Hägusalt möödunust

Lähen mina neljapäeval südamerahuga magama, pole purjus ega üleväsinud, võib-olla pisut ülesöönud (õhtusöök, puuviljad, pähklid, šokolaad...), no okei päris kindlasti ülesöönud... Ärkan imelikul kombel poole viie paiku, siis uuesti pisut peale viit. Ignoreerisin täielikult ja kinnitasin endale, et ma magan rahulikult. Enne kella tulin siiski voodist välja. Toimetasin nagu tavaliselt, võib-olla pisut aeglasemalt. Ja kui sööma hakkasin, tundsin, et võiku ei taha alla minna. Surusin vägisi, tulemus oli see, et putru ei mahtunud millegi tõttu enam ühtki lusikatäit. Toidust loobumine polnud minu jaoks - uskumatu, eks - mingi märk veel. Koperdasin end riidesse ja teele. Umbes oma tänava otsas ehk kuuesaja meetri pärast sain aru, et midagi on korrast ära. Pea käis kergelt ringi ja koledasti iiveldas. Samm oli aeglane, ei julenud eriti hoogu anda, sest tekkis tunne, et maapind ligineb kiiresti ja päris täpselt ei saa aru, kus lõpeb kõnnitee ja algab sõidukas.

Igatahes kuskil Juridicumi kandis tuli mulle üks kolleeg vastu, kes pidi mulle ikka täiesti nina alla ronima, et ma üldse reageeriksin. Selleks ajaks olin kolm korda seisma jäänud ja mõelnud, kuhupoole oksendada. Igatahes venisin ma umbes pool tundi kauem tööle kui tavaliselt, aga õnneks oli reede ja ma arvestasin varasema minekuga, et tööd teha... Seega. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, ptüi... Kui ma koolimajja jõudsin, panin ma pea lauale ja lamasin selles asendis täpselt selle hetkeni, kui tundsin, et ei suuda enam loodusega võidelda ning väljutasin hommikuse võiku WCs ise samal ajal valjuhäälselt kõõksudes ning pisaraid pühkides. Loomulikult tekkis mul ka teatav vimm eelmisel õhtul söödud šokolaadi ning pähklite vastu. Jumal tänatud, et ma sellise võimalusega mõttes juba arvestasin ning oma teosammu tööteekonnal ka lahkes Selverist läbi astusin ja uue hambaharja ja hambapasta - tööjuure omad - muretsesin. Vahi nalja, nüüdm kui ma olen seitse kuud käinud hambahaldja juures ja olen lõpetanud esimese tiiru, on mul olemas tööjuure tarvikud! Igatahes pesin kikud puhtaks, läksin kabinetti... Ja võtsin sisse päeva asendi. Pea laual, käed silmade ees, jalad kokkukrousitult samas.

Kui kell tundi helises, olin sunnitud end liigutama, kiiremata liigutuste vältimiseks, astusin pikaldaselt, istusin kogu aeg ja üldiselt tegid lapsukesed terve päeva... Ma päris täpselt ei mäleta, mida nad tegid. Õnneks oli mus nii palju oidu, et tegin sissekanded eKooli jooksvalt, muidu ma ei teaks siiani, mis toimus. Igatahes sai see täiesti uskumatu päev, mille vältel tõusis mul palavik pea 39 kraadini, oma loomuliku lõpu ehk kui viimane kell helises, panin mina sussid nurka, tellisin takso ning tulin koju.

Võtsin mantli seljast, kakkusin samal ajal juba teksasid jalast - ehk siis paralleelist saapad jalast, pidžaama selga. Kuna mul oli väääääääga külm, toppisin ahju kolm puuhalgu, keetsin teed ja ronisin teki alla. Eriti armas on see, et võtsin läpaka käe ulatusse - et äkki tahan filmi vaadata :D Täielik loll. Järgmised kaheksateist tundi olin täielikus deliiriumis - magasin, jõin teed, toppisin ahju kaks halgu, käisin WCs, magasin, jõin teed, panin ahju kinni, käisin WCs, magasin... Ja nii 18 tundi järjest. Ahjaa. Mingitel suvalistel hetkedel võtsin tablette, et palavik ometi alanema hakkaks. Viimane juhtus minu ähmast mälestust mööda kuskil pärast kolme ja enne kuut hommikul - esimesel kellaajal võtsin rohtu, teisel ärkasin, sest riided ja voodi olid väga märjad, pidin riided ära vahetama. Nii see läks.

