Ilmselt ei tea ise ka, mida teen
Sellisele järeldusele just jõudsin. Et lähen Norrasse, aga nüüd sain kirjavahetuse ja ma ei taha teada, mis toimuma hakkab, sest nüüd on miskine jama piletite ja international eveningu eelarvega. Tegelt ei ole suuri jamasid, aga no natsa ajab närvi, sest ma olen ju eriline muretseja-põdeja sellistes kohtades. Igal juhul täna sain ma aru, miks ma üldse sinna lähen - tahan aru saada, mis meil sel ajal organisatsioonis toimunud on, kui mina edukalt ülikooli lõpetasin. Ainult selle pärast sõidangi. Ja ühtlasi loodan, et natsa saab ikka puhata ja mängida ka ;) Nii et täna enam jamadele ei mõtle, homme või ülehomme lähen maale, jaman seal ja siis esmaspäeval, kui asju pakkima hakkan, mõtlen sellele uuesti ning nädala sees kohale jõudes-seal olles saab niigi kümme päeva muretseda. Rahu, ainult rahu, tsiteerides klassikuid (viimane klassik oli mu lõputöö juhendaja, sest oma pidevate atakkidega ajasin tal vist ka närvi krussi). Kui saan, siis ei mõtle sellele enam, vähemalt hetkel mitte.
Tartus on muide lahe :) Vihma sajab ja õues on tõsine koerailm, mida Kiisu paistab nautivat. Pidevalt paterdab õue vihma kätte ja siis porise ja märjana tuleb tuppa ja hüppab otse mu voodisse, kust ma teda järjekindlalt minema ajan. Eile öösel ei tahtnud Kiisu mu voodist ära minna, tahtis hammustada ja hoidis küüntega tekist kinni, aga lõpuks tirisin ta seal välja. Õigupoolest tirisin teki voodist välja ja siis lõpuks kukkus ka Kiisu maha. Õrnalt suunasin ta uksest välja. Ukse külge on seotud mänguhiir ja siis Kiisu mööbeldas selle kallal umbes tund aega. Sisitas vihast ukse taga, sest tegelt tahtis ta mu voodis tudida. Sellest ei tule aga midagi välja - nimelt tal ju vaja alati poole neljast ärgata ja ringi kooserdama hakata... Hüpata ja karata mööda mööblit, hammustada mu jalgu jne. Seega on ta ööseks mu toast pagendatud. Ja sellest ma üldse ei räägigi, et hommikul Nässu arvas, et tore oleks mu voodisse pesa teha, aga voodikate talle ei meeldinud... Lihtne: sikutas selle keset toa põrandat ja siis troonis mu teki sisse kerituna voodi jalutsis! Ahverist, mu meelest. Voodi on Nässu karvu täis :( Noh, kindlasti on mõned Kiisu omad ka, aga kuna ma olen viimase paari kuuga avastanud, et mulle kassid väga meeldivad, siis ma teda ei süüdista. Süüdistan koera-poissi :) Blame Canada või blame Nässu võiks siis refrääniks olla karva-atackis ;)
Katu juures käisin täna :) Närviline Katu laulis miskist "Kukerpillide" lugulaulu (ma ausalt öeldes ei saanud aru, et tegemist oli Kukkeritega!) ja saalis toas edasi-tagasi. Kas ma juba mainisin, et ta oli närviline? Vist küll. Igal juhul sai kõvasti pläratud, klatshitud, netist tööd otsitud, kohvi joodud, saiakesi söödud ja Katu ema tehtud üli-väga toredaid kotlette jõhverdatud. Üksikasjadesse ei lasku, aga resümeerides: tööd ei ole, tahaks koolis veel käia, Eesti teater sakib, isiklik elu imeb täiega, inimesed on hulluks läinud, suvi on täiesti ära tüüdanud, TÜ paneb nõrka ja veel sada asja, mis valesti on. Neist asjadest, mis hästi on tavaliselt ei räägita. Igal juhul sain Katult pühendusega kaks pilti, nii et minu albumis ta nüüd siis esindet :) Mõtisklesime pikalt Orkuti mõttekuse üle ja endiselt ei ole mõtet leidnud. Aga me ei kaota lootust ning üritame edasi.
Ja kodus on ka tore. Kiisu ja Nässu kangelastegudest juba kirjutasin. Kirjutan siis Käshi omadest ka. Ta nimelt eile kaks kooki küpsetas ja need lihtsalt ülikõvad!!! Ma tean, et söömine ja küpsetamine on mul viimasel ajal mingine kinnisidee, aga... Siiralt head koogid. Üks kirssidega ja teine virsikumoosiga (oli vist nii? igal juhul oli see Rootsis tehtud). Mul siiani selline tunne, et peaks veel natsa sööma, kuigi ma juba viimased 6 tundi olen jätkuvalt vitsutanud... :( Ülisuvist salatit tegime ka - kodujuust, hapukoor, tomatid, kurgid, till, sibul - hästi hea, mmmm :)))) Söögist vist on saanud vaieldamatult lemmikteema... Väegade imelik, arvestades seda, et tegelt on mul senises elus olnud suht suva, kas süüa on ja kui on, siis mida ja kui palju (v.a. riis, seda ma vihkan, ei võta suu sissegi pärast eelmise aasta augustit). Pläkutamisest ma rääkima ei hakka, seda tegime muidugi ka, aga seda ma ei viitsi resümeerida. Tahaks pikemalt kodus olla, aga kahjuks ju praegu ei saa... :( Aed on meil nüüd hästi ilus - Käsh niitis kogu koleda heina maha ja nüüd tundub ruumi hästi palju olevat ja ühesõnaga tundub kõik nii ilus ja kena ja hoolitsetud. Kui Norrast tulen, siis lõikan heki ka uuesti ära ja korjan miskise rämedalt lollide inimeste loobitud prügi ka sealt seest ära. Meil kena, tahtsin selle kõigega öelda. Tubli on Käsh olnud :)
Uhh, telefoniga rääkisin ka veel pikalt... Kessu jagas kogemusi õpetajate töömailt, valmistas mind ette ja andis, ma arvan nii, väegade asjalikku nõu. Suvest rääkis ka :) Võib-olla saan neile augusti teisel poolel külla minna. Tahaks igastahes väga. Igatsen ta järele, aga mu tark venna andis nõu, et neile, kes kellegagi koos elavad, ei tohi närvidele käia... Või midagi sarnast, seega natsa olen eemal. Mingine must kass on läbi jooksnud minu ja Kessu sõbra vahelt, aga võib-olla on see vaid minu luul ja tavaline Eesti metsades esinev paranoia, mine tea...
Selline mõttekas sisseelamise päev oli. Ja ma siiralt õnnelik, et siin olen. Mitte et Tlnas oleks paha olnud, ei, aga lihtsalt sealne elu on kuidagi siit vaadates ebareaalne... Valetan, liigagi reaalne hoopis. Siin olen oma kaitsvas mullikeses, teen suht seda, mida tahan - kui tahan, siis ei tee midagi; jonnin, kui tahan ja keegi ei tunne ennast vast (loodan nii!) puudutatuna. Tlnas on teistmoodi. Õke juures on hea, aga ma kardan, et mõnikord oma sarkasmiga liiale lähen, tahtmatult. Ei jõua ju ennast pidevalt valvata ja vaos hoida. Midagi halba pole öelda, aga lihtsalt aeg-ajalt on mul need oma momendid, kus hiilgan mingite õelate märkustega... ;) Selline kavalik siis.
Tuli L. igatsus peale :(
Tartus on muide lahe :) Vihma sajab ja õues on tõsine koerailm, mida Kiisu paistab nautivat. Pidevalt paterdab õue vihma kätte ja siis porise ja märjana tuleb tuppa ja hüppab otse mu voodisse, kust ma teda järjekindlalt minema ajan. Eile öösel ei tahtnud Kiisu mu voodist ära minna, tahtis hammustada ja hoidis küüntega tekist kinni, aga lõpuks tirisin ta seal välja. Õigupoolest tirisin teki voodist välja ja siis lõpuks kukkus ka Kiisu maha. Õrnalt suunasin ta uksest välja. Ukse külge on seotud mänguhiir ja siis Kiisu mööbeldas selle kallal umbes tund aega. Sisitas vihast ukse taga, sest tegelt tahtis ta mu voodis tudida. Sellest ei tule aga midagi välja - nimelt tal ju vaja alati poole neljast ärgata ja ringi kooserdama hakata... Hüpata ja karata mööda mööblit, hammustada mu jalgu jne. Seega on ta ööseks mu toast pagendatud. Ja sellest ma üldse ei räägigi, et hommikul Nässu arvas, et tore oleks mu voodisse pesa teha, aga voodikate talle ei meeldinud... Lihtne: sikutas selle keset toa põrandat ja siis troonis mu teki sisse kerituna voodi jalutsis! Ahverist, mu meelest. Voodi on Nässu karvu täis :( Noh, kindlasti on mõned Kiisu omad ka, aga kuna ma olen viimase paari kuuga avastanud, et mulle kassid väga meeldivad, siis ma teda ei süüdista. Süüdistan koera-poissi :) Blame Canada või blame Nässu võiks siis refrääniks olla karva-atackis ;)
Katu juures käisin täna :) Närviline Katu laulis miskist "Kukerpillide" lugulaulu (ma ausalt öeldes ei saanud aru, et tegemist oli Kukkeritega!) ja saalis toas edasi-tagasi. Kas ma juba mainisin, et ta oli närviline? Vist küll. Igal juhul sai kõvasti pläratud, klatshitud, netist tööd otsitud, kohvi joodud, saiakesi söödud ja Katu ema tehtud üli-väga toredaid kotlette jõhverdatud. Üksikasjadesse ei lasku, aga resümeerides: tööd ei ole, tahaks koolis veel käia, Eesti teater sakib, isiklik elu imeb täiega, inimesed on hulluks läinud, suvi on täiesti ära tüüdanud, TÜ paneb nõrka ja veel sada asja, mis valesti on. Neist asjadest, mis hästi on tavaliselt ei räägita. Igal juhul sain Katult pühendusega kaks pilti, nii et minu albumis ta nüüd siis esindet :) Mõtisklesime pikalt Orkuti mõttekuse üle ja endiselt ei ole mõtet leidnud. Aga me ei kaota lootust ning üritame edasi.
Ja kodus on ka tore. Kiisu ja Nässu kangelastegudest juba kirjutasin. Kirjutan siis Käshi omadest ka. Ta nimelt eile kaks kooki küpsetas ja need lihtsalt ülikõvad!!! Ma tean, et söömine ja küpsetamine on mul viimasel ajal mingine kinnisidee, aga... Siiralt head koogid. Üks kirssidega ja teine virsikumoosiga (oli vist nii? igal juhul oli see Rootsis tehtud). Mul siiani selline tunne, et peaks veel natsa sööma, kuigi ma juba viimased 6 tundi olen jätkuvalt vitsutanud... :( Ülisuvist salatit tegime ka - kodujuust, hapukoor, tomatid, kurgid, till, sibul - hästi hea, mmmm :)))) Söögist vist on saanud vaieldamatult lemmikteema... Väegade imelik, arvestades seda, et tegelt on mul senises elus olnud suht suva, kas süüa on ja kui on, siis mida ja kui palju (v.a. riis, seda ma vihkan, ei võta suu sissegi pärast eelmise aasta augustit). Pläkutamisest ma rääkima ei hakka, seda tegime muidugi ka, aga seda ma ei viitsi resümeerida. Tahaks pikemalt kodus olla, aga kahjuks ju praegu ei saa... :( Aed on meil nüüd hästi ilus - Käsh niitis kogu koleda heina maha ja nüüd tundub ruumi hästi palju olevat ja ühesõnaga tundub kõik nii ilus ja kena ja hoolitsetud. Kui Norrast tulen, siis lõikan heki ka uuesti ära ja korjan miskise rämedalt lollide inimeste loobitud prügi ka sealt seest ära. Meil kena, tahtsin selle kõigega öelda. Tubli on Käsh olnud :)
Uhh, telefoniga rääkisin ka veel pikalt... Kessu jagas kogemusi õpetajate töömailt, valmistas mind ette ja andis, ma arvan nii, väegade asjalikku nõu. Suvest rääkis ka :) Võib-olla saan neile augusti teisel poolel külla minna. Tahaks igastahes väga. Igatsen ta järele, aga mu tark venna andis nõu, et neile, kes kellegagi koos elavad, ei tohi närvidele käia... Või midagi sarnast, seega natsa olen eemal. Mingine must kass on läbi jooksnud minu ja Kessu sõbra vahelt, aga võib-olla on see vaid minu luul ja tavaline Eesti metsades esinev paranoia, mine tea...
Selline mõttekas sisseelamise päev oli. Ja ma siiralt õnnelik, et siin olen. Mitte et Tlnas oleks paha olnud, ei, aga lihtsalt sealne elu on kuidagi siit vaadates ebareaalne... Valetan, liigagi reaalne hoopis. Siin olen oma kaitsvas mullikeses, teen suht seda, mida tahan - kui tahan, siis ei tee midagi; jonnin, kui tahan ja keegi ei tunne ennast vast (loodan nii!) puudutatuna. Tlnas on teistmoodi. Õke juures on hea, aga ma kardan, et mõnikord oma sarkasmiga liiale lähen, tahtmatult. Ei jõua ju ennast pidevalt valvata ja vaos hoida. Midagi halba pole öelda, aga lihtsalt aeg-ajalt on mul need oma momendid, kus hiilgan mingite õelate märkustega... ;) Selline kavalik siis.
Tuli L. igatsus peale :(
Kirjutas Kriux kell 12:10 AM
