I need my umbrella

Tõsiselt. Ilmselt ma ei kaaluks sekunditki... Võtaks oma varju ja lendaks minema. Hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Lapsed. Linnaliinikas 2 peatusevahet siis täna vastutuseta.

Käisin just lahedat dušši nautimas. Ma sülitan ka rohkem, kui sealt kraanist vett immitseb. Ja sellest ma ei räägigi, et kogemede lõhkusin soojavee kraani. See lihtsalt ei sulgu enam. Ei aidanud ka minu meisterlikkus näpitsate ja kruvikeeraja kasutamisel. Õiget võtit ei olnud, seega asi nässus. Porno! Tulemus: keerasin vee üldse kinni, sest seda arvet ei jaksa ju keegi ära maksta, kui see peaks öö otsa lahmama...

Ma olen nii väsinud... Homme veel Enriko-man. Loodetavasti tal juba parem, sest mudu ta hullult viril ja kuidagi teda aidata ei saa ja siis selline kirjeldamatu abitustunne peale tuleb...

See on ongi peavalu...

Jälle

Jälle sellepärast, et kõik on samasugune, kui eile. Vihma sajab, autod pritsivad rataste alt soppa üles, toas on hämar, mina olen väsinud ja kodutööd on tegemata. Ja suits keerleb endiselt lae poole. Täna enam mitte nii laisalt, vaid pisut närviliselt. Küllap olen ise närviline ja siis suits saab sellest aru. Eile avastasin, et jookmsisest on saanud mulle omamoodi kinnisidee. Tahan lihtsalt joosta, kuigi varem ma vihkasin jooksmist. See oli viimati üks karistuse liike, mida ma iseendale määrasin, kui avastasin, et suitsetama hakata oleks ikka ilgelt tore. Ja nüüd ma ootan jooksmist. See on see vabadus, mis tuleb teekonna jooksul. Lisaks veel see võitmise tunne, võidan iseennast, et ei lase end häirida jalgadesse kogunevast piimhappest ning pisukesest valust, mis üritab iga hingetõmbe juures kopse pooleks tõmmata.

Eile võideldes taas selle eest, et saaks magada, et tuleks uni annaks mingigi vabaduse omas maailmas olla, avastasin, et igavuse etalon ei olegi nii igav. Et tegelikult on seal ikkagi midagi sellist, mis ei lase magada ja sunnib lugema. Ehk siis "Mort" on hirmuäratava kiirusega öökapiraamatu staatusest välja rebinud ning ennustan, et saab täna-homme lõpuks läbi. Mida ma siis peale hakkan? Loen seda teist mõnusat raamatut, mis ennast kapi peal sisse on seadnud ja karjub, et loe mind, sa pead mind lugema, sest sa oled sunnitud mind lugema? Küllap nii ma teengi. Eilse õhtu jooksul sai tervelt kaks lehekülge loetud. Ma just arvestasin, et sama tempo puhul läheb mul veel 123 päeva vaja. Mul on ainult 30. Ja lisaks sellele ka veel kodutööd. Ei viitsi halada. "Mida nüüd küll teha? Ma pean midagi jälle välja mõtlema."

Enne hakkasin Kessule kirjutama ja avastasin pärast kolmandat lauset, et ma ei saa talle kirjutada. Sest ma halaksin ta surnuks igatsuse, heameele, enesehaletsuse ja ma ei tea milliste kõikvõimalike puhangutega. Seega jääb see paremateks aegadeks. Ma ei peaks seda uuesti ütlema, kordama juba öeldut, aga ma olen nii väsinud. Ilmselt magaksin kolm ööpäeva järjest ja kui võimalik, siis unenäod ja mõttetegevust suunavad organid annaks selleks ajaks kuskile hoiule. Et saaks rahu, et saaks vaikust, et saaks vabadust.

Nässu ja Kiisu on praegu sõbrad :) See tähendab, minuga. Käivad järel ja hõõruvad ennast vastu jalgu nii mis kole. Nässul on juba välja arenenud jooksmisega kaasas käiv käitumismuster. Ta vaaab alati pealt, kui ma jooksud selga panen ja niuksub haledalt, sest tahab vist kaasa tulla. Ja kui ma tagasi tulen ja tema õues on, siis ta alati tuleb sõpsi panema... Lõõtsutades antud käsklusi eirab. Ja kui ma toas venitusi teen, siis ta tsillib nii mis kole mu venitatava jala juures ja uurib, et mis lollustega ma tegelen. Ehk siis tal nii põnev, et ronib jala otsa :) Käsh pesi Kiisu ja Nässu üleeile puhtaks. Nad olid päris pisikesed karvapallid pärast seda :)))) Nässu nagu oli umbes 3 korda suurem kui muidu ja Kiisu sai pisikese ataki ja lakkus ennast pärast päris vähe. Küllap ei julenud ta sellisena õue minna. Neil on miskine uus sõber tekkinud, üks punane kass istub päevad läbi meil ukse ees ja ajab nendega juttu. Mul eile oli juba väike kahtlus, et meil on uus kiisu. Aga veel ei ole :)

Käidud nagu midagi ja vihma-poiss sajab

Tulen mina heas usus koolist koju, päike särab, porilombid pisut nagu pisemaks jäänud, planeerin, et tulen, vahetan riided ja lähen käpelt jooksma, aga mis sellest välja tuli? Enne kui ma välisukse enda tagant kinni jõudsin tõmmata, hakkas vihma sadama. Ja mul on hull soov joosta. Joosta minema ja mitte millelegi mõelda. Noh, nii palju mul veel võhma pole, et nii kaua ja kaugele joosta, aga natuke ju ikka jaksaks. Kui seda vihma ainult ees ei oleks. Või siis teeks Forrestit? Forresti tegemine viimasel ajal päevakorras. OPis räägiti raamatust, kus üks mees kujutles ennast olevat Forrest. Wimberg kommenteeris. Tekkis isu igal juhul lugeda. Kui kuskilt aega leiaks... :) Ja siis lugesin Kivirähki "Aabitsa kuke" arvustusi - kui neid üldse arvustusteks saab nimetada - , seal ka Forrest möllas mis kole. Sellest üldse ei räägigi, et paar nädalat tagasi telksust seda surematut linateost näidati. Dr. Pepperist kirjutasin juba ükskord... :) Seega on kummitavaid asju juurde tekkinud... Mitte tekkinud, vaid ma olen neid taas märkama hakanud. Mul lihtsalt selline tunne, et mu ülimegavägagigavinge detailimälu hakkab vaikselt kaduma. Aastaid ka juba nii palju. Ja siis ongi eriti hea tunne, kui miskised ilmselged asjad hakkavad lausa näkku karjuma, et me oleme siin ja me oleme ühenduses... Simmi meistritöö Krossist sai ka pisukese arvustuse osaliseks eile OPis, meenus mulle just. Kummaline igal juhul. Või vaatan ma liiga palju telksu? Ja loen liiga tihti ajalehti? Või jooksen ma muidu silmad kinni ringi?

