Kui sõnad on otsas

Olen iseloomu kasvatanud. Ehk siis on olnud tunne - tegelikult juba aastaid -, et sõnad on otsa saanud. Need sõnad, mida siin keskkonnas ilmarahvale lugemiseks ette lükkida. Elu on ikka edasi läinud. On olnud minu Soome, minu Ameerika, minu Läti ja Leedugi, kõrvalt kellegi teise minu lugusid. Teatrit on olnud. Mitte just nii palju kui alma mater´i ajal, aga ilmselt rohkem kui mõned aastad tagasi. Erilisi hetki minu inimestega on olnud. Häid raamatuid on olnud, häid jookse on olnud.

Aga ma olen eelistanud elada. Elada selles ajas ja hetkes, mille olen võtnud sellest, mis on antud. Ja sellepärast ongi tunne, et sõnad on otsas. Mul ei ole lõputult seivitud dräfte, küll aga on salvestatud, töödeldud ja töötlemata pilte. Praegu tunduvad need vähetähtsad ja väheütlevad. Elu on peale tulnud. Koos pimeduse ja lumevalgusega.

Võib juhtuda, et kirjutan veel, aga võib juhtuda, et juhus viibki kirjutamisest kaugele. Mulle ei meeldi asju lõpetada - jah, mu sõbrad, te teate seda - pigem ootan, et need lõppeksid ise.

Ise ei juhtu aga midagi. Eks me siis koos oota, looda või karda. Korraga võib ka.

Ja selles sissekandeski süüdistan südamepõhjas üht ilmselgelt ilmsüütut inimest, kes... Aus oli. Mulle ausus meeldib, nii et ausad pildid viimasest poolaastast.