Kommipood

On tunne, nagu oleksin kommipoes. Ükskõik, millisesse suunda pilk pöörata, vastu vaatab rida ahvatlusi. Lihtne oleks sirutada käsi ja võtta. Maksta tuleb ju alles kassas ning sinna jõudmiseks kulub aega. Pilk liigub mööda riiuleid, kiiskavsädelevad pakendid on koletumalt kutsuvad. Libistad pilgu ühelt teisele, kätt tõstmata, valikut tegemata. Sa võid tunde seista ühe koha peal, teha ringe ümber oma telje, vaatepilt jääb enam-vähem samaks. Valikuvõimalus ja valikukohustus liigub sinuga kaasa. Ja seisadki seal, laps keset kommipoodi, kes ei oska, saa ega ausalt öeldes ka taha teha valikut. Äkki on mõnes teises pakis parem komm kui see, mille sa välja valid?

Mingil hetkel on kaupade parim enne läbi ja siis jääb ainult kahetseda, et magusast unistusest sai kibe reaalsus.

Kommipoe kujund pole minu oma, ilmselt kirjelduski kuskilt meelde jäänud. Tunne on minu. Sain paari päeva eest kirja, mille sisu koosnes ühest sõnast, mis polegi tegelikult sõna, vaid pigem segadust-küsimust väljendav häälitsus. See, millega metsas kadunud inimest otsitakse. Seega olen kommipoes juba päris kaua olnud. Aga kassasse minna ei oska, saa ega taha. Veel mitte. Tahan aega seista sädeluses, hingata unistusi, mõelda, et on võimalus. Olla olukorras, kus valik pole tehtud, parim on käeulatuses.

Dreams are made of cotton candy.*

* Päris kindlasti kuskilt meeldejäänud lause.

Lugesin-lugesin

Mõned raamatud olen lugenud.
...Õnnepalu "Mandala" sai loetud just siis, kui see ilmus. Kirjanik on kirjanik ja kassid on kassid. Meie räägime ka oma kassidega, aga raamatut neist ei kirjuta. K. ütles, et Simon Tofieldi "Simoni kass" on veel parem lugemine (või noh, peaaegu sama hea). Kristalselt aus olles pole seal muidugi suurt midagi lugeda, seal on pildid, millele lood võib ise juurde mõelda. Kontrollisin, on jah, hea raamat :) Õnnepalu raamat oli kõige vähem õnnepalulik, mida ma lugenud olen, aga võib-olla on see meediakära tõttu nii. Pole ammu temast nii palju kuulnud kui nüüd. Alates uuest naisteajakirjast ja lõpetades... Ma ei tea millega. Küllastus tuli ja olin samas rahul, et lugesin enne meediarünnakut, muidu oleks vist midagi muud oodanud. Vaikelu kirjeldamine on äge, eriti kui seda tehakse kasside kaudu. Päriselt. Mida rohkem temperatuur langeb, seda enam tuleb nendega arvestada. Nt kui üks, kelle nime ma ei nimeta, end järjekindlalt õhtuti end su jalgade peale kerra kerib ja vihaselt sisiseb, kui üritad oma surevaid liikmeid veidi liigutada. Öine pähe hüppamine on samuti teema. Rääkimata sellest, et kella kolme ajal on jube äge sind öösel voodi ees põrnitseda, kuni sa hirmuhigis silmad avad, kööki koperdad, et krõpse kaussi lisada või välisuks avada, et preilid saaksid väljuda. Kassid valitsevad maailma. Päriselt.

...Jonassoni "100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" on nagu Forrest Gump. Oli huumorit ja oli ajalugu, kuigi viimane oli suhteliselt sirgjooneline. Jälle müügitabelite tipp, loetud enne, kui naisteajakirjad soovitama hakkasid. Vanainimesed iseenesest pole mu teema, aga Soome-Rootsi kirjandus on äge. Selles on  samasugust tumedat huumorit nagu Eesti kirjanduses, lisaks veel see miski, mis kodumaisel kirjandusel jääb sageli puudu.

...Tapver "Apelsin kellavärgis" oli leid raamatukogu riiulist, mida neil seal oletatavasti enam ei ole - uuema Eesti kirjanduse valik. Hästi kirjutatud raamat, mis siis, et lugu veidi absurdseks kiskus. Peategelaseks ajakirjanik, sündmuspaigaks toimetus, ringi sebimas hulk äratuntavaid persoone. Naersin paaris kohas südamest, lugemine oli kerge, mis tähendab, et tasus seda parafraseeritud pealkirjaga lugu lugeda küll. Kujundid on mulle alati meeldinud :)

...Vaher "Punk ei ole surnud" jäi näppu samast riiulist. Teema oli huvitav, lugu ise põnev, kirja pandud mitte nii väga hästi. Ma päris täpselt ei tea, mis värk sellega on, et toimetaja oma tööd ei tee. Aga võib-olla on mul liiga kõrged ootused... Igatahes 1980ndate õhustik loodi päris osavalt, Poola ehitajad, tellingud, väiksed õlled, äratuntav eliitkool, moevoolud. See võiks olla raamat, mida soovitada praegustele rebel´idele, kel miskit kahe kõrva vahel olemas. Ma igatahes soovitan kevadiseks lugemiseks lapsukestele, mitte kui ilukirjanduse tippu, vaid kui head ja lihtsat sissevaadet.

... ja nii umbes paarkümmend raamatut viimasest sissekandest alates. Ma arvan, et viimati kirjutasin E. L. Jamesi pornost, oodates selle eestikeelset trükki. Noh, ma saan aru, et varsti on see raamatupoodides. Mitte et ma soovin seda 2. korda lugeda, või veel hullem, kellelegi lugemiseks soovitan, aga veits huvitab, kuidas nad seda käkki on tõlkinud. Kuuldavasti on olemas ka stsenarist, kes selle Hollywoodi filmiks peaks kirjutama. Mnjah. Ja see oli alles algus, sest S. Day alustas kohe pärast "Fifty Shades of Grey" edulugu oma "Crossfire" sarjaga, mille 1. raamat "Bared to You" oli samasugune porr nagu eelmainitud Grey-lood.

Tasakaalustamaks porri, olen lugenud hulga ilusaid lasteraamatuid ("Margareetapäev", "Väike Heidi", "Albert" jt), kiiresti arenevaid ja lastele peale minevaid noortekaid (Lena Lilleste sari "Tommy ja Kribu krimka") ja hulga raamatuid, mis mulle kohe ei meenugi.

Jah, oli pikk paus. Võib-olla enam nii pikka ei tule. Aga võib-olla tuleb ka.