Kui ma aru saaks, mis mind tabanud on, siis paneksin selle kirja. Aga. Ma ei saa aru, ausalt. Liiga vähe Absoluti ja liiga palju mõistust. Sekka südametunnistuspiinu tegemata töö pärast.

Ja kui oleks võimalik, siis ma ei tahaks kõike rikkuda. Vältimiseks lähen ja teen suitsu.

Head vana aasta lõppu!

Hakkame lõpetama!

Nagu ikka. Kokkuvõtted. Iseendale. Juhuslikus järjestuses, juhusliku valikuna, üks võimalikest variantidest, mida ma ilmselt homme tahan tsenseerida...

Aastal 2007...

...tantsisin Kalevi staadionil
...sooritasin kõik eksamid, va MA eksam
...eksmatrikuleeriti mind UT-st
...jätsin pärast 9 aastat suitsetamise maha
...hakkasin hommikuti sööma
...käisin võrkpallitrennis
...jooksin
...sain 5. korda tädiks
...ostsin järjekordse läpaka


Nii. Tegelikult ma mängin praegu telekamängu, seega täiendan seda lõpulugu hiljem.

Ajaplaneerimisel panen tühja

Nii. Mul on homme vaja raamatukogus ahvikiirusel läbi lugeda 10 lühemat ning 2 pikka artiklit. Seejärel pean asjad pakkima ning bussile jõudma - mõte on asjal ainult siis, kui jõuan 16.45 bussasse. See asi, mille jaoks ma olen sõna otseses mõttes, nina tatine, lugenud, on endiselt kuskil õhus. Kõvakettale pole midagi jõudnud. Ma enam ei tee isegi plaane selle kohta, mil värki arvatavasti kirja hakkan panema.

Kas tegu on siikohal tõdemusega, et kuna nagunii perfektset asja ei saa teha, siis ei viitsigi eriti pingutada?

Kuigi. Poolikult pole ma kunagi asju teinud. Ausalt öeldes on mul tekkinud pisike paanika, sest mulle tundub, et mõned päevad on puudu. Eriti kui arvestan, et homme juba sõidan ära ning päevad on kõik sisustatud. Võib-olla peaks siiski loobuma peost, trennist ning võistlustest? Sellisel juhul oleks mul veel 5 päeva (ühel päeval on koolitus ja siis ei saa midagi teha). Viis päeva oleks rohkem kui küll. Poolik päev see-eest on aga liiga vähe. Eriti kui ma arvestan, et väljamõeldud süsteem tundub kohe, kui selle paberile panen, lihtsustav ebahuvitav ning küündimatu.

Ühesõnaga. Möh.

Nutt ja hala, sest ma ei oska aega planeerida, prioriteete eristada, iseennast 100% tööle mobiliseerida ja end selle juures hoida.

Motikas on olemas, aga no kuulge. Liiga mugavalt tunnen end. K. eile soovitas teha tema moodi tööd - ööl enne esitamist :) Ma mõtlesin, et vähetõenäoline, aga praegu hakkab see üha tõenäolisemana paistma. Tjah. Poolik päev ning 2. jaanuar on veel jäänud.

Mõistus, ma endiselt ootan sind koju.

Harilik laupäev

Paar tundi utlibis. Nina on täis paberitolmu, pangakaart on leidnud rakenduse paljunduskaardina. Algul teatmesaali härrasmees laenas oma pangakaarti (aitäh!), sest ma ei saanud absoluutselt aru, mismoodi paljundamine käib. Nüüd olen lugenud kümmekond või pisut rohkem artiklit 1968.-1988. aasta ajalehtedest. Sõrmeotsad on vastikult paberised. Peas on mõtete virr-varr. Tassisin koju veel raamatuid, homseks teen nimekirja valmis, mida veel koha peal lugeda, sest koju pole enam mõtet miskit rebida - ei jõua enam asjaga tegeleda. Raamatukogu sulgemise ajal mängiti mingit rõlget muusikat.

Kaubamajas on endiselt meeletult rahvast, nagu oleksid jõulud alles tulemas...

Terve mu voodi on kaetud raamatutega, põrand täis konspekte, paljundatud artikleid.

