Ürgmees

Esmaspäeval, 2. novembril istusin (lõpuks!) Vanemuise väikeses majas maha ja ootasin nabani nalja. Selles mõttes, et Jan Uuspõllu ja Monoteatri lavastusest "Ürgmees" olen ma kuulnud juba aastate kaupa, pileteid samuti jahtinud rohkem kui ühel korral. Nalja saigi, kas nüüd just nabani, aga parasjagu küll. Muidugi stand-up komöödiatesse on sisse kirjutatud, et publiku irvitab, aga kahjuks on alati publikus mõni idioot, kes nii ennastunustavalt irvitab, et teistel naer kõrri kinni jääb. Nii ka sel korral ning see persoon - naisterahvas - istus mulle suhteliselt lähedal, nii et mu kulm oli vahepeal ikka üsna kortsus.

Etendusest. Kõik keerles küsimuse ümber, miks naised väidavad, et mehed on sitapead ning vastusena pakkus Jan, et naised ja mehed on erinevate kultuuride, keelte ja kommetega ning on sellistena eksisteerinud juba ürgajast peale. Ürgmees, keda pealkirjas mainitakse on siis Jani alter ego (mida fraasi!), kes aeg-ajalt pead tõstad, käteräti laokile jätab, telekapuldiga kanaleid surnuks laseb, võileibu mugib ning koristada ei oska.

Jan on väga hea näitleja ning üksinda laval seista ning justkui iseenda nimel rääkida - tegelaskuju Jan - on ilmselgelt keeruline. Aeg-ajalt tundus, nagu vaataks näitleja punlikust mööda, st väldib mõtet sellest, et ta üksi seal seisab, aga see ei häirinud (väga), kuna vaadata-kuulata oli palju. Ma ei tea, kas asi on minus, aga mul oli alguses kole keeruline kuulata, Jan rääkis väga palju ning kiiresti, teise vaatuse ajal olin tema tempoga juba enam-vähem harjunud, aga ikka sattus sisse selliseid kohti, kus oleks tahtnud öelda, oot, misse nüüd oli... Kui etendus läbi sai, selgus, et näitleja oligi kiirustanud, kuna etendus lõppes umbes 15 minutit varem, kui välja kuulutatud. Noh, umbes nii et tal vaja Tallinna bussile kiirutstada :) (Ja ma ei pillu siin mingeid suvalisi mõtteid, kunagi ammu Draamateatris oli samamoodi, et etendus lõppes varem ära ja kui me viinapoodi jõudsime, oli üks peaosalistest seal juba ees, et end tankida ja siis trammile kiirustada, laupäeva õhtu oli...)

Monoteater kava ei olnud valmis meisterdanud - millest on äärmiselt kahju, sest mulle väga meeldib endale ülehinnatud paberit koju kokku vedada... Lava oli äärmiselt lihtne, nagu stand-upides ikka, lavastuslikkust oli suhteliselt tagasihoidlikult (Mati Unt/ Andrus Vaarik), pigem oli ikkagi keskmeks näitleja ja tema väljendusvahendid, eelkõige hääl, intonatsioon, miimika, keha.

Vaata seda ja seda

Aitäh K.-le, kes teatrisse kutsus!

P. S. Mul on üks naiskolleeg, kes kunagi rääkis oma muljetest ning kui ma laval Jani vaatasin, tuli see mulle väga selgelt silmade ette. K. K. on väga hea parodeerija, eriti hästi oskab rullnokka teha :D

P. P. S. Deja vu hetki oli ka ja mitte vähe.

Oktoobrikuu jooksud

Nagu ma septembri kokkuvõtteid tehes arvasin, siis oktoober on üks nutune kuu. Statistika näitab, et treeningkordi kogunes 8, mis iseenesest ei ole ju paha, aga kvaliteediga on tõsiseid probleeme. Järjekindlusega ka. Olen leidnud sada vabandust, miks ei saa ühel või teisel ajal joosta. Ma tõesti ei saa aru, kust see aeg peaks tulema.

