1. Mul oli täna vaba päev.
2. Ma olen selle päeva lõpuks rohkem väsinud kui kogu eelnevast töönädalast kokku.
3. Käisin täna kaks korda linnas.
4. Ei olnud aega 20 tööd ära parandada.
5. Reedesed mängulised ülesanded on ette valmistamata: aega ei olnud.
6. Käisin täna tööl (vt ka punkti nr 1).
7. Ma loobun imestamast igasuguste asjade üle.
8. Ja siiski ma imestan.
9. Selleks, et kummalisi olukordi ette ei tuleks, on vaja olla pain in the ass.
10. Ma ei ole pain selles va samuses.
11. Depressi vältimiseks või sellesse sattudes (?) sõin järjest 8 saiakest.
12. Pärast saiakesi sõin kaks tundi järjest kommi.
13. On teatud olukordi, millesse sattumist ei saa ette näha, osasid seevastu saaks vältida, kui osav olla.
14. Ma pole piisavalt osav.
15. Aeg töötab minu vastu.
16. Mida kauem siin istun, seda mustemaks meel läheb.
17. Lähengi ära.

P.S. Üks hea asi ikka oli ka: vaatasin "Grey´s Anatomy" 5. hooaja 1. osa. Väga lahe oli ja kestis topelt kaua. Kurat, elu on ikka hea.

Kolm

"Kolm meest paadis (koerast rääkimata)" Viljandi Ugalas 24. septembril. Dramatiseering Peeter Tammearult, laulutekstid Mercalt, lavastaja Oleg Titov. Osades Arvi Mägi, Margus Vaher, Peeter Jürgens, Peeter Konovalov ja Andres Oja.

Papist teater oma parimas mõttes. Uksed ja seinad, mida sai pöörata, paat, mida sai lauaks või kohvikuks ümber teha (lavakujundajaid mitu, kontseptsiooni autorit pole võimalik kava põhjal kindlaks teha). Väike ämbritäis vett ja Thames oli olemas. Kõige selle juures, mis mind väliselt võiks ärritada - papp, kupleed, (üle)mängimine, kehv dramatiseering - oli tegelikult päris naljakas etendus. Mitte ha-haa naljakas, vaid selline armsalt vanamoeline naljakas. Vanapapid räägivad, söövad, pakivad, higistavad naljakas etendus, kus haigutus oleks võinud kohe peale tulla, aga ei tulnud. Võib-olla on süüdi see, et kui juba kaugele mindud, siis ikka otsid midagi. Midagi erilist. See eriline oli täitsa olemas. Selles mõttes, et ma ei kujutaks ise raamatut lugedes ette, et võiks teha kena kupleedega pikutud laulumängu, kus päris kutsat polegi, aga näe, nemad (tema?) tuli selle peale ja tegi ära, andes koera ülesanded klahvkamehele, kes ühtlasi ka koera austavat ülesannet täitis. Ilmselt leidlik lavakasutus - see paat-restoran (!)...

Nii, duty calls keset vaba päeva... What the fuck?!

Monkey

Täna ületasin ennast ja vaatasin puu otsast alla. Selles polekski midagi imelikku, kui see poleks just üks ajalooga puu olnud. Ja siis olin ma sunnitud läbima teekonna, mida eelmisel korral vältisin. Mis omakorda tähendas, et ma panin mingi 20 minutit nõrka, nii et istruktor soovitas jõnglastel mind lükata, terve kari pägalikke kogunes vaatama, kuidas ma sõna otseses mõttes rippusin nöörikese otsas ja keeldusin edasi minemast.

Nagu näha - istun arvuti taga - ma siiski läksin ja tegin selle asja ära. Jalalihased on rämedalt valusad. Adreka laks oli aga piisav, et olla väsinud, ent õnnelik. Rääkimata sellest, et mind tabas totaalne muretus.

Ei, hästi on. Õkel oli üleeile sünnipäev - mul on maailma parim õde! Loodan, et nädalavahetusel saan seda ühel või teisel viisil ka tähistada. Üks pisike osa kingitusest on ka muretsetud, puuduvate komponentide üle murran veel pead, aga ma arvan, et midagi ilusat ja head peab see olema :)

Ääremärkus: ma pean minema kas raamatupoodi või raamatukokku. Tahan lugeda midagi põnevat ja midagi sellist, mis ei kuulu kohustuslikku ega soovituslikku nimekirja. Mis toob mu "Kääbikuni". Nädalavahetusel lugesin, oli sama lineaarne lugu kui eelmisel korral ;)

"CSI kriminalistid." On esmaspäev (mitte aastasaja lõpp... mul nimelt kummitab see luulerida, eriti õõnsa häälega loetult, kusjuures).

Kui kipitab...