Õige vastus sellele eelnevale jadale on, et ma ei tea. Ei teagi. Ei tea mitte midagi. Eelneva lause grammatilist-semantilist-sümoolset-psühhoanalüütilist tähendust ma ei taha analüüsida. Liiga spooky. Vaikus on. Kummalist kuminat-surinat-mõminat ei ole. Imelik. Mingi pisivapustuse vist täna sain. Või ma ei tea, ataki. Kuidas seda nimetada, kui keset loengut tabab sind täielik black-out? Istud ja siis äkki avastad, et istud. Nagu oleks vahepeal ära käinud, kuskil mujal olnud, ei tule meelde, kui kaua sa juba istud, mida viimati öeldi, kas midagi vahele ka jäi, kas ise midagi sel ajal ütlesid. Ja pulss hüppab mis kole... Selline tunne, et kohe libised pingilt põrandale ja valgud laiali ning siis mõne minuti jooksul aurustud. Midagi nagu juhtus, aga ma ei tea, mis asi see oli, millal ja kus. Pärast seda olid teenindajad igal pool nii lahked. Mul oli vist otsa ees kiri, palun tulge ja pakkuge mulle midagi, ma ostan selle isegi siis, kui ma seda ei vaja või ei saa endale lubada. Täpselt nii ennast tundsingi, kui apteegis teenindaja - pole elus seal sellist persooni varem kauba vahel jalutamas näinud - seletas, et see on normaalne, et iga kuu aja tagant tuleb uus hambahari osta ja loomulikult on vaja osta miljon maksev suitsetajatele tehtud hari. Ma polnud enne kuulnudki, et selliseid tehakse. Ja ma poleks seda ostnud. Seal kõrval olid ju perfektsed harjad, millel silt ütles 9.50, osta mind kohe mitu tükki! Ja siis hiljem Rosalindi poes küüneviile vaadates tuli keegi kena preili ja rääkis mu surnuks. Mis toimub?! R-kioskist kuupiletit ostes sama lugu... Keegi peaks mind peatama. Ja nüüd mulle meenub, et ma jõudsin juba paar e-maili saata, aga mul pole õrna aimugi, kellele ma need lähetasin ja mida ma neile teatasin... Siiras hirm enda ees. Ja ma ju helistasin bussipeatuses kellelegi, aga ma ei mäleta kellele... Ja mida ma rääkisin...

Nii kummaline, kuidas suits põleb. See paber, mis seal ümber on, on ju kleebitud servapidi kokku. Ma näen läbi põlenud tuha seda kleepimise kohta. Ma pole seda kunagi varem tähele pannud. Ometi olen ma kopsudesse libistanud suitsu tuhandete pakkide kaupa...

Back on the high...

Tunne on just selline. Kodutööd tahavad võhma välja võtta - mitte et mul seda üldse oleks - ei jaksa neile mõelda, ei jaksa neid teha, ei viitsi kooli minna. Tahaks kangesti kodus konutada. Paha on olla ka. Miks ma ei või haigeks jääda?! Nagu tõsiselt, et oleks väike selline vabandus või siuke värk. Ah, see nii tavaline tüdimus...

Tegelt on nii, et väsimus pole ikka veel ära läinud. Pühapäeval Raplast tagasi tulles raputas see lahe buss täpselt kolm tundi kõiki mu siseorganeid, ma ei usu, et need enam vana koha peal on. Lihtsalt mingi täiesti hull bussijuht oli!!! Ja loomulikult oli see buss täiesti täis ja mu kõrval oli miskine mitte just väiksemõõtmeline tshikk, mis tähendas, et mul polnud üldse ruumi... Ja tududa seega ei saanud. Kodus loomulikult oli miskine draama, aga see selleks. Ordinary Monday oli seega väsimuse märgi all ja teisipäev, mis täiendab igal hetkel keskkooli tunnet, oli veel hullem. Ma ei jõudnud eile miskit kirjutada kella kahese loengu kohta. Et see naesterahavas, kes loengut peab on miskine mikri või bändiga Liidia... Ja jutt muutub järjest kummalisemaks. Mis tähendab aga, et kirjanduse doktorantide ja igast muude asjameeste arvukus järjest tõuseb. Ja ma ei saa endiselt aru, millest jutt. See tähendab, ma saan aru, millest ta räägib, aga mis selle jutu tagamõte on või kuhu semestri lõpuks välja tahetakse jõuda, on mulle täiesti selgusetu. Igal juhul minnakse järgmisel nädalal uute raamatute kallale. Väike lootus veel on, et äkki hakkan matsu lahti jagama, kui algusest peale miskeid käsitlusi pingsalt jälgin. Aga no see ju ei õnnestu - järgmine nädal jääb ju vahele...

Mul on kodutöö tegemata... :( Ei taha teha. Ma ei taha miskit päikest joonistada.

Eelmisel nädalal ühed pisikesed tüdrukud - mis nad nüüd pisikesed on, juba kümnendikud - naersid kõva häälega, kui kuulsid, mida ma õpin. Ütlesid, et mul pole vastavat pikka villast sellikut ja väljaveninud kampsunit. Juuksed ei lendle ringi ning mis peamine, mul pole prossi. Seega Rapla Konsumi pealsest pisikesest mänguasja poest sain selle endale. Viieka eest saab ikka nii mõnegi asja :) Kiisu käib minuga koolis ja vaatab targa näoga ringi, roosad kõrvad tuules lehvimas. Sinine hiirepoiss aga istub vaguralt kanepilehel ja üritab sotti saada, mis maailmas toimumas. Kutsu otsustas, et tal on Käshi juures parem ja läks tema juurde. :) Seega pross on olemas. Nüüd veel seelik, kampsun ja bänd :))))

Pea käib ringi ja süda on paha...

"Ma lähen ja naeran nad välja"

Ükskord ma saan endale isikliku Interneti...

ja see on nii kiire, nii kiire. Ja enam ei sõltu ma Elioni heatahtlikkusest. See tähendab, et ma ei pea ootama nagu miskine vana loll, et meilboksi avada, et tõmmata üks närune lauluke, lugeda rahulikult Eesti Ekspressi, bloggida ennastunustavalt ja teha tuhat ja miljon muud asja, mida piiramatute võimalustega Internet meile pakub. Vähemalt mul on selline lootus. Ja samas on Elioni pakkumised ju niiiiiii ahvatlevad. 0 krooni eest ADSL ja novembri lõpuni kuumaksust vaba... Millest veel oskaks unistada?! See selleks, aga täna olen ma ühenduse pärast tõsiselt vihane.

Täna ongi selline vähe vihane päev. Algas sellega, et tõusta ei jaksanud, mis tõi kaasa bussist maha jäämise, mis tõi kaasa loengusse veerand tundi hiljaks jäämise, mis tõi kaasa teatava uimasuse. Sellised kaasnevused siis hommikul pärast kaheksat. Ja siis püüa normaalseks jääda. Kohe mitmeks loenguks. Eksperimentide loengus tehti taas napakais eksperimente, aga õnneks olin nii väsinud, et ei kangestunud sel korral. Suht süüdimatult esinesin ja mõistsin ennast hukka selle eest, et ma teistele hinnanguid jagasin. Lihtsalt mõnel on verbaalne mölapidamatus ja siis ta elab oma haigust välja loengutes. Jube lugu. Õnneks oli nii külm, et mõttetegevus suht kangestus esimese pooltunni järel, seega ei viitsind võitlema ka hakata.

Härra professor viskas täna lausekatke, et peaks loengutega hakkama kokku tõmbama. Jepika-jee, eks ole!!! Ma siis nüüd lähen otsin oma...

Everyday is like Monday

Parafraas seega... Juba mitmendat nädalat alustan sellega, et avastan, et esmaspäev on salaja kätte jõudnud ja ma olen sama väsinud nagu igal teiselgi päeval. Ehk siis nagu nädalavahetust poleks olnudki, nagu poleks olnudki seda nõnda nimetatud puhkuseperioodi ja laadimisaega. Aga täna vähemalt magasin süüdimatult kella üheteistkümneni. Kohustusi on küll päris ükssada, aga need ei takistanud sleepi tõmbamast.

Nädalavahetusel Raplas. Ei hakka praegu pikemalt kirjutama. Üks otsib mu jalgade juurest meeletu järjekindlusega REMi plaati... Et siis hiljem jätkan, aga REM on endiselt päevakorras ning endiselt äärmiselt kuum sõna. Nii siin kui ka seal pool reaalsust.

