Have a little fun

Meeldetuletus oli pealkirjas. Teisi klišeesid kirja ei pane. Tegin täna päris mitut asja esimest korda elus. Ilmselt mitte viimast, aga esimesed korrad jäävad meelde. Nt hommikune eksimine, tuletõrjujatega kruiisimine. Otsused seal, kus mul pole mingit otsustusõigust muidugi ka, aga see on pigem harjumuspärane käitumine.

Tundub, nagu oleks prioriteedid paigast ära, aga miski kuklas ütleb, et need on hoopis paika liikunud. Ma saan aru, mis on oluline. Olulisimaga tegelengi.

Btw, aiaäärne on kitkutud, sääsetõrjevahendilt tolm maha puhutud, "Infernost" 100 lk loetud.

Done

* Ostsin (raha maksmata) kaks teatripiletit 10. septembriks.
* Istusin tund aega põrandal ja panin vastu kiusatusele seal looteasend sisse võtta.
* Luksusin päeva jooksul neli korda. Hüsteeriliselt.
* Leppisin kokku kohtumise täiesti öiseks ajaks.
* Sõin paki Terviseeinet.
* Keeldusin kategooriliselt igasugusest päristoidust.
* Mõtlesin välja erinevaid skeeme, et üle lasta.
* Tegin nädal aega trajektooril tööle-koju-tööle reisinud töö lõpuni.
* Köhisin mandlid paiste.
* Suitsetasin viis sigaretti järjest.
* Kuulasin kõrvaussi sunnil muusikalihitte.
* Flippisin ära.

Sõber

Viimasel ajal olen olude sunnil palju kuulanud muusikat, mida ise oma playlisti kunagi ei lisaks. See on andnud kinnitust veendumusele, et maailmas on väga palju halba muusikat, aga selle sekka satub harva - aga siiski - ka selliseid juppe, mida tasub mäletada. Kuna helisid on ümberringi palju, üritan ise vältida kakofooniasse lisa tekitamist.

Külmkapi surin, pesumasina lõgin, tolmuimeja vingumine, triiraua pahin, epilaatori võrin, jalgratta lõksumine, tiku tõmbamise praks on need tehishääled, millega maailma täidan. Ahjaa, klaviatuuri kõlbisemine ka. Kui võimalik, jätan volume´i mute´i peale, jälgin vaikust, produtseerin vaikust. Ja sellesse vaikusse sisenevad kõrvaussi tekitatud jupid, mida kinnituse saamiseks pean kuulama.

Tänane rõõm on Vikerraadio "Da Capo". Selles on vaikust. Isegi Francisco Tarrega "Gran Valsis".