Ikka ja jälle need edetabelid
No ei saa lahti sellest edetabelite mõttest. Seega teen täna lühikese edetabeli ja teemaks Harry Potter. Ja põhjuseks muidugi see, et mul pisikesed unehäired taas ning magamise asemel loen hoopis Harry ja tema sõprade seiklusi. Btw ei lähe kaua enam, mil hakkan lugema Terry Pratchettit. Kõik enda raamatud, mis Tartu kodus on, on lihtsalt läbi loetud ja nüüd olen aktiivselt asunud revideerima sõprade riiuleid. Sealt ka Potter pärit. Ja nende edetabelis on vaieldamatult esikohal Pratchett. Hinnanguliselt on seal veidi üle kümne tema raamatu :))) Nii et ulme lainele. Muinasjutt või ulme, mis seal vahet, eks.
Aga Potteri juurde tagasi tulles...
Kõige segasem Potteri film on kahtlemata oopuse kolmas ehk"Harry Potter ja Azkabani vang" ning samas pean ma ütlema, et see on üks paremaid raamatuid. Parim raamat on aga vist see tonnine (loe: megasuur, ma ei saa aru, kuidas lapsed viitsivad nii pakse raamatuid lugeda?) ehk "Harry Potter ja Fööniksi ordu". Lemmiktegelane... Mmm. Minu feminiinsem pool käsib öelda, et Hermione ja tegelikult pean ma sellega nõustuma - seega: Hermione. Lemmikõpetajad... Hmm. Direktor Dumbeldore ja prof. McGonagall. Ja tegelt mulle meeldib Snape ka :) Nii ja ma just mõtlesin, et ei viitsi enam seda jätkata... Kuigi võiks veel lemmik-Weasley valida ja lemmik-seikluse ja nii edasi.
Ja Potteri fenomenist rääkides jõuab vist alati selleni välja, et muinasjutud lihtsalt meeldivad nii väikestele kui ka suurtele. Eriti veel sellised, kus peategelastele kõik lõppkokkuvõttes ikkagi õnnelikult lõppeb. Ehk siis nagu 20. sajandi algusest muinasjutte on kirjutatud ja räägitud - need roosamannaks tehtud lood õnnelike lõppudega :) Ma mäletan päris hästi, et mul kodus kunagi oli hästi suur virn neid Eesti Raamatu poolt välja antud õhukesi muinasjutu kogusid. Pehmete kaantega ja peaaegu A4 formaadis. Ja kui need said kõik mitmeid kordi läbi loetud, siis tassisin raamatukogust juurde. Need olid rampsis veel kõige alumise riiuli peal ja köidetud värviliste pappkaante vahele. Ma kogu aeg mõtlesin, et miks mul kodus nad selliste kaante vahel pole. Ei saanud lihtsalt veel aru, et raamatukogus on veidi teised reeglid :) Tegelikult oleks pidanud kodus ka neid köitma, sest lugejate hulk oli ju suur - vennad ja õke ja mina... Mis tähendas seda, et vanematel raamatutel olid kaaned kadunud, ei saanudki teada, mis rahva muinasjutte loed, mõne hea loo lõpp oli puudu, sest kellelgi oli vaja olnud paar lehte sellest välja rebida jne. Seega rampsis sai ikka sorditud päris kaua. Ma siin üritasin välja mõelda, et millal ma esimest korda elus rampsis käisin, aga ei mäletagi. Ma tean, et lugejapileti sain ühel vihmasel ja suht pimedal sügispäeval, arvan, et olin siis juba 2. klassis (või oli see kolmas või esimene? midagi jäi mul ju