Ma just avastasin...

Ei teinud ühtegi suurt avastust, aga avastasin, et ma ei ole isegi mitte alustanud Käshi seminaritööga. Appi! Aidake see mul ära teha. Muidu muutub mu elu varsti välja kannatamatuks. Sest mu kohusetunne ütleb, et oma lubadustest tuleb kinni pidada, aga... Ma ei tea, alustada on kuidagi raske. Eriti kui ma tean, et sellest asjast on võimalik teha hullult hea ja põnev töö. Eile kuulsin, et ei ole hea mõte endale korüfeed juhendajaks võtta, sest ta käseb sadu lehekülgi kirjutada, seda lõpmatult parandada ja siis jõutakse ikka samasse kohta tagasi, millest kunagi alustati. Seega tuleb teha mingi plaan. Parem on vist alustada ja siis plaan teha. Mulle üldse plaanid ei meeldi, sest mul ei tule plaanist kinni pidamine viimasel ajal eriti hästi välja. Teatud spontaansus on vist ikka parem. Tuleb vist maha istuda ja kirjutada, mis sõrmed trükivad ja siis hiljem vaadata, mis sellest alles jääb ja mis mitte. Sauter on igal juhul hästi lahe. Lähenemisnurk on ka hea, ainult et reaalsete tegudeni jõudmine võtab millegitõttu kole kaua aega. Peaks mingi kuupäeva endale paika panema, et millal alustada ja millal lõpetada. Muidu muutun ise närviliseks ja Käsh ka.

REM möllab endiselt. Ja Kessul ka. Täna Kessu juurde, ühtki muremõtet ei taha kaasa võtta, eks. Kui tulevad, siis tulevad jooksvalt mitte planeeritult. Ja nüüd lähen piletit ostma... Ja emm lubas läbi linna minna. Lendavat vaipa pole, Baikalit ei näe, Jaapanisse kirsipuid maalima ei jõua, aga vana hea Rapla ajab asja ära. Oktoobri lõpus lähen Riiga ("Riia mu arm"), nii et juba natsa välismaa. Ja detsembris taas vist Lätimaale, aga siis lausa Riia taha. Ja jaanuaris-veebruaris Rootsi. Stockholmi taha :) Ja maikuus võiks minna uuesti Norrasse. Või siis juunis-juulis. Tahan lennata. Aga esialgu siiski bussijaama.

This song is about me

Life is bigger than you... And you are not me... I said too much... That´s me in the spotlight... Trying to keep an eye on you... I haven´t said enough... I think I saw you try... Fool... Fool...
Consider this... The hint of the century... Now I´ve said too much... That´s me in the corner losing my religion....

I will survive....

So walk out the door...
You´re not welcome anymore....

Ühesõnaga tänane päevalaul on Cake´i nimeliselt kollektiivilt, kes on surematut ellujäämist päris omapäraselt tõlgendanud. Täna hommikul, kui ennast voodist välja ajasin oli just selline tunne, et ellu jään. Läbi kõigi raskuste, aga kahjuks siiski.

Remark veel Krossi kohta: lisaks sellele, mida ma juba eile välja tõin, ilmus Kross ka kuidagi järjekindlalt esile veel eile kahes toimunud loengus!!! Ma siis mõtlesin suitsu tehes, et küllap on välja kuulutatud mingi international- we-all-love-you-Jaan-Kross-year ja ma pole sellest midagi kuulnud. Või siis on tegemist Nobeli-hulluse lähenemisega. Ja siis mul tuli veel selline hästi kole mõte, mida ma kirja ei pane, sest see sisaldab endas väikest tigedat vikatimeest. Seega, lõpp sellele patusele mõttele. Ja ma ei pane siia kirja ka mitte Kenderi patust mõtet grafomaanide ja seniilide kohta. Kes teab, see teab, mina vanu kuulujutte ei levita. Aga see oli ikkagi hea mõte :)

Aga ma just eile "Morti" lugedes mõtlesin, et Kessule võiks osa sellest meeldida. Aja ja ajaloo osa. Lk 141-142 on päris head mõtted selle koha, mis on ajalugu ja kuidas seda tehakse.

Eile oli mingi täiesti kummaline päev. Pidime välja minema tsikkidega ja mis tuleb välja, ei-ei, lähme ikka järgmisel nädalavahetusel. Nagu mul midagi muud paremat teha pole. Ja siis üks siin kodus hullult tigetses. Kooli ei tulnud, siis keetis suppi ja tegi nägusid. Õudne. Ma jälle ei saanud aru, mida ma valesti olen teinud. Lõpuks sain aru, et ükskõik, mida ma teen, teen ma ikka endale ja kui tal on paha tuju, siis las ta elab seda minu peal välja, kui nii parem saab. Üks paha tuju ees või taga. Kannatan ära. Ja loengus oli eile täitsa tore. Jätkasin taktikat, et küsin kõike, mis ainega seotud. Seega oli poolteist tundi taas fun. Järgmised poolteist enam ei olnud... Uni oli ja natsa külm ja kõht tühi. Aga no põhimõtteliselt ei tapnud see eile päriselt Ferdinandi... :)

Urmas Oti saates oli eile Juss külas. Asjalik saade. Ja ma vist pole ammu Oti saateid vaadanud, sest seal oli mingi mulle tundmatu uus ja hea kvaliteet. Lisaks muidugi see, et väikesed viited maailmakirjandusele pidevalt käisid. Ma ei mäleta, et seda varem oleks olnud... Aga see oli nii armas ja naljakas korraga. Paljudele vaatajatele ilmselt täiesti arusaamatu, aga mulle meeldis. Üritan kordust ka vaadata, sest algus läks kaotsi kahjuks.

Ja ma räägin siin paralleelselt Mia-kallikesega, mis tähendab, et hakkan kokku jooksma. Tal on kell umbes kaks öösel. Ja paneb asjalikku. Pühendan ennast nüüd talle mõneks tunniks :)

Endiselt Krossi tähe all

Hästi kummaline. Lihtsalt. Et nagu suvel kuu aega maadlesin Krossi mälestustega. Eile koolis avastasin, et avatakse Krossi erikursus. Täna hommikul Anu-Marko rääkisid Peeter Simmiga, kes tegi Krossist filmi, mis täna "Sõpruses" esilinastub. Kas maailm ongi nii väike või ma kujutan ette, et ta on väike? Kismet või mis iganes. Prantsuskeelne väljendus oleks parem, aga ma parema meelega seda ei kasuta...

Üks neist harvadest hetkedest just oli, mil mu suits ise ennast lõpuni suitsetas... Ehk siis sinkjas-hall niit lae poole ja mina ei märganudki. Kross võlus ära :)

Reaalsusse tulin just tagasi. Vihm peksab meeletult vastu akent ja ploomipuu oksad tõmblevad. Ehk siis praegu õues tõenäoliselt ploomisadu. Peaks minema ja suu pärani ajama, äkki mõni satub suhu ;) Ise ju ei viitsi kätt sirutada, et puu otsast mõni alla võtta. Ja nüüd äkki jäi kõik vaikseks ja päike paistab mulle üle monitori täpselt silma auku?! Mis toimub?!

Lähen ära kooli... Õppejõudu ärritama. Eile kursakaaslased tegid mulle märkuse, et ma hirmutan oma pisut tüütute küsimustega pr. õppejõudu. Tal nimelt käed värisema hakkavad, kui ma suu avan. Lihtsalt mul nii igav seal... Ja siis lähen närvi ehk saan vapustuse, mis kestab 48 tundi. Seega eile ma otsustasin, et ma esimesse loengusse ei lähe ja teise ajaks mõtlesin strateegia välja - ma räägin ta surnuks. S.t. küsin kõike, mida saab pooleteise tunni jooksul üldse küsida ja mis ainesse puutub... Eks näis, kaua mu taktika vastu peab. Mul oli küll eile igal juhul põnev :) Seega: põnevust otsima.

