Tavaline vihmane reede

Just selline päev täna ongi. Hetkel vihma ei saja, aga enne sadas ja ma arvan, et varsti sajab jälle. Õhk ei liigu ehk tuulehooge ei esine, mis tähendab, et õues on üks ja sama staatiline pilt. Ma ei hakka ütlema, ei ütlen siiski, et millegi pärast meenutab see mulle teatrit :) Papist majad ja puud, mis lihtsalt on kellegi püüdliku käe poolt lavale asetatud, inimesed jahmerdavad seal vahel oma asjalikke tegemisi-talitusi teha, aga lõppkokkuvõttes on ikkagi kõigile - nii pealtvaatajatele kui ka tegijatele endile teada, et tegemist on teatriga. Selline Becketi meeleolu on täna. Ja kuigi ma näen oma aknast rohkem kui ühte raagus ja pisut kõverat puud, on ikkagi tunne, et Godot` on liikvel.

Küllap see on eilse teatrijutu tulemus. Katu käis külas ja rääkis, kui palju ta on suveteatrit nautinud :) Seega siis pisi-süümekad tekkisid ja nüüd vaatangi aknast õue ja teater on silme ees. Ja tegelikult on teiseks põhjuseks see, et ma eile, suure punnitamise peale sain lõpuks loetud need Krossi heietused. Ega ei usu mind küll keegi, kui ma ütlen, et ootan põnevusega järge. Aga ma tõesti ootan. Esiteks olin ma unustanud, et raamatu lõpus on 100 lk pilte ja registreid, mis tähendas, et kui jutt äkitselt lõppes, sisaldades fraase, et kui ma viitsin, siis ma ehk kirjutan veel - eriti veel, et tegemist oli ühe minu lemmikluuletuse sünnilooga - , siis ma olin ikka räigelt pettunud. No tegelikult, olgem ausad, ma olen alati pettunud, kui hea raamat otsa lõppeb, aga ikkagi... Ja siis püüdsin ma kaks tundi välja mõelda, millega lõppesid Lennart Meri mälestused, aga mitte ei tulnud meelde... Raamat on ju kordi pisem, nii et ta ei saanud ju olla nii põhjalik?! Seega on mul nüüd ülesandeks leida üles Lennarti mälestusteraamat, mis mul kunagi olemas oli, aga mille ma mäletamist mööda olen kellelegi välja laenutanud, sest viimasel korral - umbes aasta tagasi - seda lugedes pidin seda juba raamatukogust laenutama. Igal juhul lõppesid minu eilsed eksirännakud lugedes Jüri Lina raamatut vabamüürlusest... :)))) Ja nagu ikka ei saa ma pärast Krossi lugemist hakkama teiste autoritega, sest laused tunduvad jube lühikeseks hakitud ja no olgem ausad, Lina raamat ei ole just erti sidus ja argumendid eriti põhjendet. Aga see on juba üks teine teema, millest kunagi võiks tõenäoliselt tunde kirjutada.

Kui praegu jääb mulje, et ma eile ainult lugesin, hambad ristis ja nina raamatus, siis nii see päriselt küll ei olnud. Nagu ikka oma esimesel Tartu-nädalal magasin ma hästi kaua... Ja siis registreerisin ennast oma vähestele ainetele, pesin nõusid, tegin Käshile tunniplaani - kaks ainet ja needki kattuvad!!! - ja siis tuli Katu külla. Ma järjekordselt jätan detailidesse laskumata, et mida me rääkisime, aga tore oli! Isegi ei klatshinud sel korral. Vat, mis suvi inimestega teeb! Ja lõpuks tegi Katu oma sinise autsiga sõitu. Väga hästi sõitis, kui võrrelda seda minu õe jõnksutamise, karjumise, hala, pidurite krigina, aeg-ajalt kostuva ja kõrvulukustava ränn-ränniga ;)

Eile oli veel päevakorras ka pisike töö tegemine ehk siis sain protokolli tehtud ja laiali saadetud. Nädal hiljem kui lubasin, aga tehtud ta nüüd on. Igast asju on veel vaja teha... Uhh, masekas tuleb peale, sest lisaks on ju veel vaja elada. Viimase aja hüüdlause ongi, et mul on vaja elada ka... Ei tea, millal see tekkis, aga see on igatahes väegade mugav vabandus, kui miskised väegade olulised asjad on mujal tegemata, kas siis tahtlikult või tahtmatult... Pean nüüd asja natsa ajama...........