Veel üks ääremärkus: kui vaadata paar päeva järjest vabadel hetkedel (ehk siis suure osa päevast) "Friendse", ei saa vist imeks panna, kui koeraga jalutama minnes laulab peas Phoebe Buffay "and that´s how we get hamburgers". Ja niimoodi 58 minutit järjest, kuni koju jõudes laulab Phoebe uue laulu ning järgmist arvutivaba tundi saadab peas kumisev "sticky shoe, sticky shoe, always makes me smile, sticky shoe, sticky shoe, next time I´ll avoid the pile". Kas pole mitte vapustav? (Kahekordne eitus käib asja juurde, mhmh.)

***

Mis edasi? Edasi tuleb terv hulk kräpisid raamatuid, sekka head-paremat ning loodetavasti üks kosutav vihmane päev. Päike, uppumised, haisev Emajõgi ja vaglajutud on piiiisut ebameeldivaks muutunud.

***

Loomarahvas teeb ikka nalja. Ilgest õelusest hängib paks kass toas, hõõrub end igal võimalikul ja võimatul hetkel kõige ja kõigi vastu (Maxima reklaamleht, toolijalg, akulaadija you name it), on enda arust väga salapärane, aga ta saladustel on kalduvus päevavalgele tulla. Väike kiizu räntsatab endiselt maha, kuhu juhtub, mis tähendab, et enamasti laekub ta tuppa kaetuna poole kilo kõiksugu heinapuru, tolmu ja muu kräpiga. Enamasti on ta siiski omas elemendis. Lovely. Koer? On koer. Niutsub, haigub ja väidetavalt laulab. Ma ei tea, kas ta repertuaari on sel suvel ka mõned uued laulud lisandunud, kuid kahtlustan, et aeg-ajalt joriseb ta kapi all Kurjami hitti "Kuumalaine Stroomi rannas" ning mõnel erilisel hetkel esitab paar takti mõnest teisest kuuldud laulust, nt "Sillamäe song" või muud sarnast.

***

Elu on endiselt seiklus. Vaatamata sellele, et võrgupäevik kuueseks sai. Palju õnne mulle ning aitäh mulle kõigi poolt!

Remargi korras olgu öeldud, et kolmas nuhtlus on kohal: kärbsed ründavad. Sääsed olid-läksid-naasid, parmud tulid-jäid, kärbsed kolisid sisse-tüütavad 24 tundi ööpäevas. Ronivad kõikjal ning tekitavad tunde, nagu ma oleks mingi pesemata juust. Ma olen täna juba kolm korda dusharis käinud, rohkem ei tahaks, tahaks hoopis lugeda või magada. Üks eriti värdjalik eksemplar ei jäta mind rahule, olen teda jälitades ja maha lüüa üritades juba oma rannet vigastanud. Mängukaruga ei ole lihtne kärbest tappa. Bloody Kaštšei ei taha surra. Sääsed küll surevad, kui ma neile selle sama karuga virutan, a noh, need surevad ju juba jänese käpahoobist. Jah, mul on käe ulatuses kaks jänest ja kaks karu. Ja kui keegi küsib, mis ma nendega teen, siis vastus "tapan kassi" ei olegi väga vale (kassid ilmselt küll ei sureks, vaid tuleksid mulle kallale sellise jandi peale, koer üritaks kogu kraami lihtsalt minema vedada, kunagi üritas väike kiisu ka toast iga pehmema asjaga, mis ta hammaste ja küünte vahele sattus, välja joosta).

Kuse püksi, kuradi kärbes.

Tõotan ja vannun, et ma ei vingu (rohkem) ilma pärast, lihtsalt mainin, et hapnik on lõppenud ning higistan ainult mõtlemisest. Midagi teha pole vaja. Lovely.

Lugemised

Et suvi ei läheks luhta (milline klišee!), loen raamatuid. Kapipealne ja voodiesine on lugemist ootavat materjali aga endiselt täis. Põhjuseid mitu, peamine neist on 25. juunist 21. juulini (ai-ai kolm päeva üle aja) minu käsutuses olnud Sirje Kiini Marie Underi monograafia ehk siis peenelt öeldult

"Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt".