Ahjaa... Mul on üks plaan ja see plaan on seotud kuupäevadega 26. sept. kuni 3. oktoober. Ja selle plaani kohaselt pean ma olema Tlnas ja hoidma J.J. last. Mis tast ikka hoida, ta päris suur juba, aga no seltsis tal ikka parem. Ma ka ei oleks tahtnud 11-aastaselt kaks nädalat üksi endaga hakkama saada... Seega ühel nädalal mina ja teisel mu emm. Ja plaani juurde ma veel ei jõudnudki, aga lühidalt on see selline: Kessu, saame kokku!!!!!!!!!!!!!!!!

Losing my religion...

This song is about you...

Tänase päeva laul seega REMilt. Ma ei taha kommenteerida... Terve eilse päeva kummitas see viis ja need sõnad. Mõte on ülihea. Unplugged versioon up. Tahan lennata.

Oh Life is bigger
It’s bigger than you
And you are not me
The lengths that I will go to
The distance in your eyes
Oh no, I’ve said too much
I set it up

That’s me in the corner
That’s me in the spotlight
Losing my religion
Trying to keep up with you
And I don’t know if I can do it
Oh no, I’ve said too much
I haven’t said enough
I thought that I heard you laughing
I thought that I heard you sing
I think I thought I saw you try

Every whisper
Of every waking hour i’m
Choosing my confessions
Trying to keep an eye on you
Like a hurt lost and blinded fool, fool
Oh no, I’ve said too much
I set it up
Consider this
Consider this
The hint of the century
Consider this
The slip that brought me
To my knees failed
What if all these fantasies
Come flailing around
Now I’ve said too much
I thought that I heard you laughing
I thought that I heard you sing
I think I thought I saw you try
But that was just a dream
That was just a dream

That’s me in the corner
That’s me in the spotlight
Losing my religion
Trying to keep up with you
And I don’t know if I can do it
Oh no, I’ve said too much
I haven’t said enough
I thought that I heard you laughing
I thought that I heard you sing
I think I thought I saw you try

But that was just a dream
Try, cry, why try? That was just a dream
Just a dream, just a dream
Dream

Sõnad pärit:
http://www.lyricsfreak.com/r/r.e.m./113144.html

Ei taha illegaalset äri õhutada, aga annan vihje... Soulseek on sõber :)

Kas saab magada või ei saa?

Ilmselt seni kuni see koera-näss ringi nillab, ei saa. Täna hommikul oli tal jälle vaja kella poole kaheksa ajal karjuma hakata ja lõuata väikeste vahedega kolmveerand tundi. No, tegelt ma pidingi üles tõusma, aga no kuulge, ma ei taha miskise hullu ulumise ja hammaste krigina peale ärgata. Tahaks ikka telefonist mussi ja sinisest äratuskellast ärritavat plärinat. Anyway, veerand üheksa ajasin ennast ikka siis üles. Lõuad on senini haigutamisest pärani. Pean seda va lehte tegema. Kodutöö peaks ka üle vaatama, sest kahel õhtul äärmiselt uimase peaga seda tehes, ei saanud ma ausalt öeldes aru, mida ma sinna kirja panin. Aga vast see polegi oluline.

Katu eile õrritas mind miskise koogiga. See pole ju aus, eks. Mina istun ja üritan mitte õgida ja tema räägib õuna ja pirni koogist, mille ta ema on valmis küpsetanud ja mida ta lahkelt mullegi pakuks. Kus see kõlbab?! Aga jah... Kõik see tipnes eile mingi kell üheksa pimedasse ja vihmasesse õue sukeldumisega, sest väike ploom oli vaja ikka põske pista. Seega käsikaudu ja katsumise järgi sai neid endale veidi korjatud ja käpelt sisse topitud. Ei olnud eriti head.

Ma eile avastasin, et see "Mort" päris vähe venib. Ei suuda üldse seda nautida. Et selline raamat, et võtad kätte ja sekundiga on uni peal. Kuigi. Peab ennast natsa sundima, sest arvatavasti jääb see ainsaks raamatuks, mida oleksin võimeline paari järgmise kuu jooksul läbi lugema. Jama küll. Lihtsalt sõnnik matab enda alla ja siis ei jäksa.

Ja üldsegi ei saa ma praegu aru, mida ma siin teen. Lähen parem minema. Kuskil mujal, seal, kus mind pole, on ikka parem. Seega astuma. Mitte kunagi kohale jõudmata.

No need ploomid ajavad mu hulluks, aga ma ei...

Lõpetan pealkirja: ma ei viitsi neid korjama minna. Päris vähe narrivad ja õrritavad mind siin akna taga. Eile käisin Katu juures ja tal loomulikult oli kodus ploome. Ja märkamatult peale kolme suitsukala - väidetavalt ahvenat - läks miskine pooleteiseliitrine topsik tigude poolt juba pisut ära järatud ploome nagu nalja alla. Üks jäi ainult alles. Ja vein üldse eile alla ei läinud. Katul mudugi, mitte mul. Ma ju pitsi-pokaali sisse ei sülita, aga üritan ennast endiselt joone peal hoida ja mitte üksi juua. Hea vein oli - roosa, nagu kõik asjad ja joogid sel kooliaastal. Valetasin ka veel... Nädalavahetusel oli pisike jooma, aga kuna Viru Valget polnud poes, siis ostsime Y2K-d, mis oli nii vastik, et ei läinud alla. Mingi kaks lonksu võtsin ja siis ei teinud enam isegi mitte nägu, et oh, kuidas ma siin praegu naudin seda joomat ja seltskonda. Seltskonnal polnud tegelt midagi viga, see oli hea, aga jook oli spetsiifiliselt odava lõhnaga. Ma ei saa aru. Laua viina on ju saanud minevikus - ja mitte eriti kauges - juua küll, aga nüüd see kena võõrapärase ja mitte midagi mu meelest tähendava nimetusega haisev ollus alla ei läinud. Äkki mul lihtsalt organism tõrkus, sest Norra tuli meelde? Ei saa olla. Me ju pärast seda Amigos viina viskamas käisime ja korra veel koosoleku vormis ennast järjekindlalt purju jõime. Arusaamatu, aga mis seal ikka. See pole just teema, mille üle filosofeerida viitsiks.

Ma nüüd ei mäleta, kas juba märkisin üles Katu ja minu vapustused reedesest päeavast... Igal juhul pakuti roosat veini :) Mul lasteüritusele minek ees, kahjuks ei saanud võtta. Ja siis läks lahti mingi ajagraafikute koostamine ja plära, mida ma jälgida ei suutnud. No ei, ma juba kirjutasin sellest?! Ühesõnaga tahab tempo maha murda. Mingist 4 erinevat ainet ei saa ju teha pooleteise tunni jooksul kaks korda kuus??? Või saa? Ja sinna kõrvale kirjutada veel tööd... Juhul kui kevadel punkte puudu jääb või miskit. Kui keegi seletaks mulle ära selle osa- ja täiskoormuse värgi, siis ma oleks päris rahul ja õnnelik. Kottigi ei saanud aru. Selge on see, et tuleb maksta, kui ei jõua 75% ära teha. Ja see on logistilistel, praktilistel ja teoreetilistel ja elulistel ja kõigil muudel põhjustel välistatud. Ühesõnaga mul on veidi aega, et välja mõelda, mida peale hakata. Mis tuletab mulle meelde, et mul on homseks vaja teha kodutööna miskised eesmärgid, aga ma ei mäleta, mis aines ja mille kohta... See selleks.

