Lihtsalt ja niisama

Miskine jube suur kiil istub praegu mu akna peal. Võib-olla see ei olegi kiil... ei tea, igal juhul on tal sellised pikad jalad (kombitsad?) ja vastikult kilejad tiivad. Kleepub ja liibub klaasil. Küllap tuli vihma eest varju. Päeva ajal üritas üks tema sugulane mulle ninna lennata. Uhh, üldse ei olnud tore tunne :( Kuigi mõned neist näevad suht kenad välja, sellised sinise-rohelise-punase läikega...

Suvi on nii naljakas olnud... Polegi tegelikult neid kiletiivalisi eriti näinud, sest mere või järveranda pole sattunud. Rabajärvede ääres aga neid näha ei olnud, vähemalt ma ei pannud tähele. Küllap rühksin juba nii suure vihaga sel ajal mööda raba edasi, et ei jõudnud enam ilu ja looduse vallatusi tähele panna :) Tegelikult on rabas hästi lahe... Kõhedust tekitav, aga jah, lahe. Laudteede peal trampides, jälgides, et mitte mööda ei astuks, ei ole eriti vahva... See tekitas mul painava tunde. Sellise, nagu oleks kuskile ääretusse avarusse kinni pandud, aga astuda võid vaid nööri mööda. Sõna otseses mõttes nööris kurku. Ei oska seda kirjeldada... Väikene õudusmoment on asja juures, sest sa tead, et sul ei ole kuskile taganeda, sa pead lihtsalt sellest õõtsuvast, lögasest, jalgu enesesse imevast püdelast massist läbi minema... Ja minema kindlalt, mitte kiirustades ja kartes. Kui ma midagi sellest rabas käigust õppisin, siis seda, et ma vihkan sammalt. Samblas ei ole mitte ühtegi positiivset momenti, tõesti. See on mõttetu ja vastik moodustis, mis takistab liikumist, varjab endas miskiseid teravaid ogasid-orasid-oksi ja mõnikord ka rõvedaid ja väänlevaid usse... Väkk. Nii et kiilidega enne tänast kohtunud ei olnud.

Tikrikooki sõin täna esimest korda elus. Mmm, väegade lahe asi. Miskine kaerahelbe-staff on peale raputatud ja väikene turbolehma maasikajogurti maitse ka veel kaugemalt tunda. Mu õde on lihtsalt küpsetamises meister :) Ma täna talle teatasin, et ei hakka elus ühtegi asja küpsetama, et seda teistele pakkuda. Niikuinii jääksin konkurentsis talle kõvasti alla, nii et mis mõtet üldse ponnistada. Parem tema tehtud hõrgutisi nautida... Kuigi pisikene hirm on, et tita-tita sööb äkki kõik ära ja mulle ei jätku... Peab probleemile lahenduse välja mõtlema. Tellimussüsteemi vist juurutama. Et tema Tlnas küpsetab ja saadab aga Cargoga mulle koogid Trtusse :) Ja kesse siis poolikut kooki ikka saadab või miskit pisikest... Ikka suured ja mitu tükki. Oh, mõte on täiesti metsas... Ja vihma-poiss muudkui sajab.