(Pikas eelloos on oma koht minu harilikul rampsis hängimisel, kus mul tuli mõttesse end laeunutuse järjekorda panna ja kus selgus, et olen 18. inimene järjekorras, mis tähendas, et kui kõik lugejaid oleksid teost 21 päeva lugenud ja osakonnas oleks vaid üks eksemplar (vist oligi), oleksin saanud seda lugeda 357 päeva pärast, noh, järgmise puhkuse ajal ühesõnaga. Õnneks tuli raamatukogutädil (mu jaoks on rampsis alati tädid, kama kui vanad nad on :P) mõte suunata mind välis-eesti kirjanduse osakonda. Oh imet! Seal ei olnud järtsi ja tagastamisaeg oli 25. juuni. Igatahes tõi Raimu Hanson raamatu õigel ajal rampsi ja nii saingi oma ponnistusi alustada. Tervelt aasta varem :D)

Kiini raamat oli hea. Selles mõttes, et see balansseeris kuiva teaduse ja mahlaka kollase elulookirjanduse vahel ning minu arvates suutis jääda suhteliselt viisakaks. Ütlen kohustuslikus korras ära, et igasuguste evelinseppade-ja-ma-ei-tea-kelle sõnavõtud Kiini teose suunas on küsimärke tekitavad, (ühel koolitusel õpsid arutasid asja ja mõned ikka hullult ohkisid, saime K.-ga väga tarkadeks, sest me ei teadnud midagi kollase pressi teemadest) kuna midagi sellist, mida varem näinud-kuulnud-lugenud poleks selles raamatus ei olnud. Ilmselt oli aga esmakordne eesti retseptsioonis see, et teadustöös esitatakse sarnaseid kollase ajakirjanduse teemasid.

Samas olen ma täiesti veendunud, et Kiini raamat pole tüüpiline kollane elulugu. Miks? Sest kogu see kroonika-stiilis elulugude saaga on alati mingi paari tunni lugemine olnud, erinevalt sellest. Ei ole nii, et võtab 800-leheküljelise raamatu ja loed rannas läbi. Üritasin päevitamise kõrval lugeda - kuradi ebamugav oli, sest see raamat kaalus palju (ma kaalusin ta ära ka, ausalt), nii et käed surid ning sellest tekkiv vari oli päikese ees kuradi suur.

Raamat jaguneb kaheks suureks osaks, mis omakorda pisikesteks jupikesteks. Esimesed 700 lehte järgivad kronoloogiliselt elulugu, millesse on põimitud ka teosed, nende saamislugu jmt. Teine osa on teadus (sorry, aga mulle tõesti tundub, et dokotrikraadi saamiseks oli seda viimast sadat lehte vaja ning esimesed 700 olid sellele vaid pelk sissejuhatus). Elulugu oli edasi antud mu meelest suht elulähedaselt, see tähendab, et Kiin näitas, kuidas arenes Luuleema.

Sain Kiini raamatust lõpuks ka vastuse selle kohta, miks enne gümnaasiumi Underist midagi kuulnud ei olnud. Väga lihtne - mul oli vana kooli õpetaja, kes vaatas mööda kõigest, mida sai poliitilisena tõlgendada, seega Underit ei mainitud :) Gümnaasiumis eriti ei räägitud, aga eksamil eeldati, et ma tean, kes Under on. Eks ma siis lugesin mingitest õpikutest, mis kuskilt kokku laenasin. Õpetajana töötades on mul pidevalt olnud probleem, kas ja kuidas Underile läheneda, ühelt poolt nagu tahaks, teisalt ei oska teda kuidagi presenteerida, v.a sonetivormi õppimise juures. Samas on Urmet and the other guy tõstnud Underi kui sajandi suurkuju juba 6. klassi õpikusse, kuid seal on kuidagi eriti kohatu rääkida sonetist või avameelsusest armastusteemas. Ühesõnaga mu lapsukesed peaksid olema õnnelikud, sest nüüd ma actually tean, millest ja miks ma räägin. Enne rääkisin ka, aga pidin pingutama, sest mul olid vaid mingid õpikutest pärit faktid, nüüd on mu peas lugu. Sain ise targemaks ja lapsed saavad ka :) (Kui ma nüüd hästi meenutan, siis Underi maja lammutamise lugu rääkis meile keegi ilmselt pedas (Hennoste? Villandi?)), TÜs ma skippisin kirjanduskursustest, v.a Muru Eesti luuletajad, aga midagi muud peale selle, et räägiti palju Arbujatest ning essee tegin Jüri Üdi luuletusest, ei mäleta. Ja see oligi kõik :P Okei-okei, gümnas ka räägiti midagi, aga mul oli vaja nägusid teha, selle asemel, et kuulata.)