Laupäeval oli veel väike palavik. Kuna midagi teha ei jaksanud ega tahtnud, võtsin nurgast oma heegeldusprojekti ja tegelesin sellega. Vahele magasin ja siis jälle nuputasin. Igatahes sain sellega nii ühele poole, et käisin täna nööpe ostmas (ilmselgelt olen vasikavaimustuses...). Pühapäeva hommikul oli ka veel pisut palavikku, aga see kadus ning tundsin pärast pesu, pesupesu ja voodipesu vahetust, et sel korral pääsesin kergelt.

Noh. Pühapäeval oli mulle väike üllatus. Pisikese herpesepoisi näol, kes end mu suunurka sisse seadis. Kuna ta tundis end hästi, kutsus ta ka mõned seltsilised. Tulemus on umbes poolde põske ulatuv paistetav-leemendav lahtine haav, mis mind hulluks ajab.

Tänan tähelepanu eest!

Kroonika aeg

Kuna bloggeri platvorm mu eelmise postituse ise kenasti drafti salvestas, mitte sinna, kuhu ma tahtsin - kuupäev siis oli 11. jaanuar -, siis ma olen pirtsutanud. Et äkki taipab, et niimoodi pole kena teha.

Kroonika huvides olgu üles märgitud, et Kokaraamatus kohvitades nägin täna, kuidas 1) herr kaitseminister endale uued kingad ostis - kingad kaendlas (mitte jalas), oli samm ka uljam; 2) sjuperstaar nr 3 poisssõbraga kino vahet saalis; 3) taldrikud tühjenesid; 4) kilod lisandusid; 5) kuulujutud levisid; 6) vestluskaaslase poolvigaseks pläkutasin.

Järeldused: tuleb rohkem väljas käia, suhelda, prillid ette panna, dieeti pidama hakata, Soome sõita, jooksma minna. A seda kõike jõuab ju, milleks kiirustada...

Seda tahtsin ka öelda, et laupäeval taksoga eksamile sõites sain närvari, mille tulemusena sõimasin taksojuhti üsna toorelt ja hakkan taipama, miks mul takso saamisega mõningatel hetkedel probleeme on. Jeevel.

Järeldused: reedel uuele eksamile minnes tuleb eelnevalt rohkem magada või jalgsi kohale loovida või arvestada, et mul tuleb päääris kaua taksot passida, sest igaüks musuguse harpüia-kliendi juurde ei soovi sõita.

Tahtsin Kaia Kanepi uuest kleidist ka kirjutada, aga tuju läks ära, sest ta kaotas Austraalia lahtiste 2. ringis. Nii et valehäire, moenurgake jääb tulemata.

Kirjandushuvilise keskealise prouana märgin, et lugesin Ruitlase oopust pealkirjaga "Naine" ning mõistsin oma armsalt iroonilise sõbra kommentaari, kes ähvardas oma ülikooliaegset memuaarid kirja panna, ta muidugi märkis, et tuleb hardcore´i rohkem :D Lasteraamatuid olen ka lugenud ja nautinud täiega.

Viimase nädala õhtud ja hommikud veedan jälle Kripsiga. Ta raamatus on Berne´i jaotus maailmapildi ja -taju kohta. See, mida minusugused vihahoos märgistavad sõnadega "kõik on m...id, mina üksi olen normaalne", on seal hoopis viisakamalt kirja pandud: m+t-.

Küll tahaks puhata.

