Tuksub

Miski kiheleb sisemuses. Täpselt ei saa aru, millest see ja mis see on. Kahtlane tunne, ühesõnaga. Ennustab haigust? Ei tea, loodetavasti mitte.

Ma mõtlesin, et suudan oma teatavat positiivsust säilitada, aga hetkel hakkab see juba kuskile hajuma. Lihtsalt voolab laiali.

Neljapäeval oli koosolek. Olin suht viimse piirini viidud, aga pikk-pikk telefonikõne Härma pargist oma kabinetti aitas sellest üle olla. Sain seega rahulikult oma asjad aetud. Eks näis, mis sellest kõigest saab. Oli reede, mil titad ei viinud mind täiesti endast välja, vaid olime kuskil poole peal. Eks näis...

Tööasjadest veel natuke... 11 titat oli mitterahuldava seisuga neljapeäval. Homme vaatan üle ja saan aru, kui paljusid veel peab ree peale aitama. Mitte et nad sellest aru saaksid või hindaksid, aga seda ma ei ootagi, praegu ootan juba tulemust, sest veerandi lõpp on kole lähedal. Seega jõudu vaja kaheks nädalaks ja kõrvalisele pole eriti aega mõeldagi.

Minu kallis õke teatas mulle täna Tlna bussas, et kui hästi läheb, siis saan jälle tädiks. Mitte et ma poleks seda juba eelmisel nädalavahetusel ära arvanud. Terve päeva piinasin teda, et ta mulle ütleks ja lõpuks ütleski. Ohoi!!!!! Mulle titad meeldivad.