Nii et võib ette kujutada, kuivõrd ma lugemist nautisin. Nautisin. Raske oli, aga sain ka koera sabast üle. Ma oleksin äärepealt jätnud viimased 100 lehte lugemata, aga tahtsin lugeda viimast alapeatükki "Miks Marie Under ei saanud Nobeli preemiat?", nii et tuli lugeda.

Ümber ei jutusta, selleks kuluks vääääääga palju tähemärke. Annan hoopis 9 punkti.
***

Mainimisväärset veel:

* Airi Illison-Cruz "Minu Austraalia" - pidin kodustel põhjustel lugema. Raamat oli... "Minu..." sarjast, mitte et ma asjatundja oleksin nelja loetud raamatuga. Igatahes oli suhteliselt huvitav lugeda, keeleliselt ja stiililiselt talutav. Vähemalt esimesed 253 lehte ja siis 254. lehte lugedes käis mingi krõks peast läbi ja see muutus imalaks küsimus-vastus raamatuks. Mulle tundus, et autor ise väsis ja nagu ma olen aru saanud, siis on sellel sarjal väga etteantud piirid, mida ja kuidas tuleb oma "Minu..." raamatus kirjutada. Mul on hea meel, et lugesin, sest nüüd ma tean, mida K. ausside maal teeb (ta ise ei kirjuta juuuuuuu), aga hinnang 6,75 punkti. "Minu..." lemmikuks on endiselt "Minu Soome" :D

* Johanna Maria Prangel "Kas see on rumal". Ma ei tea, kuidas mul õnnestub veidraid raamatuid koju vedada endale, aga teen seda ikka järjekindlalt. Ühesõnaga. Kui juba koju tõin ja lugemiseni jõudsin, siis oli see Ekspressi lugu. Nii et sain rohkem infot, kui vaja oleks olnud. Mu vanem venna (:D), kes on suur lugeja ja loeb kohe igasugust värki (mis tal viga, ta on ju kiirlugeja sõna otseses mõttes ja infot suudab ta selekteerida ebainimlikult palju ning kiiresti), sirvis ning pani viisakalt kõrvale - talle ei meeldind minategelase mehe nimi :D Mul oli küll päris naljakas lugeda. Vahepeal justkui oli midagi - lugu ja stiili ja värki - siis kukkus jälle ära. Esimene vasikas, ilmselgelt on ta jalgadele end ajanud, sest raamatuke on populaarne, nagu blogist lugeda võis. Jajah, vaatasin kohe blogi ja tuli meelde, et olen varemgi seda lugenud, mõned lood olid tuttavlikud. Igatahes polnud just minu tassike teed, aga kuna ma maal olin, siis ma olin sunnitud seda lugema, hinnang 6,5.

* Rein Raud "Wend" oli mu bussilugemine. Kujutasin ette, et on mingi raske ja diiiiiip lugemine, aga oli huvitav lugu ja hästi kirjutatud, nii et pooleteise tunniga sai see bussis loetud ning ülejäänud poolteist, mis reisi veel ees oli, võitlesin endaga, kas hakata uuesti sama raamatut lugema. Ei hakanud. Oli maagiline raamat, aga heas mõttes. Mulle maagia iseenesest ei meeldi, aga on teatud hetked, kus selline salapära ja voolavus sobivad. "Wenna" lugemiseks oli õige hetk, kõik on ajastamise küsimus, eks. Hinnang 9 punkti.

***
Mul on kuradi kahju, et ma pole kõikide raamatute kohta kas või mõnd tunnet sel aastal üles märkinud. Mõned asjad on juba meelest läinud :( Ahjaa. Kodune lugemispäevik näitab täna, 22. juulil 56 LÕPUNI loetud teost.