Peaks vist teise tuppa televiisorit vaatama minema :P

Magasin öösel 5 tundi. Ärkasin pool üheksa hommikul. Olen tõstnud mappe, kaustu, paberilehti ühest virnast teise. Mõtete arv peas on null. Arvatavasti on nüüd õige aeg pakkida läpakas kotti ja minna raamatukogusse. Ah, et mis ma seal teen? Petan ennast.

Tagasi reaalsuses

Täna jõudsin linna tagasi. Maha jäi hulk raamatuid, moosi ja mõtteid. Mitte just selles järjekorras, eks. Mõned pildid möödunud nädalast panin ka. Ehk nagu näha, siis meie jõulude läbivaks teemaks olid haldjad ja printsessid. See tähendab kogu kupatust roosa kleidikese ja tiibadega (!!!), võlukeppi ei tohi loomulikult mainimata jätta. Sinna juurde kolmed kastanjetid ning neli Lottet, kes pidevalt kaotsi läksid või ebasobival hetkel, kas a) 1. korrusel, b) 2. korrusel, c) kotis või d) teadmata asukohas viibisid. Lapsed rokkisid täiega nagu nende vanemadki.

Sain kingituseks raamatuid - juhuu! Veel elulugusid, mida ma hakkan lugema kunagi ülejärgmisel nädalal, sest sel nädalal on kavas kirjutada, pidutseda, võistelda. Just selles järjekorras: ei mingit pidu enne kui ettekanne tehtud (ehk siis Toscaana ettekanne muutub olemasolevaks ettekandeks). Loodetavasti on mu stiimul piisav, et kiiresti-kiiresti homme oma kogunenud ja segaseid mõtteid formuleerima hakata.

Kessu juurde!!!

Enne siiski vasakule ära, paremale kirjutama.

Jajah, ma teen ju tööd

Kui enamikel inimestest hakkavad jõulud läbi saama ning paariks päevaks saab söögi-televiisori-veini rutiinist välja tulla, siis meite pere jõulud saabuvad alles täna. Või õigem oleks öelda, et täna jälle. Kogu gäng saabub täna maale ema-isa juurde, st palju tittesid, vendasid, õde. Inimeste konsentratsioon saab päris suur olema. Nii suur, et lapsed on juba praegu pisut väsinud, vanaema katkub juukseid ning vennal on 3 raamatut neljast varutust läbi loetud.

Ahjaa. Mina pole kirjutanud ühtki rida. Olen otsinud välja - jälle - hunniku materjali, mõlgutanud mõned mõtted (naerukoht onju) ning pisut paanikasse sattunud. Õnneks on suurel hulgal rasvasel toidul võime uinutada minu valvsus. Küllap homme koju jõudes jõuab panic attack täiega kohale ning siis... Noh. Siis olen sunnitud üht-teist kirja panema. Mitte et ma ennast ei usaldaks. Ma lihtsalt olen sunnitud oma töö lõpuni tegema. Alati olen teinud. Kas või viivitusega, aga siiski. Nii et. Küllap. Ma siis. Ükskord. Teen. Tööd.

Nii. Kanal 2 oma totrate TOP50 saadetega tekitas migreenihoo. Ostke endale mõni muu erakond saateid kommenteerima.

Nagu meil päevade kaupa karjuti: "Ilusat jõuluaega!"

Aidi Vallik "Mis sinuga juhtus, Ann?"

Mõned tähelepanekud. Mul jäi lugedes mulje, et Aidi on järjekordsesse Anni loosse sisse kirjutanud kõik mõtted-ideed, mis tal üleüldse peas olemas. Minu jaoks on kõike liiga palju - satanismi jutt, esoteerika, sensitiivid, autistid, lahtised kirstud, inimluud, kräppiv-lämisev vanaisa, litsist pisike õde, joodik-töönarkar isa, suitsetav ema, vaene ja räpane kodu vs ilus-mittemugav kodu. Anniga juhtub väga palju, ümbrus on väga kirju, aga sellegipoolest ei leidnud ma põhjendust, miks Ann selliseks muutub. Mulle tundub, et lugu on kuidagi kiirustades kirja pandud ning ilusast ja heast Annist - ma mõtlen, üsna mõistlikust Annist - pole suurt midagi alles jäänud. Oleks ausam olnud, kui Aidi oleks Anni asemel võtnud mõne teise tegelase keskseks. Tuntud sõbrad on kadunud - ma ei tea, kas nad tõesti ammendasid endid Aidi jaoks või ei tahtnud ta neid enam mängu võtta lavastuse tõttu, kus nad üsnagi kenasti karakteriteks arendati ning ma arvan, et sel moel ka Aidit ennast mõjutama kippusid... Uued tüübid ei olnud nii väljapaistvad.

