Otsustasin eile kaitsvast kodust lahkuda ja linnatiiru teha. Suvine Tartu lõhnas raudrohu, küpsevate kirsside, asfaldi, sigarisuitsu, tolmu ja märgade koerte järele. Kaubamaja kellassepale viisin oma higistava ja öösiti karjuva kella, kuigi eriti lootust teda elule tuua mulle ei antud. Eks näis, hiljem lähen ja vaatan, mis sest sai. Tasku oli täis naljakalt asjalikke ja samas igavlevaid inimesi, vaatasin sütemaatiliselt läbi spordipoe, aga see on üks naljakas pood, kus müüakse naljakaid asju, mida ma ei vaja.
Ja siis käisin raamatukogus, millele ma mõned eurtsid taas kord võlgu olin. Pidevalt tuletan endale meelde, et pikendan tähtaegu või ei laena sealt enam midagi, aga lubadused, need on murdmiseks. Igatahes tahtsin maksta viivist - jah, kogu viivise 2,79 korraga - ja avastasin siis rahakotist kentsaka pildiga 2-eurose mündi. Veeretasin seda mõned minutid sõrmede vahel ja otsustasin paberrahaga maksta. Koju tulles guugeldasin euromünte ja sain jälle targemaks. Ma päris täpselt ei saa aru, kuidas see uudis mu silmade alt läbi pole käinud. Naljakas münt. Näeb välja nagu mõni tüdruku joonistatud koomiks või postkaart skaudilaagrist. Eesti mündid on teadupoolest igavad ja konservatiivsed, nüüd selline we-are-the-world-teema. Konks selles, et tegu on euroala ühismündiga, kujundajaks Austria elukutseline mündikujundaja Helmut Andelinger, vt ka
siit. Nii et rahvuskaaslaste konservatiivsusega on kõik endiselt korras.
Kuigi rampsist võetud Kristiina Ehini "Viimne monogaamlane" pani mind mitmel korral kulmu kergitama, peeglit haarama, et veenduda, et ma pole muutunud külmkapiks või pole ebakaines olekus. Mingil hetkel süüdistasin sääsetõrjevahendit - arvasin, et olen seda nii kaua sisse hinganud, et olen deliiriumisse sattunud. Aga võta näpust, täna olid tähed raamatus samamoodi, naine oli endiselt külmkapp, jutud kubisesid Jaanidest, kel enamasti kurb saatus. Raamatukoguhoidjate murest, et inimesed äkki ei mõista kõrget kunsti ja eelistavad siiski Cartlande, sain Ehinit lugedes aru. Lihtsalt terve mõistus ei lubanud panna ühele pildile Ehini raamatut ja proua Ema. Ehk siis Ehini raamat on sama eestilik kui 2-eurone erimünt.
Veidravõitu komplimendid. Ja kui juba veidrustest rääkida, siis Ehini kõrvale olin sunnitud lõunaks sööma karbitäie tuunikala, sest gaas sai otsa ning sügavkülmututatud köögiviljade järele mul neelud just ei käinud. Sestap istusin köögilaua taga, ees karp tuunikala, käeulatuses paar täisteraleiba, jalge ees tiirlemas andunud fännklubi kasside ja koera näol. Viimased laekusid konservi, mitte Ehini peale.
Ja kui öösel kell pool kolm ärgates lugeda kaks tundi Ott Kiluski "Veidrusi ja võpatusi", mis tänu skeenele väga koduse tunde tekitab, on näha, et suvi ei ole mitte luhta läinud.
