Kamatahvel

Neelasin Kamatahvli vist tervena alla, sest söögitorusse on tekkinud kamamaitseline blokk, mis südant pahaks ajab. A kui nüüd hästi järele mõelda... mul on ju pool veel paberis. Nii et mis seda blokki tekitab? Mhh?

Ja üldsegi. Lugesin maikuus teise raamatu veel läbi. Võiks seda võrrelda kamatahvlist tekkinud moodustisega. Holger Kaintsi "Mardika umb" oli raamatuks. Autor väidab, et kirjutab lihtsalt ühes umbtänavas, kus juhuslikult ongi vaid 1 maja, elavatest hulludest inimestest. Noh, ega nad kõige kirkamad kriidid just pole, aga samas "Võsareporteris" oleks kujutatud üsna keskpärased tegelased. Mulle Kaintsi eelmine raamat väga meeldis, sellepärast seda lugema hakkasingi. Lugesin ja lugesin, aga lõpuni ei tulnud mingit pointi. Point tegelikult oli, aga see polnud nii elegantselt kirja pandud kui eelmises. Ilmselgelt oli siis hoopis diibim põhiprobleem, aga minuga ei haakunud eriti. Raha pole ikkagi teema, mis sa ikka ära teed.

No vot. Et varastasin aega, lugesin, aga elamust ei saanud. Liiga naturaalne mu meelest, aga see selleks. Tegelikult ma ei tahtnudki selle kohta midagi öelda. Tahtsin kujundit kasutada: udus sumpamine... lugesin, aga mida ja milleks, ei tea.

Lähen pesen selle kama endast välja.

Palju

Kõike on kuidagi palju. Sõnu, mida räägin ja kirja panen, on palju, mõtteid, mis kupli all ringi siblivad, on palju, tegusid, mida teha, on palju, tegusid, mida tegemata jätta, on palju.

Ma ei mäleta, millal ma viimati tundsin... sellist intensiivsust. Pisut on see hirmutav. Hirmutab mind ennast ja ehmatab ilmselt neid, kes pole harjunud, et ma metsikult üle voolan. Üritan mitte olla kärsitu. Üritan olla kannatlik. Üritan mitte õpetada. Üritan õppida. Ja ikkagi tekib aeg-ajalt sellesse üritusse hetki, kus end tagasi ei hoia - tundub justkui, et pole mõtet - kas omad pole mitte seetõttu omad, et nende juures või nendele mõeldel või nendega dialoogi pidades ei pea end tagasi hoidma, vaid võib olla ka... liiga, see, mida ennist kirjeldasin? Ütlesin, et intensiivsus ja sellest tulenev robustsus ehmatab mind ennast ja teisigi, samas seesama robustsus justkui võimendab tunnetust, annab veel ühe nõksu juurde tundele, et elan, olen olemas, hingan, mõtlen, tegutsen, lähen korda.

Nii ma siis olengi liiga intensiivne. Isegi tööle ja koju minek on liiga intensiivne. Intensioon on olemas - ma loodan, et minu kasutatud sõna ka - aga ikkagi kipub aeg-ajalt kahtlus pähe ja südamesse, kas ma ikka võin olla see, kes ma olen...

Seejuures on endiselt olemas päriselt enda omaks peetu, isegi kui olen selle välja mõelnud (n-ö kuldse kuu selga mõelnud). Ma ei pea ju vabadama, kui ma leian, et mulle meeldivad teatud inimesed, teatud olukorrad, teatud mälestuste uuesti läbielamine?

Ebakindlus on rohesilmne ja rohenäoline. Intensiivsus lämmatab selle mõneks ajaks, aga ülevoolavuses ei pane ma tähele, millal roheline siug on nii kaugele end välja vongelnud, et enam teda peatada ei saa.

Mõistujutud on kuradi nakkavad. Ja sellegipoolest meeldib mulle aeg-ajalt neid kuulda ja rääkida, mis ei tähenda, et tavaline n-ö igapäevane häälekõla ja mõte pole vajalik. On küll. Eriti liigse intensiivsuse perioodil.

Mu neljandikud ütlesid, et nad ei tea, mida tähendab vanasõna "uhkus ajab upakile, kõrkus neljakäpakile". Ma seletan neile homme uuesti.

"Võib-olla undki näha..."

Ilus raamat

Head sõbrad on mind mitmel aastal sünnipäeva puhul raamatupoe kinkekaardiga meeles pidanud. Lisaks teen ma aeg-ajalt töid, mille eest tasutakse samuti kinkekaartides, enamasti taas raamatupoe omades, kuigi aeg-ajalt tuleb ette ka muid toredaid keskusekesi, milles samuti raamatupoed olemas. Tartu värk - kui nüüd iroonitseda ning kohatut nalja teha.

Kinkekaartidega on juba aastaid olnud nii, et valin hoolega, mida ja millal endale muretsen, kuna mulle raamatud väga meeldivad, olen oma n-ö sünnipäeva raamatuga läinud seda teed, et valin ilusa raamatu. Püüdsin praegu meelde tuletada, milliseid ilusaid raamatuid ma endale valinud olen, aga meelde tulid ainult viimased. Sarnased raamatud, kohe väga. Eelmisel aastal - oli see ikka siis? - valisin endale ühel täiesti suvalisel ja sünnipäevakaugel hetkel bordoopunaste sametkaantega "Deka", mida kõigepealt eestpoolt tahapoole ja siis tagantpoolt ettepoole lugesin. Viimane variant oli muide parem. Tänavuse sünnipäevaraamatu muretsesin suure reede eelsel nädalal, kui käisin K.-le üht raamatut ostmas. Mis ühtlasi toob mu selleni, et pärast paarikuist lugemiskriisi - lõpuni lugemise kriisi - lugesin eile ühe raamatu. Kõlab nagu politseiniku anekdoot, aga mis teha.

