Ground Control to Major Tom

Kuidas seda siis öelda... Kes aru saab, see aru saab ehk siis David Bowie vaimustus on endiselt peal.

Here am I floating round my tin can
Far above the Moon
Planet Earth is blue
And there´s nothing I can do...

Selline lugu on siis Davidi poolt kirja pandud kunagi. Viiski tema tehtud. Ja ma ei saa sellest lahti. Ei saa Davidist lahti. Ilmselt elan ma täiesti valel ajal ja täiesti vales kohas :) See selleks.

Nädalavahetus maal. Lahe oli. Et kõigepealt süüa meeletult, magada meeletult - imelik lugu, aga uni tuli juba pool kaksteist telekat vaadates. Ja nii mõlemal õhtul. Kusjuures päris rahulikud ööd olid. Vist ainult kaks korda ärkasingi üles. Seega puhkus täielik. Emm jooksis ringi nagu miskine elektrijänes, rääkis mu surnuks ja asjatas nii mis kole. Õnneks ei sundinud mind eriti pingutama. Ainult miskiseid vanu tonne kaaluvaid televiisoreid pidin vedama. Keegi hull tõi keskusesse konteineri, millel on umbes selline silt, et tooge oma suuremõõtmeline olmeprügi siia. Kogu külarahvas jookseb aga vanade telekate, külmkappide ja akude kohale. Keegi ei ole ju neid korjanud. Tegelikult tuleks viia mööblit, aga keegi ei vii, see lihtsalt põletatakse ära või antakse neile, kellel seda vaja on. Seega saab see hull, kes selle konteineri sinna taris, kõvasti vaeva näha, et akusid, telereid ja pahasid gaase eraldavaid külmkappe kuskil maha lükata. Aga mis see ikka minu asi on. Peaasi, et neid niisama metsa ei visata, vaid ikka selleks ettenähtud kohta viiakse. Lollid lapsed loomulikult olid kohe telksude kallal ja üritasid kineskoope õhku lasta. Paar pauku teha :) Huh, arengupeetus või siis liiga arenenud lapsed koha jaoks, kus mitte kui midagi pole teha, kui sa oled juba 11. Seega on täiesti normaalne varastada metalli, juua ja suitsetada. Suht masendav, aga elu on selline.

Täna ärkasin vara... Tõesti ärkasin. Jube lugu, kui ei saa ühtegi lauset kirjutada ilma tsiteerimata. See ei olnud tsitaadina igal juhul mõeldud. Ärkasingi vara. Pool üheksa lülitasin "Terevisooni" peale ja lootsin, et need kaks jubedat saatejuhti mind uuesti magama uinutavad, aga ei õnnestunud. Seega nemad oma eesmärgi inimeste äratajatena on täitnud, aga mina ei saanud magada :( Saddami ihuarsti raamatu tutvustust kuulasin ja siis kobisingi arvuti ette. Kaks tundi ajasin lihtsalt asju. Ma ei saa aru, kuidas miskine pisikene üritus nii palju vaeva nõuab. Ja ma pole ju ainus!!! Milline inimjõu raiskamine. Kusjuures mul enda lubatud asjad täiesti tegemata... :(((( Nutt tuleb peale, aga ei viitsi hetkel teha, tahaks lebotada, sest homsest on juba kool täiega seljas. Kaheksast kaheni homme... Ilmselt saan krambi. Ja mitte jalga :)

Aa. Kui juba vaielda osastava käände kasutamise üle pärisnimedes, siis ma pean tõesti ütlema, et enamik pärisnimedest käänatakse tüüpsõnade "ema" ja "pesa" järgi. Seega: nimetav ema - pesa, omastav ema - pesa, osastav ema - pesa. Küll aga on soovitatud ja ma nüüd ei mäleta, kas VÕKi või Emakeele Seltsi keeletoimkonna või veel kellegi komanda instantsi poolt, lubada pärisnimedes hälbivat käänamist ehk siis nii nagu raadios kuuleb: tervitan emat (osastav). Ära nüüd arva, et on lubatud ja soovitav öelda "emat", oh ei. Lihtsalt pärisnimedes vastavas tüübis on see lubatud. Keeleliselt seega võiks kasutada mõlemat osastava vormi. Aga ma pean muidugi ütlema, et mulle tundub loomulikum see t-iga variant. Kle äkki ma valetan siin praegu. Ma küll ei kujuta hästi ette, et keegi mu eesnime ilma t-ita kasutaks! See oleks perversne ju! Sama perekonnanimega, sest siis muutuks ju lausa algne vorm kaksipidi mõistetavaks. Nii. Rohkem ma küll keeleküsimstes sõna ei võta. See on miskine täiesti sakk asi, igal juhul. Õigekeelsus down, sisetunne ja intuitsioon up.

Lüüriliselt lõpetades...

Though I´m past one hundred thousand miles
I´m feeling very still
And I think my spaceship knows which way to go
Tell my wife I love her very much she knows...