Lugesin ja küsimusi tekkis rohkem kui vastuseid. Algusest peale mõtlesin neile allikatele, mida koostaja kasutas. Hulgaliselt käsikirju. Kust tulevad need inimesed, kel nii palju aega on? Miks neid just need sündmused/ isikud on paelunud? Miks see raamat erinevalt tsiteeritud käsikirjadest trükki jõudis?
Ei oodanud lobedat lugemist, ei oodanud akadeemilist uurimust, ei oodanudki pärast "reklaami" midagi. Sellegipoolest suutis autor pidevalt üllatada ja peamiselt sellega, et on olemas hulk inimesi, kes tegelevad pesus sorimisega, teadmata, kas pesu on must või puhas.
Lugesin, mis ma lugesin, Lennartist arvan samamoodi nagu enne lugemist. Autori kavatsusest aru ei saanud, lollimaks ei jäänud. Sain hoopis meeldetuletuse lähiajaloo kohta, mis oli aeg-ajalt sarnane Kivirähki Ivan Orava seiklustega, sest oletused-süüdistused olid nii üle võlli keeratud. Päris mitu anekdoodilaadset lugu sai. Sain paraja huumorilaksu.
Parima osa raamatust moodustasid Lennarti tsitaadid. Kuna tegemist oli kirjamehega, siis on, mida tsiteerida.
****
Ja teine asi, mis mental note´ina kirja pean panema: nõustun W.-ga, kes kirjutas: "Mehed on lollid." On jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar