Would I lie to you?
Diskobiit praegu räägib mulle valetamisest :) Valetamine on tegelt selline õrn-hell teema, et seda inimesed ei taha eriti puudutada. Ma ka ei taha. Mitte et oleks viimasel ajal mingite eriti suurte valedega maha saanud, ei. Ei mäletagi õigupoolest, millal viimati sai suurelt valetatud. Mingeid olulisi asju. Väikseid asju vist ka pole luisanud.
Nii, aga eile oli taas kord selline päev, kus TY paar närvivapustust põhjustas. Mulle mitte eriti, aga Katu sai kindlalt ataki :) Nagu ikka meie osakonnas, päädis tunniplaani tegemine sellega, et pead ise otsima mingeid suvakaid asju. Mitte ühtegi ainet ei loeta! Õppekavas olevat pole olemaski, pole kunagi olnudki... Vat sellised asjad siis. Mis sest ikka, meie osakond lihtsalt on selline. Ise me sinna kooli ronisime, ise seda suppi helbime. Mina lasen igal juhul asjal jahtuda nädalakese, siis on esimene kokkusaamine ja asjad saavad selgemaks. Vähemalt vanakesed andsid sellist nõu, kui ma eile kooli peal ühe kinni püüdsin ja piinasin eriti lollide küsimuste ja väidetega...
Üritasin eile Tolkieni lugeda. Ei õnnestunud. Seega lugesin Pratchettit. "Mort" tundus riiulil kõige ohutum teos olema, seega valisin selle. Aga kõrval mängis televiisor ja sealt tuli ju kaks mu lemmikmeest eri kanalitel. Tegin südame kõvaks ja vaatasin Tomi mitte Nicholast. "Forrest Gump" on ikka üle mõistuse tore film. Ja kogu filmi vältel ehk siis elu jooksul, jõi Forrest, Forrest Gump, pidevalt Dr. Pepperit! Õlut mainis ka paaril korral, aga jõi ikka limparit :) Presidendid vahetusid, ajalugu sai ajalooks, elu sai ajalooks, aga Dr. Pepper püsis. Imepärane, kas pole?!
Täna maale lähen, lausa tahan minna. Süüa tahaks. Süüdimatult, hommikust hommikuni. Kartuleid näiteks. Kotletist ei ütleks ka kohe kindlasti ära. Supi sisse ei sülitaks. Kõlab, nagu oleks nälginud. Tegelikult ei ole ju. Ja ma tõesti armastan makarone, tõesti. Ei tundu vist usutav. Et olen mingine 11 päeva söönud iga päev kaks korda päevas makarone... :) Söögi jutt tekitas pisikese söögiisu. Seega hommikune maisihelves läks loosi. Ja ma ei saa aru, kuidas need maisihelbed järjekindlalt iga 3 päeva tagant otsa saavad? Peab ikka seda isukest mul olema. Külmkapp on nii jääs, et kole lausa. Mõned asjad on ligamärjad, sest ta juba sulatab ennast ise ja samas teised asjad on jääkülmad. Piim näiteks praegu pani hammastele hullu põntsu. Ai-ai tegi ühesõnaga. Ja nüüd ma küll hakkan Ozzy saatel asjalikuks.
Nii, aga eile oli taas kord selline päev, kus TY paar närvivapustust põhjustas. Mulle mitte eriti, aga Katu sai kindlalt ataki :) Nagu ikka meie osakonnas, päädis tunniplaani tegemine sellega, et pead ise otsima mingeid suvakaid asju. Mitte ühtegi ainet ei loeta! Õppekavas olevat pole olemaski, pole kunagi olnudki... Vat sellised asjad siis. Mis sest ikka, meie osakond lihtsalt on selline. Ise me sinna kooli ronisime, ise seda suppi helbime. Mina lasen igal juhul asjal jahtuda nädalakese, siis on esimene kokkusaamine ja asjad saavad selgemaks. Vähemalt vanakesed andsid sellist nõu, kui ma eile kooli peal ühe kinni püüdsin ja piinasin eriti lollide küsimuste ja väidetega...
Üritasin eile Tolkieni lugeda. Ei õnnestunud. Seega lugesin Pratchettit. "Mort" tundus riiulil kõige ohutum teos olema, seega valisin selle. Aga kõrval mängis televiisor ja sealt tuli ju kaks mu lemmikmeest eri kanalitel. Tegin südame kõvaks ja vaatasin Tomi mitte Nicholast. "Forrest Gump" on ikka üle mõistuse tore film. Ja kogu filmi vältel ehk siis elu jooksul, jõi Forrest, Forrest Gump, pidevalt Dr. Pepperit! Õlut mainis ka paaril korral, aga jõi ikka limparit :) Presidendid vahetusid, ajalugu sai ajalooks, elu sai ajalooks, aga Dr. Pepper püsis. Imepärane, kas pole?!
Täna maale lähen, lausa tahan minna. Süüa tahaks. Süüdimatult, hommikust hommikuni. Kartuleid näiteks. Kotletist ei ütleks ka kohe kindlasti ära. Supi sisse ei sülitaks. Kõlab, nagu oleks nälginud. Tegelikult ei ole ju. Ja ma tõesti armastan makarone, tõesti. Ei tundu vist usutav. Et olen mingine 11 päeva söönud iga päev kaks korda päevas makarone... :) Söögi jutt tekitas pisikese söögiisu. Seega hommikune maisihelves läks loosi. Ja ma ei saa aru, kuidas need maisihelbed järjekindlalt iga 3 päeva tagant otsa saavad? Peab ikka seda isukest mul olema. Külmkapp on nii jääs, et kole lausa. Mõned asjad on ligamärjad, sest ta juba sulatab ennast ise ja samas teised asjad on jääkülmad. Piim näiteks praegu pani hammastele hullu põntsu. Ai-ai tegi ühesõnaga. Ja nüüd ma küll hakkan Ozzy saatel asjalikuks.
Kirjutas Kriux kell 9:56 AM