Et see napakas punktijaht sundis mind täna veel ühte napakat ainet valima, mis tähendab, et teisipäeviti on loengud 8st neljani. Mis on täiesti ebanormaalne, mu meelest. Ma ei mäleta, et pärast esimest aastat oleks sellist asja olnud. Ja mis siis veel oleks saanud, kui ma eelmisel aastal poleks viite ainet ette teinud??? Ilmselt oleksin juba Raja tänaval ja karjuksin pead vastu seina pekstes, et mul on punkte vaja ja aega nende leidmiseks. Ilmselt oleks mind üles korjatud kuskilt peahoone läheduselt enesetapu katselt. No aga sinna Rajasse võib veel sattuda, sest kevadel hakkan ma kindlalt pead vastu seina peksma ja karjuma, et mul on APsid vaja. Ropendama võtab.

Ja kogu selle loo jooksul on õutsis nii pimedaks läinud - kell on pool kuus õhtul! -, et ma ei näegi enam ploome. Krt, peaks ikka minema ja endale pisikese närimismaterjali varuma. Jooksma ei viitsi täna minna. Eile tegin oma väljamõõdetud 20-minutilise ringi 12 minutiga, mis tähendas, et mul oli pärast hull ketikas, täna on kõht suht valus ja jooksuisu kadunud. Kuigi peaks ikka minema... :( Võib-olla siis, kui keegi koju tuleb. Ei taha ju võtmeid kaasa võtta, see punt on ju päris pisike, ilmselt kolistaks surnud ka surnuaias üles ja sealt ma ju mööda jooksen. Aga enesetunne on juba parem. Selles suhtes, et magu ei sunni enam okserefleksi tarvitama iga sekund, mil keegi toitu näitab või seda ise silman.

Mul tuli meelde, et ma ei jõudnud eile Ekspressi päris läbi lugeda, peaks seda ka ikka täna tegema... Mitte et mul täna vähe tegemist oleks. Homme on ju jälle mingi napakas päev. Lubasin kontorisse minna, kus miskid tibid koguneda tahavad. Haa, mis tuletab mulle meelde eilset 4-tunnist koristamismaratoni. Ma ei saa aru, kuidas üldse on võimalik nii kaua koristada nii väikest ruumi, nagu see seal on. Ja siis ma ei saa veel aru, kuidas keegi teine ei tule selle peale, et vahel võiks enda järel koristada?! Sellest ma ei räägigi, et asjad, mis aasta otsa on keset põrandat seisnud mahtusid kõik kenasti laudade alla ära ja ruumi tundub nüüd hulka rohkem olevat. Et ma siis kiidan siin iseennast: küll sa oled tubli. Aitäh, olen küll. Sain seal oma perfektsionismi välja elada. Nt peldiku ukse pealt maha kraapida punase markeriga kirjutatud kirja, mis teavitas meid kõiki sellest, et keegi anonüümne "Ma" armastab meid kõiki. "Cif" ajas asja igal juhul ära. "Toiletduckist" ma ei mõtle, see on lihtsalt liiga perversne teema. Hea oli, et ma enne kummikindad endale ostsin. Mis tuletab mulle meelde, et meil oli neid millegi pärast - ma ei mäleta, miks - ka kodus vaja. Aga loomulikult on miljonärkadel raha selleks kuuks otsas ja ma peaks ise need ostma. Mul endal rahaasjad endiselt sassis - eile tegin Me.-le kena paberi, kus kõik kirjas ja mis ma avastasin, ma endiselt neile võlgu. Kuidas see juhtuda sai????

Ja nüüd ma pean otsima selle koera üles... Ta mu toas tahab ringi nillida. Kiisu on endale pesa teinud tugitooli ja kaissu võtnud mu riided. Need, mida ma ei jõudnud üleeile kappi panna. Mis tähendab, et neid ei saagi enam kappi panna, sest need on paksult kaetud Kiisu karvadega.

Kogu see lugu annab kokku ühe eriti segase päeva, mis ei ole veel läbi ja kus jälle on miskine häpening toimunud. Ja järjest pimedamaks läheb, millest ma loen välja, et varsti tuleb vihm ja õnneks ei saa siis joosta. Krdi kinnisideed küll.

Õkega rääkisin miskise tunnikese jälle. Ma ei saa aru, kes see hull mõtles välja lasteaiad ja kes krt mõtles neile välja hullud juhatajad ja kes laseb hulludel tüüpidel oma lapsi tema lapsega samasse lasteaeda viia? Kes üldse hulludel laseb lapsi saada? Enriko-man enam haige õnneks ei ole, aga arvatavasti juhataja nakatab teda ise, sest ta kahtlustab õket kõiges, milles võimalik on üht lapsevanemat kahtlustada. Ilge joke. Lapsed ikka muudavad oma vanemaid jummalast palju. Õket nt julgemaks. Tahaks hullult Enriko-mani näha ja Eva-Riinu ka. See nadikael ju on veel nii pisike, et muutub iga nädalaga hästi palju.

Nii, ma pean nüüd vett klaverisse valama, sest ma ajasin põleva suitsu sinna klahvide vahele ja see vist sulab... Appi!!! Päästke arvutid lollide ahelsuitsetajate eest. Ja ärge grafomaane arvutite ligi laske.

Tahaks tervitada ka veel... :)

Vässa olen, aga see ei loe midagi...

Ei loe jah. Olen nädalavahetusel kokku maganud umbes 7 tundi ja nädalavahetus on läbi, ei saa puhata... Tahaks lennata. Haigutamise ja lihasevalude asemel. Võib-olla järgmisel? Tr. peaks siis Tartusse tulema, saab väikest pidu või miskit ehk. Kummalist pidu, kusjuures. Koos Tr. ja M.-ga, irw. Juba ootan tegelikult. See siis peaks sel nädalal püsti hoidma :) Huh.

Sõnad ei suuda ekraanile ilmuda, nii palju sai räägitud ja mõeldud, et pea on tühi või siis kumiseb mingitest kohustuste nimekirjadest. Lehe pean sel nädalal kokku panema ja välja saatma... Ei taha. Ootan novembrit ühesõnaga, et ei peaks enam kunagi seda tegema...

Pean minema ja kontori ära koristama, reedel läks nii kiireks, et ei jõudnud. Täna aga tahab üks kanakk seda külastama tulla. Pean ennast kuidagi mobiliserima ja kodust varsti välja astuma.

Näed siis, et mõtted on kõik nii segamini... Kodutööd on ka tegemata, homseks ja ülehomseks. Ja soos on veel rahaasjad sassi läinud... Ja Katu juurde eile veini jooma ei jõudnudki... :( Eile oli lihtsalt nii paha olla, kui koju jõudsin, et läksin kohe jooksma ja siis ei viitsinud enam kodust välja minna... Äkki on aega nt. homme - juhul kui kõik kodutööd täna ära teha ja leht ka... Tahan rahu ja vaikust. Ja tahaks neid punaseid ploome, mis aknaaluse puu otsas kasvavad. Nii isuäratavad näevad välja, aga rohi on märg, seega ei viitsi neid korjama minna...

Kes ütles arvutile, et ma olen loll?

Et täna ei saa mitte millegagi hakkama. Ei allu mu lihtsamatele käsklustele. Teeb näo, nagu mind polekski olemas. Keegi on talle raudselt öelnud, et ma olen võhik ja põmmpea ja nüüd ta elab ennast minu peal välja. Jama lugu, mul vaja ju tööd teha :(

Hakkan vist haigeks jääma. Eile ärkasin valutava kurguga, nina ka nohises tasakesi. Täna on hull peavalu ja kogub sinna ninnu ja silmade vahele miskise jubeda valukimbu, nii et silmanägemine muutub halvaks. Ei viitsi üldse midagi teha ja kuskile minna. Eriti veel teade, et selle suurepärase käigu tulemuseks saab järgmisel nädalal olema rõve külmetushaigus, mis ennast palaviku näol väljendab.

