Tita-tita ja päevauni

No proovige ise panna üht pahurat titte tuduma!!! See võtab närvid suht läbi. Et tal on uni, aga millegipärast - ma ei tea, miks - peab ta sellega võitlema. Püherdama ja pahurdama, trampima, hüppama, õiendama, vigisema ja veel tuhat muud tegevust, mis on huvitavamad kui tudimine. Ja ometi peab ta tudima. Nojah, pärast kaht tundi põrklemist jäi ta nüüd vait ja loodetavasti magab, aga ma ei saa kontrollima minna, sest siis ta ajab oma unised silmad jälle pärani, tõuseb voodisse püsti ja üritab mulle sülle supsata. Hea, et ma akna enne kinni panin, muidu oleks ta suht paljas tagumik ja lallud külmast juba täiesti sinised. Sest tekk ju ometi ei või olla seal, kuhu mina ta panen. Ei, tekk käib tema arvates pea alla hunnikusse, linikuna pähe, kokku käkerdatuna külje alla, voodist välja põrandale ja veel mõnda kohta, mida üks leidlik laps välja suudab mõelda. No olgem ausad, mina ühele tekile nii palju kohti küll välja ei jõua mõelda kui see väike väänlev väänik.

Aga ta ikka tudib. Katu just küsis msn-is, et kas igav ei ole.... No ei saa ju igav olla, kui tema tudiaeg on ainus, mil ei pea tormama. Sest siis peab TORMAMA. Tita-tita kannul kõikvõimalikesse kohtadesse toas ja õues. Ja korrutama üht ja sama lugulaulu: tule ära, ära puutu, võta suust välja, ära plõksuta, jäta KOHE järele, tõuse põsti, ära SÖÖ seda. Põhimõtteliselt peaks ta neid fraase küll juba une pealt teadma ja öelda oskama. Ehk siis mõistma nende tähendust. Sest mida muud saab ikka silmas pidada, kui sa räuskad "Ära söö" ja kakud tita-tital järjekordse kivi või miskise muu äka hammaste vahelt välja? Tema nendest välja ei tee.... Et lihtsalt poos, ma pakun, sest elu on ju lihtsam, kui sa teed näo, et ei saa aru, mida sult tahetakse... Siis võib pätti teha ja nutta, kui pahandatakse... Pisarad nagu krokodillil ja nägu nagu pisikesel inglil. Mis sellest, et kaks sekundit tagasi jooksis ta sul täie auruga eest ära ja üritas ennast rusikasuuruse kiviga ära lämmatada või täismehepikkuse puuriida alla matta... Selline süüdimatus. Ja nii armas, et ega ikka midagi teha ei saa, kui ta sulle otsa vaatab oma härda pilguga. Või siis suure naeruga sulle kõhtu jookseb ja siis sülle ronib ja musi teeb, endal nägu mullane ja käed räpased...

Need korrad, mil on vaja väravast välja tänavale minna. Need on, ütleme, närvilised. Nimelt ei meeldi tita-titale võõras kohas kõndida ja tänav on ometi võõras, vähemalt esialgu. Seega tuleb tormata oma lühikestel töntsidel jalgadel sust paar sammu ettepoole, seisma jääda ja siis viskuda täie hooga sulle jalgadesse, ise kahe käega su põlvedest kinni hoides ning täiest kõrist karjudes... Kurjategijad, ei lase lapsel süles tshillida :) Aga näiteks poes ei ole ühtegi asja, mida peaks kartma. Seal on ainult põnevad ja uued asjad. Ja neid kõiki läheks hullllllllllult vaja. Vähemalt kaks sekundit, et neid näppida, kilesse auk kraapida, riilulist põrandale tirida, suhu toppida, põranda vastu kopsida ja mida kõike veel. Ja kui koju tagasi jõutakse, siis oleks vaja, hullult oleks vaja, uuesti väravast välja minna, sest nüüd ei ole tänav enam võõras, nüüd tahaks tänaval kõndida ja joosta küll. Tahaks kükitada iga pisema prügitüki juures, selle kahe näpuga üles tõsta, pingsalt seda silmitseda, küünega kraapida ja siis käpelt suhu panna... mine tea, äkki keegi tahab veel muidu seda ära võtta. Ja porilombid! Hoovis neid ju ei ole - mis muidugi on suurim ebaõiglus - nii et vaja neid siis keset tänavat tshekkida! Natuke käega seal sees plätserdada, vett peksta ja vaadata, et mis edasi saab. Ja kui keegi peale ei satu, siis võib isegi proovida sealt natuke vett juua. Hoovis oli peaaegu poriloik, noh ühe ämbri sees oli vihmavesi, ja seal oli päris lahe plätserdada ja vett endale kaela valada, aga siis keegi kurjategija tuli ja valas selle ämbri tühjaks. Iga päev küll kontrollin, et äkki vesi on tagasi tulnud, aga näe, pole. Seega siis ikkagi tänav ja seal leiduvad loigukesed.

Ma olen mitu korda mõelnud, et kuidas väikesed lapsed mõtlevad. Ma eeldan, et nad mõtlevad, kuigi mälu on neil vist lühem ja treenimata. Aga protsess ise peaks ju neil olemas olema? On ju?! Et kui on valus, siis ta mõtleb, et on valus, aga ta ei saa aru valu põhjusest. Kui laps trepist alla kukub, siis ta ei süüdista treppi, ta ei süüdista midagi ega kedagi, tal on lihtsalt valus.... Nutab nutu ära ja läheb trepile tagasi :) Et nad vist ei suuda luua seoseid. Need harjutatakse väliskeskkonna poolt, eks. Matkimise teel õppimine :) Koolkonnad vaidleksid. Aga mõtlemine huvitab mind. Et ma tean, et väike laps (laps ja ette panen täiendi väike! laps ju ongi väike või on tegemist äraspidise loogikaga?) näeb asju teise perspektiiviga, ei seosta põhjust ja tagajärge, aga edasi? Edasi on see, et ta teeb, mida tahab, kusjuures ta ise ei annagi endale aru, et ta teeb seda, mida tahab või seda, mida teised ei taha, et ta teeks. Ta lihtsalt hängib. Ja tema liikumise motivaatoritest ja suunaandjatest ei saa ta ise aru.... Mina ka ei saa. Aga tahaks saada.

Süüdimatus?