vahele), kui me rampsi all kinos miskit multikat - Väikevenda ja Karlssonit - vaatasime ja filmimasin katki läks just selle koha peal, kus keegi tagus vastu Väikevenna toa ust. Ja siis mu pinginaaber viis mind sinna üles ja aitas mul ennast lugejaks möllida. Aga rampsi raamatutega olin enne ka kokku puutunud. Vennad vist käisid seal ja vanaemal vist oli ka lugemistuur sel ajal. Õke käis sealt Kaari raamatut tellimas. Ma arvan, et see võiski mu esimene laenutatud raamat olla, sest tal oli see kohustuslik ja ta tagastas selle enne, kui ma Kaari kummalise elujärje jälgimisega lõpule jõudsin. Lugemispäevikusse joonistas ta igal juhul pildi sellest, kuidas Kaari sokke kuivatas. Ma arvan, et ta kopeeris selle raamatust maha :) Õke mul ju pisikesena eriti ei lugenud, sest lugemisoskus tuli tal visalt, nagu ta ise on öelnud, siis umbes teise klassi lõpuks. Ja see on just see aeg, kus ka mina lugema hakkasin. Ja kui juba kompleksidest juttu tuli, siis ilmselt mäletan ma veel pikka aega, kuidas lasteaia viimases rühmas arvati, et meil on ainult kaks tüüpi, kes lugeda oskavad, seega ma ei saanud enne viimaseid päevi tõestada, et ma tõesti oskan lugeda. Lihtsalt öeldi mulle, et ei ole mõtet sul teha nägu, et sa oskad lugeda. Nagunii on vennad ja õke mulle asju ette lugenud ja see mul hoopis peas... Vat nii. Ilmselt oleks nad pikali kukkunud, kui nad oleksid teadnud, et surmakuulutusi lugedes vanaema juures, olin ma juba ammu kõik tähed endale selgeks teinud. Ja esimese suurte inimeste raamatuna lugesin vist teise klassi (kui ma seal ikka käisin) sügisel - vihmasel ja pimedal taas, vanaema juures haige olles Tammsaare lühijutte. Vanaema lihtsalt ei jaksanud mulle enam tähelepanu pöörata, ette lugeda ja andis siis mulle raamatu kätte. Seega ma ulusin nagu hull, kui lugesin vist "Vanasid ja noori". Tammsaare lühijutte pole ma pärast seda enam lugenud :) Vähemalt mitte viimse kümne aasta jooksul. Vanaema juures ehk ikka, aga siis juba teadsin, mida vältida.
Ja nüüd peaks ma hakkama kooli minema... Loodetavasti pole tunniplaanis muudatusi. Lugemisoskus kulub täna marjaks ära :)))
Aga Potteri juurde tagasi tulles...
Kõige segasem Potteri film on kahtlemata oopuse kolmas ehk"Harry Potter ja Azkabani vang" ning samas pean ma ütlema, et see on üks paremaid raamatuid. Parim raamat on aga vist see tonnine (loe: megasuur, ma ei saa aru, kuidas lapsed viitsivad nii pakse raamatuid lugeda?) ehk "Harry Potter ja Fööniksi ordu". Lemmiktegelane... Mmm. Minu feminiinsem pool käsib öelda, et Hermione ja tegelikult pean ma sellega nõustuma - seega: Hermione. Lemmikõpetajad... Hmm. Direktor Dumbeldore ja prof. McGonagall. Ja tegelt mulle meeldib Snape ka :) Nii ja ma just mõtlesin, et ei viitsi enam seda jätkata... Kuigi võiks veel lemmik-Weasley valida ja lemmik-seikluse ja nii edasi.
Ja Potteri fenomenist rääkides jõuab vist alati selleni välja, et muinasjutud lihtsalt meeldivad nii väikestele kui ka suurtele. Eriti veel sellised, kus peategelastele kõik lõppkokkuvõttes ikkagi õnnelikult lõppeb. Ehk siis nagu 20. sajandi algusest muinasjutte on kirjutatud ja räägitud - need roosamannaks tehtud lood õnnelike lõppudega :) Ma mäletan päris hästi, et mul kodus kunagi oli hästi suur virn neid Eesti Raamatu poolt välja antud õhukesi muinasjutu kogusid. Pehmete kaantega ja peaaegu A4 formaadis. Ja kui need said kõik mitmeid kordi läbi loetud, siis tassisin raamatukogust juurde. Need olid rampsis veel kõige alumise riiuli peal ja köidetud värviliste pappkaante vahele. Ma kogu aeg mõtlesin, et miks mul kodus nad selliste kaante vahel pole. Ei saanud lihtsalt veel aru, et raamatukogus on veidi teised reeglid :) Tegelikult oleks pidanud kodus ka neid köitma, sest lugejate hulk oli ju suur - vennad ja õke ja mina... Mis tähendas seda, et vanematel raamatutel olid kaaned kadunud, ei saanudki teada, mis rahva muinasjutte loed, mõne hea loo lõpp oli puudu, sest kellelgi oli vaja olnud paar lehte sellest välja rebida jne. Seega rampsis sai ikka sorditud päris kaua. Ma siin üritasin välja mõelda, et millal ma esimest korda elus rampsis käisin, aga ei mäletagi. Ma tean, et lugejapileti sain ühel vihmasel ja suht pimedal sügispäeval, arvan, et olin siis juba 2. klassis (või oli see kolmas või esimene? midagi jäi mul ju vahele), kui me rampsi all kinos miskit multikat - Väikevenda ja Karlssonit - vaatasime ja filmimasin katki läks just selle koha peal, kus keegi tagus vastu Väikevenna toa ust. Ja siis mu pinginaaber viis mind sinna üles ja aitas mul ennast lugejaks möllida. Aga rampsi raamatutega olin enne ka kokku puutunud. Vennad vist käisid seal ja vanaemal vist oli ka lugemistuur sel ajal. Õke käis sealt Kaari raamatut tellimas. Ma arvan, et see võiski mu esimene laenutatud raamat olla, sest tal oli see kohustuslik ja ta tagastas selle enne, kui ma Kaari kummalise elujärje jälgimisega lõpule jõudsin. Lugemispäevikusse joonistas ta igal juhul pildi sellest, kuidas Kaari sokke kuivatas. Ma arvan, et ta kopeeris selle raamatust maha :) Õke mul ju pisikesena eriti ei lugenud, sest lugemisoskus tuli tal visalt, nagu ta ise on öelnud, siis umbes teise klassi lõpuks. Ja see on just see aeg, kus ka mina lugema hakkasin. Ja kui juba kompleksidest juttu tuli, siis ilmselt mäletan ma veel pikka aega, kuidas lasteaia viimases rühmas arvati, et meil on ainult kaks tüüpi, kes lugeda oskavad, seega ma ei saanud enne viimaseid päevi tõestada, et ma tõesti oskan lugeda. Lihtsalt öeldi mulle, et ei ole mõtet sul teha nägu, et sa oskad lugeda. Nagunii on vennad ja õke mulle asju ette lugenud ja see mul hoopis peas... Vat nii. Ilmselt oleks nad pikali kukkunud, kui nad oleksid teadnud, et surmakuulutusi lugedes vanaema juures, olin ma juba ammu kõik tähed endale selgeks teinud. Ja esimese suurte inimeste raamatuna lugesin vist teise klassi (kui ma seal ikka käisin) sügisel - vihmasel ja pimedal taas, vanaema juures haige olles Tammsaare lühijutte. Vanaema lihtsalt ei jaksanud mulle enam tähelepanu pöörata, ette lugeda ja andis siis mulle raamatu kätte. Seega ma ulusin nagu hull, kui lugesin vist "Vanasid ja noori". Tammsaare lühijutte pole ma pärast seda enam lugenud :) Vähemalt mitte viimse kümne aasta jooksul. Vanaema juures ehk ikka, aga siis juba teadsin, mida vältida.
Ja nüüd peaks ma hakkama kooli minema... Loodetavasti pole tunniplaanis muudatusi. Lugemisoskus kulub täna marjaks ära :)))
Kirjutas Kriux kell 12:41 PM