Põhimõtteliselt tegin eile esimese sammu, et mitte õgida. Pärast õhtusööki, mis oli ühtlasi ka lõunasöök, sest selle söömiseks mul aega ei olnud, panin kõigest kaks igivana "Tiina" kommi pintslisse. Seega suutsin vaadata nii kossu kui ka vutti nii, et ei krõmpsutanud miskit. Nojah, suitsu läks vuti ajal kõvasti alla. Seda et Eesti mansa on küll kõvasti arenenud - jõuab teistega suht võrdselt tormata terve poolaja ja veel teisestki hea jupi aega, aga endiselt ei jätku võhma mängu lõpuni. Eile siis 15 minutit enne lõppu toimus suremine, mis päädis 0:4 kaotusega Portugalile. Nutt tuli peale.

Peavalu tahab ära tappa. Ja lisaks tekivad õhtul-homme hommikul hullud probleemid arvutiga. Mida elu?!

Ööd on kole mustad

Ei tsiteeri klassikuid röögatades: "Ööd on siin mustad", kuigi võiks. Mingi pull käib - igal öösel ärkan mitu korda üles ja uskuge mind, ööd on mustad. Ikka nii kolm-neli korda öö jooksul jõllitan seda mustust või siis ööd. Varem ei jäänud enam pärast seda magama, aga nüüd arendan ennast sinna poole, et igas asendis ja iga kell uuesti sleepi saaks tõmmata. Üks tähelepanek veel. Öised ärkamised ei ole tavaliselt ja reeglina samal kellaajal, välja arvatud viimane, mida enam öiseks õigupoolest ei saagi nimetada. Nimelt ärkan igal hommikul umbes kuues ajal korraks. Vaatan kella, ahah, "Terevisoon" on/ei ole veel alanud ja siis panen/ei pane teleka timeriga käima ja magan edasi. Ma ei saa aru, kas ma peaksin iga päev kuuest ärkama? Et loodus annab märku: rise and shine?! Äärmiselt veider igatahes.

Üks probleem on siin Trtus välja kujunenud viimase paari nädala jooksul. Õgimine nimelt. Alates õhtusöögist, see on siis umbes kell seitse, söön lakkamatult seni kuni enam liigutada ei jõua. Eile näiteks tahtis kõht lihtsalt puruks minna, õhtul. Päeva ajal oli tunne, et lõunasöök üritab naha kaudu väljuda. Sügelesin üle kere... Ma ei saa aru. Mingi jama on lahti vist. Aga ei viitsi sellele mõelda. Vähemalt seni mitte, kui riided veel selga lähevad. Sellega probleeme ei peaks tekkima - kõik on ju umbka number suuremad :) Ettenägelik nagu ma olen.

Tegelikult on mul veel kümme minutit aega õppimiseni. Panin endale tärmini paika, see on küll viimane piir, mil kodutööd tegema hakata. Vast jõuab tunniga selle nikerdise valmis teha. Üldse ma ei saa aru, mis kord see on, et juba esimesel nädalal anti kodutöö?! Ahistamine.

Ja veel kommentaar eilse loengu kohta (esimese): pidime valima referaadi teema ja ma võtsin omast arust hea teema, lootsin, et saan L.-lt abi paluda. Ja nüüd grafomaanist õppejõud on saatnud eelmiste aastate referaadid malli võtmiseks. Pole raske arvata, kelle referaadi ta mulle saatis. Nõme!!! Pean siis ikka täiesti ise tegema :( Äkki annab teha midagi intervjuulaadset L.-ga, see peaks vast veidi uuem lähenemine asjale olema ja ehk saan oma linnukese kirja. Ainult et kuupäeva pole õppejõud saatnud. Ei saagi aru, millal see töö esitada tuleb. Loodan, et mitte järgmisel nädalal. Siis läheks ikka sigakiireks.

Töölainelt ka. Käsh kauples mulle võimaluse välja ja eile rääkis, mis selle tagamaad on ja nüüd mul kellad. Pean vist ära ütlema, sest siis ei jõua koolis käia, Eesti asja ajada ja oma väikest elu elada... :( Miks maailm nii kuri on??????

Kurk on ööga nii haigeks jäänud. Nagu oleks magamise asemel õues liitrite kaupa külma õhku ahminud. Need mustad ööd....

´Cause I try and I try and I try and I try

Try and try again... To be normal human being...

Täna võib küll öelda, et kool hakkas peale. Lihtsalt enne ei saanud arugi. Hommikul kell 6.50 üles ärkamine andis igal juhul kena stardi aastale. Seda ma ei hakka meenutama, millest räägiti, sest suurt mul meeles pole. Polnud eriti huvitav ja arusaadav see staff. Sissejuhatav loengud sageli sellised on. Kobavad. Õppejõud kobab pinda, et millised selle aasta tudengid on ja üliõpilased oma sügisevaimustuses tulevad küll kohusetundlikult kohale, kuid on veel liiga uimased, et aru saada, mis toimuma hakkab. Vähemalt mulle jäi küll selline mulje. Nõudmised igal juhul ei ole just sellised, millest õhtuti unistaks ja öösiti und näeks. Nagu ikka mingisugune referaat ja eksam ja kontrolltööd. Huh :( Tahaks vähemalt, et nende nõudmiste täitmiste vahel jääks aega miskit kasulikku sellest ainest välja imeda.

Järgmise loengu peale ma ei taha mõeldagi. Kindlasti tekitas kõvasti mõtlemisainet, aga see on selline aines, millest eriti mõelda ei taha. Liiga valus ja otsekohene. Võin küll nalja teha ja öelda, et õppejõud on dramaatik, aga see ei ole eriti tõenäoline. Kogemust tuleb usaldada, nii et küllap asjad sellised on, nagu ta neid kirjeldas. Tõotab tulla äärmiselt huvitav semester, kahju, et ma teist sama õppejõu ainet ei saa võtta... Loodetavasti ei kurna see emotsionaalselt liiga ära, natsa värinaid tekitas juba täna ehk siis väike paanikahoog tahtis peale tulla, aga sundisin ennast rahulikult hingama ja mõtlema sellele, et ma ise ju tahan seda kuulata ja sellest midagi teada, sest sellest reaalses elus on kasu. Kui ellu jään, siis saavad vast mõned veel võimaluse ellu jääda.

Ja vana armsa härra professori loengus käisin ka. Siis oli juba porgandipirukast kõht täis ja hommikune ärkamine andis endast märku. Ehk siis väga huvitava mõttekäigu ajal tuli vägisi haigutus peale ja mõtted uitasid kuskile esimese kursa kanti, kus vabatahtlikult sai käidud tema loengutes lihtsalt kuulamas, arvestusi ja eksameid sooritamata. Ja sellele, kui naljakas see siis tundus.

Olgem nüüd ausad, mitte sellest, kuidas koolipäev möödus, ei tahtnud ma täna kirjutada. Aga muust lihtsalt ei raatsi. Tahaks natukene mõtteid endale hoida. Hoida endale eilse üligruuvi "Valgus koordis", jutuajamise Kessuga ja selle, et vahepeal nii teda igatsesin, et nutt tahtis peale tulla. Aga mis sest ikka. Ükskord algab meie aeg. Võib-olla. Kui me veel elus oleme :)

Ja Londonisse saab varsti vaid 400 krooniga. See juba on ju midagi, millest unistada, eks. Oleks ikka pidanud järgmisel nädalal Oslosse minema... Väka, kohusetunne ei lubanud öelda, et lähen. Praegu mõtlen, et tahaks... Aga nüüd hilja juba. Pidevalt on hilja juba. Ehk siis hakkan asjalikuks, et mitte natukese aja pärast röökida HILJA JUBA.