Sügis ja (kooli)arstide hoiatused on minu huviorbiiti jõudnud. Väga rõvedalt laksisid. Kurk valutab, olen haigestunud köhha ja nohhu (ja ma veel muretsesin, et millal ma neid lühikesi ja ÕSi järgi lubatud lühikesi sisseütlevaid saan kasutada!). Eile oli ilmselt ka palavikupoiss (tüdrukud ei ole ju ometi nii õelad, et laseksid vaevelda poolteadvusetus olekus!), vähkresin tundide kaupa, üritasin tööd teha, kuid olin sunnitud lõpetama, kui avastasin, et ei suuda kuut ja viit kokku liita.

Eilse päeva ainuke helge hetk oli see, kui ma juhtusin vaatama "Õhtust Ekspressi", kus Wimberg vestles Mihkli ja Mari(i?)ga. Hüsteeriliselt naljakas ja ometi tabav ja tõseselt võetav. Ma olen üks neist, kes loeb puhtinimlikust huvist pildiraamatuid ja samas ka neid raamatuid, milles on sisu. Oioi...

Asjalikuks. Ehk uudised ja uni :D On ju ometi reede!

Nädal läks kui unenägu vol 2

Eelmisel teisipäeval tabasin end sellelt, et ülelugemine on tore (Kivirähk), aga see ei asenda uut elamust. Seega võtsin kaks veel lugemata teost käsile.

Kõigepealt Nick Hornby “Maoli”, mis oli... Kiire lugemine, meelelahutus ja ühe hingetõmbe raamat (mitte selles mõttes, et ei saa käest ära panna, vaid selles mõttes, et kui käest ära paned, siis pole kindel, kas uuesti kätte võtad). Süžee oli lihtne: üks poiss saab meheks ja avastab, et ta on samas olukorras, milles kunagi oli ka tema ema ehk siis teismelisena peab hakkama vastutama uue elu eest. Lisaks teeb ta paar ajahüpet, mis näitavad, milliseks tema elu kujuneb, kui ta teeb ühe või teise valiku. Lõppkokkuvõttes pole poisil muidugi midagi valida, uus ilmakodanik tuleb ja poiss peab sellega kohanema. See on lühidalt sisu. Täiesti loetav noortekas :) Kaks head tsitaati ka:

"Teismeliste lapsesaamisest on netis palju juttu. Tähendab, netis on ju kõigest palju juttu, kas pole nii? Ükskõik, mis probleem sul ka on, kuskil sellest räägitakse ja sa ei tunne ennast enam nii üksi. Kui su käsivarred on järsku roheliseks tõmbunud ja sa tahad rääkida inimestega, kellel on rohelised käsivarred, leiad õige lehekülje. Kui ma otsustaksin, et tahan seksida ainult Rootsi matemaatikaõpetajatega, siis ma leiaksin kindlasti lehekülje, kus käivad koos Rootsi matemaatikaõpetajad, kes tahavad seksida kaheksateistkümneaastaste inglise poistega." (282)

"Nagu ma ütlesin, ei saa sa päris tuleviku osas midagi ette võtta – ainult sellega, kuhu sind lennutatakse. Pead istuma ja ootama." (288)

Teise teose olin ma sunnitud kätte võtma (no details). Oscar Wilde´i "Õnnelik prints" sisaldab kunstmuinasjutte, mis on vähem või rohkem tuntud. Iga lugu on tervik ja igas loos on õpetlik iva. Rääkimata sellest, et Europeia sarjal on head (samas ka lühikesed) järelsõnad, mis annavad piisavalt taustainfot. Mu lemmiklooks sai "Isekas Hiiglane" - olen seda enne ka lugenud, aga praegusesse eluetappi tundus see eriti hästi sobivat. Kes lugenud, see lugenud, kes mitte, võiks ikka lugeda küll. Muinasjutud peidavad endas tuntud ja turvalisi mustreid, uinutavad valvsuse ja annavad (enese)kindlust.

Astrid Lindgreni "Meisterdetektiiv Blomkvisti" loen ka üle :)

Nädalavahetusel kintsis "Mina olin siin", mis osutus teatud mõttes üllatuseks - tekstitruu, aga filmilinal jõhkram kui raamatu lehekülgedel. Tekitas tunde, et midagi on valesti. Ma veel ei tea, miks, aga mõtlen veel :P

Ja täna käisin koolitusel. Targad tädid rääkisid väga palju, mõtlemisainet sain terveks aastaks. Alates sellest, et kui tahan üht asja hästi teha, siis teist ei saa ma hästi teha. Mis tähendab, et tööalaselt peaks võtma vastu mingeid otsuseid või siis teha kõiki asju kuidagi poolkõvalt - nagu kipub tavaline olema. Tähelepanu jagamist pean õppima ja fokusseerimist. Pikemalt sellel koolitusel ei peatu (konfidentsiaalsus?).

25 vanaduse tundemärki

Sain healt sõbralt kirja, mille sisuks alljärgnev.

25 vanaduse tundemärki:
1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neist ei kõlba suitsetamiseks.
2. Seks ühekohalises voodis ei tule kõne allagi.
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut.
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg.
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost.
6. Sa jälgid ilmateadet.
7. Su sõbrad abielluvad mitte ei "käi".
8. 120 päeva asemel on sul 28 päeva puhkust.
9. Mõiste "korralikud riided" ei tähenda enam puhtaid teksasid ja pusa.
10. Sina oled see, kes helistab politseisse siis, kui kusagil muusika liiga kõvasti mängib.
11. Vanemad sugulased tunnevad ennast sinu kuuldes täiskasvanute nalju rääkides mugavalt.
12. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse.
13. Su auto liisingumakse tõuseb ja kindlustusmakse langeb.
14. Su koer on teaduslikul dieedil mitte ei söö kiirtoidu jäätmeid.
15. Diivanil magamine paneb selja valutama.
16. Sa teed lõunauinakuid.
17. Õhtusöök ja kino ongi kogu väljaskäimine, mitte ainult sissejuhatus.
18. Hunniku grillkanakoibade söömine öösel kell 3 mitte ei rahusta, vaid hoopis ärritab su seedimist.
19. Apteegis käid sa ibuprofeeni ja söetablettide, mitte rasedustesti või kondoomide järel.
20. 50-kroonine veinipudel ei ole enam "päris hea kraam".
21. Sa sööd hommikusöögi ajal hommikusööki.
22. "Ma ei jõua enam nii palju juua, kui vanasti" asemel ütled sa "Ma ei joo enam kunagi nii palju".
23. 90% ajas, mis sa arvuti ees istud, kulutad sa tõesti töö tegemiseks.
24. Sa jood enne baari minekut kodus selleks, et raha kokku hoida.
25. Kui sõbranna teatab, et ta on rase, siis sa õnnitled teda, mitte ei küsi, et kuidas kurat see nüüd juhtus.
Boonus:
26. Sa loed terve nimekirja läbi ja otsid paaniliselt üht punkti, mis sinu puhul ei kehti. Sa ei leia seda.


Lugesin nimekirja läbi ja värisesin pool tundi. Hirmust. Ma nimelt olen vana.

Auk

Kuna mul on teisipäeviti tunnivaba päev, siis olen igal kolmapäeval tööl nagu puuga pähe saanud - ühelt poolt lollakalt optimistlik ja teiselt poolt siiralt imestunud selle üle, et üleüldse tuleb tööd teha. Ühesõnaga mu nädala ainus auk on just praegu. Ühtki vihikut parandada ei ole, tänased ja homsed tunnid on juba valmis pandud ja materjalid paljundatud... Naljakas on. Tahaks kogu aeg midagi teha! Selline tunne on, et muretsen endale tikkimisriiet ja hakkan ristpistes jäneseid oma ainsa vaba tunni ajal tikkima :)

Ja mul muide ei ole igav. Ainult äkshnit on vähe :P

Loen küll, isegi teist korda

Kui ma hommikul Päevalehest Andrus Kivirähki kolumni lugesin, tabasin ennast taas mõttelt, et ta kirjutab - EPL-is - nagu iga teine kolumnist, ainult, et lisab iga lõigu lõppu temale omase lause, mis kogu eelneva üsna jaburasse valgusse asetab, nt "Jalutuskepp saetakse poole lühemaks ja uuril võetakse üks seier küljest." Ja see ongi Kivirähki maagia.

Kuna ma kaks nädalat ühtki raamatut polnud lugenud - pean silmas ilukirjandust - siis otsustasin eile õhtul, et alustada tuleb millestki lihtsast ja juba varem loetust. Ehk siis "Rehepapp" oli jälle käes ja lugemisnaudingut päris mitmeks tunniks. Ma jätkan kohe samal lainel ja võtan mõne muu tema teose ette. Seda väga lihtsalt põhjusel: ma ei viitsi kodust välja minna, et Apollost või Rahva Raamatust midagi uut osta. Raske on see laisa inimese elu :)

Laiskusest nii palju, et 12 ja pool tundi magada pole üldse mitte kerge, aga ma sain hakkama. Kõigest väike eine selle vahel ja siis edasi.

Nädalavahetus läheb täie ette.

Kes siis muu?

M6eldakse ikka asju v2lja. Kas ma olen ikka maininud, et ma olen suhteliselt obsessed sellest telenovelast?
Bailey "I am so right about so many things it would make your head spin."

Roosa maailm

Vahepeal oli 1. september. Muid päevi oli ka, aga nagu ikka on see septembrikuu esimene päev olulisem kui teised. Lastele, vanematele ja õpetajatele vähemalt. Mõned ametnikud saadavad ka tervitusi, nt hr minister, pr maavanem ja hr haridusosakonna juhataja. Tervitused kätte saadud, esimene koolipäev kenasti üle elatud, toimetused toimetatud ja osa neist kenasti unustusehõlma saadetud.

******
Vahepealsesse aega kuulub ka Tartu linnavalitsuse korraldatud foorum "Ühiselt ehitatud riik" 27. augustil Vanemuise kontserdimajas. Linnapea avas jälle, tal polnud suurt midagi öelda (mida üldse on sellisel puhul ÖELDA?). Ettekanded olid meestelt (kogu päeva jooksul võtsid naised, keda saalis oli umbes 90 protsenti, sõna kahel puhul: kord oli ühel tshikil asjalik küsimus, kord tahtis üks naesterahvas paljusõnaliselt ettekandjat tänada).

Alustas Christian-Marc Lifländer (ta üritas muuseas rääkida, kuidas ta oma nime sai, aga tegelikult me siiski seda teada ei saanud): rääkis palju ja osavalt julgeolekuruumist. Meeldejäävaim tsitaat: "Kui sul on suur haamer, siis kõik, mis sa näed, näeb naela moodi välja." Päris terav.

Jätkas Ilmar Raag, kelle ettekandest jäi meelde, et tuleb alati näha asju perspektiivist, lugedes tuleb seda näha ja silmas pidada. Ehk siis lugeja teab alati asjast rohkem, kui jutt tema elualast, ning seega tundub talle, et asi on halvasti kajastatud (meediatarbija ei suuda ühtki fakti võtta faktina). Põhisõnum: "Mida parem lugeja, seda parem meedia."

Edasi marutas Tarmo Noop, kelle sõnum oli äärmiselt lihtne ning tema veenvat esitust kuulates tekkis tunne, et kohe homme hakkan ka nii elama ja asju ajama: eesmärk peab olema suur ehk alati peab tahtma olla parem kui eile, eelmisel nädalal, kuul või aastal.

Henn Sarv seevastu mängis keelega, rääkis keele säilimisest ja puhtuses, kasutades sõnavärdjat "mesnager." Släng on lahe, kasutan ise ka seda, aga tavaliselt valin publikut :) Üks hea mõte oli küll: "Õpetamine on skaudijuhi töö metsas," ehk õpetaja toetab toimetamisi, mitte ei tee ette ära või ei pista nina sisse.

Toivo Maimets rääkis tüvirakkudest, kaasahaaravalt ja isuga. Natuke uurisin ise hiljem seda teemat ning tema ettekanne tundub nüüd hoopis selgem, kui see seal teiste üsna populistlike ettekannete seas tundus. Ei tea miks, aga meelde jäi küsimus: "Mitu kuradit mahub ühe nõela otsa?"

Päeva lõpetas Fred Jüssi, kes osavalt mängis läbi pea kõik eelnevad ettekanded, lükates ümber või õigupoolest tõstatas kahtluse, kas ikka peab kogu aeg kõigist ja kõigest parem, edukam, ilusam ja ei tea mida olema. Ütles otse välja, et tema küll ei taha olla. Kahetised tunded: väga tore, et ta seda tegi, samas... Vanus vabastas vastutusest ja lubas seda öelda või väita. Kui nii oleks öelnud keegi kolme- või neljakümnene, oleks vaadanud teda kui hullu. Nüüd aga tundus täiesti enesest mõistetav.

Tore foorum oli, kuigi eelmisel aastal oli vist pisut kandvamgi (asi võib-olla selles, et ootused eelmisel aastal olid olematud, nüüd aga täiega üles löödud). Järgmisel sügisel jälle. Loodan, et minu pakutud kandidaatidest ka kedagi kutsutakse :)

******

Nüüd on see koht, kus ma kirjutan: "Aga muidu on ju lahe. Elu on lill." See ongi nii, ainult, et aeg-ajalt tekib mingeid tühikuid, mida tagantjärele täites ei saa aru, mis õigupoolest toimus või miks õigupoolest toimus.

Ma pean veel korra töö juurde tagasi pöörduma: põrguinglid on lõpetanud ja mulle teada olevate andmete põhjal on nad kõik oma koha leidnud :)

Seda muidugi ka, et mul on uued lapsukesed. Ma ei nimeta neid veel kuidagi, küll aeg näitab, kas neistki tulevad põrguinglid või hoopis põrgulised või inglid. Esialgu on nad lapsukesed, keda ma ei tunne, aga varsti tundma õpin.

Mu äärmiselt produktiivne vaba päev saab läbi. Ja ma pean kirja panema, et ma olen rahul :D