Uit

Vaatasin oma lemmiksarja ja seal mingis igivanas osas on Raivo E. Tammel pikad blondipoolsed juuksed, paljas ülakeha ja punnitav kõht. Näeb välja nagu Farmi-Gabriel.
***

Lugesin oma lemmikaajalehte ja seal värskes numbris tutvustas Priit Pullerits demagoogiavõtteid. Meistritelt õpitud tarkus - ta võttis mudeliks Edgari enda. Näeb välja nagu Kripsi õpikust pärit näide.
***

Sõin täna kooli jõledas kohvikus kala ja kartulit. Kala oli ilmselt surnud loomulikku surma. See-eest sai kaardiga maksta, mis on täiesti kirjeldamatu suursündmus Salme õppehoone osas. Kolmanda korruse koridoris jooksis sirinal vesi mööda seina alla. Loengu ajal hakkas kostma jubedaid räntsatusi, kui katuselt pisut hilinenult lund maha hakati lükkama. Ikka mats-mats, vahepeal oli tunne, nagu sajaks ka rookijaid koos lumega.
***

Kohustuslik euroostude jäädvustus: esimene kaardimakse oli kassiliiva, pähklite ning IT-mehele tänuks soetatud kohvi-kommide eest; esimene sularahamakse oli Zavoodis hõõgveini eest. Kummalise rahavahetuse kummalisim tulemus: koolis (seal samas Salme tänaval) maksab automaadikohv 9 krooni asemel 50 senti (ehk läks odavamaks), kohvikus maksab 11 krooni asemel 1 euro (ehk läks kallimaks).
***

Täna on Jana sünniaastapäev ja mamma surmaaastapäev.

Kolm

Kolm päeva olen sel aastal tööl olnud. Kolmel õhtul olen hommikust äratust plaanitust varasemaks pannud, ikka viie minuti kaupa. Kolmel hommikul olen kolm minutit tööle hiljaks jäänud, sisenenud koos 1-3 kolleegiga. Kolme tööpäeva hakul olen olnud lootusrikas ja teotahteline, olen planeerinud, et jõuan ja teen. Kolmel õhtul olen mitmeid tunde pärast ametliku tööaja lõppu seadnud sammud kodu poole ja mõelnud, kuhu mu entusiasm on kadunud. Kolmel lumisel hommikul on mulle vastu tulnud üks habemega mees, kes sikutab enda järel kelku umbes 3-4-aastase lapsega. Ja kõigil neil hommikul on kelgul istuv laps Toomel kahelt poolt kelku kahe käega lund kokku riisunud ja kahe suu poolega sisse söönud.

Täna on kolmapäev. Stampkujund talviselt vaheajalt: kolm töökava on teha. Aega on vähem kui kolm päeva ja rohkem kui kolm tundi.

Koolis on teha kolm eksamit. Kooli on sel kuul kolmel korral.

Tantsupeo ülevaatuseni on kolm nädalat, õppida on kolm tantsu. Trennid kestavad kolm tundi.

Raadio 2 aastahitt on jõudnud kolmanda kohani. Pooleli on kolmas selle aasta raamat. Söödud on kolmandik kolmesajagrammisest pähklipakist. Kolm kodulooma jõllitab mind, kolm suud ammuli, ootamas, et liha ja krõpsud sinna sisse hüppaks.

Kolmekesi tuleb kolm venda präänikutemaalt, kolmas on see lollikene.

P.S. Homme ei ole 33. Sinna on veel natsa aega. Aga muidu saan ma sama vanaks, kui oli mu emps, kui mina sündisin. Ma pole kolmas laps peres. Kui tuleb 33, ma ütlen. Ausalt. Kui tulevad kolmikutemaalt tüübid, siis ütlen ka. Ausalt.

Kiiresti keskpõrandale kokku

Igatahes on kindel, et 2011 jõudis kohale. Koos läheneva maailmalõpu, kaduva krooni ja Saaremaa kalendriga.

Mis ma tahtsingi öelda uue puhul. Seda, et Colorado farmeri Chris Jesseni laudas sündis 31. detsembril imetabane miniatuurne pullvasikas, kellele pandi nimeks Ben omaniku venna järgi (vt ka siia), siis seda loomulikult, et kõrgharitud inimesi huvitab poliitika rohkem kui kõrghariduseta inimesi (vt ka siia), seda, et ühe kurja narvalase tõttu ei saanud plaani sajaprossaliselt täita (vt ka siia).

No tegelikult oleks veel palju öelda, a mis ma ikka jauran.