Jälle jäävad blogijad kellelegi ette

Ma ei saa aru, miks? Kas keegi oskab vastata? Ma tõesti naudin Karu Jakobi ja kõigi teiste loomade heietusi-heiastusi-muljestusi ja muud mulinat, aga mitte ei saa aru, miks ka tema blogijate üle pead murrab. Mingi trendi-värk? Huh... Mitte et see mulle korda läheks, aga kummaline. Umbes sama lugu nagu selle Valli baariga. Sada aastat istub seal vanalinnas, nii et keegi temast välja ei tee ja siis äkki on uudistes, et Juss ise käis seal. Ja edasi juba raamatu esitlus. Mitte et see oleks paha koht esitleda meie aja kangelaste meie aja kangelastest kirjutet raamatut :)

Seega
www.ekspress.ee

Ground Control to Major Tom

Kuidas seda siis öelda... Kes aru saab, see aru saab ehk siis David Bowie vaimustus on endiselt peal.

Here am I floating round my tin can
Far above the Moon
Planet Earth is blue
And there´s nothing I can do...

Selline lugu on siis Davidi poolt kirja pandud kunagi. Viiski tema tehtud. Ja ma ei saa sellest lahti. Ei saa Davidist lahti. Ilmselt elan ma täiesti valel ajal ja täiesti vales kohas :) See selleks.

Nädalavahetus maal. Lahe oli. Et kõigepealt süüa meeletult, magada meeletult - imelik lugu, aga uni tuli juba pool kaksteist telekat vaadates. Ja nii mõlemal õhtul. Kusjuures päris rahulikud ööd olid. Vist ainult kaks korda ärkasingi üles. Seega puhkus täielik. Emm jooksis ringi nagu miskine elektrijänes, rääkis mu surnuks ja asjatas nii mis kole. Õnneks ei sundinud mind eriti pingutama. Ainult miskiseid vanu tonne kaaluvaid televiisoreid pidin vedama. Keegi hull tõi keskusesse konteineri, millel on umbes selline silt, et tooge oma suuremõõtmeline olmeprügi siia. Kogu külarahvas jookseb aga vanade telekate, külmkappide ja akude kohale. Keegi ei ole ju neid korjanud. Tegelikult tuleks viia mööblit, aga keegi ei vii, see lihtsalt põletatakse ära või antakse neile, kellel seda vaja on. Seega saab see hull, kes selle konteineri sinna taris, kõvasti vaeva näha, et akusid, telereid ja pahasid gaase eraldavaid külmkappe kuskil maha lükata. Aga mis see ikka minu asi on. Peaasi, et neid niisama metsa ei visata, vaid ikka selleks ettenähtud kohta viiakse. Lollid lapsed loomulikult olid kohe telksude kallal ja üritasid kineskoope õhku lasta. Paar pauku teha :) Huh, arengupeetus või siis liiga arenenud lapsed koha jaoks, kus mitte kui midagi pole teha, kui sa oled juba 11. Seega on täiesti normaalne varastada metalli, juua ja suitsetada. Suht masendav, aga elu on selline.

Täna ärkasin vara... Tõesti ärkasin. Jube lugu, kui ei saa ühtegi lauset kirjutada ilma tsiteerimata. See ei olnud tsitaadina igal juhul mõeldud. Ärkasingi vara. Pool üheksa lülitasin "Terevisooni" peale ja lootsin, et need kaks jubedat saatejuhti mind uuesti magama uinutavad, aga ei õnnestunud. Seega nemad oma eesmärgi inimeste äratajatena on täitnud, aga mina ei saanud magada :( Saddami ihuarsti raamatu tutvustust kuulasin ja siis kobisingi arvuti ette. Kaks tundi ajasin lihtsalt asju. Ma ei saa aru, kuidas miskine pisikene üritus nii palju vaeva nõuab. Ja ma pole ju ainus!!! Milline inimjõu raiskamine. Kusjuures mul enda lubatud asjad täiesti tegemata... :(((( Nutt tuleb peale, aga ei viitsi hetkel teha, tahaks lebotada, sest homsest on juba kool täiega seljas. Kaheksast kaheni homme... Ilmselt saan krambi. Ja mitte jalga :)

Aa. Kui juba vaielda osastava käände kasutamise üle pärisnimedes, siis ma pean tõesti ütlema, et enamik pärisnimedest käänatakse tüüpsõnade "ema" ja "pesa" järgi. Seega: nimetav ema - pesa, omastav ema - pesa, osastav ema - pesa. Küll aga on soovitatud ja ma nüüd ei mäleta, kas VÕKi või Emakeele Seltsi keeletoimkonna või veel kellegi komanda instantsi poolt, lubada pärisnimedes hälbivat käänamist ehk siis nii nagu raadios kuuleb: tervitan emat (osastav). Ära nüüd arva, et on lubatud ja soovitav öelda "emat", oh ei. Lihtsalt pärisnimedes vastavas tüübis on see lubatud. Keeleliselt seega võiks kasutada mõlemat osastava vormi. Aga ma pean muidugi ütlema, et mulle tundub loomulikum see t-iga variant. Kle äkki ma valetan siin praegu. Ma küll ei kujuta hästi ette, et keegi mu eesnime ilma t-ita kasutaks! See oleks perversne ju! Sama perekonnanimega, sest siis muutuks ju lausa algne vorm kaksipidi mõistetavaks. Nii. Rohkem ma küll keeleküsimstes sõna ei võta. See on miskine täiesti sakk asi, igal juhul. Õigekeelsus down, sisetunne ja intuitsioon up.

Lüüriliselt lõpetades...

Though I´m past one hundred thousand miles
I´m feeling very still
And I think my spaceship knows which way to go
Tell my wife I love her very much she knows...

Would I lie to you?

Diskobiit praegu räägib mulle valetamisest :) Valetamine on tegelt selline õrn-hell teema, et seda inimesed ei taha eriti puudutada. Ma ka ei taha. Mitte et oleks viimasel ajal mingite eriti suurte valedega maha saanud, ei. Ei mäletagi õigupoolest, millal viimati sai suurelt valetatud. Mingeid olulisi asju. Väikseid asju vist ka pole luisanud.

Nii, aga eile oli taas kord selline päev, kus TY paar närvivapustust põhjustas. Mulle mitte eriti, aga Katu sai kindlalt ataki :) Nagu ikka meie osakonnas, päädis tunniplaani tegemine sellega, et pead ise otsima mingeid suvakaid asju. Mitte ühtegi ainet ei loeta! Õppekavas olevat pole olemaski, pole kunagi olnudki... Vat sellised asjad siis. Mis sest ikka, meie osakond lihtsalt on selline. Ise me sinna kooli ronisime, ise seda suppi helbime. Mina lasen igal juhul asjal jahtuda nädalakese, siis on esimene kokkusaamine ja asjad saavad selgemaks. Vähemalt vanakesed andsid sellist nõu, kui ma eile kooli peal ühe kinni püüdsin ja piinasin eriti lollide küsimuste ja väidetega...

