Maalane

Proua Ema sai aasta vanemaks. Või on küpses eas daamide puhul kombeks öelda, et astus sammukese auväärsema ea poole? Eniveis, käisin maal ja nautisin maalase elu. See tähendab loomulikult söömist, magamist, unetust, täiesti mõttelagedate raamatute lugemist, tundidepikkust hängi televiisori ja kummaliste ajakirjade seltsis ning pastaka närimist ristsõnade juures. Kui isa sünnipäeva aegu olin köögitoimkonnas ning külastasin muuseas kohalikku poodi oma ultraägedas pisikeste koerakestega punases pidžaamas, siis pr Ema sünnipäev möödus väga vaikselt ning pingevabalt. Ainult kartulikoorimine, šašlõki valmistamine grillahjus, kuna polnud vabatahtlikke, kes õues oleks seisnud. Jaa, oli pingevaba.

Maalase elu kõige kummalisem seik oli laupäeva hommikul, kui endale suitsu keerasin ning pr Ema täiesti siiralt küsis, mida ma teen. Mu vastusele, et keeran tubakat, vaatas ta mind kahtlustava pilguga ja küsis: "Kas see on tegelikult ka tubakas, mida sa suitsetad?" Nii oli.

Lisaks avastasin, et pr Ema vihkab mu väikest halli lammast, mis peaks magamistoas voodi ees lebaskil olema. Ehk siis pakib seda järjekindlalt mu maalase sokisahtlisse ning asetab voodikese ette selle asemel beeži vannitoa vaiba. Võib-olla ta arvab, et mu jalad higistavad magamise ajal ning ma paterdan tema parketile koledaid jalajälgi.

Ühe ebameeldiva avastuse tegin veel - see pole küll maaluse seotud, kuid siiski. Nimelt on mu elektrooniline jooksupäevik läinud seda teed, mida lähevad Internetis olevad asjakesed, kui arendajad arvavad, et kõigil inimestel on olemas nutitelefonid koos oma imeappidega. Jahutas jooksuindu. Ausalt.

Meeldivate killast oli aga avastus, et supertraktoriga sõita on hea. Mis ei tähenda, et ma hakkaksin pidevalt niitmas käima. Pr Ema saab sellega suurepäraselt hakkama.

Ja nüüd siis hektiline linnaelu olümpia, raamatute ja halva ilmaga.

Suvi kestab veel.

Herilaste aeg

Vahepeal on tikrid valmis saanud. Mitte meie majaesisel põõsal, vaid ühe kena pisikese suvila juures, mida mitmel korral külastanud olen. Ehk siis seisnud tikripõõsas ja imenud nagu herilane suurtest rohelistest marjadest magusat mahla. Kes neid kesti ikka närib, eks. Ja herned. Koos ussadega, kahjuks. Ja oad. Soolaubadele panen mitmeid panuseid. Ja tomateid olen viimaste päevade jooksul kilose ketšupi jagu söönud. Suvi ju.

******
Maal oli pidu: iss sai vanaks. Külalisi oli sellel peol, kus mina köögitöölisena üles astusin, nii 40 kanti. Oli päris kena, kuigi lähema viie aasta jooksul ma seda enam ei kordaks.

******
Olen lugenud mõned raamatud, on olnud häid ja mitte nii väga häid, valik on olnud üsna juhuslik, aga mis teha, kui raamatupoes on käpp sees ja endal pea laiali otsas ning raamatukogus tuleb pidevalt viiviseid maksta (täna jälle!). Ma ei viitsi eriti tsitaate koguda, üldmulje on olulisem, aga Indrek Hargla "French ja Koulu" pani mind oma pseudoajaloolisuse ja äärmustesse minevate karakteritega südamest naerma, nii et kaks väljavõtet:

""Paraku on saatuse tahtel kujunenud nõnda, et kõik minu sõbrad on inimesed, kes suhtuvad rahasse loominguliselt," ütlesin mina. "Ja ma peaksin ka ennast rahakunstnikuks, kelle jaoks need materiaalsed väärtused on vaid tühised varjud vaimliste kõrval. Raha on tegemiseks ja kulutamiseks, rahategemine on looming ja selle kulutamine kunst. Kõik minu vaenlased on aga alati olnud inimesed, kes suhtuvad rahasse formalistlikult, näruselt, lähtudes põhimõttest, et seda on alati kindlaksmääratud hulgal ja selle hulk peab olema kuskil fikseeritud. Nende tühiste hingede jaoks peavad kulud alati klappima tuludega, kusjuures kummalisel kombel ärritab neid see, et raha on loomingulise tegevuse tagajärjel juurde tekkinud veel rohkemgi, kui et raha on pisut puudu jäänud. Meiesuguseid loomingulisi rahainimesi nad põlgavad. Mul pole kunagi olnud muud võimalust, kui neile samasuguse põlgusega vastata."" (lk 117)

"On hetki, mil sa eriti teravalt tunned, et elu pole lasteaed, kus kõik osalised käest kinni ja, lõbus laul suul, ringmängu mängivad. Kus sa võid kõigi peale kindel olla, kus pole petmist, valetamist, riuklikkust ja õelaid juhuseid. Mõnikord on elu nagu nuumsea unenägu tapamajast, mõnikord lahmatavad sinu peale elu ränkrasked tormilained ja ainus, mida sa teha võid, on need mehiselt vastu võtta ja loota, et kunagi sa meenutad seda hetke kui rumalat unenägu."  (lk 231)

Lugesin Harglat ja sain aru, et just õige aeg - olen Pratchetist vaimustuses ning oodanud, et leiaksin midagi sarnast, mis tooks välja rohkem eestlasele igiomast, mitte ei mängiks maailma kultuuris oluliste tekstide ja arhetüüpidega (mitte, et Harglal neid poleks: klassikaline veidrikust teener on olemas :)). Igatahes sai mu silmaring laiendatud ning saan nüüd aru, et Kivirähk oma vimkadega pole mitte üksi. Mis ei tähenda, et Hargla läheb kõigile Kivirähki armastajatele peale - ei lähe kindlasti, sest tegemist on siiski ulmega (tahtsin kirjutada muinasjutt, aga käsi tõrkus; ja samas tõrkus kirjutama ka ulme, kuigi selle žanrina Frenchi ja Koulu lugusid esitatakse). Hea lugemine oli, tõin raamatukogust järje ning loodan, et tegelased ei ammenda end, nagu juhtus Melchioriga 3. raamatu alguses.

Ja Matti Rönkä Viktor Kärppä põnevikud on ka läbi, ootan triloogia 3. osa tõlkimist :)

******
Suvi on hea. On ju?