Vanad inimesed kintsis

Remargina olgu kirja pandud, et vanadus murrab aknast ja uksest sisse. Ei, mul pole sünnipäev. Käisin kinos ja vaatasin Tom Cruise´i ja Cameron Diazi uut filmi "Knight and Day". Jumal küll! Need kaks olid üleni kortsus! Ja seal, kus kortsu ei olnud, punnitas hunnik Botoxit ja muud Macroflexi-taolist. Ma arvan, et need mulle näkku karanud kortsud olid ka põhjuseks, miks ma endale pool topeltkohvist sirgelt kõhu peale kallasin. Üldse polnud äge. Õnneks oli see rohke piima ja suhkruga ning pisut juba jahtunud kah (reklaamide ajal jõudis jahtuda :P).

Aa, et filmist vä? Film oli kräpp, line´id lamedad, soundtrack märkamatu. Vaatasin umbes iga 25 minuti tagant kella. Mnjah.

***
Väike kiizu õppis ära, kuidas aknast sisse ja välja käia. Ta naudib täiega, et ta seda suudab, seega on pidev tümin, kui ta väljub-siseneb. Vana paks istus hiire otsas ja üritas mind teatud lehtedele navigeerida (arvuti hiirest jutt, eks). The Koer on söönud ilmselgelt s... ja hambaid ei pese. Ma üritasin pesta, ta suht solvus. Muidu ujusime jälle (mingi kümnes päev, ma arvan :D).

Koidulast vol 1

Vanim teatrivõlg, mida kustutada...
9. aprillil 2010. aastal mängis Vanemuise teater viimast korda Loone Otsa rääkimata lugu kolmes vaatuses ehk siis Ain Mäeotsa lavastatud "Koidula veri". Erinevate asjaolude kokkusattumise tulemusel lugesin käesoleva lavastuse teksti e osaraamatut juba siis, kui asi oli lavaproovideni jõudnud ehk siis kunagi 2008. aasta märtsis või aprillis või kuskil seal kandis. Avastasin lugemisel ridamisi assotsiatsioone, naersin omaette ja arvan, et märkisin annaalidessegi üles, et on kivirähklikku kavalust ja kivastiklikku vingerpussi, aga võrreldes kahe vanameistrist klassikuga (:P) jättis Ots pisut vannapiiliku mulje. Lisaks põhjalikule tekstiga tutvumisele, taas asjaolude kokkusattumuse tagajärjel lugesin läbi ka kõik selle lavastuse kajastused, omandasin pisut siseinfot vaataja(te)lt-tegijatelt. Just vaatasin üht kunagist faili, kus on kirjas, et esikas oli 11. mail, ometi on kavalehel kirjas 11. aprill. Imelik.

Igatahes oli selle lavastuse eellugu minu jaoks koletumalt pikk, nagu ka vaatama mineku saaga, mis algas kuskilt sealt kontrolletenduse ajast, mis mulle ei sobinud ja kestis üha edasi, viies selleni, et ma ostsin sellele vist kaks korda pileteid ja olin sunnitud ka kaks korda mitte minema... Ei saanud ühesõnaga pihta enne, kui välja kuulutati viimane etendus ja siis ei olnud enam kuskile lükata, tuli minna.

