Kas ma vihkan sidesõna "ja" või ei vihka?

Et tegelikult ma ju ei vihka. Pigem kasutan ma liiga palju "ning"i... Vähemalt siis, kui püüan eriti targana näida ehk siis totakates esseedes, seminaritöödes ja bak.töös. Katu naerab ennast praegu siniseks :) Aga sulle ma selle adresseerisingi. Ükspäev sa tahtsid, et ma kirjutaksin su eluloo või miskit. Et ma pidin seda privileegina võtma, et saan kirjutada :) Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja jääb vist ikka kirjutamata. Liiga palju "ning"e tuleks kirja panna ja seda ma ju vihkan ("ja"sid vihkan ka)... Aga sidesõnu on vaja kasutada ja ilma nendeta mitte ei saa... Seega: jääb ära. Eriti veel, et sa ei tahtnud, et ma su pildi siia riputaks, telefoninumbri ja koduse aadressi avaldaks.  Küllap ma seda siis kahetsen, kui sust suur ja austet kunstiteadlane on saanud :) Et näe, saaks su arvel ka kuulsaks, aga ei oska õigel hetkel seda ära kasutada.

Karjuks nüüd Katu moodi BOOOOOOOOOOOOOOORING!!!!, aga mitte ei viitsi. Sest tegelt ju pole igav. Täitsa tore on. Endiselt hävitan vaarikaid, maasikaid ja kirsse, endal süda paha ja kõht ripub üle püksiääre. Tore, onju. Kohvi kulub ka keskmiselt poolteist kannu päevas, nii et elu läeb edasi.

Järgmisel nädalal siis Norrasse. Just mu õke vaatas atlasest järele, kus Bergen ja see pisike linnake asuvad, kuhu ma minema hakkan. Mingeid erilisi vaatamisväärsusi väikelinnas pole, aga loodetavasti saab ühe õhtu olla Bergenis ning natsa möllata ;) Family aka ema eile suht leigelt suhtus mu reisiplaanidesse... Põhimõtteliselt on ta vist loobunud mu kasvatamisest, katsest mind kasvatada ja katsest mind panna elama nii, nagu elavad normaalsed inimesed. Ehk siis laseb ta mul teha, mida ma ise tahan ja ei ütle midagi. Mis muidugi on väegade tore, ainult et ma olen suht suur hellik ja tahan, et emm, kuigi närvipundar ja pisikene veidrik, mu tegudele ka oma õnnistuse annaks. Vat selline lugu. Aga no ma ei põe. Lendame siis järgmisel nädalal ja tööd otsime paar nädalat hiljem ;)

Tööotsingud on üldse selline teema, mis päris vähe depreka peale ajab. Ehk siis palju. Internetiportaalid on täis mingeid nilbeid müügitöö pakkumisi ja loomulikult otsitakse veel itimehi ja projektijuhte (erialaste teadmistega: majandus, sotsiaalteadused, energeetika jne). Kahjuks haridus ei kannata neid nõudmisi välja. Seega olen ma hetkel ikkagi suht töötu ja väljavaadeteta. Aga muretseda ja põdeda ei viitsi. Vanust juba nii palju, et kui praegu muretsema hakata, siis äkki järgmisel aastal samal ajal töötu olles tulevad hoopis koledad mõtted pähe. Lükkan mured edasi :) Miskine proua EPL-is eile või üleeile just targutas, et Eesti noored ei oska tööd teha, ei taha tööd teha. Tahavad ainult head palka ja vähe sebimist, elavad miskises mullis, kus nad on kaitstud (gümnaasium: ei pea otsustama, ülikool: ei pea otsustama, vanemad: laps on laps, tuleb potitada jne). Päris vähe tigedaks ajab selline asi. Ma olen küll tööd teinud oma märkimisväärse lühikese elu jooksul. Sellist põlatud klienditeenindaja musta, rasket ja vähemakstut, aga  ka kontoriametniku lauatagust, vastutuse ja vastutuseta suhteliselt ülemakstud tippimist. Vabatahtlikust tööst ma üldse ei räägigi, see on kohati olnud väegade räme, võtnud palju aega, energiat ja vaimujõudu isikliku elu ja kooli arvelt!!! Nii et ma ei saa sellistest tädikestest aru, kes kirjutavad, et noored on laisad ja loodavad pudrumägesid. Ma ei taha pudrumägesid, tahaks suht madalapalgalist tööd... Vähe vastutust ja võimalikult vähe suhtlemist võõraste inimestega... Huh.

Ja üldsegi, ma ei viitsi sind, Katu, hetkel rohkem lõbustada, nii et ma siis nüüd lõpetan :))))))))))