Ann, kes Anni-seeria arenedes oleks pidanud ka arenema, on mu meelest läbi teinud hoopis taandarengu. Teema "oo, mu vanemad ei armasta mind enam," ei veennud mind lõpuni. Kas ma olen Aidis ja Annis pettunud? Ei, aga ma ootasin midagi vinge(ma)t. Anni-sarja kolmas raamat oli turumutilik. Liiga palju ümbrust ja kirevaid detaile, aga liiga vähe sisukust ja seda, mis muidu mõtlema paneb. Kõik olulised komponendid hea noorteraamatu tarvis olid olemas (suhted vanemate, sõprade, poistega, seks, koolike), aga teemad olid lõpuni arendamata. Põgusalt üle libisetud, st Anni romaanitriloogiast sai minu jaoks jutustus.

Muidugi. Teismelise kujutamine on lahe. Aga. Anni-lugude headus käib alla. K. arvas, et küllap loetakse seda esimese osa hea emotsiooni pealt siiski, aga mina arvan, et see emotsioon lahtub ning viib lõppkokkuvõttes mitte raamatule lähemale, vaid sellest mõneks ajaks eemale.

Ei tasu nüüd arvata, et mulle raamat üldse ei meeldinud. Ei, seal oli midagi lugeda ka, aga kahtlemata olid esimesed kaks raamatut ja eriti esimene, kõrgekvaliteedilisemad kui antud teos. Mõtlesin, et annan uue veerandi alguses seda kohe oma päksidele lugeda ja küsin, mis nad sellest arvavad - võib-olla neile meeldib. Ja kui neile meeldib, siis tegelikult on Aidi oma eesmärgi täitnud ning lapsed lugema saanud.

Teose vormi kohta nii palju, et kui eelmiste puhul oli päevikud hea ja lihtne lugeda, siis sel korral oli see üsna keeruline. Kuidagi ei haakunud minu jaoks need asjad. Väga ving-ving teema on selle teosega, aga ma räägin sellest siiski lastega ning siis vaatan teose nende pilguga uuesti läbi. Minu pilk aga ütleb praegu, et Aidi korjas teosega endale populaarsust, mida ta ei vaja :)

Aidi Vallik
"Mis sinuga juhtus, Ann?"
Tänapäev, 2007

Allakäik

Et siis. 6 kuud ja 2 päeva suitsetamiseta. Siia vahele 30. juuli ning eelmine laupäev (1 mahv mõlemal korral). Nojah. Täna süütasin Marlboro lightsi ning imesin selle filtrini välja. Ülejäänud õhtu kõõksusin iiveldusest, aga kuna terve päev on iiveldanud, siis eriti vahet ei olnud. No natuke oli, arvestades, et pärast sigaretti tõmbasin ennast põrandale kerra ja magasin seal 3 tundi. Tibu-tibu! Kusjuures ma polnud isegi purjus. Väga päh-päh on olla.

Reporter-reporter käib, kus Koogel Moogel räägib Leiutajateküla Lottest ja kujundist, mida see kannab. Tsii.

Tere tulemast Schengeni viisaruumi! Läti Valka hopp-hopp.

Tänane hommik on pakkunud mulle mitu võimalust saada kinnitust sellele, et olen üleväsinud

1. kui telefonil kell helises, üritasin kella vaigistamise asemel helistada V-tüübile;
2. enne kohvijoomist hakkas eile sissekummutatud Red bull kõhus müristama;
3. üritasin jogurtipakki suruda kuivainete karpi ning müsli pressisin külmkappi;
4. ostsin jõulukingituseks küünla (tõepoolest onju!);
5. olen kolm päeva kodus söönud pearoana pähkleid ja rosinaid;
6. eelnevate fraaside trükkimise ajal kukkus pea kolm korda tõnksti rinnale - ma alles magan!