Nisiis. 8 korda, 451 minutit, 75,2 km. Viimane näitaja ongi see, mis mind kõige rohkem kurvastab - võrreldes augusti ja septembriga olen "ära andnud" pea veerandi oma treeningmahust. Keskmine kiirus on 5,59 minutit kilomeetrile, mis samuti on kuude kaupa langenud. See, et enesetunne võrreldes septembri lõpuga on paremaks läinud, ei lohuta eriti. Ahjaa. Treeningpäevik muide näeb välja selline, et kaks nädalat olid sellised, et tegin vaid kord nädalas lühikese jooksu, kuu alguses ja lõpus jooksin kolm korda nädalas. Seega ma ei teagi, kas ma mingist trennist enam saan rääkida. Pigem mingi hektiline tõmblemine ja stressi maandamine kord nädalas, aga eks seda ole ka vaja, nii et võtan veel rahulikult asja.

Eile lugesin paar tundi igasuguseid nõuandeid, muu hulgas ka seda, kuidas talveperioodil jooksmist siiski jätkata/ treeninguid mitte katkestada. Täna on 1. november ja sellega võiks justkui hooajale joone alla tõmmata, aga ma veel ei kipu seda tegema. Praegu on küll juba miinuskraadid ja maa valge, aga ma miinuskraadidega veel õue pole sattunud. Võib-olla homme hommikul teen väikse sutsaka, küll siis on näha, kui tark mõte see on. Tahaks ikka joosta.

Soetatud... sokid (ma tean, et sokid ei jookse minu eest, aga pehmem on ikka).

Lugesin

Eelmisse nädalasse jäävad Elmar Emu Saarniidu "Presidendi meister" ja Aldous Huxley "Hea uus ilm".

Emu raamatut lugesin suvise kohtumise mõjul, ühel paljudest raamatukogus käikudest tuli see teos meelde ja nii sai ta endale koju toodud. Tegemist hea memuaarikogumikuga, kus on oma väljapeetud stiil, kenasti toimetatud tekst - ma kartsin ausalt öeldes, et leian sealt halvakvaliteedilise eesti keele. Kena raamat, kus palju pilte ja keskendutud teatud ajale. Mulle tundub, et mälestusi kodu-Eestist ja ajast enne ühendriikidesse minekut oli proportsionaalselt rohkem kui USA elu, kuigi seal elatud elu on aastates pikem olnud. Ilmselt tegi Emu valusad valikud, võib-olla pidas silmas oma perekonna privaatsust. Ma olen korduvalt mõelnud, et mälestusraamatu autor peab väga hästi tunnetama seda piiri, millest ta üle ei lähe, et mitte teha haiget, ülekohut, mitte lahmida või mõjuda naeruväärsena. Emu raamatut lugedes sain ma aru, et tema ei häbene midagi, meelega haiget ei tee, kuigi ilmselt on neid, kes solvuvad. Emul on olemas põhjendus, miks ta üht või teist asja mainib või mainimata jätab. Vanus ja elatud elu on kõige õigemad põhjendused lause kirjapanekuks või sellest hoidumiseks. Lugesin Emu mälestusi üsna pika aja vältel - muud tegemised tulid vahele - ja kogu aeg oli väga helge tunne. Mitte seetõttu, et Emu oleks kirjutanud roosamannast ja pudrumägede maailmast, vaid seetõttu, et ta igas olukorras jäi iseendaks, suutis olukordi kainelt hinnata, võtta olemasolevast parim ja edasi minna, ilma et kellelegi meelega haiget oleks teinud. Ma ei tea, võib-olla on ta oma elu tagantjärgi ilusaks kirjutanud, aga hästi ei taha seda uskuda. Emu ongi läbinisti positiivne, isegi siis, kui ta peab tegema nn halva otsuse. Ma ei taha muutuda läägeks, aga pean veel kord märkima, et Emu on äge! Ta kuulub nende inimeste hulka, kellest on alati hea meel kuulda.

Hinnang: 9/10 (ei hinda ilukirjanduslikkust ega elu, vaid hästi jutustatud lugu).

"Hea uus ilm" sattus mu ette raamatupoes, kui K. juurde sõiduks raamatut otsisin. Punane sari on hea - olen vaid korra pettunud, aga kes vana asja ikka meelde tuletab. Igatahes umbes teisel lehel tulid fläshid filmist ja nii ta läks. Lugemisprotsessi ajal jooksis silme ees üks raamatu ainetel tehtud film, ma ei tea täpselt, mis aasta film see oli, kes seal mängisid, millal ja kus ma seda nägin. Õrn mälestus on sellest, et elasime sel ajal veel vanas kohas, mis tähendab, et nägin filmi enne 11. sünnipäeva. Mine võta kinni, aga see polegi oluline. Või pisut on, kuna lugemise ajal filmi "vaatamine" oli minu jaoks kummaline kogemus. Ma teadsin detailselt, mida Lenina teeb või ütleb, kuidas Metslane reageerib, millised on alfad, beetad, deltad jt. Huxley utoopiline ühiskond oli silme ees ja kõrvade vahel, kujutlusvõime ei olnud pärsitud, vastupidi, see oli elav, tõi välja erinevaid värve ja varjundeid. Utoopilise maailma idee - nagu "1984" - ei ole midagi uut, aga kui teos on hästi kirja pandud, siis tabas see mind lugejana taas üsna võimsalt. Emadus, isadus, unustusse põgenemine, tehislik elu ja emotsioonid, üleplaneeritus, ühetaolisus... Kõlab nagu globaliseerumine?

Hinnang: 10/10 (see on sigahea).

Hiilgav!

Veel üks teatrivõlg õiendada... Uued tulevad muidu peale. 10. oktoobril külastasin Draamateatris lavastuse "Hiilgav!" (lav. Ingomar Vihmar, tekst Peter Quilter) teist etendust. Ma võiksin oma arvamuses süüdistada seda nn teise etenduse needust, aga ma kaldun arvama, et antud lavastuse puhul on täiesti ükskõik, mitmendat etendust vaadata, sest tühja koha peale ei saa lihtsalt midagi tekkida.

Ingomar Vihmar on võtnud väga head näitlejad - Ita Ever, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Jan Uuspõld ja Britta Vahur - ning saatnud nad lavale ilma ühegi ülesandeta. Mis tähendab, et näitlejad pingutavad higimull otsaees, et vaatajal saalis huvitav oleks. Esimene vaatus on kohe eriti kräpp - natuke on piinlik, natuke on valus, natuke on igav. Teise vaatuse ajal on ootused olematud, seega ei saa ka pettuda. Olgu öeldud, et ma teadsin täpselt, milline lugu mind laval ees ootab, ma ei oodanudki midagi "diipi", aga seda ootasin küll, et väga head näitlejad saavad end näidata. Pisut saidki. Publik möirgas naerda terve etenduse vältel, tõusis pärast viimase kiiksatuse kõlamist püsti, et diivat ja tema meeskonda tänada, aplodeerides nad korduvalt lavale tagasi. See aga ei muuda fakti, et sisuliselt ei toimunud mitte midagi, karaktereid kui selliseid polnud olemas. Ma saan aru, et see on lavastus, mis publiku rasketel aegadel igal juhul saali toob - kes ei tahaks näha Ita Everit peaosalisena? Mina tahtsin, läksingi väga häid näitlejaid vaatama, seega minu viha ei olnud väga suur, mitmetel, kellega koos etendust jälgisin, oli aga väga suur ärevus, kuna nad ei suutnud leppida faktiga, et nad kulutavad niisama aega.

Ühelt poolt on mul teatrivaatajana valus, teisalt on hea meel, et ma häid näitlejaid nägin. Ei tea, kas neil endal on hea või halb sellises lavastuses osaleda? Näitlejad ei otsusta vist siinkohal midagi, kahjuks. Küll aga võiks lavastaja järgmisel korral teksti enne läbi lugeda, kui ta seda lavastama hakkab. Ma leian, et oluline on olla vaatajate vastu aus, praegu seda ei olda. Jah, Ita Ever on tore ja ta ei peagi laval kedagi mängima, teda on niisama ka huvitav vaadata - ta on kuradi teatraalne kuju. Iseasi on, kas näitleja tahab, et vaadatakse teda, mitte tegelast. Jani, Guido, Ülle ja Maria puhul sama küsimus. Britta Vahuri tegelane... See oli mingi... Odav käkk, mida ma hea meelega ei meenuta, selliseid tegelasi Vanemuises kehastab Merca.

Kummardus näitlejatele, õlakehitus kujundajate (lava-kostüüm-muusika) suunas, buu lavastajale.

Hinnang 4 10st ja see on seetõttu nii, et näitlejad olid ikka väga head, kõik, mis neist väljapoole jäi, oli puhas kräpp.