Viivi Luik "Varjuteater". Aega läks, aga asja sai. Kui märtsivaheajal Tallinnas koolitumas käisin, astusin R.-ga Solarise Apollosse sisse. Parajasti rääkis seal herr professor Veidemann auhinnatud kirjanikuga. Viivi pidi rääkima "Varjuteatrist", aga Reinul oli endalgi päris palju öelda. Igatahes kuulasime kümmekond minutit, R. ütles kokkuvõtteks, et Luike kuulata on sama raske kui lugeda, tekst on hüplik ja tihe, nii et läksime sealt peagi minema. "Varjuteatri" mõte jäi mind ikkagi kummitama. Teadmata millest raamat räägib, otsustasin, et just sellest samblarohelisest sametkaane ja kollase tutiga, mille võõrkeelset vastet ma hetkel meenutada ei suuda, teosest saab minu selleaastane sünnipäevaraamat.

"Varjuteater" on üks raamat sarjast, mida ma mõttes nimetan "Mina - see tähendab meie - peame mäletama" sarjaks. Ehk siis tegemist on veel ühe Rooma päevikuga - eelmisel aastal lugesin Aare Pilve reisikirja "Ramadaan", mis mind samuti üsna sügavalt puudutas. Luige raamatu puhul - nagu tegelikult ka Pilve puhul - ei saa öelda, et tegemist on ainult Rooma päevikuga, selles on Eestit ja samas Euroopat laiemalt, keskendutakse eelkõige Eestile, sekka Berliini oma tähelepanuväärse esindaja härra Atspoli ja tema suust tuleva tarkuse-targutusega, kõrvalepõikeid Helsingisse ja mujale. Mõnes mõttes pean ma R.-ga nõustuma, Luik on tiheda tekstiga, vabu assotsiatsioone tuleb vasakult ja paremalt, selleks et kuidagigi tema seatud rajal püsida - millelt ta ise muide pidevalt justkui muuseas maha hüppab - tuleb jälgida ja kaasa mõelda. Mõtlesin seda raamatut lugedes korduvalt sellele, kuidas kirjanik eeldab, et lugeja juba teab midagi. See on see sama fenomen, mida "Seltsimees laps" sarjas kasutab Leelo Tungal - ta eeldab, et lugejal on samad teadmised, mis temal, üleelamised aga teised. Luik oma raamatus viitab pidevalt juba olnule, sellele, mis kunagi "Seitsmendas rahukevades" kirja on pandud. Ühelt poolt loob ta nii sideme, teisalt aga lõhub võimaluse saada täispilt. Tahes-tahtmata kosntrueerisin lugemisel pilti sellest teosest, mida näeksin siis, kui "S. r." mul lugemata oleks, kui oleks lugemata "S. l", kui oleks elamata ENSV-s, kui oleks lugema Oksase "Puhastus", kui oleks vanaemaga rääkimata, kui oleks olnud vähementusiastlikud ajalooõpetajad, kui oleks olnud vähem huvi. Mida ma siis näeksin? Mida ma siis loeksin? Lühikesi lugusid? Sest pikki me ju enam ei kannata... Tee, mis sa teed, ole sa nii harjunud, kui sa ka pole, pikkade narratiivide aeg tundub olevat möödas. Hetk ja lugu, on see, mis köidab. Olgu see lugu nähtud kivikamakast, heiastunud hetkest keset iidset Roomat, metroosõidust Berliinis, õhtusöögist Helsingis või isa matustest kusagil Viljandimaal.

Kui tahaks, võiks "Varjuteatri" kiskuda väikesteks juppideks, lammutada lahti kõik need ilusad konstruktsioonid, mida Luik sellesse hoole, armastuse, vere, higi ja pisaratega sisse on pannud ning näidata puhast... mida? Puhast tööd? Puhast vabade assotsiatsioonide kulgu? Seda, kuidas konstrueeritakse lugusid ja teekonda? Jah, võiks muidugi, aga kas see on see, mille pärast ma loen? Ei. Nauding millestki, mis on ilusti kirja pandud - isegi kui asi iseeneses on rõve (Luige raamatus pole sellist) - on see, mis paneb lugema.

"Varjuteatris" on kohutavalt (mhmh, ma tean) palju lugusid. Selleks, et mõista, tuleb ilmselt veel kord raamat kätte võtta. Olulisem aga nendest lugudest on voolavus, mis "Varjuteatriga" kaasas käib: aeg ja tegevused voolavad, miski ei väära seda, mis juhtuma peab, miski ei kalluta teelt, mida mööda astutakse kõrvale. Nii lihtsalt minnakse. Kuhugi, millegi poole, teades, et valikud on ammu tehtud, valimata jäätmine pole valik. Meeleolu on kohati melanhoolne, kohati argiselt asjalik.

Paljusõnaline, aga ometi on sõnu vähe. Sõnastikus neid lihtsalt ei leidu. Kõiki sõnu ei saa kirja panna, kõiki mõtteid ei saa üles märkida. Varjusid kirjeldada pole lihtsalt võimalik. Aga raamat on hea.

Ei tea, kas on loogiline, et pool kümme õhtul tahan magama minna. Tahtmine tahtmiseks, aga ma millegitõttu ei läinud. Asjalikku ka ei produtseeri. Lihtsalt istun, söön šokolaadi ja šokolaadikomme vaheldumisi - kuni jätkus - ning mõrvan aega.

Sündmusi on olnud. Arenguid vist mitte. TÜ omab täiega (sic!). Ükskord ma saan aru.

Mhmh.