Üleväsimus. Veerandi lõpp. Aasta lõpp. Meeleolu on miinus 100 ja siis pluss 125. See tähendab, et emotsioon kõigub päeva lõikes kiiresti üles-alla. Sotti ei saa, miks närvid läbi on. Täna tahtsin tööle minnes ulguma hakata. Loomulikult jäin hommikul bussist maha ning sammusin hoogsalt mööda musta jääga kaetud kõnniteid, vesi ninast jooksmas, jalg endiselt valukrambis. Ja siis saingi ühel hetkel Toomel aru, et olen täiesti paanikas ning pisarad tikuvad vägisi silma. Rongi oodates sain üle. Tjah. Õhtul koju tulles kordus kõik, ainult, et siis ei jaksanud füüsiliselt liigutada. Enne seda oli ka murdumise hetk, aga siis helistasin E.-le, sain kuidagi igapäevastest asjadest rääkides ebameeldivusest lahti.

Moraal. Olen võtnud liiga palju kohustusi. Tahan liiga palju saavutada. Silmad vajuvad kinni, aga ajus keerlevad mõtted siia-sinna. Friiki. Kui reede kiiresti ei tule, siis on mul vist rahusteid vaja. Veel kolm päeva. Paljalt selle kirjutamine võttis mul kõhus õõnsaks.

Reede. Tulen läbi linna töölt koju. Ei osta ühtki kingitust ega süüa. Avan magamistoa ukse, libistan end tuppa, heidan pikali voodisse ja ulun selleaastase masenduse endast välja. Võib-olla ma ei jõuagi voodisse, vaid istun keset põrandat. Vaevalt. Ilmselt on tuba jääkülm, sest neljapäeval pole mul aega kütta.´

Hüva plaan, kas pole?

Mõistus otsas: olen pool aastat igal nädalal trennis käinud. Jaanuari esimesel nädalal seisavad kahepäevased võistlused ees. Eile õhtul sain aga kirja, kus öeldakse, et samal ajal on erialane seminar, kus peaksin esinejana osalema. Ohoi, tõepoolest.

Mitte ei saa aru, mis on järgmine samm. Ignoreerida? Kaasa minna? Süttida? Rahulikuks jääda? Vingerdada? Žongleerida? Ettekannet tegema hakata? Pea liiva alla peita? Ma arvan, et mul on umbes 1 päev otsustamiseks. "Ei" öelda pole lihtne, "jah" ütlemine aga raskem veel, sest olen juba üleplaneerinud end.

Äkki tänase üleplaneeritud päeva jooksul lööb pea selgeks?

Elu on endiselt ilge lill. Nädalavahetus on taas läinud nii kiiresti, et olen kiirusest pisut väsinud. Reedel tulid K.-d Tartusse, istungid toimusd Catwalkis ja Suudlevates tudengites. Laupäeval pärast päevapikkust ostlemist toimusid istungid Kapriisis ja Maailmas, kus vägesid juhendas härra doktorant. Pärast 5-7 Saaremaa viina ning ploomimahla, otsustasin takso võtta ja koju sõita, sest kõht sai täis. Moraal järgmine: ma olen vananenud ja väsinud. Ei jaksa enam hommikul neljani jaurata. Tegelikult ei jaksa ka üheni öösel. Kell 11 on lõuad haigutusest krambis, vaatamata heale seltskonnale, ning kell 12 on viimane aeg koju komberdada.

******
Nädala sees käisime teatris Vaino Vahingu/ Mati Undi "Potteri lõppu" vaatamas. See oli kräpp. Õnneks vaatasin kunagi "Tühiranda", nii et järelikult ei olnud "Potter" kõige kräpim etendus, sest seal olid näitlejad, keda on huvitav jälgida (Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Marika Barabanštšikova ja Helena Merzin). Hannes loopis toitu laiali, Helena oli ilus, Marika andetu, Riho kolmandat aastat samades pükstes. Pole midagi uut siin päikese all. Mul muide on samasugune öökapike, kui neil seal etenduses. Käidud-nähtud, aga ei kõnetanud etendus oli. Teatriteadlased (K. jutu järgi) naersid kõige valjemini, 1970ndate Tartu oli ikka üks awful place. Aa. Hannes laul oli päris kena, olen seda mitu korda varemgi kuulnud, aga etenduse sees töötas see kenasti. Tegelikult ma ei taha sellest lavastusest kirjutada. Pole lihtsalt suurt midagi öelda :P

