Mullist välja

Pilt: Rahva Raamatu veebipood

Nagu pealkirjad ütlevad, on mullindusega tegemist. Juhtus kuidagi nii, et ei saanud kaks päeva oma arvutit kasutada ning pidin iPadiga leppima. Õnneks või kahjuks ei käivitunud seal Flash Player, seega ei saanud mõnd väga halba sarja vaadata, Netflixi reaalsus ei pakkunud parasjagu pinget ning minionide banaanide järele kargamine ammendas end päris kiiresti. Seega vaatasin, mis raamaturiiul pakub ning leidsingi end mullist ehk Ede Schank Tamkivi "Minu Californiat. Mull mullis" lugemas.

Vist olen "Minu..." raamatutega nii pika vahe sisse jätnud, et mul oli huvitav. Oli huvitav lugeda täiesti teistmoodi Ameerika kohta, küsida Koduameeriklaselt kommentaare-arvamusi, meenutada mõned kuud (?) tagasi loetud Justin Petrone kolmandat "Minu Eestit", Epp Petrone Ameerika-lugusid. Lugesin raamatut ja päriselt nautisin. Sain aru, et see ei ole see Ameerika, mida ise näinud olen või mida Koduameeriklane kogeb, pigem teleseriaalilaadne moodustis elust päikese ja udu vahel. Skeptik minu kuklas tagus lugemise ajal väikese haamrikesega ja ütles, et see ei ole reaalne, n-ö tavalise inimese elu, aga kuna autori stiil ning kirjatükkide valik tegi lugemise kergeks, võtsin talt haamrikese käest ning nautisin kellegi teise elu. Saan aru, et osaliselt oli tegemist blogi jaoks kirjapanduga ning kuna blogide lugemine on mul kahjuks üliselge, siis sobiski antud raamat antud hetke hästi.

Sain raamatut lugedes targemaks, päriselt. Teadsin enne ka, kus California asub ja mille poolest kuulus on, aga Schank Tamkivi andis kiire ja üllatavalt põhjaliku ülevaate, mõjumata samas koolipapalikult või kohustusliku kirjanduse/ kirjelduse oma lugude vahele lükkijana. Ehk siis soovitasin Koduameeriklasel raamatuke lõpuni lugeda - ta oli ühe peatüki vist lugenud - etem kui mõned vaadatud sarjad. Käisin mitu päeva ringi ja rääkisin mullist, Efql oli kommentaariks ka järellugu, millega ma kursis polnud. Maailm sai jälle väiksemaks. Aga mullimaailmas nii juhtubki.

* Tean, et ei pannud siia kirja ühtki raamatust pärit tsitaati, ühtki mõtet, aga enda jaoks on vaja säilitada kergust, mida lugemise ajal tundsin. Päriselt põnev piilumine teiste mulli, täiesti legaalselt seejuures, mitte läbi blogosfääri kohati anonüümse ja toimetamata maailma. Milaikit!

Foto Justin Petrone "Minu Eesti 3. Mis juhtus?"
203. leheküljest mälu tarvis

Kuna mulle meenus, et lugesin septembris Justin Petrone "Minu Eesti 3. Mis juhtus?", sellest ka paar sõna. Lugesin ühest blogist, et tegu on väga hea raamatuga, mis on sügavam kui eelmine. Ei mäleta täpselt, kui sügav eelmine oli, aga subjektiivselt meeldisid 1. ja 2. raamat rohkem.

Kuigi teoses on kohti, mida lugedes sain täitsa aru, miks Koduameeriklase Pärisameeriklane Eestit ja eestlasi kaugelt eelistab vaadata. Või noh, on sunnitud vaatama, sest eestlased ei anna ju eriti lihtsalt end kätte. Mulle meeldisid selles raamatus olevad kiirelt visandatud portreed. Mina ütlen, et kiirelt visandatud, aga autor on nende kiireks visandamiseks aastaid sõprussidemeid süvendanud. Välismaa mehed Eestis on märksõnaks. Keskealise mehe kannatusi on oi-oi-kui-paljudes teostes kujutatud ja Justin on end sinna ritta istutanud.

Kui "Minu..." sarja raamatud on üldiselt kohustuslike koostisosadega autobiograafilised reisikirjad, siis Justin on - ilmselt tutvuse poolest - saanud veidi vabamad käed ning lisanud raamatusse selle n-ö sügavuse. Järele mõeldes on deepluse põhjusteks ilmselt, et a) tegemist on meesautoriga muidu üsna naistekeskses sarjas, b) kaua sellest süldist, sinepist ja saunast ikka kirjutada, c) on juba ilukirjanduslikule teele astutud. No et kui pikemalt paigale jääda, siis inimene harjub. Kas just peab harjuma, on iseküsimus. Sain aru, et Justin ei harjunud ning tahtis väikest aja mahavõtmist ning leidis selleks kogu perega võimaluse. Ikka selle nimel, et ise normaalseks jääda ning mitte ümbritsevaid hulluks ajada.

