***
Päikesepõletuse ja päikesepiste sain ka eile kätte. Hommikul oli silmi avada väga raske ja samas olid silmaümbrised ainsad mittepunetuvad kohad, mis peeglist vastu vaatasid. Peaks vähem peeglisse vaatama. Kõrvade pealt hakkab vaikselt nahka kooruma, kukal on nii valus, nagu oleks rasket füüsilist tööd teinud. Ei ole teinud. Kõigest mõttetöö, mis kuhugi ei vii. Kui õhk seisab, ei saagi ju miski kuhugi viia.
***
Tundub, et inimesed ümberringi muutuvad kellekski teiseks, kui nad seni on olnud. Võib-olla ei muutu teised, vaid olen ise muutunud. Kiiremaks, kärsitumaks, pealiskaudsemaks. Pole kindel, et see muutus mulle meeldib. Ja samas on lihtsam. Lihtsam mitte lasta end häirida pisiasjust, millest maailm koosneb. Kese on paigas, pöörlemine stabiilne. Kui nüüd õige hetke ka ära tunneks, oleks väikene pidu.
***
Mulle meeldib pisut uimane Tartu, mis suvel liigub sama palju kui tuuleõhk väljas. Ehk siis seisab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar