis oli asi kontrolli all ehk siis enam nina ei tilkunud, sai üle pika aja rahulikult nina kaudu hingata ning ühtlasi oli veebruar sujuvalt kätte jõudnud, selle kõige taustaks kogunes 51 kahvatut kilomeetrit jooksu, mis nelja korra peale 17 päeva vahele jäävad.

Kolmandaks on veebruar. Ravisin end jaanuarikuisest nohust terveks, sõin kaheksa päeva tablette, kulutasin energiat sellele, et mul nende korrapärane neelamine meeles oleks, talusin kõrvamõjusid, mida medikamendid endaga kaasa tõid. See kõik sihib ühte kohta. JOOKSIN esmaspäeval 10,9 kilomeetrit, tundsin ennast paganama hästi... HETKENI, mil sain aru, et see kuradi krae, mida mütsi-sallina kasutan, oli hingamisest mulle kaela peale rämesuure jääklombi tekitanud ning see hõõrus end kenasti vastu kõri. Tulemus: kolmapäeval kella 10.50 ja 11.55 vahel hakkas hääl krõbisema, 13.00 oli see kraapiv, aga sain puhata, 14.00 hakkas vaikselt "õõtsuma" ning õhtul kuue ajal oli alles krigisev sosin. Sosistasin eile terve päeva, täna olen krigisenud, kaks tundi tagasi algas kohutav köha, mis kõlab pigem nii, nagu oleks mul toitumishäired ning ma üritan lõuna-, õhtu- ja kõigist muudest söökidest vabaneda. Nii et ilmselt võin ma vist veebruari kokkuvõtted ära teha, sest sarnase tempoga jätkates jõuan ma võib-olla (kui ma järjekindlalt rohtu söön) veel korra 10,9-kilomeetrisele ringile ning siis on märtsini kõik.

Ma vist ei maininud, et täna leidsin töölt tulles postkastist uue Jooksja koos jooksukalendriga. Isu igale poole minna ja kohe kõike teha on nii-nii-nii suur, aga hetkel on kõik minu vastu. Kõige suurem vaenlane ilmselt ma ise, kes ei saa ikkagi aru, mil moel see talvel vabas looduses sportimine käib. Oleks juba märts! Ja aprill!! Ja mai!!! Ühesõnaga kõik need kuud, mil rahulikult joosta saab, kartmata, et mingi haiguseuss ninna-kurku-kõrva poeb.

Ma ju ei liialdanud? Kõik on hetkel minu vastu. Haigena spordile mõelda on ikka ilge piin.

Lugemistest isiklikku

Juba pikemat aega mõtlen sellele, kuivõrd hea on raamatuid lugeda. Lugemisaasta ei ole mind otseselt sundinud raamatu taha istuma, kuid tähelepanu sellele, kuidas, mida, milleks ja millal ma loen, olen hakanud küll enam pöörama.

Ma ei mäleta, et kunagi oleks olnud jaanuari, kus ma nii rahuliku südame ning suure innuga oleksin end raamatutesse unustanud (üldiselt ma vihkan jaanuari, kohe kogu südamest). See nägi välja umbes nii, et töölt tulles väike-suur kütmine ja siis raamatuga kööki laua äärde, kus vaikse raadiosahina ja tulepragina kõrval, oli hea ridu neelata.

Lugemismõnu lisasid mõtted, mida sain oma sünnipäeval toimunud koolituselt. Jah, ma veetsin oma 30. sünnipäeva auditooriumitäie inimestega, kes diskuteerisid hetkeliste lugemistrendide üle. Sain uuesti hoogu, et lugeda Dan Browni, et sirvida Justin Petronet. Mis kõige tähtsam, ma sain kinnitust, et mul on vaja hüpata Millenniumi reele (see teadmine ei tulnud, muide, koolitajalt, vaid hoopis H.-lt, kes samal koolitusel osales). Ma olen väga palju mõelnud sellele, millele Janek Kraavi ning teised rääkivad suud tähelepanu juhtisid. Imelugu küll, aga pärast koolitust vaatasin ma tehtud märkmed üle, korduvalt. Ajaga tuleb ikka kaasas käia, eks. Mainimata ei saa visatud kilde:

"Pildid on väga olulised koduses diskursuses, eriti kui sa süüa teha ei jõua" (J. K. kokaraamatute suure populaarsuse ja seal esineva pildirohkuse kohta).

Või: "Kirjutamine ei ole seotud sellega, kas mul on midagi öelda, vaid sellega, et kirjastaja nõuab raamatut" (J. K. igasugu elu- ja muulooliste teoste buumi kohta).

Ja surematud sõnad süldi kohta: "See meid heast küljest ei näita."

Ma tõesti usun, et lugemine muudab inimest ja inimese muutumise kaudu ka maailma. Ja ikka paremuse poole, eks. Kindlasti on neid, kes ainult saasta üles korjavad ning kinnistavad, kuid lugematult rohkem on neid, kes kirjapandud sõna ajel positiivset korda saadavad. Siiralt usun sellesse ning see on olnud juhtmõte ka minu töös. Ma tõsimeeli usun, et lugemine rikastab lapse maailmapilti ning annab talle avaramad võimalused iseennast ja ümbritsevat haarata, tajuda, muuta. Kõlab idealistlikult? Las kõlab.

Minu kontosse lisanduvad mõned head ja mitmed väga head teosed. Kuna ma pean praegu samaaegselt kolme lugemispäevikut (jajah!), olen üsna killustatud, siis neist kõigist ei kõnele. Senine highlight on Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia. Esimese osa kinkisin endale sünnipäevaks, teise osa kinkis kinkekaartide kaudu noorem venna, kolmanda osa olin sunnitud oma raske tööga teenitud palga eest soetama, seda veel ingliskeelsena, kuna eestikeelne tõlge ilmub kuuldavasti kunagi märtsis. Väga lihtsalt öeldes on tegemist ühe väga hästi kirjutatud looga, mis haarab esimesest lehest kaasa ning hoiab oma kütkes kolmanda osa viimase leheküljeni. Natuke julm, natuke kurb, kindlasti põnev, ootamatu. Arvestades, et olen nii mõnedki põnevad raamatud elu jooksul läbi lugenud, tähendab see, et tegu on hästi konstrueeritud looga. Ma ei vigise üldse, kuigi nende 1700 lehekülje hulgas oli ka neid, kus oleks üht-teist võinud-saanud muuta, et lugu lõpuni usutav oleks. Okei, ütlen otse: see oli kohati põnevam kui Dan Browni "The Lost Symbol". Larssoni saagale 10 ja Brownile 9 :) Mihkel Mutile, kelle teosed samuti järjest lugemisel, annan "Rahvusvahelise mehe" eest 9, sest Rudolfo oma sisendusjõuga kinni kleebitud valehammastega oli lihtsalt vapustav kuju.

Raamatute lugemine muide, on hetkel huvitavam kui neist kirjutamine. Sellepärast ongi siin praegu suhteliselt vaikne.

Lugema!