33*

Ühel päeval vaatasime ülevalgustatud liftipeeglis üksteisele otsa. Nagu ikka sellises olukorras tuli suule lollakavõitu naeratus, olid näha kortsud silmanurkades, otsmikul, põselohus polnud enam pehmet armsat lohku, vaid lõikav kurd.

Aastad ei kaunista. Ja sisemise iluga on, nagu on. Liftipeeglist oli seda raske leida. Kuigi mulle tundub, et väsinud silmades oli õnne. Aga see võib muidugi olla ka enesepettus, mis mind sellest liftisõidust peale on jälitanud.

Taustal laulavad poisid, keda nüüd enam pole või kes on vanad.

* Ei, mul ei ole sünnipäev. 

Tappa laulurästast

Teatris eile. Lennuk võttis Harper Lee "Tappa laulurästast" ja tegi sellest Vanemuises eelmisel aastal lavastuse. Ma ei tea, mitu etendust on esietendusest möödunud. Ma ei tea, missugune oli Lennuki seisund sel ajal, kui ta fragmentaariumi lavaküpseks kuulutas. Üks (muhahaaa) eile õhtul ütles, et tal on Lennukile mitmeid küsimusi. Mul eriti küsimusi ei ole. On lahmimine. 

Lavastuses on Harper Lee ülihea raamatuga väga vabalt toimetatud, mulle kui kirjandussõbrale tundus, et põhjendamatult. Mulle meeldib teatris, kui ma ei vaata kella ega mõtle sellele, et närimiskumm on kaotanud maitse. Või et jalg kisub krampi ja kõht on tühi. Paha siga, mitu viga. Haraliseks ja hambuliseks jäi. Näitlejad olid iseenesest kõik head, enam paistsid välja Kaljujärv Atticuse ja Pulk Nirksilmana, neil oli mänguruumi, sõna ja sõnumit. Teised jäid pigem läbisõitjateks, kes jalgrattakella helistasid, põlle raputasid või niisama targutades lavalt läbi lipsasid. 

Meil kõigil on sahtleid, mida avada ei taha, mõnede olemasolu oleme unustanud või soovime unustada, on neid, mida iga päev endaga kaasas kanname ning kunagi lõpuni kinni ei lükkagi. Nõus. Mõnikord jäävad need ette, mõnikord annavad häid impulsse, et uut sahtlit sisustama hakata. Vanemuise kodulehel on lause: "Lavastuses ei käsitleta teose menu ega rassismi, vaid romaani seda osa, mis puudutab lapsepõlve ja inimlikkust."  Jutt jumala õige. Ja samas on hulk teisi lugusid, mis puudutavad lapsepõlve ja inimlikkust. Nii et mul ikkagi tekkis üks küsimus: miks need teemad just Harper Lee raamatust on välja võetud? Rõhuga Harper Lee raamatule, mitte teemadele. 

Ma kujutan ette, et näitleja elu on pagana raske. Tuleb minna lavale ja mängida lugu, kehastada kedagi nii, et vaataja kaasa mõtleks, usuks kas või veidi, et näeb enda ees Nirksilma, Dilli, Jemi... Aga kas sellest piisab? Mulle eile ei piisanud. 

Ja ikkagi on mul hea meel, et teatris käisin, sest etenduse vaatamine sunnib istuma, pingutama, ei lase avada mitut erinevat Tabi, mille vahel kruiisides minutid mööduvad, ilma et ise tähele panekski. Seltskond oli hea. Tuletasin endale meelde, et vaadata tuleb seda etendust, mis on silmade ees, mitte seda, mis enda peas toimub. Õppisin seega kannatlikkust ja leppimist. See on tähtis.

Pilt siit.
P.S. Ma ei tea, kust see valge taust tuleb. Veidi närvi see ju ajab, aga mitte piisavalt, et tegeleda probleemi lahendamisega. Mugandun.

Hästi

Kui küsitakse: "Kuidas läheb," on viisakas vastata: "Hästi," ja küsida sama küsimus, vastus on ka reeglina sama. Miski minus ei luba öelda: "Normaalselt." Või hoopis: "Läheb ka."

Seega hästi. Läheb.

Aasta 2012 sai läbi, maailmalõpp detsembris tuli, st normaalsed inimesed sisenesid 4. dimensiooni, minusugused weirdo´d jäid siia. Mõni lipsas paariks päevaks läbi, kuid saadeti siis tagasi, sest keegi avastas, et masinavärk oli vea teinud. Õnneks on ikka oma tööd südamega tegevaid inimesi ka sealpool, nii et vigade parandus sai tehtud.

Same shit, different day. 
Hau!*

*Tähenduse võib ise valida, Wiktionary annab neid mitmeid, kõik on õiged ja (täna) kehtivad.

Uus

Mälu ja meelekindluse tarbeks üks armas ja isiklik lause:
"Ja nagu alati, kui ukse kinni paned, hakkame juba puudust tundma."*


Aitäh!
On uus aasta.
* Ma üldiselt väldin isikliku tsiteerimist, aga praegu ei saanud vastu panna. Õpetusega loo aga jätan kirja panemata - midagi peab endale ja isiklikuks jääma.