Uimane ja väsinud

Vennaskond kunagist laulis: "Uimane ja väsinud ma tänagi näin, uimane ja väsinud ma tänagi näin..." Mul just selline tunne. Et kui piisavalt kaua küsitakse, et kas sul igav ei ole, siis lõpuks hakkab tunduma, et on küll. Selline tunne tekkis päeva ajal. Aga kodust välja ei viitsinud tibidega minna, istusin niisama tita-titaga toas. Õues käia ei saanud, sest see pagana vihm  oli kunagi (öösel?) sadanud ja terve päeva oli muru täiesti märg... Ei viitsinud kino tegema hakata, et tita-titale kummipükse jalga ajada, nii et läksime kergema vastupanu teed ja olime toas. Uimps oli, aga no vahel ikka juhtub.

Ja õhtul läksime venna juurde grillima-tshillima. Tore oli. Tema tita-tita-tita (7-kuune) jaoks on aeda miskine aedik toodud ja seal see kõverjalg siis kõigub :) Hästi armas. Tita-tita kõrval tundub ta täieliku lumehelbekesena, on hästi kerge ja õhuline :) Kipun unustama, et ta üldse süles on. Kuigi... ta tuletab seda meelde ühe väegade paha pisikese nõksuga. Tal nimelt ei püsi ükski toit sees, oksendab jubedalt ühesõnaga. Ei ole just meeldiv harjumus, aga ma olen tähele pannud, et pisikesed plikad kipuvad üldse väegade kergesti toitu endast välja nõrutama. Ei tea, kas juba pisikesest peale üritavad vormis püsida või mis... Igal juhul püüdsid nad üksteiselt mänguasju käest, suust, istumise alt jm ära kahmata-rebida, nii et neil oli põnev. Ja muidugi kuulus kogu asja juurde pidev hootine õnne katsumine, et kas saab ikka teisele näpud silma torgata või mitte :) Tita-tita üritas aeg-ajalt hiilida lõkkeni, varastada ja ümber kallata vaarika või kirsi kaussi ning loomulikult muid sigadusi teha. Ainuke, mis talle eriti ei meeldinud, oli punane kiik. Ma ei tea miks, aga sellel kiikumine tekitas temas suht suure paanikahoo, kuigi kodus talle oma rohelise kiiguga küll meeldib hõljuda (aeg-ajalt isegi nii kaua, et süda täiesti pahaks läheb, näost valgeks kisub ja kiigest välja tulles jalad väegade nõrgad on ja mitte kanda ei jõua :)). Selline õhtu siis oma suure perekonna ja pisikeste sugulaste seltsis :) Tore, eks.

Ja muidu on ikkagi uimane ja suht väsinud. Et tahaks nagu Tartusse, aga samas ei taha ka. Seal peab nii palju sebima... Remonti tegema hakkama ja süüa muretsema ja kuupileti ostma ja kooli ja töö peale mõtlema... Nii et need on siis need asjad, miks sinna eriti ei taha. Aga samas tahaks ka: remont on ju lahe! Näh, unustasin venna käest roosat värvi küsida :( Uhuhuu, peab siis vist midagi muud välja mõtlema... Valge ja hall vist sobivad ka. Seda saab mõelda... Kuigi seda mõtlemise värki on juba liigagi kaua olnud, peaks ikka tegutsema hakkama, muidu ei jõuagi enne augusti lõppu midagi ära teha ja siis on ju juba hoopis teised asjad päevakorras. Mõtteid palju, tegusid ei ühtki. Tüüpiline päev, ühesõnaga...