Katked

Pikalt olen endasse kogunud, peas läbi mõelnud, alla kriipsutanud, hüüumärgistanud ja nüüd asun tulistama.

Suvi on aiapidude ja muu sarnase kohustusliku koosistumise aeg. Naabritel oli laupäeval kena istumine - nagu neid keskealistel inimestel ikka on. Väike saun, siider, õlu, grill, tubane televiisor - ilmselt koos kergejõustiku MMiga - terrassil küünlavalgel tehtud suitsud koos järjest valjenevate jutukatketega. Kuna ma ei tunne ühtki naabrit ning tunnen neid ära pigem nende päevitunud torsode ja väljaveninud suspede kui nägude järgi - ei käi õues prillidega, ei näe näkku, aga valged või kõrbenud kehad jäävad aeg-ajalt ikka silma alla - siis on koosistumise põhjus mulle teadmata. Näen, palju silm seletab, kuulen - palju kõrv kuuleb. Ja kogu selle elava seltsielu taustal ilmuvad mi casa aeda järgmiseks hommikuks sellised kenad poisid, nagu näeb alloleval pildil. Mi casa asub kohas, kus meil on tinglikult 8 naabermaja, kõikides omad aiapeod, omad suitsused vestlused, hägusad saunad. Allolev eksemplar on suhteliselt vilets näide, sest tegelikult sajab tagaaeda ka suitsetatud kala ja erinevaid kalarappeid/-raipeid; Giordano Bruno lähedal võib maiustada sulaselge šašlõkiga. Mulle küll meeldib väga süüa, ent olukord ei ole veel nii hulluks läinud, et aiast naabrite jääke peaksin manustama. See-eest on koer viimase kuuga paksuks läinud, vajab pidevat pesu, et ta raipehaisu ei levitaks ning jätab "üllatusi" elamisse, sest ta ei jaksa kõike korraga konsumeerida. Kaalun sildi "Loomade ja inimeste toitmine keelatud" paigaldamist.

Väike - sel hetkel juba üksildane - vinku

Millalgi üle-eelmisel nädalal tekkis tuhin koristada ja kraamida. Ikka tulevad sellised hood. Kuna ilmad olid kuumad, sain teki pessu panna - see kuivas umbes paari tunniga päikese käes kenasti ära. Ja siis tuli tarka peakesse mõte ka padjad pesumasinasse toppida. Mu meelest olen neid enne ka pesnud, aga kui neid vägisi masinasse surusin ja luuk kinni ei tahtnud minna, hakkasin pisut kahtlema. Sisse ma need sinna toppisin, kiirpesu sai tehtud, lisaloputus ja tsentrifuug samuti. Masinas võtsin välja... Läbimärjad ja mitte ainult tilkuvad vaid sirinal vett jooksvad padjalaadsed tooted. Leidliku inimesena - oi, kuidas hiljem oma leidlikkust kahetsesin - riputasin need vannituppa dušikardinapuu (mida sõna) külge nirisema. Nirisesid päeva, nirisesid kaks... Nirisesid tüki kolmandastki. Käisin ja väänasin neist järjekindlalt vett välja, aga noh, kerge niiskus tundus sees olevat. Kolmandal päeval tundus ühele, et padjad on kuivad küll ja pani need restile. See nali lõppes suure veeloiguga maas. Padjad pagendati tagasi vannituppa, kus btw huugab põrandaküte ja on ikka päris soe ja ei ole NIIIIIIIISKUST metsikult õhus. Tagasi restile, tuuletõmbuse kätte. Kuuendal päeval kuulutas ekspert, et padjad on kuivad. Kogemata unustasin need siiski veel üheks päevaks kuivama. No seitsmendal võtsin need pesust tulles voodisse ja tundus, et asi on korras. Kaheksanda päeva pilt on nautimiseks.

Kaheksa päeva kuivatatud padjast tekkinud loik

Liigne oleks vist mainida, et padjad said veel päevi kuivada ning praegugi viirastub mulle läbi une, et mind ähvardab uppumissurm.

Mis veel? Hüsteeriline talveks valmistumine on käsil. Olulised etapid proviandi kogumisel on läbitud, mõned kenad tööd ootavad veel ees. Oi, kuidas reha sügeleb, et saaks neid krdi kase- ja kastanilehti kraapida, sõrmed sügelevad, et mädanenud õuntega hullata.

Winter is coming