Istusin mina suure maja rõdule - elu s...m pilet üldse. Kolisin kohe vasakusse looži, sest saalis oli väga palju kooliõpilasi ja kuna enne etendust kostis rõdult venekeelset juttu ning maja ees olid ekskursioonibussid, otsustasin ellimineerida kõik segavad faktorid. Õnnestus. Selles mõttes, et oli hetki, kus ma südamest naersin, hetki, kus ma suutsin leppida näitlejate veidrustega, hetki, kus ma suutsin ignoreerida müüdi lõhkumise müüti. Mõnes mõttes tuli pikk ooteaeg isegi kasuks: olen selle aja jooksul Lydiat kehastanud Ragne Pekarevi nn omaks võtta, on rolle, milles teda on olnud huvitav vaadata, seega said minu jaoks need hiljem tehtud rollid ning nendest tekkinud positiivne taust määravaks ning Lydiagi tundus hea. Mu vaimusilmas oli kirjelduste-juttude-kriitika põhjal märatsev hull kirjaneitsi, kuid üllatusega nägin laval selle asemel elusat Koidulat. Hea küll, oli liiga eksalteeritud, kuid temast oli võimalik aru saada. Mõningane tormlemine tuli noorele tegijale isegi kasuks. (Ilmselgelt kirjutan ma seda juttu Koidulast praegu Marie Underi mälestuste taustal ning mõõdan Koidulatki Underi mõõdupuuga, st viiskümmend-sada aastat hilisema ning liberaalsema mõõdupuuga.) Pekarevi Koidula ja Sepa Aleksander ei moodustanud just eriti usutavat paari, aga nii see vist mõeldud oligi - ebatõenäolisus muutis asja uskumatust uskumatumaks :P Nii et hakka või uskuma. Sepaga on see lugu, mis mitme teisegi osatäitjaga - Jonas, Barabanštšikova, Taalmaa, Karmazina jt - nimelt oli ta mitmes rollis. Kavalehel on terve lehekülg tegelaste loetelu, kuid erinevaid osatäitjaid on tegelikult kolmandiku lehekülje jagu. Nii et teatud taotluslikud paralleelid ja osundused tekkisid nendest erinevatest rollidestki. Vaid Koidulal ja Jannsenil ehk siis Pekarevil ja Rein Pakul polnud mitut rolli. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas ja milleks Pakk lavastusse integreeriti, sellele on Mäeots ise korduvalt tähelepanu juhtinud ning nüüd, kaks aastat pärast antud esikat on Paku ülesastumised teatrilaval ju juba üsna tavalised ning ülse mitte ootamatud. Kui ma praegu nähtud etendusele tagasi mõtlen, siis kerkivad silme ette teatud fläshid: kindlasti hetk, mil Harry (Jonas) toob Lydiale oma kuue, hetk, kus Lydia isa juhendamisel lehte kirjutab, hetk, kus Jakobson (Jonas) ohib, kui kuulsusetu ta on (come on ei saa ju olla, et ma ainsana naersin südamest, sest silme ette kerkis üks teine kuulsusetu kangelane, kellele pakuti väikese kehastumise eest kümme korda rohkem kuulsust?!), hetk, kus ohrankamehed (Lumiste) Jannsenile raha pakuvad, hetk, kus Michelson (Kütsar) näitab, et ta ei ole vastik kurjategija, kes eestlastelt kirjaneitsi varastas, vaid armastav mees. Loomulikult Kreutzwaldi (Lumiste) ja proua Kreutzwaldi (Jääger) kodune "idüll", sest Merca ju ikka peab nalja tegema. Ja see, et vaatajad naeravad iga kord, kui Ott Sepp lavale ilmub, on vist Vanemuises suhteliselt tavaline, olgu seal nalja siis või mitte (kellele ei meeldiks OS?).

Ilmselgelt ei suuda ma jäädvustada kõike, mida kolm kuud tagasi nägin, meeleolu vist enda jaoks siiski. Üllatav oli. Noh. Parem, kui ma arvasin, aga mitte selline kullatükikene, nagu võis oletada (samas sisejutud on ju alati sisejutud ja siis tunduvad asjad hoopis põrutavamad ;D) Tonaalsus muudkui tõusis ning kohati jandikski kippunud lugu tõsteti finaalis kohe väga suurtesse kõrgustesse ehk siis näidati arhiivikaadreid sellest, kuidas Koidula põrm pärast Suurt Isamaasõda Kroonlinnast Tallinnase toodi ning suurte austusavalduste saatel mulda sängitati. Jah, ma olen Koidula haual käinud, mäletan isegi seda esimese korra tunnet, kuigi siis ma ilmselgelt kogu seda ümbersängitamise jmt lugu ei teadnud.

Koidula müüt lausa kutsub enda kallal nokitsema, küüned hakkavad iga natukese aja tagant kellelgi sügelema ning siis tuleb midagi uut. Mõnikord vana (!) ja äraproovitud, kindlakskujunenud ja rahulikus kaanonis, mõnikord uues ja ennenägematus vormis. Nii kummaline kui see ka pole, siis Koidulast kirjutatud lugudele annab mõõtme aeg. Vahel on head ajad ja vahel halvad. Ja selle põhjal tulevad ka hinnangud tegijatele-vaevanägijatele.

