Ilus päev

Sa lähed koju kella kaheks.
Sa teed paljakäsi -12 kraadiga maja ees suitsu ja naudid päikesepaistet.
Sa korjad põrandatelt kokku kõik kaltsuvaibad ja viid need lumehange.
Sa vahetad õuevatid tubaste vastu.
Sa võtad tolmuimeja ja koristad.
Sa pesed põrandaid, pühid tolmu.
Sa pesed kraanikausse ja pliiti.
Sa kütad ahju.
Sa teed suitsu, jood ühe tee.
Sa vaatad kella ja avastad, et see on pool neli, sööd ühe kohukese ja seejärel juurvilju.
Sa teed ühe kohvi ja veel suitsu.
Sa võtad köögilaualt kuhja ajakirju ja sa oled, ilma et tunneks süümepiinud või kohustust teha midagi muud.
Sa avad ÕISi ja näed, et sa oled skoorinud.
Sa kirjutad kaks e-kirja, millega enda tulevikku kindlustada.
Sa räägid telefoniga ja lohutad sõpra.
Sa teed suitsu, vaatad külmkappi ja lähed poodi.
Sa ostad piima ja mune ja kohukesi ja sada muud asja, sest sul võib neid vaja minna.
Sa oled köögis ja klopid mune lahti, sulatad margariini ja teed kaerahelbeküpsiseid.
Sa sööd küpsiseid ja teed veel ühe tee.
Suitsetad (muidugi).
Sa teed FB ringi, räägid, viskad halba nalja.
Sa teed plaane.
Sa ootad sõpra.
Suitsetad.

Sa tunned, et sa oled vaba, sest sa oled otsutanud.

Otsas

Sel nädalal kooli lainel, st mitte ainult kodutööde vorpimine, vaid loengud, ettekanded, eksam. Eilse-tänase jooksul sai kõik nähtud, täna oli viimane koosolemine. Edaspidi vaid siis, kui tekib vajadus järeleksamiks ning siis juba üks kogunemine enne kaitsmist. Kummalegi üritusele ei tundu just tungi olevat.

Ühesõnaga õppimise aeg peaks olema läbi ja nüüd tuleb õpitu vormida kenaks teadustööks, et jajah-iga lõpuni minna. Kunagi tuleb emotsiooni, praegu tuleb tõdemus the pleasure was all mine.

Tõsiselt.

Oli üks tunne

Tahaks silmad kinni panna ja jätta need kinni. Pikaks ajaks. Väga pikaks ajaks.

Mulle ei meenunud herpese rahvakeelne nimetus. Ohatis. Herpese aktiveerumise põhjuste hulgas on nimetatud emotsionaalne pinge ja stress ning füüsiline stress ja väsimus (vt sealt).

******
Emotsionaalse ja füüsilise jumal-teab-mille keskel olen sundinud end inimlikkust säilitama. Kuna väga palju aega ei ole - mul ei ole aega, et olla inimene - siis on see tähendanud õhtuseid pooletunniseid raamatulugemisi. Heinzi ja Hannest juba mainisin, eile lõpetasin Gunnar Pressi Voldemar Lindströmi "Uba. Toomas Uba". Paaril esimesel õhtul ei saanud aru, miks seda loen, sest tegemist oli raamatuga, kus iga lugu oli järelhüüe legendile. Kuidagi kõhe oli. Ilusad sõnad, aga kurvad. Selleks, et ilusaid sõnu öelda, pidi objekt, kelle kohta neid öeldi, surnud olema. Kummaline, et elusale inimesele ei öelda, mida temast (head) arvatakse, temast ei kirjutata niisugusel viisil. Tundub lubamatuna. Tundub isikukultusena. Tundub... ma ei tea, pugemisena. Ma tahtsin kirjutada enne "adressaat", aga sain aru, et need sõnad pole lahkunule, vaid jääjatele. Mõnikord ka kirjutajale endale. Surm ei ole ilus, nõustun. Seepärast ei saa ma öelda, et see on ilus raamat.

******
Jätkan inimeseks olemise programmi Jüriga. Ja panen siis silmad kinni. Lühikeseks, ent väärtuslikuks ajaks.

Ma tahan, et keegi oleks keegi, kes ütleb, mis tuleb teha, kuidas tuleb teha, näitaks ette, annaks garantii, et kõik kulgeb. Kõik kulgeb niikuinii. Jah. Aga miks ei võiks see kulgemine olla rahuldustpakkuv?

******
Ma tahan igasse hetke käpikurõõmu. Isegi silmade sulgemisse.