Kui jätta kõrvale see, et Justin oli iseendaga pahuksis, sest tahtis - või oli sunnitud - korraga olema nii ameeriklane, itaallane kui ka eestlane, oli "Minu Eestis" päris kenasid sissevaateid Eesti ellu. Võib-olla sissevaated olidki kenad pahuksis oleku tõttu, mine võta kinni.

Viljandi-perioodi kajastus jäi minu jaoks napiks, lugesin sel ajal usinalt Epu blogi ja mõlema ajakirjakolumne, nii et ootasin ma-ei-tea-mida. Tartu oli ka napp. Ja samas sain sees- või kõrvalolija pilgu Petrone Prindi algusest, mis seni aimatav-ajakirjadest loetud oli.

Pisiportreed. Täpsed ja tabavad. Ehk siis eluolu oli mehe silmade läbi napp, kuigi mõningad detailid olid välja toodud üsna värvikalt. Lugesin ja naersin platsenta matmise episoodi ajal pisarateni, sedagi lugu rääkisin mitmeid kordi edasi. Koduameeriklasele rääkisin, kuidas Petroned oma kakskeelsete lastega toimetavad - nii abistamise mõttes. Üks keel - üks inimene on hea mõte, aga kui ise ingliskeelset tähestikulaulu laulsin, sain aru, et selle rakendamiseks peab hobuse kannatus olema. Kaldusin teemast kõrvale, aga see on me casas aktuaalne.

Koduameeriklane küsis, kas seda raamatut tasub osta. Soovitasin otsida või oodata ingliskeelset versiooni ning see oma Pärisameeriklasele lugemiseks sokutada.

* Neli korda kustutasin sõna PEHMO, sest see on mõne jaoks solvav. Kaks korda EESTIMEES, see ka vist teatava konnotatsiooniga. Eniveis... milaikit!

On, on

Kui algas mai, algas mi casas harjumuspärasest pisut teistsugune elu, aga kuna see on kellegi teise elu, ei kirjuta ma sellest. Kirjutan hoopis sellest, et seoses ümberkorraldustega oli mul vaja kolida kogunenud maine vara ühest kohast teise. Õnneks küll ühe maja piires, aga see tähendas siiski, et aastate jooksul kogunenud raamatud tuli minema tassida. Maast laeni täis riiulist sai palju üksteise otsa kuhjatud teoseid. See sundis mind otsima kohta laenatud raamatutele, mida riiulis leidus täpselt kolm. Keerutasin käes kunagi Kessult vägisi ja kiusu pärast saadud teost ning kuna mu olematu lugemislaud oli parasjagu tühi, otsustasin lugeda. K. reklaam oli kõike muud kui kutsuv: ta andis selle raamatu mulle koju kaasa kunagi umbes sellise mõttega, et kui tema pidi seda lugema, siis pean mina ka.

Ehk siis maikuust kuni oktoobrini lugesin vahelduva eduga Henn Põlluaasa teost "Lennart Meri, vabaduse valus valgus". Olin endaga ülimalt rahul, kui 5 kuud kannatusi lõpuks läbi said. Saan K.-st aru: on neid, kelle kallale ei minda. No umbes nagu "Usume Andrus Veerpalu". 

Lugesin ja küsimusi tekkis rohkem kui vastuseid. Algusest peale mõtlesin neile allikatele, mida koostaja kasutas. Hulgaliselt käsikirju. Kust tulevad need inimesed, kel nii palju aega on? Miks neid just need sündmused/ isikud on paelunud? Miks see raamat erinevalt tsiteeritud käsikirjadest trükki jõudis? 

Ei oodanud lobedat lugemist, ei oodanud akadeemilist uurimust, ei oodanudki pärast "reklaami" midagi. Sellegipoolest suutis autor pidevalt üllatada ja peamiselt sellega, et on olemas hulk inimesi, kes tegelevad pesus sorimisega, teadmata, kas pesu on must või puhas. 

Lugesin, mis ma lugesin, Lennartist arvan samamoodi nagu enne lugemist. Autori kavatsusest aru ei saanud, lollimaks ei jäänud. Sain hoopis meeldetuletuse lähiajaloo kohta, mis oli aeg-ajalt sarnane Kivirähki Ivan Orava seiklustega, sest oletused-süüdistused olid nii üle võlli keeratud. Päris mitu anekdoodilaadset lugu sai. Sain paraja huumorilaksu. 

Parima osa raamatust moodustasid Lennarti tsitaadid. Kuna tegemist oli kirjamehega, siis on, mida tsiteerida. 

****

Ja teine asi, mis mental note´ina kirja pean panema: nõustun W.-ga, kes kirjutas: "Mehed on lollid." On jah.