******
Täna jälle 50 minutit jooksu. Vasaku jala säärelihas on pisut valus, veresooned punnitavad ebameeldivalt kõrge mügarana, aga joosta oli vahva. Teisipäeval ja kolmapäeval olid trennid (natuke närvilisevõitu, ei jätnud mulle head tunnet sisse). Sel nädalal peaks ka vist kaks korda trenn olema ning ehk ka järgmisel, kuigi see on kahtlasevõitu.
******

Aa. Esmaspäeval oli meil üle pika aja ebameeldiv koosolek. Selline emotsioonitsemine käis, tundus, nagu oleks pubede hormoon möllanud ringi. Õnneks sain kaks tundi jalga väristada ning siis titat ninnu-nännutada natsa aega, seega oli rahunemisvõimalus olemas. Reedel muidugi lõppes töönädal samasuguse emotsioonitsemisega, kolleegikene sai pisivapustuse, hakkas vaagima lahkumismõtteid.

Elu on endiselt ilge lill.

Üha kestev juubelihooaeg ei avalda just positiivset mõju plaanile mitte kaalus juurde võtta. See tähendab, et kui muidu söön üle vaid kodus ning trennipäeval tööl, siis nüüd söön 24/7 üle. Kujuures... Jõulud ehk suurema sööma pühad pole ju veel alanudki. Tänane teema: heeringaleib, seeneleib, võileivatort, kook, šokolaad, pasta, pannkook banaani-laimi-karamelli kastmes.

Pool aastat ja 7 kilo tuleb peaaegu ära. Oh ajad-kombed-bussiliinid.

Homme hakkan heaks (pärast poolt kilo šokolaadi).

Elu on ilge lill.

Eile lugesin teadet detsembri lõpus toimuva heategevusliku maratoni kohta. 1. mul on siiralt kahju, et ma pole nii treenitud; 2. ma püstitan endale eesmärgi. Ehk siis inspiratsiooni tuli Äripäeva (oli ikka?) maratoniblogist ja sealt siis sebisin ennast edasi jooksjate lehtedele. Tahan joosta, sest see on ainus tegevus, mida tehes ei ole võimalik süüa.

Isukat ööd.

Aaaabsoluutselt arusaamatu. Maailmas on vasemaid ja paremaid asju-arusaamisi, lahtiseid ja kinniseid haavu, suuri ja väikeseid lapsi, pakse ja õhukesi raamatuid, häid ja väga häid sõpru.

Tegelikult on terve rida muid asju veel, aga kõiki pole põhjust praegu üles lugeda.

Elu, naer hääles, läheb edasi. Kas see naer on irooniline, kaasatundev, sõbralik, vaenulik vms on juba iseasi. Valikute küsimus.

See post on siis blogipausi lõpp? Ei tea. Tundub, et paranoia hakkab mööduma, aga kui keegi taas olemasolevale nupule vajutab, siis on ta ilmselt taas kohal. Isegi unenäod olid paranoilised.

Ise nägin. Ise saan hakkama.

Mõttepausil. Blogipausil. See tähendab, et kulutan hobile ja iseendale umbes 3-4 minutit päevas. Huvitav, millega see ükskord lõppeb?

Vahepeal:
töö
suur kõht
natuke väiksem kõht
esimene selle hooaja verivinku
palju kallistamist-hüpitamist-naermist-pläkutamist-veini (ühesõnaga teraapia)
öö
kollased ajakirjad
buss
töö

Ich habe kein Lust.

Iga kord kui keegi küsib, milleks, kellele ja kas on vaja, jään mõtlema, et võib-olla... Ühesõnaga. Mõtlen, jälle, aga hoian need mõtted endale :)

Mõtlemise ajal tuli talv. Tuisk on viiendat päeva, kui tsiteerida klassikuid. Päris armas on hommikuti läbi lume tööle minna. Eile, tõsi küll, oli juba 6 kraadi külma ning siis jalgsi linna minna ei olnud eriti armas. Njah. Täna käkerdasin Kuutsemäel. Remargi mõttes: käkerdamine on sõltuvust tekitav.