Ahjaa. Eelmise aasta lugemisstatistika on ebatäpne, aga tundub, et otsast lõpuni loetud raamatute hulk jäi siiski alla saja. Miks ma nii ebatäpne olen? Kodune raamatupidamine annab 79 teost, töine raamatupidamine 84 teost ja siis see raamatupidamine, kuhu liidan ka selle kräpi, mida ma proua ema riiulitelt rebinud olen, annab mingi 15-20 raamatut juurde (igal korral 1-4 raamatut). Mis ühtlasi toob mu selleaastase lubaduseni: ma märgin ühte kohta loetud raamatud ning silmapaistvatest (heas ja halvas mõttes), teen märkmed siia. Selle aasta esimene oli Kivirähki "Kaka ja kevad", mida ma otsast lõpuni seni lugenud ei olnud. Äge. (Lugemisaasta kokkuvõtted kunagi Tammsaare tähtsa päeva paiku.)

Ahjaa kuubis. Eelmise aasta teatristatistika on alla igasugust arvestust. Ma ei tea, mis põhjusel - ei suuda endast aru saada - lõpetasin enda jaoks etenduse analüüsi. Vakk. Ma ütlen. Koolis õpetati, et seda on vaja ja ma olen selles täiesti veendunud, et mõtete korrastamiseks ongi seda vaja, aga see ei sundinud mind siiski kirjutama (kirjutamisega oli üldse pahasti, aga see on teine teema). Igatahes 2010 teatriaasta nägi välja selline:
21.01. "Kuidas kuningas kuu peale kippus?" (väga hea: pekkikuihea; Joostolivägahea)
10.02. "Helesinine vagun" (väga hea: pekkikuihea; tekstonülikõva)
9.04. "Koidula veri" (hmm: jaa-jaa; RagnejaTanelolidhuvitavad)
27.05. "Lolla" (hea: saabikkatehalasteleheadteatrit, isegiKoidulast)
28.06. (?) "Eesti asi" (hea: eisaagiheadenäitlejatekohtamuudöelda)
4.08. (?) "Põrgupõhja uus vanapagan" (hea: oleksikkakuradiimposantne, kuioleksruumiistudajainimesedteaksid, midanadvaatamatulid (loe:eituleksennastnäitamajamölisema), Uusbergidolidhead)
18.08. (?) "Kristjan Jaak laskub maa peale" (hmm: teatritvõibsõpradeletehaküll, agaärgesiisteisikutsuge, onjo; appikuidiibidmesiinkõikoleme; kunstkunstipärast)
10.09. "Robinson & Crusoe" (hmm: eimingitrobinsoncrusoet, vaidukrainakeelnesõjardilugu; apoisidolidhuvitavad)
11.09. "Fanny ja Faggott" (hmm: kusontarbijakaitsesilmadsiis, kuireklaamlubabhoopisteistlugu?; mulleElinameeldis)
12.09. "Caligula" (jeesusmariakarjataseit: iraanikeelnetragöödia)
16.09. "Uinuv kaunitar" (hmm: kordaastastulebvaadataballettivõiooperit; aganohpolejustminutassiketeed)
30.09. "Pärmi Jaagu unenägu" (väga hea: huumoritpeabsaama jaüldsemilleskühvel?; RobertjaLauraolidhead, Kerstinaguikka...ebamaine, Ainnaguikka...ebakaine?)
1.10. "Kui Harry kohtas Sallyt" (hmm: eiolepäriskindel, ettasusRakverresõitmist, kuigiÜllejaTarvoolidikkavägahead)
5.11. "Kalle Blomkvist ja Rasmus" (hea: kurat, papitükkidevahelvõibkaheadnäitemänguteha, missiis, eteesmärgiksonraha; Antiolivägahea)
25.11. "Rumm ja viin" (hmm: miserikuradikinoseeoli?)

Et siis selles mõttes kordaläinud aasta, et kord kuus tuleb ära (kokku 15 lavastust), kordaläinud ka seetõttu, et Vanemuise toodangut on väga vähe (4 lavastust, sh 1 ballett), erinevates teatrites sai ka käidud. Kõige alternatiivsem teatriaasta minu teadliku teatrivaatamise aja jooksul (kuigi tavaliselt on vist lavastusi rohkem ja siis on on nn akadeemilise osakaal tunduvalt suurem).

Nii. Ühe võla olen rämekiirelt seljast raputanud. Nii et oli küll aasta 2010 kirjutatud ja vaadatud lugudes.