Ma olen lõpuks Tartus!!!!
Hullult hea tunne oli seda kirja panna, ausalt. Kuigi ma juba tean, et pean veel enne järgmist nädalat korra käima ennast vanematele näitamas, aga ikkagi. Tahaks juba istuda rahulikult maha ja lihtsalt olla. Tormamata ja mõtlemata. Lihtsalt olla.
Täna hommikul panin kella varaseks ajaks helisema, aga no juhtus nii, et ma lihtsalt selle kinni panin ja edasi magasin. Väsimus on hull... Ja siis ärkasin Me. telefonikõne peale, kes kole asjalikult küsis küsimusi tähtsate asjade kohta. Uni läks ära, sest tuli meelde, et tööd peab tegema. Ja mitte vähe.
Laupäeval ja pühapäeval sai hästi palju räägitud. Loodetavasti on sellest kasu ka natuke. Igal juhul mulle ei tundunud asi nii lootusetu, et peaks põgenema nelja tuule poole. Tore oli kõiki näha.. Neid, kes vaevusid kohale tulema ja oma panuse andma. Huh... Ja pühapäeval oli meid veelgi rohkem ja sai taas räägitud-räägitud-räägitud. Tr. sai paanikahoo lõpuks, An. peavalu ja mõni vist lihtsalt kerge masenduse. Mina olin selleks ajaks nii väsinud, et ei suutnud masendudagi. Seega olin sinisilmne ja lootusrikas. Peab lihtsalt kõige madalamast punktist välja tulema. Kuigi: see madalaim punkt pole vist veel kätte jõudnudki, selleni veel pisut maad... :( Ei tahagi, et see tuleb, aga ta tuleb niikuinii. Loodan, et me suudame siis ühiselt tugevaks jääda ja Tr. toetada, sest muidu on küll väegade nutune seis.
Nutune on hetkel minu jaoks. Pean välja mõtlema, kust saada paari nädala jooksul mõned minu jaoks hetkel kolossaalsena tunduvad summad cashi... Tegelikult polegi väga suurte mastaapidega tegemist, aga kui õppelaen tahab tagasimaksmist kolme nädala pärast, siis tunduvad kõik kulutused kokku ikka väegade suured ja ületamatud. Kuidagi peab ikkagi hakkama saama. Vaatab... Näeb... Leiab...
Ja nii lähebki hetkel. Tahan endiselt remonti teha. Tahan kõvasti koristada ja toas ringi tuuseldada, aga kõik vahendid mingi viperuse (loe: minu lolluse) tõttu üle Eesti laiali. Seega veel ei saa hakata miskit ümber korraldama. Peab ootama. Täidan selle aja puhkamise ja makaroni-järamisega. Mmmmmmmmmmm
Täna hommikul panin kella varaseks ajaks helisema, aga no juhtus nii, et ma lihtsalt selle kinni panin ja edasi magasin. Väsimus on hull... Ja siis ärkasin Me. telefonikõne peale, kes kole asjalikult küsis küsimusi tähtsate asjade kohta. Uni läks ära, sest tuli meelde, et tööd peab tegema. Ja mitte vähe.
Laupäeval ja pühapäeval sai hästi palju räägitud. Loodetavasti on sellest kasu ka natuke. Igal juhul mulle ei tundunud asi nii lootusetu, et peaks põgenema nelja tuule poole. Tore oli kõiki näha.. Neid, kes vaevusid kohale tulema ja oma panuse andma. Huh... Ja pühapäeval oli meid veelgi rohkem ja sai taas räägitud-räägitud-räägitud. Tr. sai paanikahoo lõpuks, An. peavalu ja mõni vist lihtsalt kerge masenduse. Mina olin selleks ajaks nii väsinud, et ei suutnud masendudagi. Seega olin sinisilmne ja lootusrikas. Peab lihtsalt kõige madalamast punktist välja tulema. Kuigi: see madalaim punkt pole vist veel kätte jõudnudki, selleni veel pisut maad... :( Ei tahagi, et see tuleb, aga ta tuleb niikuinii. Loodan, et me suudame siis ühiselt tugevaks jääda ja Tr. toetada, sest muidu on küll väegade nutune seis.
Nutune on hetkel minu jaoks. Pean välja mõtlema, kust saada paari nädala jooksul mõned minu jaoks hetkel kolossaalsena tunduvad summad cashi... Tegelikult polegi väga suurte mastaapidega tegemist, aga kui õppelaen tahab tagasimaksmist kolme nädala pärast, siis tunduvad kõik kulutused kokku ikka väegade suured ja ületamatud. Kuidagi peab ikkagi hakkama saama. Vaatab... Näeb... Leiab...
Ja nii lähebki hetkel. Tahan endiselt remonti teha. Tahan kõvasti koristada ja toas ringi tuuseldada, aga kõik vahendid mingi viperuse (loe: minu lolluse) tõttu üle Eesti laiali. Seega veel ei saa hakata miskit ümber korraldama. Peab ootama. Täidan selle aja puhkamise ja makaroni-järamisega. Mmmmmmmmmmm