Banaalselt ja üldse mitte nii nagu koolis õpetati: täitsa ok asi oli ja ma saan aru, miks see kahe aastaga suure maja lavalt kadus. Vastus peitus sõnas "suure". See ei ole nimelt suure lava tükk, mis siis, et Koidula on suurkuju ja ülejäänud rahvuslik ärkamine, mis Otsa tükki kokku aetud on ju ka suur-suur-suurejooneline. See on see, millele ma juba etenduse vaatamise ajal mõtlesin: miks kuradi pärast pidi Mäeots selle suures majas tegema? Ükskõik kus mujal oleks parem olnud... Sest suur maja ja suur lava on... nii kuradi suur. Peab olema ikka asju millega seda täita ning tänase Tartu kontekstis on neid asju na vähe. Isegi Undil ei õnnestunud alati. Mis me siis Mäeotsast räägime. (Jõudsin lõpuks oma lemmikteemani... Sel ajal, kui esikas oli, olin ma veendunud AM vastane, keda ei suutnud mitte ükski argument veenda tema headuses, isegi kui ma olin sunnitud nõustuma, et "Elling" oli kuradi hea lavastus ja "Mägede iluduskuninganna" oli ka s...ks hea ning "Mesimees" samast kategooriast eelnimetatutega.) Nüüd ma enam nii kuri ei ole. Või. Noh. Mulle nii väga ei lähe korda, ma ei tunne mingit kohustust ennast või kedagi teist veenda.

Ja see pole veel kogu Koidula. There´s more, aga selleks ma pean ennast jälle ükskord kokku võtma. Igatahes aprilli võlg on nüüd kaelast ära, mai ja juuni etenduste omad veel :)

Grafomaan.

Loomad elutoas?

Käin N.-ga Emajõe ääres jalutamas/ Emajões ujumas. Mitu korda oleme juba teinud tiire ja ta juba teab, et õhtul on minek. Mis tähendab, et koeral on rutiinid. Nt on vaja minema hakates s...da üle tee naabri aia taha. Ta ei või seda kodus ära teha. Ilmtingimata on vajalik esimesena joosta sinnapoole, kus nn nudistide rand asub ning seal põõsaste paljaid tagumikke nuuskida. Kindlasti on tarvis kõndida asfaldil, sest muru peal kõnnivad ainult sead. Kogu selle pika sissejuhatusega jõuan ma selleni, et eile tahtsime tavalisse kohta minna (mis mina tean tavalistest kohtadest? Mulle tundub, et see on tavaline, sest K.-ga oleme seal ikka käinud) ja õigupoolest juba natuke N. läkski, kui üks väga harva hambumusega suitsetav naisterahvas hakkas iroonitsedes mukka kõnelema:
"Küll on ikka kahju, jah... Pesete koera puhtaks ja nii ongi vä?... On ikka kahju jah..."
Ma ei saanud aru, mida ta tahab või kuhu ta sihib, aga siis suunas ta oma sigareti umbes 6-aastase roosa mütsiga tüdruku poole ja ütles: "Aga minu laps peab siin ujuma, kus te oma koera pesete..."
Mina: "?"
Proua: "On ikka kahju jah, koer on puhas ja..."
Mina: "Teate, rand on seal pool."
Proua: "Ah, et siin võib siis koeraga olla..."
Mina: "Mina ei tea, kas võib, aga kõik on siin koeraga."
Proua: "Ja siis kohe võib..."
Mina: "Kuulge, jõe ääres on sildid, kuhu koerad ei tohi minna ja mina sinna ei lähe, siin silti ei ole, milles küsimus..."
Proua: "Minu laps peab siin ujuma..."
Mina: "N., lähme minema siit."
Proua (oma lapsele): "Mine vette!"
Roosamütsike: "Mai taha, bäääää!"
Proua: "Näete, näete, nüüd!"
Mina vasakule ära, demonstratiivselt koera vette suunates, tädi vinguva roosamütsikese kallal kaagutades ja endiselt habemesse korrates samal ajal ninast suitsu väljutades: "Küll on ikka kahju..."

Läksime edasi ja ujusime tibude juures ja pea kõik mööduvad inimesed vaatasid N.-t kiitva, aga mitte laitva pilguga. Et siis... Mina ei lähe koeraga randa, lähen sinna, kus pole rand, vaid on pudelipõhjad vees, muda, suured koerad. Miks kuradi päralt ei või prouad koos oma roosamütsikestega randa minna, vaid peavad mudaaugus passima? Ma tean, et vesi on sama ja blä-blä-blä-blä-bläää, aga... Get the grip! SsSSSSSSsssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss