Elu edetabelid

Selline väljend, nagu on pealkirjaks, keerleb mul peas. Ma ei tea, kust ta tuli ja miks, aga ta kummitab... Tõeliselt tore pealkiri, eks. Aga sellele ei järgne edetabeleid - ei detailsed paljastusi intiimsete üksikasjade või räpaste riugaste alal. See on lihtsalt väljend täna. Äkki ükskord jätkan sel teemal... Kuigi siis peab vist ootama paljude inimeste surma ära. No et mitte kedagi solvata :) Või liigselt kõrvust tõsta :)))

Laud lõi mulle paar päeva tagasi pähe ja minema sealt enam ei lähe. Kõik nagu liiguks allamäge. Enam isegi ei seisa ühe niru koha peal, vaid kogub kiirust ja muudkui vuhiseb miskise sügaviku poole. Ei mingit allakäigu treppi ega künkaid (a la raskused, mida igaüks peab oma valitud teel aeg-ajalt ületama). Kujundlikult siis selline Indiana Jonesi filmist pärit stseen, kus maalausel raudteel kogub sügaviku poole teel olev söekäru, kus meie kangelane sees istub, kiirust. Küllap see on Harry Potteri ja Kääbiku mõju :) Jah, see laud istub seal peas. Endiselt ei viitsi kodust välja minna. Kessu julgustas küll eile ja ütles, et ega väljas ei olegi nii paha ja inimesed on ikkagi põhiolemuselt head, ja ma mingil määral usun ka teda, aga cher up´imine ei aidanud. Ei taha ikka kodust ära minna. Nokitsen siin sõna otseses mõttes pisikeste ajade kallal, loen öösiti raamatut, pärast seitset õhtul vaatan eklektiliselt telksu ja pööran raamatulehekülgi korraga... Tagurpidi läks nüüd. Kronoloogilises mõttes. Pärastlõuna veedan oma suurima sõbra PC juures, hommikupooliku, nii palju kui seda unest alles jääb, veedan Marlboro Ultra Lightsi ja lugematute kohvitasside seltsis. Ja laud muudkui istub peas. Terve päeva ja öö. Nii juba mitu päeva.

Laud ei takistanud mul eile koristamast. Jõudsin siiski esimese põhjalikuma tiiru majale peale teha. Ausalt öeldes jäi köögi osas natsa tegemata ka, aga ma arvan, et jõuan seda ka jooksvalt nokitsemise kõrvalt teha. Lihtsalt jaks sai otsa.

Eile veel lisaks Kessuga MSNis üle pika aja sai natsa räägitud. Järjekordselt saan aru, et maailm on täiesti hulluks läinud. Samas: kui inimesed saavad selle hulluse läbi ühel päeval õnnelikuks, siis on ju tore. Siis on hullus õigustatud. See on tegelikult hulluse ainus vabandus. Nii vanad oleme juba, aga kergemaks pole elu läinud. Mis toimub? Kas ei peagi minema? Kas see, et peaks kergemaks minema, on vaid väärastunud arusaam või mõttetu unistus?

Kui nüüd aus olla, siis tegelikult olin ma teadlik, et kergemaks ei lähe juba päris ammu. Jõudsin ise selle aimduse jälile :) Ja siis aitas mind keegi, keda ma sel ajal enda jaoks kõige tähtsamaks inimeseks pidasin. Pole tal ammu külas käinud ja pole praegu kavas minna ka. Temal on oma elu ja minul oma. Milleks veel kord purustada helesiniseid ja naiivseid ulmasid? Ükskord ma seda juba ju tegin. Sellegipoolest: respekt. Elu lõpuni. Ja nimetu igatsus vist ka. Kallida tahaks teda tegelikult küll. Ja kuulata tema loodetavasti mitte liigselt väsinud häält ja jälgida, kui energiline võib üks inimene olla. Vähemalt sellisena on ta minu mälestustes. Lihtsam on juhuslikult kohtuda. See ei kohusta, aga samas rõõmustab. Varem tegi kurgu kibedaks ja kurvastas, aga nüüdseks enam mitte. Nüüd on ainult puhas rõõm. Virtuaalsed kallid :))) Ja mu sõnum on nüüdseks vist kokkuvõttes selline, et ma olen ülimalt tänulik ja õnnelik, et mul oli võimalik teda tundma õppida ja temalt õppida.

Rohkem ei kirjuta temast. Läheb muidu äkki liiga idealiseerivaks. See mu viga ju tegelikult oligi, nagu ma tagantjärele aru sain. See selleks.

Ma nüüd lisan respektiga hetke lemmiku sõnad... Kahjuks laulu ma siia riputada ei saa. See on selle nädala kõige lemmikum lugu ja pärit Käshi nostalgiakogust. Nautigem David Bowie´t ja Starman´i!

Goodbye love
Didn't know what time it was the lights were low oh how
I leaned back on my radio oh oh
Some cat was layin' down some rock 'n' roll 'lotta soul, he said
Then the loud sound did seem to fade a ade
Came back like a slow voice on a wave of phase ha hase
That weren't no D.J. that was hazy cosmic jive
There's a starman waiting in the sky
He'd like to come and meet us
But he thinks he'd blow our minds
There's a starman waiting in the sky
He's told us not to blow it
Cause he knows it's all worthwhile
He told me:Let the children lose it
Let the children use it
Let all the children boogie
I had to phone someone so I picked on you ho ho
Hey, that's far out so you heard him too! o o
Switch on the TV we may pick him up on channel two
Look out your window I can see his light a ight
If we can sparkle he may land tonight a ight
Don't tell your poppa or he'll get us locked up in fright
There's a starman waiting in the sky
He'd like to come and meet us
But he thinks he'd blow our minds
There's a starman waiting in the sky
He's told us not to blow it
Cause he knows it's all worthwhile
He told me:Let the children lose it
Let the children use it
Let all the children boogie
Starman waiting in the sky
He'd like to come and meet us
But he thinks he'd blow our minds
There's a starman waiting in the sky
He's told us not to blow it
Cause he knows it's all worthwhile
He told me:Let the children lose it
Let the children use it
Let all the children boogie
La, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, laLa, la, la, la, la, la, la, la

http://www.lyricsdir.com/d/david-bowie/starman.php