Blogger paneb jälle nõrka. Ülikõva. Või mis...

Tegelikult oli äärmiselt õpetlik vaadata 2 voli "Kill Billi", 2. korda "National Treasure´t". Ausalt. Sekka lugematul arvul "Armastus kolme apelsini" vastu.

Kehakaal on täiskõhuga 60,7. Nii et siis tase. Haigus pole veel kikkinud, aga küll ta tuleb.

P.S. Ainult solaarium tänasest päevast puudu, et täielikult tibistuda. Muud parametrid täidetud.

NB! Vaja jälle miskeid maske osta... Mulle meeldib plätserdada.

Laupäev

Ahaa. Täna laupäev. Suure tormi, 4-kraadise külma ja vaheajaga päev. Minu hüper-super plaan eile kohe töölt tulles magama minna kukkus läbi, sest remontarid karjusid pööningul kõvasti. Hommikune tudu jäi ka lühikeseks, sest kellelgi oli vaja mu ukse taga pikalt seletada ning see lõpuks lahti kakkuda. Nii ma siis istungi juba pea tunni oma külmas toas, loen ajalehti ning tõrjun musti mõtteid rahast ja rahatusest, rahust ja rahutusest. Tegelikult pole üheski neist probleemi. Lihtsalt ei ole. Aga kirjutada on neid sõnu vist hea, noh nii kirjapildi mõttes, tähendusest ma ei räägi.

Muide
...bussis sõidab juba hulk asotsiaale, kes haisevad ja mörisevad.
...eile algas vaheaeg, tervelt kaks päeva puhkust.
...töökavad tuleb esitada reedel.
...Californias on metsatulekahju, mille tuulekiiruseks on kohati 78 k/h.
...eile vaatasin lõpuni "Kohtumine tundmatuga" filmi.
...õppelaenuintresse tuleb maksta 6300 krooni.
...minu klassis oli 6 kahtedele õppivat õpilast.
...tahan puhata ja mängida.

Mandariinide aeg

Oranžid ja kleepuvad, magusad ja hapud, pehmed ja pisut kangekaelselt oma koort kinni hoidvad. Viinamarjad maksavad juba pea miljon, seega läheb sujuvalt jõulurütm ehk mandariinirütm tööle. Welcome to my world!

Kaubsis, muide, ei ole veel jõulukaunistusi ja ma jummalast ootan juba. See tähendaks, et mingi vastik aeg on mööda saamas ja päevad hakkaksid uuesti pikemaks minema... Tahan jõule!

Jääääre "Väikesed raamatud" on mu lemmiklaul. Ausalt.

Jumal teab, kui hea on neljapäev

See on eilse päeva tunnuslugu ja tänase oma ka. Lihtsalt leidsin ühe kena mp3-de koha netist ja siis muudkui kuulan siin kenasid Eesti lugusid. Väga vahva. Olen algusduuridest, mis muidugi pole The Suni meeste välja mõeldud, vaimustuses.

Ahjaa. Tegelikult on olnud isegi hea nädal. Oma lapsukestega oleme kenasti läbi saanud. Võib-olla on natuke selles nn süüdi ka playboy eemaldamine. Arvatavasti. Igatahes on kohe rahu südames. Kui lõpetajad näkku ei paneks, oleks kõik hästi. Olen ikakgi rahul. Pingeline, aga nojah...

"Ja sulle, beibe, on iga hommik uus!"