Üritasin eile Tolkieni lugeda. Ei õnnestunud. Seega lugesin Pratchettit. "Mort" tundus riiulil kõige ohutum teos olema, seega valisin selle. Aga kõrval mängis televiisor ja sealt tuli ju kaks mu lemmikmeest eri kanalitel. Tegin südame kõvaks ja vaatasin Tomi mitte Nicholast. "Forrest Gump" on ikka üle mõistuse tore film. Ja kogu filmi vältel ehk siis elu jooksul, jõi Forrest, Forrest Gump, pidevalt Dr. Pepperit! Õlut mainis ka paaril korral, aga jõi ikka limparit :) Presidendid vahetusid, ajalugu sai ajalooks, elu sai ajalooks, aga Dr. Pepper püsis. Imepärane, kas pole?!

Täna maale lähen, lausa tahan minna. Süüa tahaks. Süüdimatult, hommikust hommikuni. Kartuleid näiteks. Kotletist ei ütleks ka kohe kindlasti ära. Supi sisse ei sülitaks. Kõlab, nagu oleks nälginud. Tegelikult ei ole ju. Ja ma tõesti armastan makarone, tõesti. Ei tundu vist usutav. Et olen mingine 11 päeva söönud iga päev kaks korda päevas makarone... :) Söögi jutt tekitas pisikese söögiisu. Seega hommikune maisihelves läks loosi. Ja ma ei saa aru, kuidas need maisihelbed järjekindlalt iga 3 päeva tagant otsa saavad? Peab ikka seda isukest mul olema. Külmkapp on nii jääs, et kole lausa. Mõned asjad on ligamärjad, sest ta juba sulatab ennast ise ja samas teised asjad on jääkülmad. Piim näiteks praegu pani hammastele hullu põntsu. Ai-ai tegi ühesõnaga. Ja nüüd ma küll hakkan Ozzy saatel asjalikuks.

Ikka ja jälle need edetabelid

No ei saa lahti sellest edetabelite mõttest. Seega teen täna lühikese edetabeli ja teemaks Harry Potter. Ja põhjuseks muidugi see, et mul pisikesed unehäired taas ning magamise asemel loen hoopis Harry ja tema sõprade seiklusi. Btw ei lähe kaua enam, mil hakkan lugema Terry Pratchettit. Kõik enda raamatud, mis Tartu kodus on, on lihtsalt läbi loetud ja nüüd olen aktiivselt asunud revideerima sõprade riiuleid. Sealt ka Potter pärit. Ja nende edetabelis on vaieldamatult esikohal Pratchett. Hinnanguliselt on seal veidi üle kümne tema raamatu :))) Nii et ulme lainele. Muinasjutt või ulme, mis seal vahet, eks.

Aga Potteri juurde tagasi tulles...
Kõige segasem Potteri film on kahtlemata oopuse kolmas ehk"Harry Potter ja Azkabani vang" ning samas pean ma ütlema, et see on üks paremaid raamatuid. Parim raamat on aga vist see tonnine (loe: megasuur, ma ei saa aru, kuidas lapsed viitsivad nii pakse raamatuid lugeda?) ehk "Harry Potter ja Fööniksi ordu". Lemmiktegelane... Mmm. Minu feminiinsem pool käsib öelda, et Hermione ja tegelikult pean ma sellega nõustuma - seega: Hermione. Lemmikõpetajad... Hmm. Direktor Dumbeldore ja prof. McGonagall. Ja tegelt mulle meeldib Snape ka :) Nii ja ma just mõtlesin, et ei viitsi enam seda jätkata... Kuigi võiks veel lemmik-Weasley valida ja lemmik-seikluse ja nii edasi.

Ja Potteri fenomenist rääkides jõuab vist alati selleni välja, et muinasjutud lihtsalt meeldivad nii väikestele kui ka suurtele. Eriti veel sellised, kus peategelastele kõik lõppkokkuvõttes ikkagi õnnelikult lõppeb. Ehk siis nagu 20. sajandi algusest muinasjutte on kirjutatud ja räägitud - need roosamannaks tehtud lood õnnelike lõppudega :) Ma mäletan päris hästi, et mul kodus kunagi oli hästi suur virn neid Eesti Raamatu poolt välja antud õhukesi muinasjutu kogusid. Pehmete kaantega ja peaaegu A4 formaadis. Ja kui need said kõik mitmeid kordi läbi loetud, siis tassisin raamatukogust juurde. Need olid rampsis veel kõige alumise riiuli peal ja köidetud värviliste pappkaante vahele. Ma kogu aeg mõtlesin, et miks mul kodus nad selliste kaante vahel pole. Ei saanud lihtsalt veel aru, et raamatukogus on veidi teised reeglid :) Tegelikult oleks pidanud kodus ka neid köitma, sest lugejate hulk oli ju suur - vennad ja õke ja mina... Mis tähendas seda, et vanematel raamatutel olid kaaned kadunud, ei saanudki teada, mis rahva muinasjutte loed, mõne hea loo lõpp oli puudu, sest kellelgi oli vaja olnud paar lehte sellest välja rebida jne. Seega rampsis sai ikka sorditud päris kaua. Ma siin üritasin välja mõelda, et millal ma esimest korda elus rampsis käisin, aga ei mäletagi. Ma tean, et lugejapileti sain ühel vihmasel ja suht pimedal sügispäeval, arvan, et olin siis juba 2. klassis (või oli see kolmas või esimene? midagi jäi mul ju vahele), kui me rampsi all kinos miskit multikat - Väikevenda ja Karlssonit - vaatasime ja filmimasin katki läks just selle koha peal, kus keegi tagus vastu Väikevenna toa ust. Ja siis mu pinginaaber viis mind sinna üles ja aitas mul ennast lugejaks möllida. Aga rampsi raamatutega olin enne ka kokku puutunud. Vennad vist käisid seal ja vanaemal vist oli ka lugemistuur sel ajal. Õke käis sealt Kaari raamatut tellimas. Ma arvan, et see võiski mu esimene laenutatud raamat olla, sest tal oli see kohustuslik ja ta tagastas selle enne, kui ma Kaari kummalise elujärje jälgimisega lõpule jõudsin. Lugemispäevikusse joonistas ta igal juhul pildi sellest, kuidas Kaari sokke kuivatas. Ma arvan, et ta kopeeris selle raamatust maha :) Õke mul ju pisikesena eriti ei lugenud, sest lugemisoskus tuli tal visalt, nagu ta ise on öelnud, siis umbes teise klassi lõpuks. Ja see on just see aeg, kus ka mina lugema hakkasin. Ja kui juba kompleksidest juttu tuli, siis ilmselt mäletan ma veel pikka aega, kuidas lasteaia viimases rühmas arvati, et meil on ainult kaks tüüpi, kes lugeda oskavad, seega ma ei saanud enne viimaseid päevi tõestada, et ma tõesti oskan lugeda. Lihtsalt öeldi mulle, et ei ole mõtet sul teha nägu, et sa oskad lugeda. Nagunii on vennad ja õke mulle asju ette lugenud ja see mul hoopis peas... Vat nii. Ilmselt oleks nad pikali kukkunud, kui nad oleksid teadnud, et surmakuulutusi lugedes vanaema juures, olin ma juba ammu kõik tähed endale selgeks teinud. Ja esimese suurte inimeste raamatuna lugesin vist teise klassi (kui ma seal ikka käisin) sügisel - vihmasel ja pimedal taas, vanaema juures haige olles Tammsaare lühijutte. Vanaema lihtsalt ei jaksanud mulle enam tähelepanu pöörata, ette lugeda ja andis siis mulle raamatu kätte. Seega ma ulusin nagu hull, kui lugesin vist "Vanasid ja noori". Tammsaare lühijutte pole ma pärast seda enam lugenud :) Vähemalt mitte viimse kümne aasta jooksul. Vanaema juures ehk ikka, aga siis juba teadsin, mida vältida.

Ja nüüd peaks ma hakkama kooli minema... Loodetavasti pole tunniplaanis muudatusi. Lugemisoskus kulub täna marjaks ära :)))