One of those days

Ehk siis maakeeli. Täna on üks nendest päevadest, kus ma olen saatnud taas kohutavalt palju sõnumeid lapsevanematele. Veerandi lõpp on ikka väga lähedal. Kuidas selle kohta öeldaksegi - kui nüüd ka ei aita, siis mina ei tea, mis aitab. Noh, tegelikult hakkab mõnele mehele ainult üks häirekell tööle ja need on reaalsed mitterahuldavad tunnistusel. Oi, ma ei taha seda koosolekut, kus ma pean oma klassi õppeedukusest või siis õigupoolest õppeedutusest rääkima. Ma ikka mõtlen, et millas neil ometi aru pähe tuleb. Millal reality kikib munadesse, et nüüd ongi jama majas. 3-aastasele Enrikole ütlen pidevalt, et kui seda teed, siis on jama majas ja ta saab aru, jätab tegemata. 14-aastastele aga see enam ei mõju. 11st mitterahuldavast on saanud sujuvalt 12 mitterahuldavat. Mida värki??? Nojah, homme on suurpäev, kus kõik peaksid minema Carmelita juurde kontrolltöid tegema. Eks näis, palju neid sinna tegelikult kohale jõuab... Mis ma sest koolist ikka räägin-kirjutan. Olen täna kulutanud päris palju kroone, et ikka oma tööd teha. Kui jagataks töö punalipu ordeneid, siis ma peaks selle saama. Töö hulga eest. Kvaliteet, njah. Töö tellija materjalist, ütlevad kogenud pedagoogid. Vihkan seda sõna ja mõtteviisi. Usun, et midagi saab muuta, kurat, kui ei saa, siis on mu töö ju pointless. Aga ma pole tühja jutu rääkija ja tühja tuule tallaja. Teen ikka kasudega kaupa. Ei anna oma prognoosis enne järele, kui asjad korda saavad. Peavad saama. Kedagi kuskile ei saada, aga no kuulge, nali tuleb lõpetada ja käised üles käärida. Mängime räpast mängu, mille nimi on õppimine. Kahjuks aga see mäng otsustab kenade noorte inimeste tuleviku. Mina kooli ei leiutanud, aga see, kes leiutas, oli hea inimene. Õppimisvõime, ma usun, on kõige kasulikum võime maailmas. Kasulikum kui suhtlusvõime, sest kui sul esimene olemas, siis ju võid teise endale juurde õppida!

Kallid maailmale, täna taas.

Eile rääkisin miss Englishiga MSN-is. Tore-tore oli. Tahaks ka lennata. Oi kuidas tahaks oma vaheaeg Londonis veeta, aga kahjuks pole pileti raha, isegi mitte üheks otsaks ja vanemad ka sel korral aidata ei saa. Pank nõuab ju oma. Reisiplaanid tulevikku. Nagu paljud muudki asjad.

Täna olen hetkel rahul. Väike pea- ja kurguvalu on mu elus juba tavaline nähtus. Sõjakirves on püsti ja selle sama kirvega hakkab päid lendama, kui asjad korda ei saa. Peavad saama, sest ma töötan selle nimel. Prognoosid on paigas, kusjuures tänase sõnumite arvu korral kui kas või kaks inimest ennast liigutavad, säilivad shansid.

One life, keep it.

Seda võitlust ma võitlema jäängi

Et siis täna tõi 9. klass ka sõjakirved välja. Ma ei saa aru, kas lapsukestele mõjub veerandi lõpp halvasti või on keegi neile süüdimatuse kommi andnud...

Igatahes on mu 11 kahemeest endiselt kahemehed. Töö käib sektsioonides, nii palju, kui mul on andmeid, on praeguseks üks inimene sellest nimekirjast kadunud, kuigi päevik seda veel ei tõesta. Tõsist tööd asja kallal teevad veel umbes 5 inimest. Minu ülipositiivne prognoos nädalatagune oli, et alles jääb umbes kolm tüüpi. Kahjuks siiski vist rohkem. Seega on pakkumised avatud - kui palju on õppeedukuse protsent sel veerandil? Kas tuleb jälle ära irooniline märkus selle kohta, et pole veel ilmaski nii madalat protsenti näinud... Ei tea, igatahes raban endal ninast vere välja, et põrguinglid saaksid siiski paremad hinded. Jajah, õpsidele mõjub ka veerandi lõpp. Üks oli täna pärast teist tundi juba nii kuri, et ma tundsin ennast oma klassi õpilasena, kui läksin küsima, kuidas ja mida saavad kaks haiget tsikki järele teha... Uhuuu.

Lapsevanematega saab ikka natsa suheldud, taas. Nüüd olen Peetrikese perega kontaktis, eks näis, kas sealt tuleb midagi või on ka see peaga vastu seina jooksmine. Kahju on! Väga, kusjuures. Arvatavasti on tegemist mingi very deep family secretiga, mis paneb põntsu chica ülejäänud kooliteele ja ka elule. Miks küll me ei mõtle kõigepealt lastele ja alles seejärel iseendale... Miks... Ja oma murelapsest ma ei räägigi, täna jälle saatsin kirja... Appppppi. Kui jaburaid asju veel välja saab mõelda. Kusjuures tüübil on võime panna mind väga süüdi tundma kõigis asjades, justkui rikuks mina tunnis korda... Apua!

Ikka juhtub kõike, eks.

Täna jälle rahvatantsu trenn oli. Ma juba naudin seda värki. Ikka väga kiiresti harjun millegagi ära. Sussud ostsin ka täna kaubsist 109 eegu eest. Elagu rahvatants ja X noorte tantsupidu!


Aa. Ja Katu ja Deiraga käisime jalutamas. Apparently on ka sel aastal UTis juba õppetöö käimas. Tere tulemast maailma, kus mina olen nagu kotis ja unustan kõik asjad ära. Magister Artium on esialgu unistus.

Öööööööööööööööööööööööööööööööööö.

Tuksub

Miski kiheleb sisemuses. Täpselt ei saa aru, millest see ja mis see on. Kahtlane tunne, ühesõnaga. Ennustab haigust? Ei tea, loodetavasti mitte.

Ma mõtlesin, et suudan oma teatavat positiivsust säilitada, aga hetkel hakkab see juba kuskile hajuma. Lihtsalt voolab laiali.

Neljapäeval oli koosolek. Olin suht viimse piirini viidud, aga pikk-pikk telefonikõne Härma pargist oma kabinetti aitas sellest üle olla. Sain seega rahulikult oma asjad aetud. Eks näis, mis sellest kõigest saab. Oli reede, mil titad ei viinud mind täiesti endast välja, vaid olime kuskil poole peal. Eks näis...

Tööasjadest veel natuke... 11 titat oli mitterahuldava seisuga neljapeäval. Homme vaatan üle ja saan aru, kui paljusid veel peab ree peale aitama. Mitte et nad sellest aru saaksid või hindaksid, aga seda ma ei ootagi, praegu ootan juba tulemust, sest veerandi lõpp on kole lähedal. Seega jõudu vaja kaheks nädalaks ja kõrvalisele pole eriti aega mõeldagi.

Minu kallis õke teatas mulle täna Tlna bussas, et kui hästi läheb, siis saan jälle tädiks. Mitte et ma poleks seda juba eelmisel nädalavahetusel ära arvanud. Terve päeva piinasin teda, et ta mulle ütleks ja lõpuks ütleski. Ohoi!!!!! Mulle titad meeldivad.

Mõnikord ma mõtlen, et päriselt on mängult

Vat nii. Täna õspidega istusime ja sõime jätsi. Nagu ikka - hästi tore oli. Sai räägitud ja sai üksteisele muresid kurdetud ja sai kuulatud ka. Hinge jääb närima aga kahtlus...

Homme on lastevanemate koosolek. Psühholoogiliselt pole ikka veel valmis. Aga millal selleks valmis olla. Vähemalt on mul organiseerimisvõime olemas. Kasutan seda oma mõtete organiseerimiseks. Uh. Mõtleda on mõnus, rääkida on raskem, ärgem sellepärast pead veel norgu laskem. Eks.

Eile teatris, aga sellest mõnel teisel korral. Ilusad inimesed võimul!!! Kaudses ja otses mõttes, šikk und modern president, ilusad näitlejad...

Jou, maailm!

Täna jälle oli õpetajate päev. Igati vahva, muide. Ma päris täpselt ei tea, kui palju kurja pahalased korda seati, sest aktuse ajal oli mugavasti kadunud minu klassi pahanduste nimekiri, aga ma usun, et kõige hullemad nad ehk ei olnud. Loodetavasti on ka neil järgmisel aastal võimalus kätt proovida. Vähemalt ma loodan seda.

Pühajärve puhkekodu oli muidugi mõnus. Riietumisvärk oli parem kui Toilas, vesi basseinis aga jubedalt külm. Mis ei takistanud meitel osa saamast vesivõimlemisest ja lõppkokkuvõttes seal umbes tund ja peale veel lebotamast.

Ühesõnaga, ma tahan jätta seda head tunnet enda sisse. Tänane teema aga reidipedest oss, Metallica, vaatetorn, ratepictures jne.

Ei mõtle parandamata tööde hunnikule, ei. Palk tuli täna üle ja see oli üllatavalt kopsakas, kuid sain aru, et seal oli ka mõningane preemia :) Eks näis, mis edasi saama hakkab.

Kalli maailmale hetkel.

Küpsis

Repliigi korras seega: selle aasta esimesed küspsised on ostetud, juba pool pakki ajas südame pahaks, aga võib-olla olid süüdi Twixi šokolaadid, mida ma enne peoga sisse ahmisin...

Et siis stressame.

Btw, uus elanik on nüüd sisse kolinud.

Raamat

Avastasin täna, pärast kena käiku Apollo raamatuärisse, kust ma lahkusin vististi ajalugu tehes ehk siis ei ostnud midagi, et olen oma raamatute nimekirja unarusse jätnud. Seega märgin siiski üles. Imede ime, aga kõik on viiendike kohustuslikust kirjandusest.

Annika Holm "Julgust, Matilda Markström!". Pole tegelikult neil kohustuslik, aga kuna neile väga meeldis mu suvenimekirjast just see teos, siis laenutasin endalegi. Selline ühe-kahe hingetõmbe raamat koolis hakkamasaamisest. Kuigi tegelased on umbka 2. klassi õpilased, on seal üht-teist ka vanematele. Võib-olla soosis kogu seda vägivalla ja sellega võitlemise lugu ka kallis põrguinglite karjake. Käshile asi nii põnev ei tundunud, kuigi ka tema luges selle keset nädalat öösel läbi.

Andrus Kivirähk "Kaelkirjak". Nojah, olgem nüüd ausad, loen seda juba päris mitmendat korda. Esimene kord Kessu voodis Tlnas oli muidugi ilmselt kõige toredam. Keset loenguid lamada ja lugeda lastekat :) Mina igatahes olen suht Tõnise fänn, aga endale ma väikest kodustatud kõhuussat ei tahaks. Kurja Barbie killiks kohe ära. See Kai on küll ilmselt veits möku, aga ta ema-isa ning onu Robert on suht "Eesti matuse" tüüpi vindiga tegelinskid. Lahe, mis ma siin ikka heietan.

Eno Raud "Kalevipoeg". Nii. Pidin ühele lapsukesele enne grande finalet laenama, aga lugemata jäi vaid üks peatükike. Eks homme näeb, kuidas selle asjaga minema hakkab. Igatahes sain Krisilt idee, kuidas nad seda vastata võiksid, nii et proovin selle kohe ära. Teadmiseks: Linda sündis tedremunast, koerakeste nimed olid Irmi, Armi ja Mustuke, põrgus käis kaks korda (esimest korda põrutas koos neitsidega minema, teine kord lohistas lihtsalt raha ära; mõlemal korral oli abi rammu andvast joogist ning see va pagan jõi mõlemal korral rammu vähendavat rüübet), laeva nimi oli loomulikult Lennuk ja tehtud oli see hõbedast. Igasugused sõbrakesed olid tal, kes abiellusid nende neitsikestega Alevipoeg, Sulevipoeg ja Olevipoeg (järts pole meeles, aga keskmise tüdrikuga läks natsa vist aega). Reisile maailma otsa võttis Ilmarise kaasa (või ajan juba täitsa lolli juttu?), laudu käis toomas Peipsi tagant, siilipoiss sai endale kuue Kalevipoja vammuse servast hüva nõuande "Serviti, serviti" eest (võitles mingite sortsidega taas; neid sortse oli seal üleüldse kuidagi rämedalt palju liikvel). Koha- ja vägilasmuistendeid palju. Väga hea meeldetuletus, nagu ükspäev juba Käshiga arutasime.

Oskar Luts "Nukitsamees". Juhhuuu. Sain rampsist sama väljaande, mida ise kunagi lapsena lugeson. Hirm ei olnud nii suur kui toona, kuid õnnestus üle poole aasta kui mitte kauemagi aja, raamatuga koos uinuda. Kõige koledama koha peal ning ka minu ninnu-nännu, kõige armsam järjehoidja kadus ka tol ööl kuskile ära. Voodisse? Ei tea. Eile öösel sai igatahes taas läbi, kahtlustan, et lugesin seda kolm korda ning loodetavasti jääb nüüd meelde, et Nuki nimi oli tegelikult Ants ning päris valgeks läks Antsuke alles siis, kui ta koolis hakkas käima. Sarved kadusid ka siis ära. Vat nii. Ahjaa. Iti ja Kusti olid metsas paar nädalat? Ei mäleta enam, igatahes kulus Nukil valgeks saamiseks aega kuni uue sügise-talveni. Mõhk on pikem, paksem ja vist vanem, Tölpa lühem, peenem ja vist noorem. Lisaks on metsamoor, vanamees. Ja koju saavad linnukese juhatusel (Kusti oli kunagi ta poja öökulli käest päästnud). Vat nii. Rohkem sellest raamatust ei saagi miskit välja imeda.

Ahjaa. Tööl toimuvad... Kummalised asjad. Üks töötaja lastakse ilmselt lahti, aga tal oli, millega end kaitsta, nii et siis ajutiselt justkui taandunud ja hakatakse kohe uut otsima. Mnjah.

Eile õhtul pidasime taas kodust ainesektsiooni ning arutasime, millistel kursustel võiks osaleda. Loomulikult küsisin täna ja sain, nojah, eitava vastuse. Seega, jah. Aga lootust anti järgmiseks poolaastaks, nii et oodake vaid, lapsukesed, lähen ja harin ennast ja siis õpetan teid surnuks või noh, mingite hüper-super-giga-megamoodsate meetoditega :P



Lapsed, õppige, muidu kasvavad teile sarved!!!

Tartu

Sellise vahva sildikese avastasime eelmisel nädalavahetusel Kessu ja Tarmsiga Tartu tavapäratutes kohtades jalutades. Tegelikult ei ole Ansipi sillas midagi tavapäratut, aga meitel lihtsalt pole sinna ju asja :) Nii et siis ikkagi imeasjad imekohtades.

Seega järeldused:
1. käisid Kessu ja Tarms Tartus;
2. käisin Kessul ja Tarmsil külas;
3. kaks nädalavahetust järjest on asja ette läinud.

Muidu on vahva. Kuigi riigieelarvesse projekti tegemine on mu suht hulluks ajanud ning see päris hullumine seisab veel homme ees, kui pean äkki seda oopust veel allkirjastama hakkama. Sain alles reedel teada, et ka eelmise aasta projektid läksid minu allakirjaga välja. Uimps, kas pole!?

Ahjaa. Kõige tõenäolisemad kohad, kus kohtuda õpilastega just siis, kui sul sigaret hambus on järgmised: Vanemuise trepid, Ülemiste keskuse söögiputka, Ülemiste keskuse parkla, Toome varemed, Tartu bussijaam, Kruusamäe bussipeatus, Narva mägi. Kohti ilmselt lisandub veelgi, kui ma just suitsetamist maha ei jäta. Kõige selle peale pean aga ütlema, et mitte üks õpilane pole mind näinud. Seni. Ühesõnaga, ma olen ikka osav küll. Mitte et ma salgaks suitsetamist, aga ikkagi ju ei taha alaealisi sobimatult mõjutada.

Öine lugu tuleb 9. klassi kirjanduse õpikust. Tegemist Russowi ja Krossiga. Juhhei!